Sa etnikutele tasku filosoofidele kes vaikselt ja usinalt mere närivad juuri. Ei lähe läbi. Härrased, seltsimehed, üks ja üksainus riik üks ja üksainus Eesti. Selle kaudu oleme ise ennast määranud ja sellisena näevad ja mõistavad meid kõik teised riigid. Ühegi erandite. Jätke sosistamine, nagu ohustaks meid mõnede vene poliitikute poolt käibele lastud väljendus lähivälismaa. Kui Eestit midagi ohustab, siis on see räpaste käteoht, rahva usalduse kaotanud poliitikute oht, kääbuserakondade poliitiline lehmakauplemine, seespidine ja mitte väljast tulev oht. Vene Föderatsioon on ja jääb meie naabriks kellega Eestil on kujunenud Euroopa riigile omased normaalsed suhted. Lähisvälismaa doktriin on osutunud kasutamiskõlbmatuks ja kõrvale heidetud. Ja kui ma presidendina esimest korda siit kõnetoolist küll mitte siit saalist teie poole pöördusin oli mul au üle anda Venemaa presidendi Jeltsini õnnesoovid Eesti vabariigi 75.-ks aastapäevaks. Miks meie kirjatargas seda nii püüdlikult avad unustada? Rahvana võime olla Euroopas vanimate killas. Kaheksakümneaastase riigina oleme suhteliselt noored. Kuid Eesti vabariigi katkematu järjekestvus aastast 1918 tähendab seda, et oleme kõigepealt osa Euroopast, aga mitte Euraasiast. Sõitsin kõrval. Vabariigi aastapäeva teine järeldus. Usalduse tagasivõitmine. Aastapäevadel heidame pilgu minevikku et selle kogemuste kaudu kujundada tulevikku. Kogemustega on kord juba nii et neid leidub ainult minevikust. Kuid minevik ei ole lukku keelatud kõrvaldada. Minevik elab meis kõigis. Mineviku kogemus elab oma vaikset ja väärikat elu nendes naistesse meestes, kelle selgele pilgule ja tahtjõule võlgneme Eesti riigi austagem, neid väheseid, kes on veel elus ja mitte sõnamulin, aga vaid korralikku pensioni ja igapäevase hoolitsusega. See mul on häbi öelda, on meie maksmatu tänu õlg ja samas mul on jälle häbi öelda, on meil seda elavat sidet endal vaja, et riigina püsida. Rahvas on pettunud. Rahvas ei tunne uhkust oma poliitikute, oma parlamendi, oma erakondade üle. Rahvas ei usalda, ei õigussüsteemiga politseid. Rahvas on nõutava õhus. Hõljub küsimus. Kuhu lähed, Eesti? Ja mis veelgi halvem, kes sa oled? Eesti? Eestis valitseb identiteedikriis. Me võime palju rääkida oma makroökonoomiliste näitajatest mis on viinud Eesti reformiriikide esiritta. Kuid selle tagajärjeks oleks umbusu suurenemine ka Eesti vaieldamatult saavutuste suhtes. Majanduse reformimine on lihtsas keeles varade ümberjaotamine. See on alati, see on kõikjal olnud räpane aeg. Eilne ametnik muutub üleöö miljonäriks. Ajakirjandus kõnetab neid peaaegu lugupidavalt peene tiitliga korruptant, selle asemel tööle lihtsas eesti keeles. Riigivaras ämbrisse astumine, skandaal, katastroof, sügav hämming ning au ja väärikuse kaitsmine kohtus on Eesti vabariigi kodaniku igapäevane lugemisvara. Rahval on õigus küsida, kas see ongi Eesti vabariik? Ei, kallis rahvas. See ei ole Eesti vabariik. See on Eesti vabariigi vaht, mille riisume kulbiga kokku ja heidame solgiämbrisse. Kui mitte varem, siis valimiste aegu. Seda me teeme ühiselt ja teeme senikaua, kuni vahtu enam ei ole. Kuid oleks vastutustundetu silmi kinni pigistada ohu eest mis varitseb meie parlamentaarset demokraatiat ja meie kaheksakümneaastast vabariiki. See avaldub ennekõike selles, et tänast Eestit püütakse vastandada lapsepõlve mälestuste