Ma mäletan, ma ei ole kuulnudki nii hästi ettekandel sildilt, silbikesed, kui nirebsele tegi ja leidnud seal oli see suur lauluarmastus ja see puhtus, mis, mis, millega see armastas, millega koor kuidas koor esines, nii et võib-olla päris noores põlves ma nägin nendel nendel dirigentril vigu. Aga mida vanemaks oled läinud, seda rohkem näed nende nende plusse ja ikka rohkem paistavad praegu silma. Nii et iga töötaja on võimalik õppida. Ja muidugi säält ka õppida oma õpilaste Pealtkaaslaste õpilased kõigepealt õpivad sinu vead ära ja suurendavad seda kümnekordselt. Järelahvid midagi seal ja ma ei räägi sinusse. Oma näoga ja terve rida on oma näoga õpilasi, nendest on muidugi kõige suurem rõõm. Tunne muidugi, et me selle kolmanda raua taseme ka päris põhjalikult tühjaks, aga, aga esimesed jäid nagu tropid. Sa läksid meeskooris, keda see kõige ennem juhatasin, oleks huvitav teada, millised koormuse veerand peale mees riikliku akadeemilise meeskoori peale enne ikka. Naiskoor ja siin on mul, mis saalis ka praegult, keda ma 31. aastal juba hakkasin juhatama, nemad on endiselt nooreks jäänud, mina olen vähe vananenud. Seal naiskoor, mis arenes hiljem uusi nimesid võttis Nadest pühitsesid oma 25 aastast juubelid, aga minu arvates seal on veel 15 aastat vist juure panna. Nii et seal juba 31. aastal juba see koor asutati praegult Verlini. Mitte väga kaua pärast Stockmanni Topan kutsusid mind oma kõrvale sinna tuppa on üldse väga palju noori, edutas siis nüüd koorise, siis hiljem muudeti kaubandustöölisele segakooriks. Ja siis sõja ajal tööpataljonis. See on kaheksakümneliikmeline, võib-olla reklaami, Edgar on ka sellepärast kaheksakümneliikmeline. Seal sai siis umbes teada, kui suur protsent meestest on. Kui suur protsent meestes käib laulukohustuse alla, see on umbes 10 protsenti 1000-st mehest oli 100 100 lauljad. Ja öelge, palun, millal me võime selle kooli kohta öelda täna 25 aastat tagasi, nagu meil see, see on juba vist peaaegu läbi. See oligi juba läbi hiljem. Märkasime aga siiski, ma arvan, et seal juba järel, aga sellest võib muidugi rääkida Pole kunagi küll mat, võib-olla siit tuleb kindlasti loogiline teada saada tahtmine selles mõttes, et pärast isamaasõda mis oli selleks ajendiks, et sa just meeskory moodustasid riikliku koorime. Enne sõda oli siiski segakoor Jaroslavli kunstiansamblite segakoor, mis mille osa koori moodustas ka meeskoor ja teine osa naiskoor. Aga siis meeskond lihtsalt sellepärast, et liitus, oli segakoor küll ja küll väga palju. Meeskory hakkab bella mees, kuri ei olnudki, oli muidugi suur Aleksandr Vi ansambel Larson saatega. Ka Ukrainas oli üks mees korsaatega pan, turistide koor hakkab, meeskoor ei olnud ja miks just 80 80 selleks, et ta mahub varajaste kahte vagunisse ja kolmevagunit keegi teile mingisugusel rongile otsa ei lülita, nii et puhtpraktiline ja 80-ga saab kõik teha, seal on olemas äärmine pianisti ja kõik niisugune painduv musitseerimine võimalus, aga siis on ka teine poolt, kõik jõud on olemas. Tugevama tugevusest ka puud. Õie. Muidugi, kõik me teame, et aga vabandanud mul tuleb kahjuks lugu meelde. Muidugi juhtus ka nii, et me läksime, ma ei mäleta, kus see oli kusagil rahvamajja, seal vist kaunis, kaugel kusagil. Ja enne kontserdi küsiti, kes, kes missugune see koosseis on, mõtlesin mehed on siis naisei, ole, ei ole. Siis tenorid ja bassid on ja Altia soprani ei ole. Kehitas õlgu, kui läks ära ja kui siis vaheaeg tuli, säras näostat. Ei ole, naisega ei ole tarvis. Õigupoolest õigupoolest, kui jutt on sellisest 80-lt neuroolisest Orealist laulumeeste näol, siis just eeskätt 80 õrnema soo esindajat vääriksid juubelipäeval samavõrd komplimente need 80, kes kes kolm kuud aastas vähemalt niilesepõlve viis aastatalad laulunud solvegi laulu viis aastat 120 30 24. 20-st aastast lisasõnad ainult oodanud. No rääkides ütleks mees kuri peale, praegu me teame, mis ta endast kujutab praegu ja meie publik teab seda samuti. Sa oled unistaja tüüp, võib-olla natukene räägiks oma mõtteid, mõlgutatakse, kuidas näeksid seda koori tulevikus, no näiteks aastal 2000. Mina teda siis ei näe, sina näed küll. Ei kuule ka, aga ma arvan, et ta on, et iga laulja on saanud vastava erihariduse, iga mees loeb noot, tihti on suurte huvidega teistega kunsti, teiste kunstialade vast nagu praegultki. Ja ühesõnaga, nende võimed on suuremad. Ja koorikooril on siis oma maja omad omad ruumid, omad omad stuudiot, kõik olemas. Häälekandjal ajal ja kool oma kool. Võib-olla mõni sõna sellest, millised on, kui seal tagasi vaataks oma nihukese 20 peaaegu 25 aastasele kontserttegevusele selle riikliku meeskooriga. Kas on jäänud meelde niuksed? Väga eredad momendid, mida tahaks teist korda veel läbi elada tipptulemused või, või ka näiteks mõned niuksed, väga pentsikud ja koomilised momendid. Tipptulemusi on muidugi iga aasta või aastad hakkama, võib-olla juhtub neid, aga ega alati ega need võtta ei saa, see selts palub, peavad olema kõiksuguseid ja kõik tingimused, nii vastavad. Vorm peab hea olema, enne seda ei ole keegi liiga väsinud, siis peab hea saal olema ja vastuvõtlik publik ise heas korras olema. Sellega seda ei saa ette, ütled täna laulame hästi. Järsku hakkab, sai püüagi ja järsku hakkaks linnuke lendama. Nii. Vabalt teeme, sa tahad, kõik on õige, kõik nad tulevad järele, terve saab väga suure kontakti ja, ja pärast ei taha keegi lahkuda. Nii et moment on pall, näeks, niisuguseks kohaks on kindlasti võib-olla Riia public nurjaga on erileht, meil seal on kohe algusest