Mina olen käesoleva teose autor. Olen kuulnud, et kirjanikule tihti esitatakse küsimus, kuidas teist sai kirjanik. Niisiis, kuidas minust sai kirjanik. Vastav kirjanikuks otsustasin hakata üsna hiljuti, nimelt siis, kui kuulsin, et Tallinnasse valmib Kirjanike maja. On olemas ka teisi autoreid, kelle esimene teos on läinud kindlalt maailmakirjanduse ajalukku muidu ei kavatsema ennastki. Enesekiitus on omane ainult kitsa silmaringiga inimestele, aga kirjaniku silmaring peab olema avar. Olen kuulnud, et kirjanikult küsitakse, kuidas te laiendate oma silmaringi. Niisiis, kuidas mina laiendanud oma silmaringi vastu lugemisega? Kõige rohkem olen oma silmaringi avardanud iseeneseteose lugemisega. Niisiis, milline on minu teose pealkiri? Vastan. Minu teose pealkiri on hunt ja punamütsike. Seltsimehed. Mida ütleb selline pealkiri? Kõigepealt ütleb taoline pealkiri, et teos on täiesti tänapäevane omad teostuselt ja vormilt ainulaadne ning sügavalt originaalne. Sellisest pealkirjast kasvab juba iseenesest välja eluline konflikt. Tal on kõige tihedamad sidemed meie põllumajanduse arenemise perspektiividega ning uue tehnika juurutamisega. Minu loodud seiklusromaan innustab tegudele ja sisendab inimestesse vaimustust. Just sellesama teose baasil lõi meie noorema põlve helilooja A oma viimase populaarse laulu, mis samuti kiun sügavalt kaasaegne, originaalne ja tulvil pürgivat elulähedust. Kulg kriitikuid vaidlevad selle üle, kas mõni konkreetne kirjanduslik kuju on oma olemuselt positiivne või negatiivne. See on halb seltsimehed, seal väga halb. Nii võib ju juhtuda, et inimene, kellele tegelikult peaks maksma preemia ratsionaliseerimise eest võetakse selle asemele hoopis kollektiivid käendusele. Heas kirjanduses sellist korralagedust ei tohi esineda ja raamatust peab iga asi olema täpselt omal kohal. Seetõttu lubatakse mul sissejuhatuseks esitada oma seiklusromaani peamiste tegelaste lühike karakteristik. Peter luupus kuldsilmapaistev patsilli kandja igandite liinis ilma kindla elukohata. Viimane töökoht, vangla lahkus omal soovil. Viibib rohkearvuliste kollektiivide käendusel. Erilisi tunnuseid ei ole. Teiseks, punamütsike eesrindlik õpilane võtab osa tantsu-laulu, naturalistide, kunsti ja kirjanduse fotopuri, lennu- ja käsitööringide tööst. Aktiivne ametiühingu tegelane ja seinalehe toimetaja armastab koguda utiili, juurutada uut tehnikat. Mitme ratsionaliseerimisettepaneku autor, suur laulusõber. Kolmandaks, vanaema abstraktne mõiste romaanis kehastab saatust, ajastus, südametunnistust ja kosmilise ruumi mõõtmatust. Pensionäride koondise liige. Neljandaks Wilhelm Tell jahimees objektiivne kuid verejanuline tüüp kirglik, hästi suur looduse ja loomade sõber. Punamütsike jah, emakene. Mida sa siin teed? Tõendip suht norm missugust tõendit, seda tõendit, millega ma vanadekodusse saadan, kui suureks kasvab? Ainult mängult, ega ma sellepärast ei saada, ei saagi saata siis mis positiivne? Tegelane sellisel juhul oleksin suut Harristikene. Minu laps võltsid köindit, meenutab vanadekodusse saata oma lihast ema. Kellesse ta küll ometi on läinud. Otse kohitle, kes sulle õpetas niisuguseid? Aga kas sa siis ei mäleta enam, kui sa vanaema vanadekodusse saatsid saagisid tuletõrjevalitsusest vale tõendi selle kohta, et vanaemal