Me tähistame vabariigi aastapäeva viimast korda sel sajandil. Ja viimast korda enne korralisi riigikogu valimisi. Möödunud aastal, meie 80. aastapäeval heitsin siit kõnetoolist pilgu tagasi ja püüdsin hinnata raskusi, mis meid valitsesid riigi ja majanduse taastamisel pärast pikka okupatsiooniaega. Täna tahan kasutada erinevat lähenemisnurka ja kõnelda sellest, kus me praegu asume. Kus asume täna, kui tulevik muutub minevikuks ja Eesti minevikukogemus kujundab tulevikku. Lubada, kui mul seepärast kõnelda kõigepealt meie välispoliitika järjekestvusest oleme oma sihiks seadnud liikmeks saamise Euroopa Liidus ja NATO-s arendades samaaegselt häid vahekordi vene föderatsiooniga. Möödunud aasta oli läbimurde aastaks Eesti vabariigi suhetes Euroopa Liiduga. Meieni on jõudnud aruanne selle kohta, kuidas me Euroopa demokraatlikule pilgule paistvale seda aruannet võite lugeda mu koduleheküljelt. Kõige valusam punkt meie suhteliselt süli edenemise juures on Eesti kui õigusriigi puudulik. Toimimisvõime. Meil on raskusi veneaegsest taagast lahti saamisega. Juristid ja kohtunikud koos oma mõtteviisiga pärinevad suures enamuses totalitaarses süsteemist, milles õigusriigi põhimõtted olid võõrad. Õigusriigi võõristust on raske meie kohtunike kontidest välja saada. Seepärast oled ikka ja jälle rõhutada, et Eesti vabariik, kes täna oma 80 esimest aastapäeva tähistab ei taastanud 1991 oma iseseisvust mitte veneaegse süsteemi ümberkohandamise kaudu. See ei ole mitte siltide vahetamine. Tahan rõhutada, et oleme taastanud oma riigi õigusliku järjepidevuse alusel. Selles mõttes oli omaaegne ülemnõukogu pragmaatiliseks hoovaks kuid õiguslikuks pidepunktiks alus müüriks, millele hoop toetus olid Eesti kodanikke komiteed. Nii, ja mitte teisiti, võitis Eesti rahvas oma iseseisvuse uuesti kätte. Nende poolte kaudu seadsime oma elukorralduse õigus riiklikule põhiseaduse alusele, milles nüüd tuleb iga päev lähtuda. Tahangi siin oma tunnussõnad ulatele 10 aasta ees kogunenud kodanike komiteede ja samuti tänada mõne päeva pärast täpsemalt öeldes homme oma volitusi lõpetavad riigikogu. Meie parlamendi kaheksas koosseis on vastu võtnud 752 õigusakti nende hulgas Euroopa seadusandlusest tulenevaid väga olulisi seadusi. Aastad on läinud kiiresti ja meie astumine Euroopa liitu ei ole enam mägede taga. Kuidas suudab Eesti majandus toime tulla rahvusvahelise konkurentsiga? Kuidas suudame meelitada Eestisse majanduse arenguks nii vajalikku raharessurssi? Kui ei vaadata Eestit mitte romantilise rahvusluse, vaid välisinvestori külma ja kaalutlema pilguga siis mis teda Eestis võiks vajada? Ja palju me ise tunneme lähemaid ja kaugemaid turgusid kus võib-olla oodatakse Eesti kaupa, kui me ei tea, milliseid. Me vajame Soomele, Iirimaale, Taanile ning paljudele teistele Euroopa Liidu maadele omast leiliku reibast teotahtelised väliskaubanduspoliitika, mis ei jätaks ma ikka siis hätta, kui meie praegune suur trump, madalad palgad, tootmiskulud vaikselt kaduma hakkavad. Hoiatavaid märke juba on. Esialgu veel varjatult suurenev. Tööpuudus kõneleb vajadusest tegutseda, mitte jääda, mitte jääda puhkama saavutatud loorberitele. Maailma majanduses ei ole puhkepäevi. Kui me olemegi täna teistes ees siis homme võime olla neist juba maha