peale, me saime suure kontakti ja nüüd on 100 kontserte Riias antud. Nüüd afiše enam vist ei vaja, nagu sa ise oled märganud. Aga ega ma seal üksinda Lähme juhatanis, mul oja ja areng on kõvad abimehed juures. Ja kes on? Viimasel ajal igal pool juba kontsentreerida suure eduga, nii et mured on väiksemaks jäänud. Vaat, üks niisugune võib-olla konksud küsimus. Publiku aplaus, kuidas see soodustab või, või mis, mis osatähtsuse funktsioon temaga sinu arvates on kontserdi kordaminekul või mitte kordaminek? Eks ta ole nii kui võileiva peal iga iga kunstnik vajab aplausi muidugi tabanud vahet tegema, aplaus on väga mitmesugune, eks see on niisugune aplaus olnud, lind hakkas järsku lendama või hiir läheks üle lava. Aplaus. Aplaus on muidugi siis veel suurem. Kui sa kassi laulu kohesele hiirele peale paned, siis, siis oled sina võid muidu hiir võitnud. See lugu on juhtunud tegelikult. Lindudega on juhtunud, need linnud on saalile lindude laulu laulnud. Siis võit meile jäänud, aga kuidas sulle tundub, vot Riias ja me olime siis toomkirikus üldse aplaus ei olnudki, aga ei olnud tarviski ja veel paremini lausunud. See on huvitav. Aga aplause minu arvates mingisugune publikumi kriit, tung selle selle töö vastu või seal õnnestumise vastu andsin, tuleb muidugi lahutada ära. Kui palju sa selles aplausi ston koorile, kui palju on sellest ütleme sellele teosele, kui palju on sellele saalile ka, kui palju õns sellest sellest publikust oleneb palju ja lõpuks ka selles järsku läheb sul üks, üks nööp sul lahti ja aplaus on kõige suurem. Nii et seal aplaus on väga mitme mitmesugune merest hakkame nüüd jõudma suisa tracki saba. Viie-kuuekümneaastane juubel ja ma juhatan. Õieti on nii, et vahest flöödikastist pääseb üks mees ka lavale, kui, kui ja tegelane haigeks jäi ja Vetik jäi haigeks ja mina pidin juhtumi ühisku ühendkoori. Juhatan juhatajana. Naised, silmad säravad nii toredasti ja mõtlesin, et küll ma ikka juhatan väga hästi ja siis üks esimesest reast laulupeol. Lauljate liidu tegelane tõuseb püsti ja midagi ütleb mulle, ma kuulan ka jah, jah, ja katsun ja särk on natukene kerkinud. Panen paigale või lähen kõrvale ruumi ja korraldatavast. Selgus, et lihtsalt särginööbid lahti, Lindlikum nagu kummardasid nagu harmoonik ja aplaus kõige suurem, nii et see lause on väga mitmepalgeline. Pentsikud lõbusam veel teisigi veel no tore kooli, mis tore lugu see hästi, et ta nii lõppes. Pärnus mehed laulsid, Tormise, meestel on meestelaulu ja seal on härgade laulan ja tsitaadid ja ammu sina olid staadionil jutust edasi minna ja ma sattusin, oleme sellel kontserdil Pärnu staadionil suvel. Ja mingisugune poodium oli ehitatud kõva poodium, päris kõva paistis olevat ja siis siis nad seal Trumpist jää. Äkki vajus sammun, jah, tammumisi laulsite, äkki vajus siis poodium kokku, lagunes, lagunes ära ja siis mehed laulsid, sussid vista jah, laule laulsid, aga edasi, no siis oli ka muidugi aplaus väga-väga tugev, aga kõige toredam oli selle juures see lauliend seisvaid roniliselt lauarisu vahel. Lõikalivaatia lauldakse aitama pikkaliga ja Ricoli pikali. Muidugi raskeid momente tundud kahtlustatud lavastamises ei olnud. Muidugi ehtsalt muidugi niisugusi viperusi on ka juhtunud. Mäletan küll toodion teise oktavi tooni, ka niisugune noot, mida tenorit tunnimlita naase on juba midagi väärt. Ja ükskord ma annan siis ühe hääle kätte. Laulul tiri, aga tõmba poolteist tooni kõrgemalt, aga siis sellest hoost oli tarvis poolteist tooni kõrgemalt laulda, kogemata andsin muidugi need näost punased, aga välja tuli omapärast muidugi sain, siiski olete. Üks väga raske juhus oli veel kusagil matusel, selleks on üks 30 aastat tagasi järsku kirst lastakse hauda ja ma pidin laulma, Schuberti püha. Kogu aeg läheb, ei tule helistik meelde, mis sa tahad. Hirmus moment peab peale, viimasel momendil siis siis tuli veel meil, vahest on nagu mingisuguse laine läheb üle sai, järsku sa ei teagi, kus sa oled ja täiesti hädas neid momente. Ja eks igas meeskonnalaulus on ikka üks kõrge noortega katsunud helilooja paika panna, nii, võib-olla neid nimetaksid, kes meil eesti hiljutist, nii keda sa kõige rohkem nii välja tõstaks, kes on meeskonna õelu eest hea seisnud ja püüdnud teha? Vanad vanad mehed on ikka mida vanemaks ja lähevad neid hindama kõvasti. Aga noortest? No siin ei ole kahtlust. Tormis. Tormis armastame väga ja. Viimased laule Sa ise juhatad, Mohammed laulus on niisugune pärl, mis võetakse igal pool suurepäraselt vastu. Ja nüüd tormis on siin ka meeskoori 25. aasta puhul on või laulude võistlus see tähtpäev selle kuu lõpul need kõvasti palun tööd teha. Et võib-olla paari sõnaga räägiks sealt siis 25.-st kavas on ja võib-olla siin on heliloojaid teisigi veel, et nad ikka nii. Me olime vist teada, et me oleme vist neile saatnud uue aasta tervitusega ka alati selle laulude võistluse täht päeva. Nii et palume kõik, me tahame sügisel uue kavaga esineda ja see on mesistika olnud, uut uut repertuaari otsida. Sest ega alati kõik uus võib-olla ei õnnestu, aga kui sa neid ei üldse ei aja taga, siis oled nendes õnnestunud lauldes ka ilma. Nii et see on meie siht vist ka kogu aeg olnud, et et neid võimalikult palju vestiski vesti nööbist keelata. Siis võib-olla veel muidugi, koor on liidu risti-põiki läbi sõitnud ja on vähe neid linnu peale Kaug-Ida, kus ta käinud veel ei ole, kuhu kavatseb varsti lähemas tulevikus minna. Võib-olla lühike lühidalt mõne sõnaga meie välisreisidest, kus me oleme käinud ja mis. Spatrootsess. Tuttav maa selles mõttes, et 