pole lähemaid sugulasi. Ma veel kritiseerisid sinu tegevust tol korral. Kas sa tõesti ei mäleta, mis? Tead, Punamütsike, sa oled niisuguste asjade jaoks veel liiga väike, ma ju ei ole, ema, ma ütlen, sa oled veel liiga väikene. Siis pole sul tarvis tegeleda igasuguste rumalusega. Eks ta ei õpi. Mul on juba kõik ära õpithaaraupitud. Kuidas lapsed küll üle pea kasvavad? See pole üldse võimalik, et kõik on ära õpitud. Kui mina koolis käisin, ei jõudnud, ma olin isegi kõik ära õppida. Eks oma elust eeskuju ei võta. Astraal, astronoomia ja iseenesest mõistagi astroloogia noh, horoskoobid ja ja nii edasi. No hea küll, aga siin pütaagorz mäletan, mäletan, ja Pythagorase vest oli niisugune ehtsid Pythagorase sidena ja niisugune tean, tean nüüd, enam ei kanta, nüüd kannavad kõik pikki pükse isegi naised. Mis ajad nüüd küll on? Jabur. Tervist kas siin elab punamütsikese ema ja suren mina? Mina olen punamütsikese õpetaja. Õppenõukogu otsustas teile saata kiituse kirja tütre eeskujuliku kasvatamise eest kiituse kirja, mulle punamütsike on meie klassi parim õpilane ja eeskujuliku käitumisega pealisele juhendab ta õmblusringi, võtab aktiivselt osa klassivälisest tööst ja õpib iseseisvalt saksa keelt. Lubage üle anda on niisiis ja, ja, ja noh, on küll, jah. Aga siis tähendab lõpuks ei tule selle üle imestada. Paljuski oma ema tütar nägemasse läinud oli väga. Palun külastage neid koolis näha päeva head päeva häälega Punamütsike. Saksa keelt kuidas ometi tulid mõttele õppida saksa keelt? Vanaema õpetas. Nii, et vanaema? Aga seda õmblemist ikka vanaema tund aitas ette valmistada, seletas, kui ma millestki aru ei saanud. Tähendab, vanaema siis on meie Punamütsike, pole teda isegi vaatamas käidud, nii, naela, käin kade vaatamas. Ah nii. Ei, ega sellest ei ole midagi saamine täna ka. Ja võta see korv kaasole hea laps, aga korvi panime kuhugi. Oh, kuidas ta siis rõõmustab ja need tulbid loovad faasist, panime ka kurgi. Oi, emake, sa oled hea hääl ja head aega. Siuke mütsike. Tead sa, mis vana see kook siiski siia seda ei tulnud, lõpuks õpetaja, selle tõin ma ise kohvikust ja lilled võimul üks lille tähendab, ostsin ka kohvikust. Seal, mitte kohvikust, vaid tead, mis praegu õitsevad, hülasid, võid metsast lilli korjata. Aga koogi asemel panime korvi kiituse kirja. Oi kuidas vanaema siis rõõmustab. Noh, oli siis hea laps ja ütled, õpetaja palus tervitada ja temal ei ole aega, aga ema õppi ometi kord vanemaid austama ja nende sõna kuulma. Millest see küll tuleb, et lapsed vanematele üle peaga sort? Kellesse ta küll ometi läinud on? No mine, mine. Ma lähen ja käima head aega. Mis sina, mamma tead, tead halba või head, pead lõbusalt aega viidab lapse enda jalus, saadad kohvikutes istuda, parem põngerjad deta. Küllap pedagoogika üldse sind ei huvi. Kes ei taha õppida, see peab koolis sport, tema, siis mul tihti. Treening on korvimäng või maraton. Midagi oli kav varuks, kui mul puudu tuleb, arvus. Papp ja mamps ei küsigi. Kas saan targaks niiviisi? Esimese peatükiga on teose inkrik sõlmitud. Punamütsike läheb pahaaimamatult vastus seiklustele, milliseid kellelgi enne teda pole tulnud läbi elada. Vili aina punamütsike, nii see, et tal on määratud saada üheks silmapaistvamaks kujuks maailma seikluskirjanduses. Seepärast istuta