jäänud. Eesti teine välispoliitiline prioriteet on seotud NATO laienemisega. See on meie ajalooline võimalus mis seob Eesti julgeolekuselliste demokraatlike lääne suurriikidega nagu Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning ka selliste meile lähedaste riikidega nagu Poola, Taani või Norra. Kallale Dumbuja ähvardus meie vastu tähendaks kallaletungi ähvardust nende vastu. Selliseid otsustushetki esineb ajaloos harva. Eesti rahvas on osanud neid hetki ära tunda ja mitte käästes. Ma tean, et oleneb, palju pingutanud, tean, kui suuri pingutusi nõuab, erutab Euroopa liitu pürgimine. Ometi kutsun eesti rahvast jõuliselt ilmutama oma tahet Eesti astumiseks naabrusse. Me vajame valitsuse tasemel ja avalikkuses selget programmi, et teoks teha seda eesti rahva tuleviku seisukohalt nii olulist võimalust. Me vajame ennekõike selget arusaama sellest, mida Eesti suudab pakkuda ühiseks Euroopa kaitseks ja julgeolekuks. Eelmise aasta lõpus saatsin kõigile riigikogu erakondadele kirja milles kutsus neid üles sõlmima riigikaitsealast kokkulepet. Selle leppe objektiks oleks riigikaitsealaste kulutuste järk-järguline viimne kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. See ei ole eesmärk omaette. See näitab tegelikkuses Eesti poliitikute ja nende kaudu kogu rahva tahet ja selgelt ahel suurendada kaitsekulutusi selleks, et kindlustada vahendid meie soovitud riigikaitsepoliitiliste eesmärkide elluviimiseks. Pole ju mõtet kaitsejõududel, kel puuduvad vahendid oma rahva kaitsmiseks. NATO Euroopa liikmesriikide kaitsekulutused moodustasid 1997 keskmiselt 2,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kaitsekulutuste suurus on mõõdupuu, mille järgi hinnatakse Eesti valmisolekut liituda Põhja-Atlandi liiduga. See näitab poliitikute rahva pühendumust sellele Eesti välispoliitika olulisele eesmärgile. Eesti kaitsmine välisabita on keeruline ülesanne. Seetõttu meie rahvuslikes huvides liituda varem, mitte hiljem kindlustades sellega oma rahva tulevikuuks NATOsse. Nagu ütlevad NATO ametnikud, on praegu avatud. Pole mõtet venitada, riskida ja oodata, kuni ta kinni pannakse. Valdav enamik praeguses riigikogus esindatud ja järgmisse riigikokku pürgivates erakondadest on mulle kirjalikult vastanud ja andnud oma põhimõttelise nõusoleku suurendada aastaks 2002 riigikaitsekulutusi kahele protsendile sisemajanduse koguproduktist, see tähendab tõusu vähemalt 0,2 protsenti aastas. Lähtuma põhimõttest, et riigikaitse poleks erandliku erakondliku lehmakauplemise objekt. Erakonnad on oma vastustes kinnitanud riigikaitseliste küsimuste olulisust ja omaks võtnud, et nende probleemide üle ei saa kampaanialikult kaubelda. Nagu ei saa kaubelda Eesti riigi ja tema kodanikkonna püsimisega. Erakondades selged vastused veenavad mind kutsuma riigikogu valimiste järel sõlmima kokkulepet, mis tagab järgmise nelja aasta jooksul kaitsekulutuste tõusu kahe protsendini meie SKP-st. Loomulikult on oluline, et selline kohustus sisalduks uue valitsuskoalitsiooni koalitsioonilepingus. Kuid veel olulisem on saavutada konsensus tulevase opositsiooniga. Sarnaselt meie taani sõprade kogemusega viiks erakondadevahelise lepinguni riigikaitse küsimustes, näidates kogu maailmale Eesti otsustavust oma iseseisvust kaitsta. Teiseks. Uue