30 aastat tagasi seal nii õpipoisina nüüd ja seal oli, kuidas selle määrima? Niimoodi me väärime õmblisatsioneeskorial, see sõit oli muidugi hirmus tähtis minule isiklikult hakkasin kolmeks päevaks nende proove kuulama ja see mõjus niivõrd tugevasti etega selles meeskory. Esconi tõbesid siis enam ei lahti ei saanudki, mis aastases oligi? Kas oli 35 või kuus, ma käisin paaril korral, saab. Sellest aasta on ka seal pilts, jaan, shoupal on seal ja tõsiasi on see, kes näevad meid siin televiisori kaudu. See keskmine, kõige tumedajuukselised. Mul oli mustad juuksed omal ajal. Ja siin on siis väike pill seni jälle. Dirigent on Jaan shoupal, nüüd on ta siis ta algas oma tegevust. Neil on surnud ja nüüd on ka see ei olnudki siis paikal. Ei, see on pühajärv. Pühajärv on kuidagi nihka lapsest põlvest jäänud. Nii helisema. Järgmine aasta Saksamaalt, kas te selle olete välja arvutanud, kui suur on riikliku akadeemilise meeskoori keskmine liikumiskiirus nii aastaringselt? Päeva kiirus on umbes 29 kilomeetrit. Tähendab, tunnis tuleb rohkem kui kilomeeter tullis tigusam tikku samma. Eeeffidelphide. Ja nüüd on ees pikem reis. See on aprilli ja mai kauge ida kaks kuud 30 kontserti, umbes viimane laiem valge laik üldse oli jah, ja seal seal seal ei ole olnud. Aga muidu oleme 240 Nõukogude Liidu linna külastanud. Ja meie piiridesse ei ole nagu peaaegu kõik kohad läbi käinud. Vaatajate noorem kolleeg on kuidagi väga küsima, aga äkki küsiksid tema käest vahelduse mõttes, kuidas paistab dirigent, eriti kuulus dirigent koori poolt küljest? No see oleneb seal traditsiooniline nelja 80-ga tihed on ta ka hea. Seal on täiesti olukorrast ja, ja siin muidugi igal kooril, tema tegevus on pidupäevad ja need ei saa tulla Ilmargi päevadeta. Ja muidugi Kontserdid valmistatakse ette proovide käigus ja siis on vahel küll niisugune moment, kus, kus võib tekkida väikseid konflikte, kuid Ernesaks, eks seda on siiski väga harva olnud, sest kõigepealt see tohutu autoriteetmist omab, lubab ennast maksma panna ja oma pideva tööga meeskoori ees on ta seda suutnud saavutada. Nii et selliseid raskusi, nagu võib-olla mõnel teisel võib tekkida ja tekib tingimata temal seda võib-olla ei ole olnud. Ja mis kõige raskusi selles mõttes. Et vahel võib-olla 100-na ennast ei jõua ning ei oska ennast, ei maksnud maha, nagu tarvis on. Tahtmine on hea, aga seda ei oska nagu realiseerida. Ja selles mõttes teda iseloomustab äärmine nõudlikkus. Jänese jäägitu andmine vahel on lihtsalt kahju sellest hirmsast energiahulgast, mis läheb võib-olla vahel mitte alati täie eest, aga et ma ei ole veel näinud ühtegi niisugust igavalt kulgevat proovi. Ja minu arust see on just niisugune edu pant, mis on saatnud seda koori, mis on temast sellise koori teinud, nagu ta praegu on. Ja tahaks loota, et seda tohutult energiat jätkub tulevikus. Mis huvitavaks momendiks veel see, et tänaseks on dirigendi tüüp, kes ei tee kunagi ühte kava valmis sellise momendini, vaat nüüd niimoodi mul olemas, nii ta kontserdiga tuleb, kontserdi juhtub väga palju meeldivaid üllatusi selles mõttes, et et järsku hakkab seal rääkima peegelt interpreet, kes teatud inspiratsiooni mõjul või ma ei tea, mille ajendil järsku võib leida hoopis niisugusi momente selgeks õpitud laus, mida ükski mees pole ennem veel tajunud. Ja just see järele minek, see niivõrd äärmine sugestiivse selguse, nõudlikkus, enda tahtmiste realiseerimine, tervelt koori sundimine, omaloominguliste kavatsuse, see on lihtsalt imekspandav ja suurt eeskuju vääriv nähtus. Saime sinna veel sellise hästi kiire reaktsiooniga lisada lausa kosmonaudi reaktsiooni, vähemalt kui kunagi. Nii päris ette teatamata sisse 100. proovide kaks mikrofonidega meest. Sellisel päeval, millal ta Kaarel esimese lennu tegi ja mees kord tegelikult veel ei olnud seda kuulda. Me olime vist mõni minut hiljem kohal, ütlesime seal ei olnud helilindilt vaja lõigata sentimeetrit pausi välja. Kohe tuli kosmilisele Jürile kolme kolm korda, elagu. Hästi? Ei. Kas ma tohin küsida, millega? Missugust materjali sisaldab õieti nüüd see teine raud, kas on seal siis helilooming või konservatoorium või kumb raudadest on teine? Teine võib-olla on helilooming, aga praegusel hetkel lasen sellest kolmandast praegult on eksamite aeg. Alumäe ratastel siis ometi avaneb kord võimalusse nei täiesti normikohaseks küsimuseks mis üheltki juubelilt pole oodanud. Millal siis oli see esimene laul ja kas Aile lävel vanaisa kannelt mängis? Aga enne seda ehk? Ma televiisori vaatajatele paari fotot tutvustaksin? Millal see külase Beria esimene laul oli? Õieti esimest laulu ma kunagi ei kavatsenudki kirjutada, see tuli veidi hiljem, kui ma olin juba paarkümmend aastat elanud, kas selle pildi varem juba? Varem esimesed laulud olid õieti tõsisemalt, ma hakkasin hiljem kirjutama, alguses ma olin Aaviku õpet veekooli muusikaklassis ja kuna minul eeskujud olid niisugused mehed nagu Leinus ja Kasemets ja Aavik, muusikaõpetajad kõige suuremad mehed üldse muusika alal siis ma tahtsin lauluõpetajaks saada ja heliloomingust ma ei mõtelnud. Sellele sellele ma ei mõtelnud üleüldse. Aga hiljem hakkasin kirjutama mõningaid asju mõningates olu laulud tulid seal siis. Juba enne, kui ma lõpetasin, 34. buss ulatub Kapi klassis, mul olid mõned asjad juba tehtud. Kuusik laulis seal mõned soololaulud, mul aga siiski nii sale poiss nagu praegusedki, eks ole, ja kaks saledad. Ja valgejõel ma suvitasin, andsin tunde seal, Salmas sattusin Jakob Hurda raamatukogule, tema tütar oli, elas seal