enne metsa jõudmist muretult maha, et keha kinnitada. Kaasa võetud liha kontserdiga. Süües kordab ta mõttes järgmiseks päevaks õppida antud aritmeetika ülesandeid ja võtab vastu otsuse edaspidi veelgi paremini õppida. Kuigi tal juba nüüd on kõik kindlad viied. Vahepeal laskub Punamütsikese lähedale maha hea vaim Eteda hädaohu eest hoiatada. Seda nähes tormab heale vaimule kallale paha vaim. Polümpaatiusu rabe võitlus kulgeb vahelduva õnnega. Lõpuks meenub heale vaimule, et otstarvet pühendab abinõu ja paarid jõudsid Su võtet kasutades õnnestub tal oma vastase pea haarata topelt neldumisse. Panifačhraabi põgeneb kurja vandudes ja meelitab metsas oma nõusse. Hundi. Ahhaa sealt tulebki terjeri Punamütsike-le. Cerviskadenic hunt olengi kohtumise üle väga rõõmus. Kust saada, mis nüüd Punamütsike? Rõõm on täiesti vastastikune. Aga kui tohib küsida, milleks küll tahtsite minuga kokku saada? Tahtsin teile selgeks teha taimetoidu eeliseid võrreldes liia toiduga müts, käin loobu oma kuritegelikkust ühiskonda kahjustavate parasiitikust eluviisist. Kavatsen teist teha korraliku looma, kes sööb salatit ja suhkruherneid. Ja kuidas te kavatsete selliseid tagajärgi saavutada, kasutades? Õigus Punamütsike olevikus, võtan kriitika omaks. Ainult et niisugune loom on juba olemas, teda nimetatakse lambaks. Et mul lambaga midagi ühist on, seda aimasin juba ammu. Ehk lähme jalutame pisut teie katsute mind veenda ja mina omalt poolt. Suurepärane pioneerid abistavad pensionäre. Aga ma vist olen teda kunagi näinud seda teie vanaema. Ta on niisugune paksuke ja ümmargune ja. Ta pidi minu vanaema, on abstraktne. Mida varem seda paar? Olen kuulnud, et mitmed kunstnikud elavad hästi ära abstraktsest asjadest ja korvis. On teil vanaema külastamise plaane? Kohe ei seal kiitusekiri vanaemale plaani, mul ei ole. Ei ole plaani, ai, ai, ai. No kuidas võib külastada vanaema ilma plaanita. Õnneks on mul üsna juhuslikult kaasas üks eksemplar vanaema külastamise plaanist. Selles on 84 grafahad. Istu maha. Hoolikalt kõigi punktidega. Ära kiirusta. Õige tee vanaema juurde on samuti plaanil näidatud. Tunnen, puud ei loe. Peaasi, ära kiirusta. Mina aga niikaua. Nägemiseni, Punamütsike. Ja mulle jättis selle hullupaberid 84 grafaaga. Mis siin siis on? Plaanimis jaoskond elust kaugel, enne täitmist hoolikalt tutvuda, 84 punkti, edasi lahtrisse üks märgitakse akti number lahter kaks, ei vaja seletusi. Lahtrisse kolm märgitakse vormide koguarv lahtrisse neli. Lehtede järjekorrad. Päitlik lugeja mõistab siinkohal juba erilise selgusega, et selle kurikavala plaani, mis normeerimis ala sätti, sokutas hundile kätte ei keegi muu kui paha vaim puni batjuški, kraavi. Panifadsius teadis hästi, et normeerijal kulub vähemalt kaks nädalat, enne kui ta on suutnud valmis plaanida antud detaili valmistamiseks kuluva ajakulu ja märkida tulemuse viimasesse graphasse. 