riigikogu valimisteni jääb kaks nädalat. Tahan rõhutada, et valimistel osalemine on kõige võimsam vahend, millega kodanik saab riigi valitsuse jäis enda käekäiku mõjutada. Need, kes valimise asemel kirumisega piirduvad võiksid endalt küsida. Miks polnud vene ajal valimistest juttugi, aga kilumist teatud piirides isegi salliti. Kui ükski erakond pole sajaprotsendiliselt vastuvõetav siis valige see, mille poliitika tundub valijale kõige enam Eesti edenemisele suunatuna. Pidage meeles, et demokraatlikus riigis otsuseid ühiskonna arengu kohta teevad kodanikud ning vastavaid lahendusi teab rahvas mitte poliitbüroo või peasekretär. Päev, mil me ütleme, oma sõna on seitsmes märts tahan eriti noortele valijatele meelde tuletada, et sel päeval on meil igalühel rohkem võimu, kui on ministri portfellis peidus. Ühtlasi tahaksin hoiatada nende poliitikute eest kes kasutavad autoritaarseid ja ebademokraatlikke vahendeid. Kiiresti muutuvad ajad on inimeste sekka külvanud ebakindlust. Inimesed otsivad julgustust karmist käest ja magusatest lubadustest. Autoritaarsed poliitikud, kes seda ära kasutavad, ei usalda tegelikult ei rahvast ega oma kaasvõitlejaid. Neid piitsutab tagant ennekõike võimuiha. Nad on Eestile sise- ja välispoliitiliselt murettekitavad. Kuidas neid ära tunda? Kordan seda, mida ütlesin juba valimiste väljakuulutamisele. Hinnake poliitikuid, nende tegude. Seitsmendal märtsil valiti riigikogu, mis viib Eesti uude sajandisse. Helistades erinevaid jõude, valite kahe võimaliku arengutee vahel, millest üks on tänases maailmas kindlasti edukas. See valik ei ole tähtsusetu või vastupidi. See valik on oluline teile ja teie lastele teile ja teie vanematele, eriti neile, kes veel mäletavad sõjaeelsed. Eesti vabariik. Ärge uinutage ennast juttudega sellest, et ei tunne poliitikat. Ja teist ei olene niikuinii mitte midagi. Eestis seisab jälle kord teelahkmel. Valik on teie teha, kasutage oma häält arukalt. Hiljem on hilja. Kolmandaks. Oleme ainus Eesti riik maailmas. Ainus, kus räägitakse, mõeldakse eesti keeles. Eestlane ei tohi häbeneda eestlaseks olemist. Vale on häbeneda eestipärasust, Eesti nimesid, eesti kultuuri. Niisama vale on häbeneda oma riiki. Okupatsiooni ajal hoidis Eesti vabariigi õiguslikku järjekestvust meie poliitiline pagulaskond ja eestikultuudilist järjekestvust eesti haritlaskond. Demokraatlikus maailmas oli Eesti vabariik kui õigusprintsiip alati olemas. Olgu siin meenutatud, et idee Eestis kui suveräänsusest iseseisvast riigist sõnastati esmakordselt ühe prantslase poolt ja seda juba möödunud sajandi keskel. Nüüd on Eesti vabariik taas meie keskel meie kätes ja meie keskel. Meil pole enam poliitilist pagulast. Ja ma tahaksin arvata ja loota, et ka Eesti mainet kahjustava majanduspaguluse aeg võiks olla ümber tingimusel et Eesti suudab säilitada senise majandusaktiivsuse ja mitte õõnestada omaenda edu aluseks olevat majanduspoliitilisi põhiprintsiipe, mis töötavad hästi. Mõtlen Eesti krooni selget maksusüsteemi, majandusorientatsiooni integratsiooni läände. Mõtlen meie väiksusest tulenevat paindlikkust uute tehnoloogiate suhtes ja infotehnoloogia suhtelise eriti. Maailmas on Eesti leidnud tunnustust aruka reformiriigina. Jumala eest. Me võime olla uhked, et Eesti on seatud