ja siis sain vana kandle ja siis selle seal vana kandle, see tuli, hakkame mehed minema, voli, muldrikas ristiisa, siis ma kirjutasin need laulud seal. Ma üürisin ühe Juula käest metsa sisse väikse onni ja see oli minu arvates minu elu kõige kõige niisugusema digi. Heliloojalikum aeg, kus ma salmile midagi midagi teha. Meil on kombeks praegu nimetada üliõpilane õpib oma juhendaja juures, kes sinuga kompositsiooni alal juhendas, siis oli, või oli neid mitu kompositsiooniklassis ma olin Artur Kapi klass tema nagu teate, ega tema ei sundinud ennast peale lase igalühel omanäolisest kasvada. Ja ega ta nii väga rõõmus ei olnud, kui väljaspool tundi tõin, tõin jälle mõned koorilaulud ja soololaulud tahtis ka midagi muud saada, aga, aga kuidagi see vokaalmuusika algusest peale kiskus kõige kõige vahetum ei vaja instrumendi abi kuidagimoodi. Kõik tegevus läks selle pääl. No on ju teada, et Ernesaks, ooper, Tormide rand olevat Eesti kõige külastatavam ooper. Tähendab, laulude kõrval on tõmmanud lava muusikaga ooperis tugevasti võib-olla nii, mõni sõna esimestest, kuidas tekkisid selle peale üldse esimesest laulust peale esimest ooperis? Ei mõttelt iialgi, aga ma võtsin ükskord esimene stamarkini käest kunstide valitsuses lugeda omale pühajärve libreto. Ja siis lugesin paari päeva pärast sirbist pärast teransaks kirjutab pühajärv, mis ei teaduse ja, ja siis ma hakkasin mõtlema, aga mis siis, kui kui kirjutaks, mis siis, kui kildaga sain tuttavaks Sütistega kaks nädalat enne tema surma siis ma ei puutunud muutnud seda teksti ja hakkasin sellega pihta ja siis pärast veel mõned mõningad oopiat. Tormide rand ja mis see kolmas oli, kallasenkonnas oli? Noh, käsi käib käsikäes tulerisse. Enne käisid käsikäes käsikäes režilased selleni veel mitu nimeni. Mitut oopereid sai mitu korda teha. Ja anna andeks, ma ei olnud. Kui nüüd nii küsida, palju laul on kirjutatud koorilaule, siis ooperid on kirjutatud? No palju läheb laulu kirjutamiseks ja kui palju läbi ooperid Läks aega laulu kirjutas, ma võin täpselt ütelda kahest minutist kuni 30 aastani. Mõlemad laulud on kehvad. Või siis, ja siis on üks kümneminutine laul. Kübarad peegli ees ja 10 minutiga oli laulga valmis. See laulja käis ta veel. Aga mõned laulud on, mõni laul on kirjutatud laiskuse tõttu. Oli palav suvi ja olin ämma juures mul väga tore, ainult üks kord tegi ühe märkuse mulle ja see, see oli ka asja pärast. Ja oli. Teine aeg ja nüüd muidugi oleks pidanud ka heinale minema, aga aga siis oli välja kuulutatud noorte noorsoolaulude võistlus ja ma hakkasin neid kirjutama ja kirjutasin ja siis sain kaheksast auhinnast salviis laiskuse tõttu. Need noorte laul aga üksvahe oli küllalt tavaline, ta ütles koosolekul, te esitasite korraga seal 12 laulu ja ega nad korraga ei olnud, ma kogusin neid, kui jälle kogunud. Korraga näitasin raad Laura ja korraga ma kujutan ette, on üks niisugune mõisteni interpreedi suhtes. Ja, ja ka helilooja puhul räägitakse inspiratsioonist. Kuidas sa seda mõistad ja mismoodi seda saab välja kutsuda, kui teda tarvis olla. Aga sa saad, sa ise, vastab ta. Õhtul on kell pool kaheksa kontsert, kas sa tahad või ei, eks ole. Sul peab olema inspiratsioon, võtta teda, kus tahetakse. Aga Ma olen seda õppinud nüüd, eks ole, iga õhtu, ma olen 40 aastat juhatanud käsutanud seda omatmoodi või harjutanud seda inspiratsiooni otsimist ja, ja kui ma klaveri lähen Natukene saab sundida kahe ennast aga ma ütleksin siiski seda, kui sa ei ole hulk aega teinud, siis alles kolmandal päeval hakkab midagi tulema. Kolmandal kell kolm väga hästi. Inspiratsioon on lihtsalt lihtsalt igale inimesele niuksed selged momendid, kus ta midagi teeks, kui ta oskaks, eks ole. Kas ta kirjutaks või maaliks, ma maaliks sinna, aga ma ei oska maal. Lihtsalt kõik, sul on hea meeleolu seal kõik tingimused on nii toredad inimesed toredad ümberringi ja sul mingit muret ei ole ja järsku leiad, loed teksti, ilus tekst on, hakkab ise, kutsub lihtsalt, ega keegi ei lehvita mingi palmioksaga seal, nii nagu me seda inspiratsiooni kujutab. Ja siis võib-olla veel kavasid ei kavatse piinata, võib olla ka see küsimus, huvitab siiski veel. Algus kui rääkisime sinust kui dirigendi, siis rääkisid meile nendest meestest, kellest eeskuju võitsid selle Vettik Leedus ja, ja teised, võib-olla nüüd mõni sõna nendest meie raudvarast, kes on praegu juba mulla all, võib-olla nendest mõni sõna, kes, kellega sa koos oled töötanud, kontaktid olnud. No kisselli loomingu eeskujust ja ruumide eeskuju. No vot, võib-olla väga kõrgelt ma hindan, Mart Saart ja mul on niisugune tunne, et me oleme sellest rääkinud. Mart Saar, veel üks kord, leiutame üks kord veel uuesti, kui me koorid suudavad temast temast jagu saada ilma vaevata, et nad ei pingutaks, otsiks niisama ka niisama lugu Kreegiga. Nii et need on võluvad heliloojad. Aga oma võluva Lüdikil, mõnel mõnel asjal, tal on kuidagi nii laik maalikult on eesti maastikud käsitletud seal Läti on väga lähedased. Ja siis väga Ma pean lugu Türnpu oskusest koori käsitleda, tema, tema, tema. Hääle hääle kasutamise oskusest, aga ka terves reas tema lauludest. Tubin muidugi viga tema laulu, tore tore tärn. Alguses kui me võtsime karjase pühapäeva kõik vangutas pead, mis sellest tuleb, mehed vangutas teadlane, aga lihtsalt me ei olnud sellest üle. Ja nüüd on kõige toredam laulu. Iga laulmist kirjutan, see on seal omaette tervik. Väga-väga sümpaatne. Sama kõige nooremates Tormis, Tamberg ainult rohkem kirjutanud. See oleks võinud aeg neil nüüd see raudkraani