0,0004 minutit. Autor kümnervitseb, sest lähenevad saatusrasked sündmused. Kusagil kosmilistesse avarustes hõljub paha vaim, ponipaatius rabe ja hõõrub heast meelest käsi. Punamütsikest tabavad suured hingelised vapustused. Hakkab kahtlema veenmismeetodi ainuõigsuses. Nüüd ma sisenen lõplikult metsa ära eksinud. Jooneti ütles hunti CD, siin on kõige otsem enne paremale, siis otsi edasi, siis ma sellele ja lõpuks tagasi. Oh mind, õnnetut tahaksid jalad. Sammaldunud kivi siin on istungiks nagu loot oi kui pehme, justkui esimese järgu õmblusateljees. Ainult selle vahega, et siin ei tule tugitoolis istumise eest maksta. Kuidas metskassi? Just niisuguses Padikus võiks elada mõni metsavaim. Aga õnneks on mulle kui eestringlikule õpilasele kõik eelarvamused võõrad jooned ei suuda ma antud olukorras reageerida. Vajaliku selgusega. Esineb veel nagu näha üksikuid eksi, mida variisid mäestiku mitteküllaldase tundmise tõttu. Sirelioksa peal istub mu luule ja koob vasktraadist suka igaviku jalale. Nii istub mul luule, kes on nagu Ülemiste vanake enne pattulangemise pidulikku õitsid tul. Lubage esitleda manus sinivina, luuletaja, lubage kätsudel. Suudelge ei ole hügieeniline käsi. Kus see on õilis mustus neil kätel, mis loovad Mailsid väed. See pole tarvis teamegi, suudlen labidad, mis teeb palju rohkem tööd. Kelmuste. Te olete ikka tõepoolest päris luuletaja? Vaevalt nüüd mõni ei teagi, ma pole iialgi näinud elusat luulet. Mis ma räägin elus, et ma pole näinud isegi Torpist. Mina olen punamütsike, vast olete kuulnud? Emad, rääkisin vanaemale kiituse kirja viima ja ma eksisin vist metsa ära. Hunt juhatas vale ideele. Ärge uskuge hunti, neiu, sest ainult poeesia, igavene tõde. Kuulake. Kevad käis lekka vainupeal ja lillekesed õitsevad seal üks kasti, pisar läigib päikeses, lind haudub oma pesas, väikeses saad kevad paned uhkama, kus leian ma küll kallima. Vaeseke, aga ärge muretsege, küll leiate ka, kuid korralikult plaani täideti ja kvartali lõpus võlgu ei jää, siis kindlasti hakkab mõni neiu teid armastama ja kõigi sähvatus. Natuke naiivne, omavahel eeldan teie laulgi. Ka sina, Brutus kui talgu keegi ei saa öelda, et minul luule pole võitlev, kuulake traktorid urravat töölaulud, joru. Võitlusse kutsuvad vabrikut torud. Nii kevad, sööd, ühikuix, muudab maa linnaszekvide abiga. Niisuguseidki kirjutate ka ainult rea tasulist. Lubage kätt suudelda, oi järgi tehtud. Ei, ma olen sügavalt õnnetu ja ameti, olen diplomeeritud zootehnik. Õnnelik. Lubage kätt suudelda. Seitse paariga lossi kulutasin ära tööd otsides pärast akadeemia lõpetamist. Kas sa arvad, et tänapäeval keegi kusagil vajab põllumajandusliku haridusega spetsialiste? Ei vaja. Ka minul, kulla laps, oli veel illusioone ja entusiasmi, kui läksin end pakkuma kohaliku lihakombinaati. Meil üteldi töötab juba ainuüksi vorstisegu peal 14 agronoomi ja üheksa sordiaretajad kohta ei ole. Mõtlesin, et juhus. Läxine pakkusin end restorani. Ja mis te arvate? Zootehnik oli ettekandjaks ja hüdromelioraatori laulis restorani orkestris. Ainult väljaviskaja koht on veel vaba üteldi. Aga mis väljaviskaja mina olen? Rinnaümbermõõt on sisse hingates 63 ja välja hingates 62 sentimeetrit. Ma kõigest 63. Aga mina mõtlesin, et teil on nii laiad õlad Et need on vatist Näete, ma ei varja teie eest elukondliku traagikat. Lubage kätsudel. No mis te nüüd, kui ainult 63, siis ei luba? Mina usun seda, et terves kehas on terve vaim mis pärast ometi maal ei läinud. Keegi ei saa ütelda, et maal ei läinud. Pärast kui ebaõnnestumisi saabusin eile lõpuks kolhoosi, et Tõsta võitleva luulega põllumajanduse taset oinimlikku silmakirjalikkust, kuidas need häbematult mind vastu võtsid nagu