Nicolas Gil jeen on üks silmapaistvamaid kaasaegseid Ladina-Ameerika luuletajaid. Pablo Neruda kõrval on ta praegu üks loetumaid ja tuntumaid kõigis hispaania keelt kõnelevaid maades aga ka üle terve maailma. Nicolás Keljeen on lüürik, tema värsside sageli nukker alatoon. See on kodumaa Kuuba nukrus. See on nukrus ja mure oma rahva raske saatuse üle. Tihtipeale ongi Lieni luuletustes võimalik tabada kreooli laulude intonatsioone ja kujundeid. Nukrad ja kirglikud, uhjeldamatud ja tornitsevad nägu. Kreooli laulud on ka Keljeeni värsid. Igatsus, mis neist kõlab? See on igatsus vabaduse järele. See on igatsus näha Kuubat vaba ja sõltumatuna näha lõpule viiduna Hosemarti poolt alustatud revolutsiooni, mis jäi poolele teele peatuma rohkem kui sajandiks. Palju aastaid oligi Lieen sunnitud verised Batista diktatuuripäevil elamumaapaos. Ta ei tohtinud astuda oma sünnimaapinnale, kuigi ta süda kiskus sinna. Ameerika suhkru ja tubakamonopolide käsilane kindral folgensio Batista jälgis teraselt, et tõelistel patriootidel ei oleks jalgealust keset Kariibi merd vaevleva kodusaarel. Neil aastail muutuvadki Lieni luules nukruse nootide kõrval järjest tugevamaks viha ja Raivo noodid. Ta ei näe mitte üksnes oma rahva kannatusi, vaid ka nendes süüdlasi. Need Ühendriikide lipu Kuuba kohal. See sümboolne lipp ei lehvi üksnes Guantanamo sõjaväebaasis. Ei, Ta on kõikjal, kuhu küünivad oma kombitsatega ju näiteid Fruit, Standard Oil ja teised monopolid. Need aga on mässinud oma ämblikuvõrku kogu saare koos suhkru, Istandike ja palmisalude koos sigarivabrikut ja kuldsete mererandadega. Neil pagendus aastail ongi kirjutatud luuletus Ko. Üht paika Kuubal ammu tean, kus lehvib triibuline lipp ja meie lippu pole seal. Ma sealsete verd ja vaeva tean, seal jänkil kandsid, käes on veel Murr rahvas õppi nende keelt, et hüüdeid jänkile Ko. Kui suhkruroogu kibe, tean seal asjatult, sa tõstad häält, su südant raudses haardes peab sul laulu kägistab ja neab Secaintsikuga jänki veel Murr rahvas õppi nende keelt, et hüüda jänkile Ko hõmm, mas surma, kuuli rinnustaja ja Sundjad Kell metsik meel, kes ahelais sind vangi veab. Julm vangla juba lõõmab seal koidi jänkil kantsikaeson veel. Murr rahvas õppi nende keelt, et hüüda jänkile Ko. Nüüd maandus lennukiga seal üks mister Smiss, kel taskud pungiks üks neljajalgne Washingtoni džunglist saatkonnas teda ootamas kokk teel. Kuid jänkilkanssic käes on veel Murr rahvas õppi nende keelt, et hüüda jänkile Ko. Oma rahvaorjuse ja kannatuste tajumine tervitas luuletaja silma ja kiskus ta tähelepanu teistegi rahvaste saatusele, kes jagasid toona Kuuba rahvaraskete osa veelgi valusamalt lõikudki, hügieeni südamesse, histania veristatud ja aheldatud maa tragöödia. Rõhujad on Hispaanias ja Kuubal erinevad kuid orjus, üks sellest vendlus tundest kannatajate vastu on kantud mitmedki leni luuletused. Luuletaja usub kirglikult, et rahva seas elavad need jõud, kes on suutelised tooma vabadust. Ta näeb neid vaimusilmas. Näeb nii Kuubal kui ka Hispaanias. Näeb, kuidas Anetises Andaluusia öös kihutavad. Legendaarsete tuli ratsudel kodusõjakangelased modesta jälister ja näed, kuidas alati kõikjal unetult laeb oma püssi. Kerimieero. Hispaania partisan. See on Hispaania rahvas, kes valmistub uueks võitluseks orjastajate vastu. Sellest kirjutab Nikolaskyljeen luuletuses passionaaria jätuubis. Passionaaria kirglik. Nii hüüavad hispaanlased Dolores Ivar uurit oma