tühjaks lasta sõna otseses mõttes või vähemalt ühe ühe pala näol. Minu teada peaks siin olema viiuldaja lemma järjend. Üks pala on võib-olla Alumäe, räägid sellest palast, tema on selle pala õieti. Terviseks Salumäe hernes. No muidugi liiga palju pakutud. Lugu oli nii, et meil kunagi oli repertuaari puudus eriti mis näis meile, et Eesti muusikat on nagu vähe. Ja siis ma hakkasin sorima vokaalmuusika hulgas mõeldes, et ennegi neid katsetusi on tehtud. Vokaalmuusikat sättidega instrumentidele. Ja leidsin ka Ernesaksa loomingus kaks asja ühe hällilaulutaolise pealkirjaga täpselt näete mingi linnukene taolisel tapelliin pappel linnuke ja linnuga või pappel linnuga. Ja siis ja siis kõigile hästi tuntud malaaria, sellest Tormide rannast ja. Tegin lihtsalt kuidagimoodi ära, sest ma ei ole ju kompositsiooni õppinud. Ütelda diletandid ei ole. Aga ta läks päris nagu soe sai isegi ma mäletan vist 53. aasta kontsertreisil riikliku meeskooriga koos käisime, kolme kuu jooksul oli mul samuti võimalus proovida. Neid asju laval mitmesuguseid ja peab ütlema, et rahvale meeldis väga. Nähtavasti oli seal ikkagi väga palju muusikat, vaatamata niidule diletantlik seadele, niiet võid olla. Klemmoeredi näitab. Saatis klaveril Valdur Roots. Aga meie jutt enne seda meelde ja Taebla. Peatus seal, kus oli juttu muuhulgas ka lauluteksti kirjandusliku allika endani inspireeriva vaimustavast mõjust heliloojale, et kas siin ei oleks, ma pean võib-olla siilimalus naabrimehega juttu ja tomateid vahetama. Meeli võtaks jutuotsa oma kätte. Ma ükskord olen näinud, kui Ernesaks on inspiratsiooni täis olnud, et see oli 52. aastal vist jaanuaris-veebruaris. Lähen ükskord ta elas siis Pärnu maanteel seal, seal, kus praegu paari pannakse sealt paar korrust kõrgemalt heliloojate liidu maja kõrval. Lähen ükskord sinna, ma tea, mis milles küsimus oli, aga uksest sisse saan, tuleb vastu habemesse, olid juuksed püsti peas, tule sisse, tõmbab kaasa, kohe klaveri juurde, hakkas mängima, seal see on, mul meri laulab. Vot see lugu nüüd niimoodi, seal keskel on väga suur torm ja merimürad nagu orel mängib seal, ütleb, et aga mul on mure, mul pead veel üks torm ka tulema, kas ma saan trenni teha või saa, käib toas ringi ja inspiratsiooni täis? Ma arvan, et see tuli juba tekstist dist välja, mille pärast sul need tekstid seal reas kõik olid? Juhan Smuul? Koledad tekstid olid isemoodi, siis igatahes kõne. Need laulud sai ka kõige kergemini kõige kiiremat saidi. Sõitis ametile kahe kuu. Tähendab paari nädalaga oli nojah, ja koor õppis seda ka vist väga-väga-väga kiire. Kerged ei ole jaanuari lõpp ja veebruari algus. No tekstid, tekstid, andurid. Muidugi, ma pean õige tänulik olema oma emakeele õpetajale, kes oli mul 10 klassijuhatajaks, siis tema tema armastas rahvalaulu Juhan Liivi, Koidula Gustav Suitsu ja selle tõttu nii kuidagi tõi lähedale nii meie luuletajad ja nüüd on jäänud ka kontakt väga tugevaks kõikide luuletajatega oma Medutavad oleme meie, ah, me oleme tuttavad lähemalt vist vähemalt 30 aastat põgusamalt 45? Nojah, see tekstide osas sa oled nii klassika meie klassik käia, mitte ainult meie klassika, ma mõtlen veel lisaks ka korkit ja Götet näiteks, mis meelde tuleb võib-olla veel keegi. Ja muidugi Beckerisse muidugi kaunikesti läbi plaaninud, kusjuures muidugi kõige rohkem. Ja võib-olla ka kõige suuremad õnnestumised on olnud muidugi kahe Koidula ja Juhan Liivi puhul. Näivat näivad sulle kõige rohkem hingelähedased olevat, ega need Juhan Liivi neljarealised nii toredad ja mitte ainult neljarealised, kasvõi seal lauliku talveüksildus, pikemas on seal väga siis, kui nüüd nii kaasaegsetest sinu. Inspireerijatest rääkida siis, siis õieti oleks parem, kui, kui seda juttu saaks selja taga ajada ja siis kiruda rohkemisest, vana vana hea kombe järgi ei ole selja taga kirumine veel ka tänapäevalgi. Päris moest ära läinud. Sest siis saad äkki ennast kaitsta. Kas sa siinjuures oled? Muidu sa oled jah, päris kena mees küll ja päris meeldiv on olnud olnud seal kokku saada. Aga. Ma olen kuulnud, mitte ainult, et see ei ole minu enda kogemus, vaid ka teiste mitmete kolleegide kogemus. Nad kardavad sind, ta hakkab kiusama, niipea, kui ta näeb või lähedalt tuleb, siis siis tal on alati nööbist kinni ja sa pead, sa pead, sa pead selleks selleks ajaks midagi andma. Ja kui ta siis seal sellega rahul oleks, mis saanud siis ta Nad seal sonkima seesama aia lõikele ja sees laiali ja muidugi õigusega küll, aga loikade pinge täis. Eks ega vist, ega vist, kes nüüd tänapäeva nii sinu ealised sead, sinu noore sinust noorematel päris noorigi? Ega vist naljalt polegi? Võib-olla väga üksikud, kes nii meil luuletajana tuntud on, keda? Keda saiale puudunud, seal on ikka päris nii põhjalikku traalimise teinud, meie poeesias. Seal on terve rida kõige lähemalt, sa oled mu või kõige tihedamat muidugi olete, suulist oli juttu juba terve rida tõsiseid laule kirjutamas. Jahmuli, Smuuli ka peale sviidi jo terve hulk veel. Debora Vaarandi ka. Eriline nimi Kersti Merilaas ikka on all suured suu emale üle andma Nuteks, jah, noorematest. Viimane laul. Bruno tuleriit tema teksti Sõna, kes ega vist ma ükskord hakkasin vaatama nii luule antoloogia järgi ega neid, ma mõtlen kaasaegses osas ja ka klassikaosas väga palju ei ole. Keda sa ei ole viisiga. Rikastanud paar teksti Sa vaatad ja ei oska teha, mul kaks Liivi tekst on alati oma omavahel, seal ma võin rääkida. Nimelt rukkivihud puhtide puhtal põrandal rokivad Reholle kuruckiwi rehal 30 aastat olnud, vaata