kadunud poega isegi pidulaud korraldati ja kõik oli pettus. No aga kes võis seda aimata? Mul olid kõigis siiramad kavatsused. Täna hommikul olin varakult laudas, kutsusin kõik lüpset kokku ja kandsin neile ette oma sügavalt läbimõeldud tööviljakust tõstva toimega laulu. Ohus sarvekandjad, nii on lood. Te võtke vastu minu nõder, ood. See oli hommikul ja vaevalt kolm tundi hiljem, nad võtsid minul juba kollektiivi käendusele. Üürikooli agronoomiks paljude õppiva kastandhist käsu kõigist käsklusi steradia. Siis, kui diplom kindlalt taskus otsustatakse. Põllumehhanisme täis tundma õppiva ülikoolis riigil raha ohtralt rikkis, kõva kõrge koolil petades osa nendestki mõtleb siis, mis tüüma panin, endal vedasin. Hauaplaate raiuda, võiks diplomiga ka olla juuksur, orkestrantide linnamees, ele kant. Loomatohtrid maal on hinna, kuid mis kõik seal loe nende seast Kipparaat jäägu koolis peitu, poe kastika neile farmielu. Olete te kindel, et just see teenib metsast välja? Et kui muidu ei saa, siis luuleväega on õige rada siin kas või katsu käega. Aga. Bree. Hunt sean, ei, te olete tehnik. Kipuvad talle, pole ju mingit hunt. Aga kes teab, kas olete kindel, et see lambalikus pole ainult näiline allegooriline? Täiesti kindel, vaeseke kolhoosikarjast ära eksinud kohe seadme talle paela kaela ja viime tehti juurde tagasi. Ärge puutuge looma, see on menubaas. Oh, ohoo kes see siis niisugune on? Meie leidsime selle laiuse ja järelikult on ta meie oma. Kuulutan veel kord, see Sõrraline on minu elutööbaas. Mina olen magister, kroon. Oh, jumalad. Kuulus magister, kroon. Palun alandlikult andeks. Lubage esitleda Maanussini vina zootehnik ja poeet Datsun, meie mees, mees. Ma ütlesin, et puudub teil maaparandaja ja me võime siia tagasimete rajada lambakasvatus, vajangi niisugune mõte. Ja tõepoolest, teie tegelete tõuaretusega, mina hooldan lambaid ja tegeleb söödaga. Ega seal muud ei ole aega. Ma pean viima vanaemale kiituse kirja. Juhataksite mind metsast välja. Ei. Ma tahtsin öelda, et kui te oleksite nii lahke ja avaldaksite initsiatiivi, minul metsast välja juhtimise ürituse No ma ei saa teist aru, neiu sööd kui selline jääb väljaspoole minu tegevuse, orbitaalsed liini. Nina, uurin lamba silmavaadet. Oh, see on tore, see on poeesia. Sinus silmad, pikaks hüperpoloidi, kosmilise kiirguse, gammaosakeste hambus. Teine peatükk lamba silmavaade imperialistliku interventsioonitingimustes. Kolmas peatükk lamba silmavaade esimeeste viisaastaku devalguses. Neljas peatükk lamba silmavaate uurimise kodanlike teooriate greid. Jahindusinspektsioon mulle enam ette heita ei hävita, kahjulikke ulukeid. Reisiteadus vahel kas vaat seda aim küll katku omal jõudu keskel oskaks sellele meil vastata. Paberlilled, teate küll on lõhnad Ta veetava siis kummutil, natse ei saava aastast aastasse seal ainult tolm. Elutud nad teadusliku Warreni parem kui neid tehtud Poleks kuulagi. Mõni uurib, kuidas kala muna keeb. Teine kas on vesikirpe kraavivees, kolmas neli köidet haavalda luud on, mida mõtleb hommikutel. Con. Niina tooma kängus mõttelaadiga teadlastena harjunud on töö, ma mõni põllumajanduse dokk tors siin täna. Ma ei tea, mis on supiin omapäi teekirjaks oma elutööks kirjutab ta, kuidas meie mehkamaad sööks, kui neil suhu panna portselanprotees