kommunistliku partei esimeest. Tema poole pöördub oma lauluga tõmmu tüdruk, keda Hispaania kohal lennates näed ja kuuled tuvi. Kreooli rahvalaulud, eksimatu, sõnumitooja ja tuvi lendab ja tuvi viib sõnumi poeedile, kesta oma südame kaudu. Maailmale kuulutab. Üks tuvi jutustas mulle laulust, mis võidab kaugust. Ta kuulis Hispaania kohal tõmmu tüdruku lauru, lenda tuvi Stoloorese juurde, teed nii pikka, ütle talle, et tema, Hispaania Elabi ka, et Mansonaares, Velveeerrest Punav mõistab hädaaias sõjamälestuste keskelt kutsub teda, et ema, Dolores, on see ütlematut Ta, kes Hispaania südamelt vaevad saab võtta Effmeerimis randa peksab tuvi, ütle seda ja tuul, mis alati rändab, Nad kutsuvad teda üks oma vahuse häälega tormide soosik ja teise hinguses lõhnavad jasmiini ja roosid, ettur Rohtlaysia kõrbenud kiltmaal mägedes kaugeis, rahvas õlg õla kõrvale liitub lauldes ETuuli ratsudel kappavad öös kartmata miskit kaks hiilgavat väejuhti sõjameest, modest hoialista et langenud puuhiiglase tüvest, mis surnud ja paljas. Teine puu on võrdlusumas juba ja see on haljas. Et koobastes ja pööningukambris leek paisub suureks igas kivimurrus ja kaevanduses, iga kaevu ja tööpingi juures sügaval maapõue varjus tuvi ütlaseda ja seal, kus algavad allikad ja seal, kus võrsuvad juured. Üks keril Jerruunet tult üks, kes ei ole üksi, üks keril Jerruunetult. Hispaania rahvas pole ainus, kelle poole pöörad oma internatsionalismi lipu Nicolás Keljeen rõhutute ja rõhujate teema, see kiskeliku, imperialismi lahendamatu probleem, haaratkeljeeni ikka ja jälle tema kodumaad orjasta Põhja-Ameerika imperialism. Kuid ka Põhja-Ameerikas endas näeb luuletaja sama orjust sama igipõlist vastuolu. Ta näeb neegrite lootusetut elu. Mitte sellepärast, et Nicolás kyljeeni enda soontes voolab neegriveri vaid sellepärast, et Nikolaskeljeen tunneb ennast ka ise rõhutud rahva liikmena. Nii sünnib luuletus, neeger laulab New Yorgis. See on väga lihtne, väga lüüriline luuletus. Kuid millise jõuga, millise halastamatut õed ruudusega manata silme ette terve rahva saatuse selle rahva saatuse, kellel New Yorgi Harlemis pole, ei tähte taevas Eda lille maas. Üks tuvi jutustas mulle New Yorgi kohal lennanud Ta ja tema ei näinud neil kaugel teil eid tähekes taevas ei lillemas vaid Kiviljas suitsu, vaid suitsu ja rauda, vaid rauda, Yarlee kõike, vaid leeke ja kivi, rauda ja suitsu, ainult neid tuvi. Kas nägizza seal neegrit, kes nuttis? Ei kuid neegrit, kes laulis? Jah, ta nägija tervitas mind ja alustas siis laulu, mis kõlas nii. Mul on killuke unistust, ühe unistaja ained on see ja sellest killustama, ise teen endale tähe ja lilleteen särava tähekillu ja tähena särava lill. Mul on killuke laulu. Ühe lauliku aind on see ja sellest laulust ma ise teen endale kümneljad laulu hümni Jim Crow vastu ja rahu jaoks rahulaulu. Mul on killuke rauda, ühe sepaained on see ja sellest rauast. Ma ise teen endale sirbi ja vasara. Tao minu vasar, tao, lõika lõikamuzirk. Ning kas pole seesama luuletus kivisest suurlinna lootusetusest, laulvast neegrist ise hümniks, süngrow rassilise diskrimineerimise võrdkuju, vastu? Nicolás kyljeeni luule ühendab oma vormis nii klassikalist hispaania värssi kui ka Neruda like vormi otsinguid vabavärsis. Oma sisult on ta alati uus, alati kaasaegne, alati põletav. Pole juhuslik see hetkel jeen just viimasel aastakümnel oma elu raskemaid aastail maapaos on kirjutanud oma parimad teosed. Nicolás