sõjaeelsele, ideaalsele, Eestile. Ja siit on ainult üks samm kahe või koguni kolme vabariigi omaksvõtmiseni elava riigi tükeldamiseni. Lihuniku laiemalt. Armsad kaasmaalased nimelt just niisuguste ohtude vältimiseks vajame ajalookogemusi. Lubage mul tsiteerida meie sõjaeelse särava ideoloogi noore Ilmar Tõnissoni sõnu aastast 1932. Tsitaat algab. See läinud aastakümme oli töörohke, aga ideelage. Aga kuna kandvatest mõtetest oli puudu, ei rahuldanud ka töö. Sest üksikülesannete kuigi pingutatud korraldamine ilma tervik vaateta. Ja ma tahaksin seda sõna meile kõigile meelde jätta ilma tervik vaateta ei võinud õnnestuda. Sellest tervikvaates aga oli meil puudus. Ei osatud ilmavaateliselt orienteeruda rahvusriiki asetatuna sest kuigi meie rahvuslus oli teinud läbi tõsise arengu ja küllaldaselt üksikuis süvenenud, oli ta siiski ehitatud opositsiooni meeleolule riigi vastu. Tsitaat kinni. See oleks võinud olla ka eelkirjutatud. Kaks järeldust. Tänasest tundmatuseni erinevas sõjaeelses maailmas juures eesti oma identiteedikriisini 12 aastaga. Praeguses hoopis kiiremas maailmas oleme jõudnud samade probleemide ette kaks korda kiiremini. Teine järeldus tuleneb Tõnissoni tõdemusest, et Me rajasime oma riiki opositsiooni meelordel oludele riigi vastu. Tänapäeval kehtib see kahekordselt. Võib-olla opositsioonis valitsusega, aga mitte riigiga, mitte riigi ideega. Soomes või Taanis või Šveitsis näiteks opositsiooni meeleoluriigi vastu ei ole riiki, kui süsteemi üle tuntakse uhkust. Praegu on opositsiooni riigi vastu rohkemgi kui kahekümnendatel aastatel. Sest meis kõleneb kõneleb tänaseni kaasa mõru mälestus Nõukogude totalitaarses riigis. See hiirte ja kasside ühiskond pakkus stabiilset arstiabi, leiba ja ajalehte, kus loikade koonduslaagrite küüditamiste venestamisega. See kogemus. Uskumatu küll. Vormib ohtlikul määral meie suhtumist riiki nüüd juba Eesti riiki mis reedab meie ebakindlust. Ebakindlus, mille suhtes? Demokraatlike mehhanismide suhtes. See iseloomustab tänase Eesti poliitilist skulptuuri, poliitikuid, aga mitte rahvast. Rahvas ei ole ennast riigist ära pööranud. Rahvas on ennast poliitikutest ära pööranud, kuna poliitikud on ennast riigist ära pööranud. Riik toimib siis, kui ühiskonna liituvad huvid on lahknevad huvidega võrreldes ülekaalus. Ehk Ilmar Tõnissoni sõnadega. Vabariigi 14. aastapäeval, kui Eesti poliitilistes erakondades pääseb võimule Eesti poliitilisi, skulptuuri, poliitikuid, aga mitte rahvast. Rahvas ei ole ennast riigist ära pööranud. Lausutud vabariigi 14. aastapäeval, kui Eesti poliitilistes erakondades pääseb võimule enesesalgamine üldsuse huvides. Ka see on jällegi tsitaat enesesalgamine üldsuse huvides. Eneses algamist ma praegu ei näe. Vastupidi ajakirjandusest sagenenud skandaalid on muutnud eestlasi küüniliseks meie poliitikute vastu. Vahel on hingeliselt raske vastu panna poliitilisele porile, mis lehtedes vastu vaatab. Igapäevasest tavalisest elust lehed ei kirjuta, sest see tõsta lehe läbimüüki omiton Eesti määratult muutunud. Seda kinnitavad aga kahjuks kõige veenvam esmalt välismaalased, olgu võõrad olgu tuttavad, linnapilt on muutunud, majad on muutunud, kauplused on muutunud, võiks see nii, see lisab, et lapsed õpivad eesti oma õpikute järgi. Eesti piiril seisab Eesti oma piirivalve. Eesti tänaval kõnnib oma sõdur. Kui me seda ise ei märka, kui