või kui neil on roosad päikseprillid ees. On neid rahva naerualuse aeg on vahetada paberlik päid, ajagu, need riburada parda. Ja tsitaat, kui kasvõi Tori põrgut. Ja siis taat, kukat võib Tori põrgu. Asjatundlikule lugejale on selge, et me teos on jõudmas kulminatsioonipunkti, möllavad hirmsat gived. Kusagil hiilib keegi hea vaim, kükitab kivi all vangis. Südaöisel tunnil istub oma toas, kriitik jub küünlavalgel nuga. Viimast korda Kuulete manus sinivina häält, kes end poisiast lõplikult tühjaks pumbanud, otsustab oma ülejäänud päevad pühendada põllumajandusele. Siin mõningad seltsimehed tõstsid üles küsimuse tõstsid ülesse, jää küll, ega ma ei vaidle vastu, maisisuhkrut, jää sedasama, na sööd, tühikuid võib muidugi tarvis minna, aga mina isiklikult olen kaera poolt, sest tehnika nojah, rajoonilehes oli juba öeldud, kõik. Õlid tõmmata ja paksult roostes. Iga mööduja võib vajaduse korral võtta autokumme, ütleme kombainiga Te või peksumasinarihmu. Ja sellepärast peamegi külvama kaela. Seltsimehed. Ja hobune läbib 50000 kilomeetrit ilma kapitaalremondita. Ja mis puutub tagavaraosadesse, siis no ja ei tule ette, et hobune seisaks talve läbi kolhoosi õuel jalgupidi porisse kinni külmunud nagu näiteks kombaini traktor ja et mõni mööduja keeraks alt ära, ütleme jala või saba. Ja veelgi, ma rõhutan, sest see on eriti tähtis ja veelgi ka köige parem traktor ei anna sedasama. Sõnnikut oleme proovinud? Ei anna, tee, kas vidina ei anna? Seltsimehed, ei tule ette, et hobune viskaks keti pealt ära või näiteks väntvõlli, sest tal pole karburaatorit. Mina, seltsimehed, olen kaerapoolt. Kui sa saaks, kui võiks jätta siin kõik Kus maalt saad sirgu kus kaeradkaa? Seal tunnen vanni puhastada. Ei r neid muu teema. Ja suu korru peetiga. Kuusmaal saatseeerrn Kuuba, kus kaeradkaa vaeva seal tunnen, vaen, puhmaster. Ei söör meid Muubema. Ja suu kur Rubee tiga. Alusturvas kõik on. Kaob aednik kaob, piim kaob laev. Kas. Ainult saadab mind. Kus maalt saad Sirli kuuga? Ja suhkrupeeti ka võin. Hundu. No nii, punamütsike, sa oled hundi koju. Tule sisse, valindlane. Ma panen sulle kuuma, Tiid, Owen vihma sadab jahimehi kuulus kah ringi. Ära praemuna süüa, valla tullu, ka kuma muunda sulle luuavarrega, ütlen üle selle, et ega mina sinu suguti pelga. Siin käib palun Lembit Kivi. Mis sa räägid, hullemaid ei ole võimalik. No nii see edasi, kuldsed ketid, sina oled noidi kõrval peris hoonakene üüts, vaigust, hääl rummu kui üle muud, kui vaatasin ringi, silme käisi, viiks kirstu ja kuumuti vahed. Ja muudkui seletas, et tema on vend. No ma, Sütlejate mul venda ei ole. Tema jälle teema ongi kõigi inimeste vend ja minu venka. Nool oli pleriisa Niile ja nüüd ongi hädapärast valul päinil välja majaid esimidagi enam juba jõdetus ei saa, kuum lahtmate punt täis ja tema on noor ja terveli meeldib härg ja lahkuses mu puu äre. Oledast poolake tege keedegi eesti kuulmagi ainult niis edevici üteldi, küll taevas mu puu ära lahki ahjukütja, keegi et mõtlen, kui ma ainult oma enge hädade peale ma ütled, no ja hingega ei ole mul rohkem lugu, ainult ööd kord elunikuma, viil valla hingekirja nulli ja helge rüütel aastal maksmata jäi. Tolle laudisega politsei pelgan siis. No söös näi tuur, vend äkki laua peal mu printsi raamatud, raha oli ju kah raamatu