seda teksti käin ümber klaveri ei oska teha ikel ja tahad kangista, samuti tema küll ühele tekstile veto. Seda on tulnud ka, see on väike. Aga mulle tundub, et hättega sinna ainult neid teistest siin on ju ise ju poeetunud ja nooruse rumalus ja veetud anname väga ilus, väga ilusat laulu ta enam ei tee, enam ei tee. Jah, ei ole kuulda enam, et sa teeks, aga, aga teisest küljest sa nii minu kolleegide kapsaaeda kipud kogu aeg jälle. Niiet Ta ajab teinekord kadedaks selle oma publitsistikat. Sa said isegi nüüd edasi preemia, 15 rubla rubla sai selle nääriga, see on kõige suurem auhind, mis ma panen Vanemuise ja see oli inimest kiidetakse selle asja eest, mida ta ei oska seda palju õnnelikult. Kas see just 15 rubla väärt oli, seda ma ei tea, või tähendab, honorar peab rohkem olema, aga, aga igatahes lugu oli hea ja mitte ainult see lugu. Nii et nüüd me juba läksime hoopis. Aga huvitav oleks laiema kirjastuse tegevuse peale sihukesed, missuguste laulude tekstid olid, kas Sireli, kas mul õnne on üheks olema? Asi on korraga tehtud. Corson seal need soololaulud alla valgete kaskede kahju hulkur, hulkur üle vabanud on, päike vajus, ei ole seal üsna palju ja ma nüüd segan vahele, mind huvitab lihtsalt üks küsimus, kas, kui sa Sireli, kas mul õnne tegid, kas siis tegid enne muusika või korraga tekstid? Ei, õieti on nii. Henrik Visnapuu läks laul, sirelid, isal abis, seal on hoopis teine lugu, aga mulle meeldis refrään sireli sireli ja sealt tuli hoopis midagi muud või nii, et ta on see, see tera on siiski Visnapuult võetud sireli sireli ise. Aga tekst on muu midagi muud. Aga koos kirjutab muusikat, meil peaks olema võimalus isegi mälu värskendada, mis puudutab alla valgete kaskede juristi poeg või mis järjekorras seltsimees kuusite neile kuusikute risti põkud, kuidas ristipoeg? Aga lihtsalt see oli, mis aastasse võis olla 30 36. või seitsmendal? Mul tuli kaasa narr Narva solistiks tiitrihkuusik, ilma et mina temaga oleks rääkinud malaskinafišile trükkida Tiit Kuusik. Ja sellega ma olengi tema ristiisa ja ta ütleb, nii see, nii see ka on. Need ristipoeg jälle valgete kaskede soovid, mis seal on ja mis seal oli ka? Püha järjest oli meil samuti. Kaaskiri sisu halastage, palun. Nojaa. Kuulajatel kodudes televiisori ei läinud kaduma see vahemärkus, mis tegite, te olete mitu laulu koguni metsas loonud? Kaks tükki ainult rohkem ma juhiks tähelepanu, kui, kui ei oleks üldiselt teada teie kiindumus looduse vastu ja kahtlemata lisaks väga headele poliitilistele tekstidele on kalorid ise olnud ka vahendit inspiratsiooniläte Weima eksi. Näitan, praegune TVd oravapilte ja, ja filmimehed. Eks magma poissekolenedama linnapoiss ei ole. Ja loodus muidugi ka ja kui hakata uurima mõnda mõnda teost ja hakkab meelde tuletama, kuidas sa selle kirjutanud siis leiad üks kotkas kusagil poisikesepõlves. Lemmikhelilooja kui nüüd valida üks või kaks, kolm. Kes on Bach siiski, nii et veel eelmise teema jätk seal Bach siiski võib-olla selle tõttu, et ma tutvusin temaga rohkem konservatooriumi oreliklassis, ma nimelt olin viies. Viies klassis, alguses olin Jaan Tamme metsasarveklassis, kuna ma ei pääsesime alguses ja Aafrika juures ja need on need kolm aastat, olin seal, ükskord kukkusin läbi, eksamid, tamme juurest mängis metsasarv siis klaveriklassis Eva Horma juures siis raudtee sai, ta andis kõvasti pihta, niiet nutsin mitu korda, ükskord oli nii, et ma enam tund ei lähe ja ta tuli koju järele. Võib-olla see oli kahjuks otsustav järele tulek, nii et ma üldse muusikalale jäin. Ma võisin ka kergesse sel momendil kõrvale jääda. Siis oli, siis olin kompositsiooniklassis oreliklassis kolm aastat, Topmani ei ole. Nii, et seal sai palju Bachi mängitud. Aga muidugi heliloojaid on ju palju ja igaüks annab. Kellel oma nägu, seda pakub huvi. Pahvansert. Terve ajastu on seal kuus. Konservatooriumist juttu. Me olime kõik parajad niuksed, poisid, kes seal saalis seal koridorides. Cap tulid oma piibuga sinises sinises suitsu sees palaga vana kapteni. Ta andis tunde. Torniklassis, see oli sihukene sünge, see vanalinna torn, muuseum, muuseum, muuseum ja siis oli kõrge ja siis sealt kitsast aknast, päike paistis sisse piibu vingu täis, nii nagu Jehoova oli seal pilvede vahel. Ei, seda ei olnud. Ja siis no kõik need tolleaegsed õppejõud, ma mäletan ka esimest direktori, esimene konservatooriumi hoone oli kontsertsaalis, oli nüüdisoli veel direktor Topman eksamineerisininud oreli peal. Ma tahtsin, oreliklassivennaga jalad ei ulatanud ja siis ma ei pääsenud sisse. Ja siis oli Aavik kaua kauemat aega. Ja sel ajal hakkas vihje hoolega juhatama. Ja sel ajal väike torge ja esimesed esimesed toorid, siis tema käis lühikeste pükstega väga pikk lektor on liiga lühikesed üksteisest, kui ta läks Ülekontsertsaali lava. Kahe sammuga. Anname mõlemad läp normastus pikema sammuga. Muidugi koridoris Elsa Saavesson käis armsalt ringi, saatis, keda tarvis saata oldi klaverit. Mängis ise ka Egise mängis, aga kas te olete ka seda arvet pidanud, kui palju neid mehi naisi on nüüd kokku juba, kes teie käe all on? Korjete mul üks õpilane, tegi kokkuvõtte nüüd nende päevade viitekümmend täis vist ei olnud, aga natuke oli puudu. Et tulevad veel esimesed õpilased, koolijuhataja, seal oli varistaja Vahter, aga siis nad olid siis minu õpilased, kui ma õpetada ei osanud, nii et mina õppisin siis nendelt alles nüüd väga palju on tulnud koorist enesest noori Õpilasi, minule konservatooriumisse. Ja õieti nendest on saanud, nendel on võimalust parem õppida olnud, sellepärast et konservatooriumis nad veel kaks korda kaks tundi nädalas minu juures. Kooris nad olid iga päev kolm tundi, nii et ikkagi vees õppes ikka ujuma ja see on, see on, see on vana siin. Klaveri juures ka kurijuht ei tehta, nüüd tellitakse koordi juust. Koolidest kõneldes põimub teema nii või teisiti, eriti sel aastal laulupidudega. Teie esimene tutvusele suurpeoga, nii ütleme aktiivsem vahelises, kui laulupidu peeti dünamo staadionil seal, esimene laul, mida ma nägin, 24 viskas 23 23 28. oli siis seal Kadriorus juba, aga millegipärast mis pärast seda, seda ma ei tea, kava istusin seal mäeveerul puu otsas. 