eeskujuks mitmele endisele raud seiside tagusele riigile. Kuid küsigem. Millised reformid on tänaseks lõpule jõudnud ja millised reformid on ikka veel käimas? Seitse aastat on meie omariiklus jälle toiminud üldiselt hästi. Kuid me ei tohi ega tahagi silmi kinni pigistada. Puudust eesreformist vajab kohalike omavalitsuste korraldus, kus esineb lubamatut raiskamist ja võimuvolituste dubleerimist. Range kontrolli alla tuleks võtta riigipoolsed ostud ja tellimused. Liiga palju esineb seal raiskamist ja oma hüvede tagaajamist. Ministeeriumi ministeeriume ja muid riigiasutusi tuleks vaadata tähelepaneliku pilguga, kas poleks võimalik tegutseda tulemuslikumalt ja panna piir riivab kuradi vohavale kasvule? Ärge mõistke mind valesti. Olen tänulik neile riigiametnikele, kes teevad oma tööd ausalt ja vastutustundlikult. Nad on Eesti iseseisvuse kaitsjad, kuid nad tegutsevad rahva raha eest. Ja see seab meile kõigile meile kõigile suure vastutuse. Seitsme aasta eest saime hea stardi. Kas üheks põhjuseks polnud mitte see, et vastukaaluks poliitilisele eesliidule läänes raudteelehiseid olime üles seadnud üles ehitanud omatehtud kultuurilise eesliide? Ja seda enam on täna vaja rõhutada et Eesti sisemiseks toimimiseks on täna vältimatu vähemusrahvuste integratsioon. Selle tõdemuseni on mõned jõudnud läbi südame mõned läbi mõistuse. Mõned kaleviviha. Läheb veel aega, kuni jõuame tulemuseni mis kõiki ühtviisi rahuldab. Kuid juba praegu võime hinnata Eesti ühiskonna rahumeelsust ja stabiilsust. Mõne päeva eest kuulutasin välja riigikogus vastuvõetud seaduse mis kuulutas Kristian Jaak Petersoni sünnipäeva 14. märtsi emakeelepäevaks. Sellel riigikogu Kelly poliitilisel aktil on sümboli kaal. Luuletaja ema oli teatavasti venelane, kuid just Kristian Jaak Peterson oli see, kes esimesena sõnastas eesti keeleõiguse igavikuline. Üks riigikeel. Palju emakeeli on riigikogu akti, poliitiline sisu. Eesti vabariik austab kõigi oma vähemusrahvuste keeli kuid riigi asju korraldame Eestis ikka Eesti keeles. Aastakümnete vältel on riigiasju korraldanud võõras administratsioon võõras keeles. Eestlast see asi oli vaadata, kuidas võõra riigi kiuste toime tulla. Oleme võõrast riiki petnud, õõnestunud, kirunud ja see kukub meil päris hästi välja. Meil on kadestamisväärseid kogemusi, riigivastase tegevusalad. Aga riigi juhtimise ja hoidmise kogemusi on meil kõigil. Nii eesti poliitikutel kui teistel Eesti kodanikele kodu- ja välismaal. Kahetsusväärselt vähe. Sellest on sündinud meeriad. Kui meil on mehisust viga nimetada veaks, oskame peas ka õppida, kuid ainult vigadest õppida on samuti viga. Nagu ütles mu sõber, valdavalt pank. Eesti tõhusaks toimimiseks on vältimatu regionaalpoliitiline tasakaal. Tasuga tasakaalustatus selle tõdemuse, et kogu Eesti elu ei käi ainult Tallinnas. Et me pole mitte linnriik, vaid täisväärtuslik vabariik. Selle lihtsa tõe peavad meie valitsused endale kõige kiiremas korras selgeks tegema. Mida hiljem see tõde selgub, seda kallimat hinda peame me kõik maksma. Ausust ja ettevõtlust. Talu ja Algkooli pangakontorit ja poeleti hoida on palju odavam kui pärastpoole tühjale kohale tekitada. Ja laste saatus kohustab meid selleks et me õpiksime riiki valitsema selliselt, nagu on kohane euroopalikule