vahel. No ma tahtsin raamatut panna, aga sörs äkki näi niisuguseid asju, mida maaviile elun nännu Essole vend, nakk, süüljeni, värismi ja, ja silmakäänd pääl luu paakopiti ja, ja kollast vahtu alge suuveerde nagu raatsaabeesel muul vutihirmu pärast põlvi nõrgas ja, ja Eelmada made esiendast hakkasid kohe meie isa palvet lugema. No ma siis niiviisi näi esiet ka äraaegu, kui kõvasti nii hiigendi inimestel, seen või vaistu, aga Peraline nakese kangesti häbi ja siis rääkis USAs meelde, et vool on kord tünni koirohu, Aabeetkist kiiti, nüüd kehvake selle töö tuu rästiku käest. Salvate sai vedasi pudelil korgi pealt ära ja Endel käe väriseva ihu kuuma hirmu täis ja, ja paavsti vennale sisse valada. KUi, kuis snadses ma ostma ei hakka, äratses mu pääle peaa, lamba, vana, muu maakõnele praegu püha vaimuga. Solegi tujud neil kuigi piik varsti jätke perra ja ütel, et vaim käest, mull oma piintsid emäele anda vai muidu juhtub minuga, säätsime päeva pärast suur õnnetus. Nii kui ta nuu sõna suust ai no nii, teadsin, mis täita, maag oma silmaga pahupidi ja, ja Pruus väriseda, aga no kui ametiõpetaja ta sisehästi välja ei tule ja noh, siis võtsin nukalt ahjuroobi ja ütled mina kõneliga püha vaimuga. Ja et vaim üteldi mulle, et kui vend koore siit tarest ära ei kao, sööts juhtub temaga praegu jalamaid veel. Aga aga lubati uuesti tagasi tulla, nääriteled ma paist, mõtle, yks vile ümbreya lubas vahepeal Moviist valvet teete, et niikuinii on käänumen jumala suurest armust maailmaotsijaid. Ainult nende kogudus jääb perre ja et kõik ööse Uugades raied. No tuu ongi 1000 aastane ka hunt. Lubas tagasi tulla ja ole terve vanaema, aga mul on kiire. Sadu jäi ka vähemale. Male. Me ei lähe enam kooregi. Joopa tuuleb Moost maani, kuub on seal, on nagu tantsuhapet. Tuleb püüda mind ära. Ma palun käitaariumulega sinuga jännata. Foundi abaluud ei murra enam iialgi ainust lammast, kui veel kord kuidagi vannu. Nojah, kui nii säga viisi tõmba mu tanu pähe, ronib sängi teki alla. Mujale mul siin peitu ei ole. Vaat nii, sedaviisi Joarrasa pallu kõnele mudu saab paindiani viivi aru. No ma esilähe kapitaadija naka punamütsikest sukka kuduma. Asjatundjale inimesele ei paku enam raskusi aimata, et teose lõpplahendus hakkab lähenema. Autor, kes ilmselt ei poolda ja võiks öelda isegi sihilikult ignoreerib konfliktituid teooriat, tõstab vajaliku printsipiaalsuse üles küsimuse, kes kelle ära sööb. See küsimus, seltsimehed on väga vana ja seiklusromaanis vältimatu. Jube ärkamisaegne, rahvalik pärimus, jutustab talumeest autorist, kes rahulikult pealt vaatas, kuidas hunta mullika maha murdis. Xak ei läinud, küsisid hiljem naabrid, sul oli, jub, kirves käes. Kumb kangem on, kas nälja, Koona või jahu? Joona vastas hämmeldunud talumees ja lisas. Kes sõda võis arvata. Mullikas oli ju puhta jahu peal toidetud. Taoline suhtumine on täna aktuaalne ja meenutab elavalt lääne suurriikide neutraliteedipoliitikat. Muide ei murta Läänes enam ammu pead selle üle, kas kedagi ära süüa või mitte, vaid kuidas süüa. See küsimus omakorda on jälle väga tähtis, sest lääne diplomaatia on ammu kindlaks teinud, et kui söömisprotsess toimub vajalikul kujul tuuri tasemel, siis valmistab protseduur ise söödavale ülimat naudingut ja söödav oleks isegi väga õnnetu, kui teda