me seda ise ei oska hinnata siis õõnestame iseenda eneseusaldust ja oma laste tuleviku pikas laastus ka ajakirjanduse läbimüüki. Nõrgast ajakirjandusest sünnib aga nõrk demokraatia. Eesti vajab tervikvaadet, nagu Tõnisson ütles. Ehk nagu ütleksime, et praegu Eesti vajab rahvuslikku programmi. Vabariigi aastapäeva kolmas järeldus. Säästu poliit. Ammutades eneseusaldust, mineviku kogemustest ja eeskujudest lasub meil kohustus ehitada oma riiki puhaste kätega. Oleme taastanud iseseisvuse, mille Stalin Hitler püüdsid meilt ära võtta kuid peame jätkama niisuguse riigi ehitamist ja niisuguste väärtushinnangute kujundamist, mis kindlustab meie astumise Euroopa liitu ja selle kaudu Eesti püsimise. Lubamatult kergemeelne on alustada valimiskampaaniat ajal, kui peame koonduma seadusloomele seadusloomele, mis oleks kooskõlas Euroopa Liiduga meie esimese prioriteediga. Ja täiesti talumatu on menetleda seaduseelnõusid mis on vastuolus Euroopa Liidu seadusandlusega. Peame endale selgeks tegema lihtsa sõltuvuse. Ilma õigus korrata ei saa olla korraliku majandust. Ja ilma korraliku majanduseta ei saa olla õiguskorda. Piltlikult võiks seda kujutada kolmnurgana, mille ühes tipus on õiguskorda riigikaitse teises tipus eurolepingust tulenevat seadusloomekohustused ja kolmandas tipus majandus- ja fiskaalpoliitika. Majandus, rahanduspoliitika kõik kolm tippu sõltuvad üksteisest ja mõjutavad 11. Kolmnurga lahendamisel. Peame peame, peame endale esitama lihtsalt küsimusi, nagu mida. Eesti toodab. Mida ette võtta, et jõuliselt vähendada impordi ja eksporditasakaalu puudust? Jooksevkonto defitsiiti? Ma toetan kahe käega Eesti panga ja peaminister Mart Siimanni säästupoliitikat. Saage minust õigesti aru. Eesti majandus on heal järjel, aga sellest ei piisa. Eelmise aasta börsikriis, tarbijahinna indeksi järsk kasv ja paljud teised märgid näitavad, et majanduselu ei ole mitte kunagi mingi garanteeritud suurus. Oleme loonud oma majandusele töökindla aluse, nüüd peame iga päev küsima endalt. Mis on muutunud maailma majanduses. Mis laadi reformi peame ette võtma, et muuta iseennast konkurentsivõimelisemaks? Jah, meid valiti Euroopa Liidu kandidaadiks ja meist on kirjutatud kenake hulk artikleid maailma ajakirjanduses. Kas oleme jäänud ennast selle võlupeegli ees imetlema ja tsitaate korrutama? Kas pean vabariigi aastapäeval ütlema, et niiviisi hiilib stagnatsioon meile tuppa? Eesti on ju väga väike riik ja meie majanduse maht on väike ja kõik tunnevad kõiki. Enesega rahulolu ja korporatiivne õlale patsutamine on väga kerge tulema. Meie avatud majanduse juures on see ohtlik. Me ei konkureeri mitte omavahel, vaid maailma parimate tootjatega ja konkureerime tarbijate pärast isegi eesti tarbija pärast. Ma kutsun meie tööstus ja kaubandusringkondi avameelselt arutama põhjusi, mis pidurdavad Eesti eksporti. Olen oma välisvisiitidel alati kaasa võtnud ärimehi, et propageerijad, Eesti tooteid ja teenuseid. Olen valmis lööma kaasa selle probleemi kiiremale lahendamisele. Vabariigi aastapäeva neljas järeldus. Kaitsetahe. Eesti liiga riigieelarve koostamine kuulub vabariigi valitsuse kompetentsi. Selle tasakaalustamine on keerukas ja rasket valikut nõudev töö. Riigikaitse kõrgema juhina pean ometi nentima, et NATO liikmesriigid kulutavad riigikaitsele keskmiselt kaks protsenti oma rahvuslikust kogutoodangust. Ja et