õigusriigile. Meile võib saada ohuks kaasaegsete teadmiste puudus ühiskonna juhtimisel eriti just riigi valitsemisel. Suur hulk probleeme, hoopis suurem hulk, kui arvame. Ja kui oskame arvata, ei tulene mitte pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest ja harimatusest. See puudutab riigi juhtimise kõrval ka paljude ettevõtete juhtimist. Ma soovitan majandusmeistril lugeda Taani ekspert Eigil möll kaardiaruannet Eesti Maapanga juhtumi kohta. Tema järeldust üldise juhtimise kvaliteedi puudulikkusest saab üldistada ka teiste valdkondade kohta. Kogemuste puudus pealiskaudses või rumalus ei saa olla meie riigis vabanduseks. Eesti arenemine on püsiv õppimine. Eesti on õppimine. Me peame endalt endale selgelt ja pragmaatiliselt aru andma, et vajame maailmatasemega spetsialiste sellistes harudes nagu rahvusvaheline õigus, rahvusvaheliselt finantsinstitutsioonid, globaalne infotehnoloogia ja Euroopa Liidu keskkonnanõuded või Euroopa Liidu tööseadusandlus. Muidu oleme selliste juhtumite puhul nagu Eesti laevade boikott või telekomi erastamine täiesti võõraste nõunikute armule. See võib aga Eestile kahjulik olla. Üks oluline asi mida me 10 10 aasta kestel ikka veel ei ole ära õppinud on oskus oma rahvaga rääkida. Minister, räägi rahvaga, minister räägib pigem poliitikutega. Aga inimene tahab, et temaga räägitakse. Alles valimisvõitlus on pannud poliitikud rahvaga rääkima ja ka siin ennekõike sisepoliitikast. Eesti välispoliitilised sihid on rahvale sootuks selgitamata. Ja seda võib kurjasti ära kasutada eestivaenulik propaganda. Paljud inimesed on veel praegu üksi oma muredega. Nad on üles kasvanud riigis, mis oli korraldatud nagu vangla. Välja lastud. Vabadust polnud ollagi. Aga hädapärane ninaesine oli tagatud. Toonane võõras riigikord sundis täis kaos, täiskasvanud inimese alaealise seisundisse tegi kodanikust eestkostealuse. Ja paljud inimesed jõudsid sellega harjuda. Osa inimesi ootab riigilt nüüdki asju, mida me enne sõda ise oskasime joonde ajada ja lahendada. Me oskasime ise otsustada ja ka ise vastutada. Ja oleme selle oskuse tänaseks unustanud. Kuid ka see ei ole mitte vabandus. Inimesed lihtsalt ei tohi tema hädas üksi jätta. Inimesel on õigus täpselt teada, mida tal oma riigilt fonodat. Nagu ühiskonna kiire edenemise aegadel ikka. Nii on meilgi praegu noortel kohanemine kergem ja elu parem kui vanadel. Noor inimene naudib seda, et terve maailm on tema ees lahti. See, kuidas ta maailmas toime tuleb, sõltub temast endast. Vaevalt on Euroopast teist maad, kus nii palju tähtsaid ametid on antud noote kätte. See on Eesti kiire edenemise pant. Aga mu armsad noored heades ametites. Hoolitsege nende eest, kes teie eest on hoolitsenud. Ja mu armas vanade eestlaste põlvkond. Õpetage noori hoolitsema oma kodumaa kaitse eest oma laste eest, oma keele eest oma isamaa ja rahva eest, nagu teie seda läbi aastakümnete olete teinud. Sest mis on riik? Noorte ja vanade tervik, erinevate kogemuste tervik. Valimispäeval võtke teineteisel käest kinni ja mõelge ühe ammuse mõttetarga sõnadel. Tervik on alati suurem kui osade summa. Selle tundega rinnus kvaliteet kindlat selle tundega rinnus valiti Eesti Vabariigile kindla sammu. Uude sajandisse. Ma soovin teile kõigile õnne. Eesti vabariigi 81. aastapäeval.