Keljeen ootas ja uskus kirglikult oma kodumaa vabanemisse. Ta uskus, et ta rahvas suudab purustada ahelad. Ja see tund tuli. Oriente provintsis koondusid Sierra Estrasse kuuba ainsasse mägestiku inimesed, kes andsid tõotuse mitte ajada habet enne, kui Kuuba on lõplikult vaba. Algul oli neid 12. Aga need olid rahva raevu saadikud ja kogu rahvas seisis nende selja taga. Varsti oli neid juba tuhandeid. Nad alustasid oma võidukat marssi. Keljeen oli neil päevil alles kaugel kodumaast, aga ta jälgis äreva lootusega teed, mida mööda sammusid Losparbuudos Hadenikud. Neis nägi ta oma kodumaa lootust ja ta ei eksinud. 1959. aasta esimesel jaanuaril varises diktaator Batista režiim kokku. Verine kindral põgenes ja avanna võttis juubeldades vastu rahvuskangelase Fidel Castro. Nicolás kyljeenile saabus kauaoodatud tund. Tee kodumaale oli lahti tema ees. Milliste sõnadega kirjeldada valusati jällenägemisrõõmu valusat möödunud alanduste ja ohvrite mälestusest. Keljeen on juba vana mees. Raske on praegu uuesti alustada elu, mis temalt pagendusega rööviti. Aga ta tunneb, on revolutsioonihommik ja tedagi ootab töö. On saabunud rõõmus päev, millal ööbik laulab legendaarse sierra maestro mägestiku kõrgeimal tipul. Turkinial laulab tervitust Fidel kastrale järevolutsioonilisele rahvale. Nicolas Gil, jeen on jälle kodumaal. Toon taas oma rahvaga, sest tõelist poeeti ei saa lahutada rahvast. Kui laulab ööbik Turkmeenia tipul. Transiitreisijad, kui tahate unistada teise lennukisse, siis istuge. Jahmess ö. Jah. Senjoor. Olen sündinud Kuubal, seal kaugel palmi puusal veeres. Jah, olen Kadransiidiga siin. Lendan ära. Suhkur, jahmessi ö. Suhkur merre, südames R-i. Seal on suhkrumeri, eks ole. On meri ja tubakaneri. Jah, mis mere südames tõuseb suitsu. Seal on täna nii väga palav. Kastantsite Rumbat, Eimes ö, maid, tantsi seda. Aga kas räägite inglise keelt? Ei mees. Ö. Ei senjoor seda keelt. Ma ei ole kunagi rääkida suutnud. Transiitreisijad, kui tahate unistada teise lennukisse, siis istuge. Pärast tulevad pisarad, tuled kõrvetav valu. Nüüd olen tagasi ja tänases päevas juba kumab homne päev. Mister Wood, mister täht, hüvasti. Hüvasti, mister mähoon. Hüvasti, mister. Link. Hüvasti, mister Grouellerg. Hüvasti, mister eks. Mistress ö. Mistress pimedus. Hüvasti. Kasige minema, et ma teid kunagi enam ei näeks. Tõprakari. On varane tund, mindki ootab, mu töö on hiline tund ja seepärast algab päev nagu jõgi, mis voolab kivises kurus. Eve Palm maasse tunginud noorus, Terre profiil, meie medalil habemik pronksimees kättemaksu matšeedeega käes. Terre kivilt, Sierra maestro tardunud lained. Eve, mu käed, minul lusikas, minu laud, töötuba, minu maja, minu unelmad, tere. Terre Murriks minu mais, minul riided ja jalatsid. Tere mu põld, minul raamat, mu päike, minu veeerry, mis lõpuks on vaba PWM pidur riietes, kodumaa terri inimesed, tere taassündinud mägilane. Tere tänaval laulev nooruk, koidutulena leegitsev, terve püssiga tööline, terve vintpüssi, terve traktor, tere suhkur, terve poeedid. Terve demonstratsioonid. Tere loosungid. Tere, sihvakad. Neiud. Suhkrumahlaga pillirootüve. Tere laulud. Liputs Terremmus soonte mull. Maisitõlvik, kuinan rusikat koos, lilled laulavad võidust. Põld lõhnab värskest vihmast tumedaid päid, heledaid päid pärgab sama armastuse ja vendluse loorberipärg, mis lähevad metsateed. Õhkkon, Hayliendav laulab ööbik, turk, viinodid, pull, RF iidel, Castro.