Eesti poliitiline eesmärk on osaleda ühise Euroopa kaitsmisel, peame sellele vastavalt ka tegutsema. Ja kõigepealt ei toime oma rahvast ja iseennast petta. NATO riigid ei kuluta seda summat mitte sellepärast et nad NATOsse kuuluvad. Nad kulutavad seda sest nad teavad nii palju maksab usaldusväärse riigikaitse käigushoidmine. Ka Soome ja Rootsi kulutavad umbes niisama palju. Kuigi nad ei ole Nato liikmed. Samas tähendab riigi toetus meie kaitsejõududele ka suurt vastutust. Raha tuleb kokku hoida ja otstarbekalt kasutada. Eestil on ikka veel viis laevastikku. Nii palju polnud neid Inglismaal isegi kuninganna Victoria aegu. Kõik katsed seda olukorda muuta on põrkunud ametkondlike huvide vastu mida looritatakse 1000 tehnilise ettekäändega. Riigi raha raiskamine ja selle riigi raha raiskamise lõpetamine loob soodsa aluse ka meie kaitsekulutuste tõstmiseks järgnevatel aastatel. Viies järeldus kahekõne rahvaga. Meie kohustus on korraldada läbirääkimised Euroopa Liiduga nii et avalikkus oleks pidevalt informeeritud neist asjaoludest, mille üle läbi räägitakse. Õnneks on meil juba loodud hulganisti organisatsioone, mis ühendavad tootjaid. Majandusmehi tarbijaid. Nende organisatsioonidega peame kindlasti konsulteerima, sest lõppude lõpuks on otsus astuda Euroopa Liitu. Niisugune otsus, mille me teeme pikaks ajaks. Kogenud diplomaadid vahendavad meie mõtted Brüsselis kuid rahvas peab saama võimaluse oma mõtet selgelt ja arusaadavalt välja öelda. Euroopa liidu puhul pole tegu uue liitriigiga. Tegu on riikidevahelise organisatsiooniga, mis reguleerib ühtset majandusruumi, ühtset piirikontrolli ja passisüsteemi sarnas keskkonnapoliitikat tulevikus ka koordineeritud välis- ja julgeolekupoliitikat ning palju muud. Euroopa liidus lähtutakse normidest, mida kasutab ka muu arenenud maailm. Ent tegu ei ole Eesti suveräänsuse loovutamisega. Tegu on teatavate rahvusvaheliste kohustuste võtmisega, mis pannakse täpselt kirja ühinemislepingus. Mõned avalikud esinejad, kes Euroopa Liitu halvasti tunnevad ehmatavad kuulajaid sellega, et tegu olevat mingi Nõukogude Liidu sarnase monstrumi. Ka see on vale. Selle väited heidavad lihtsalt oma täielikku asjatundmatust. Tänapäeva maailm on ühinenud maailma. Majandus on muutunud globaalseks, informatsioon liigub vabalt üle riigipiiride. Et sellises konkurentsis pinnale jääda, tuleb leida koostööpartnereid ja ennast nendega siduda. Üheskoos ressursse kasutades suudame kindlustada eestlastele ei julgeoleku ja elatustaseme mida me üksi selles avatud maailmas mitte kunagi ei suudaks teha. Selles mõttes pole Euroopa Liiduga ühinemisele alternatiivi. Me astume Euroopa liitu iseenda ja oma laste tuleviku kindlustamiseks. Keegi meid sinna ei sunni. Olgem ausad, tahtjad on Meetagi enam kui küllalt. Kuid eestlased oma on oma tubli tööga endale võimaluse ühinemiseks välja teeninud. Kasutame siis seda hästi nii hästi, nagu oskame. Vabariigi aastapäeva kuues järeldusse selged perspektiivid. Täna oleme heitnud pilgu tagasi oma riigi sünniaegadesse. 