ei söödaks või ei osutatakse talle mõnda teist liiki abi. Kõrge kultuurilistele veenmismeetoditele vaatamata ei taha paljud söödavad siiani mõista, et söömisprotsess toimub nende endi huvides. Eriti on see maksev väikeste koloniaalrahvaste kohta, kelle kultuur on kohati nii madal, et nad ei tunne Strantiisi ja kangekaelselt keelduvad isegi järelmaksuga kasutamast maailma suurima puusärgi äri John Morris ja pojati. Kui palju kõrgemal arusaamist asemel seisavad selles mõttes vanad kultuurrahvad. Hiljuti lõhkes Pariisis ühe võimul oleva kabineti liikmel püksitaskus viitsütikuga pomm. Nagu teatas politsei informatsioon, pääses diplomaat kerge ehmatusega, kui mitte arvestada kõrvalist asjaolu, et plahvatus rebis Altmehe paremaid jala, mis lendas läbi akna tänavale ja vigastas seal seisvat politseiniku, kes oli paigutatud diplomaadi maja ettepostil, et tema ei julgeoleku kaitseks. Lühikeses intervjuus ajakirjanikele palus atentaadi ohver pressi kaudu edasi anda palavad tervitused oma kolledžit kaaslasele kindral sallaanile ja avaldas kindlat veendumust, et mingisugust plahvatust ei olnudki, kuna Prantsusmaal valitsevat distsipliin heaolukord. Kohe seejärel heitis diplomaat hinge ning maeti riigi kulul. Õnnistatud olgu, on sinu sisse tulemine. Miks sul nii suured kõrvad on rahva ja keele sellepärast et ma kannan kunstitoodete kombinaadi valmistatud moodsaid kõrvarõngaid. Vanaema, mispärast sul nii suured silmad on pojad, keeli sellepärast, et ma just praegu tulin moedemonstratsioonil. Vanaema, miks sul nii suur suu on? Nii suur? Keegi, ta on ainult huulepunaga suureks maalitud seal nüüd. Vaenlasid jahike ka, kui maamõõtja luua, mõõda mõlemile, nüüd laiali mul veel tuure Kirnugaclinud. Või ei jõudnudki sind veel ära süüa. Ja siis ma jõuan veel enne keetmise, kellel jäänud. Ja minuga tuli jahimees ainult kell. Mispärast sa möödalassid? Ta peabki olema mõjuv. Pea meeles, punamütsike maa ei ole lihakütt. Jahti pean ainult armastusest loomade vastu. Seda tõestab sulle iga jahindusalane ajakiri. Ja peale selle unustasin ma koju hundilaskmise talongi. Nagu koguteos, nii oli ka selle lõpp sügavalt originaalne, sest siiani lõppesid kõik seiklusromaanid ainult kahel viisil. Esiteks peategelase armastatu abiellub peategelasega, teiseks peategelase armastatu abiellub kellegi teisega. Mis putuktegelaste edaspidisesse saatusesse. Siis siin on autor võimetu midagi muutma ja kõik kulgeb nii nagu ükskõik millises populaarses seiklusromaanis. Punamütsike hakkab edaspidi õppima veelgi paremini ja koolivaheajaks sõidab šefluskorras kolhoosi abistama, kus juba esimesel päeval teeb Väärtusliku ratsionaliseerimisettepaneku ja vastab kuritegelikult teostatud puudujäägi laos. Vanaemale antakse tuusik ja ta sõidab puhkekodusse. Jahimees saab autasuks põdra laskmise loa. Hunt võtab vend Deodori oma käendusele ning leiab, et tal enesel vend Deodori käest mõndagi oleks õppida. Kui kõik tegelased on lavalt lahkunud, laskuvad taevast nööri otsast alla hea vaim ning paha vaim, ponifadsius rabe, alustavat puust Mõkkedel võitlust inimese hinge pärast. Paha vaim kasutab ohutuid võtteid, püüab jalga taha panna ja tabada vastast Solari. Aga ka hea vaim pole eilne ning võitlus kestab vahelduva õnnega tänaseni. Kes ei usu, võib vaatama minna.