28. aastal üks päev ma mäletan Miina härma laule veel läks ja seal ma siis tegin selle plaani ka, et ma ikka lähen oma kooriga, et ma lähen järgmine laulupidu, lähen laulan ühes kooris. See ei õnnestunud meil, ma läksin alles sügisel EMO koori, kus Aavik juhatas ja siis pidin minema oma kooriga, siis ma läksin aga juba kolmekooriga ühe puhkpilliorkestriga koolikooris, ma töötasin 10 aastat koolides. Siis oli kavatsus veel nii, et siis järgmisel laulaksite minu laulu ja siis järgmine laulupidu, siis ma ise juhatan seda. Nii et edaspidi läks plaani järele. Isegi kaks järku vist ühe laulupeole. Ja hakkame mehed minema, mida te siis oli 38-l ajal sellega siis siis ma ei olnud juht mitte, vaid autor välja kutsunud. Asutus, kes juhatas seda, hakkame mehed A vist oli, on mainele Ta oli 38. Aav juhatas sabale, haav oli tore mees ja järgmisest peost alates 47.-st. Seda tõotust mäletate, see oli on ja Miina Härma Miina Härma juubel vist oli, viiks naiskoori kontsert, oli, naiskoor kontsert oli? No need vanemad tegelasi on, olen ma näinud veel? Miina Härmat muidugi lätte juures käisime meeskooriga veel enne tema surma varemat. Siis mäletan veel Türnpu matusepäev, aga tutvud ennast ennast ma nagu ei mäleta. Aga matus päeva ma mäletan selgesti silindrites, need läksid. Ta maeti Koplisse, prahutame metsakalmistule. Ja nüüd tulebki siis väga suur juubelilaulupeoga juubelilaulu. No kui rääkida laulupidudest eriti sõjajärgsetest, siis siis laulupeod ja Gustav Ernesaks, need on nii omaette kuus. Kui sõjajärgne laulupidu 47 12. järjekorras. Ta tegeles rohkem meeskooridega, siis, siis sealt ikka järjest kasvas ta lõpuks kogu selle suure laulupeo selles mõttes dirigeerijaks, et siin on palju mehi, kes aitavad teha ja, ja seal laulupeokomisjonide repertuaarikomisjonid ja koorijuhtide sektsioonid. Ja kui Gustav Ernesaksale ära sõitnud kuskile, siis ma pean ütlema, et me väga palju ei tee, siis ta tuleb jälle tagasi. Mis te siin teinud olete, vahepeal, see on tegemata, see on tegemata, siis läheb jälle tööks lahti, et tema annab kätte siis orientiiri, mida tuleb teha ja siis püüame neid teha nii et seal rabeleb küll kõigil aladele. Kas sellepärast, et sa meeskoori juhatad, terve laulupidu sul orbiidis ja kas me koos ja teeme seda? Ja kui, kui me õhtulehest lugesime, muidugi seal toimetajad helistavad, kas te kirjutaks 100 rida, siis ta võttis muidugi kätes nii sõna-sõnalt 100 rida ja kirjutas sõna rida, ma arvan. Ei saa, tallinlased on palju lugenud, seal on 101 rida seal on nii 98 99 ja 100 101 on tegelenud ja 100. sellega vedasin alt üles. Selles 100. reas on öeldud väga palju. 100 rida saaks nii ära täidetud, nagu seal on soovitud, siis siis ma arvan, juubelilaulupidu läks hästi korda. Seal on ka niisuguseid asju, mida täita on üsna keeruline. Näiteks laulud selgeks õppida, laulud selgeks õppida, seal oligi, seal olid poisid, põrutage ja segakoorid sõnad selgeks. Te ei ole seal õlide, Vaidki ei saa mitte vaiki olla ja kirjastus kibedalt kirjastama. Sellised mõnusad nõuanded, aga oli ka päris lihtsasti, teostab vaid asju ja nähtavasti on juba näiteks laulu tõrvikuküsimuses on vist juba nüüd päris nii. Nii et laululava laulupeotõrvik tuuakse Tartust ja siis see käib kõik rajoonid läbi ja siis tuuakse Tallinnasse, nii nagu olümpiatõrvik Ateenasse, sest enne suurt laulupidu toimub mees laulupäev Tartus 14. juunil. Laulupidu ise on 29. ja 29. mal. Juuli, juuli, juuli 27 juba hakkab pea 27, on siis nii? Külaliskooride esinemised hakkab juba muidugi pidupäev. Aga tööd on muidugi palju ja need, kes nüüd televisiooni kaudu vaatavad ja kuulavad, kooritegelased ja koorijuhid. Varsti algab kontrollring ja hoidke siis, kui ei ole laulud selged ega laulupeole ei pääse. Tööd on palju praegu, kui rääkida probleemidest, siis on niisugune asi. Kui me noortele noorte lauljate kasvatamisele rõhku ei pane siis läheb veel aastaid edasi ja meil on lastelaulupeod üliõpilaslaulupeod. Siis on suur pikk kahe ja siis tulevad tööveteranide laulu pensionäridele ja pensionärid, töö, veteranid, vahepeal inimene ei armasta nagu laulda ta kuskil keskkoolis, seal kaob ära ülikoolis natuke laulab veel. Ja siis siis jääb nagu kõrvale, nii et see on kõigi koorijuhtide ja heliloojate ja muusikaõpetajate mure selle laulu pärast edasi kasvatada seal õige tõsine küsimus. Ja kui nüüd pärast seda juubelilaulupidu tuleb, tuleb koolinoorte laulupidu, see on ka nagu ette nähtud, siis sellele tuleb äärmiselt suurt rõhku panna, muidu meil järgmist juubelilaulupidu ei tulegi. Et see on väga tõsine küsimus. Aga muuseas, ma vahemärkusena ma hiljuti lugesin, Carl Robert Jakobson andis välja noodiraamatu esimese laulupeo puhul seal ta kurdab ka, et noored mehed ei taha nagu laulda, see on probleem, oli juba vana probleem. Probleeaa vanas Egiptuses juba öeldi, et noored inimesed ei austa vanemaid, räägivad vastu. Aga laulupidu tuli, Peko