24. veebruar 1918 on Eesti ajaloos erakordne kahes mõttes. Esiteks Ta ei korda enam mitte kunagi. Enesemääramisõiguse teostab rahvas ainult kord elus. Kuidas sünnib riigiks? Ja teiseks, hoolimata kahe suure vaenuväe pitskruvide pitsitusest võttis päästekomitee endale kohustuse ja vastutuse üles ehitada demokraatlik Eesti vabariik. Tollal oli see keeruline mitme tundmatuga ülesanne. Keeruline on see praegugi, sest selle ülesanne tundmatut tegurid muutuvad pidevalt ka lahendamise käigus. Tänaseks me ei ole veel muutnud, Eesti vabariik ei ole veel suutnud Eesti vabariik üles ehitada sellisena, nagu ta peaks olema. Kuid ülesanded kasvatavad, kasvavad inimeses kiiremini. Inimene suudab neist jagu saada üksnes teadmistega. Eestis kahjuks puudub seniajani hariduskontseptsioon. Seepärast palusin ülemineval aastal presidendi akadeemilise nõukogu koonduda sellele ainsale küsimusele mis minu arvates on Eesti tulevikku määrav. Aastase ajurünnakuna valmis meie aastapäeva künnisel mõne päeva eest 22-l leheküljel dokument õppiv Eesti, mille ma homme hommikul annan üle riigikogule. Olen veendunud, et õppiv Eesti seisab väljaspool erakondi järelikult ka väljaspool valimiseelseid kirgi ning lubab jõuda laialdaselt ühiskondlikule kokkuleppele. Olen ka selles veendunud, et meie rahvas ja homne valijaskond teraselt jälgib selle dokumendi edenemist ja erakondade tahet omaks võtta Ilmar Tõnissoni sõnastatud eneses algamist. Üldsuse huvides. Sellest murega. Valimised on lähenemas ja valijad ootavad erakondadelt tõsiseid tulevikku suunatud lahendusi. Valijad vaatavad enda ümber ja tajuvad selgemalt kui paljud professionaalsed poliitikud. Et täna ei ole 1990. aasta ega 92. ega ka 95. aasta. Eesti ühiskond on arenenud kiiresti. Probleemid, mis eel olid prioriteetsed, võivad täna olla tühised. Kahjuks on paljud poliitik poliitikud jõudnud ajastusse mil poliitilist võitlust peeti läbi kõmulehtede. Üks põhjus on ka selles, et probleemid on läinud keerukamaks ja nõuavad ka poliitikutelt suuremat asjatundmist. Erakonnad on aga liiga väikesed, koondunud ühe või paari särava tähe ümber ja ei suuda seetõttu paeluda laiemate asjatundjate ringi, kes aitaks välja töötada erakondade programme ja valmistada poliitikuid ette valimiseelsetes debatiks. Ja riigikogu kodukord ei ole läbirääkimistel õieti ruumi jätnudki. Erakondade pilt on niivõrd kirju, et hägustab nende sõnumit veelgi. Olen aastapäevaeelsetes usutluses rõhutanud ja rõhutan seda ka täna Teie ees. Et Eesti demokraatia ainumõeldav tee on sarnase vaateviisiga erakondade ühinemine suur erakondadeks. See võimaldab edaspidi moodustada stabiilseid, vali valitsemiskoalitsioone, kellelt rahvas võib oodata ja nõuda loogilise programmi elluviimist. On täiesti talumatu, kui erakonna juhid ootavad oma liikmetelt ühiselu reeglitest kinnipidamist. Ja samas lasevad ennast ahvatleda väiklasse sõnasõtta. Erakondliku elu ebastabiilsus ohustab juba Eesti poliitilise elu stabiilsust. Eesti majanduse arengut. Ta võib tulevikus ohustada isegi meie põhiseaduslikku korda. Õnneks elame erinevalt Ilmar Tõnissoni aegadest avatud ühiskonnas avatud maailmas ja meie demokraatlik praktika võib nõrkusehetkedel toetuda erakondade rahvusvahelistele sidemetele. No kokkuvõte annab. Igal hommikul tuleb demokraatia määratleda uuesti. Iga päev tuleb demokraatiat ja õigusriiki õppida. Meil kõigil mitte õpetada vaid kõigepealt õppida. Need on meie kõige kiiremat kodutööd, kui tahame olla oma ajalookogemuse väärilise väärilised oma rahva ja oma riigi väärilised. Kui tahame kaheksakümneaastase Eesti vabariigi üle uhked olla. Ja uhked, Me olemegi õigusega. Soovin teile kõigile õnne. Eesti vabariigi 80. sünnipäeval.