algas ja muidugi tuleb mõtelda ka sellele, mis pärast laulupeole tuleb. Kas seal laulupidu saab veel edasi arendada, selle allub enesega vistele, midagi juurde ei mõtle seda juurd, kõik kooriliigid on olemas. Tähendab, muutlik ei ole, võib-olla huvitavamad kombinatsioonid nendes koorides. Ja muidugi Tase kooride tase ise peaks minu arvates tõusma. Sest me räägime küll, et me väga kõrge koolikultuur, aga see tuleb ettevaatlikult. Me kõiki koore ei tea, on maailmas olemas palju veel koor, nii et üks rahulolek olekut ei tohi lubada. Aga siin on need noored dirigent, noorimat dirigendid, Ratasepp ja, ja areng ja siin kammerkooriga mässavad kõvasti ja see on heaks eeskujuks. Uuele tasemel koorid, läheksid, nõudlikkus, suureneks, on, sellel tahaks muidugi seda, et kõik need, kes laulavad, ka vanemad, et nad saaksid laulda, niikaua kui nad tahavad, et see võimalus jääks. Aga paralleelselt käik siis siiski see nõue, et kooride tase, üksikud kipud, olles seal kõrgel, mitte see alusaid. Ja siin tuleb aidata kõvasti kooride kaasa, orkestri mehi seltskonnas ei ole ega puhkpilliorkestrit alal ei ole asi. Rõõmustame selle järelkasvu mõttes, vaid seal on see asi sama tõsine, eks see on sama küsimus. Estraadiajani jätli kallakuga ansamblid, võtavad musikaalsed, noored tavaliselt ei ole, aga võib-olla me peame midagi noorte jaoks mõtlema, natukene kaasaegsemat huvitavamaks, huvitavamaks tegema ja kaasa tõmbama ja võib-olla need vanemad lauljad peaksid ka mõtlema, kuidas mitte üksi, et tal on mõnus laulda, aga kuidas, mis missuguse nagu öeldakse, koolipoisiga, mis nipiga neid noori juurde tõmmata, see võib minna, järsku võib jälle niisugune suur niisugune liikumine tol tulla, et kõik noored kooridesse seal moodne liikumine järsku võib tulla, kui kusagil hakkab peale moed väga kibekiiresti. Näiteks üks väike märge selle kohta viiuldajad ansambel on minu arust nii hakanud juba, vähemalt ta tõi väga toredamaks laigusele laulupeo üldise programmi, mis on ja nad on päris huvitav tellida massi ja kas või sümfooniaorkestrit Nõukogude aastate saavutused, lastekoorid, need, võib-olla siin on veel võimalus niukesi tuleviku peale ka VII pantvat kõnelegi Taani tüdrukutest, kes puhkpilli mängib. Selline mõte tekkis küll läänemeremaade rahunädalal kus üks Taani tütarlastest topeltorkester võis terve seitsme riigi noorte kokkutuleku, nagu öeldakse, endale järele võtta või pea peale pööratuna seda õnneks ei teinud. Aga need olid hästi väljaõpetatud üks Taani demokraatliku suunaga muusika ühing tegeleb sellega, õpetab välja aastast aastasse alates kaheksandast kuni umbes 22. eluaastani, kusjuures iga kahe aasta järel tuleb siis uus järk nagu raskemad ülesanded, aga ka uus välimus rikneb. Üks salgu Saari vormis orkester kõigi Aksel pantidega trummilööjad, leopardi nahkele, õlad on täisvirtuoos nagu mingi priobazenski polgu peadirigent, käivee ess tilt, ilus neiu. Kõik nad on noored, vaimustusega mängivad. Ja muidugi see etendus ei ole neil mitte niisugune, nagu öeldakse, noh, ütleme pritsimeeste orkester, see on liikumises nagu vahiparaad Buckinghami palees. Terve linn jookseb kokku, nad lähevad ja ma olen päris kindel, et kui siis järgmisel hetkel oleks muusikariistu äristid Pille jaota, siis oleks varsti kohe valmis ka see orkester, nii et jah. Ega ei olekski midagi kummalist, et paluda kas või üks selline külaliskollektiivis. Pealegi see esineb seal demokraatlikul Saksamaal edukalt on paljudes riikides käinud. Ja miks ka mitte, eks tore vaatemäng. Kutsume, taastasid küll, jah, aga miks ka mitte, nad on muide, valmistun muuseas varem oli nagu koolikoolide juures rohkem puhkpilliorkestrit, Nad olid väga head. Nendest kasvasid terve rida kutselisi mehi välja, kes praegult orkestrist mängivad. Igal juhul nad rääkisid, emad, seisad selle pikegaarde kooli ukse tagareas ja ootavad, millal võetakse vaevaks kuulata nende tütre musikaalsus see pillimängimise oskust ja ühtlasi vaadata, kuidas ta liigub. Vaskpuhkpilliorkester ainult saksofoni, trombooni arv on natuke suurem, saksa panime muidugi suhteliselt traditsiooni bukest. Kas selle peale ei võiks siiski ühe laulu lahti lasta? Aga võib-olla ongi, meil on vist varuks just noorte noort segakoor, kes esimest korda esinevad täna. Ja need ongi nüüd, kellele tahaks rajada tulevikku, nad esimene kord esinevad, see on Kaljuste lastekoori, vilistlased või kammerkoor vilistas. Kuidas ütelda lastekoori, veteran, kaljuski võib-olla ise, kes on, aga nimi on sama pikk kui Ernesaksa kooril. Ja me palume siia noored Salumäe lavale, aga seni kuni koor koguneb võib-olla ehk puhkuseks professoreid räägid seda, kuidas, kuidas? Kolme ala suurmeister ise puhkab. Puhkus on õieti nii, kui üks ala lõpeb, kui näitus dirigeerimaid lõpeb ja algab konservad Tormis töö, siis algab puhkus eelmises töö eest. Ja kui siis konservatoorium läbi hakkab helilooming, eks, siis on jälle puhkus konservatooriumi tööst. Palun, seltsimees Kaljuste, Talumäe. Siis palun ütelda kamise, mida laulad ja kes nad on siin ja. Pensionär. Lastekari. Näol viimase 18 aasta jooksul laulame teile kolm Gustav Ernesaksa laulud. Kõigepealt kuulsime tema oma sõnadele loodud Sireli, kas mul õnne. Ja näiteks laulupeo laul eesti rahvalaul, eesti rahvalauluseade lõikuse laul Meil on vastupidi, laul tehtud, ennem oli muusika ja pärast kirjutati teks, nii laul sai valmis kirjutada, siis sai Debora juure mindud ja kirjutad teksti juurde tagurpidi kirjutatud laule. Ja kolmandaks koori tema esimesest ooperist Pühajärve lindude laul.