Lugupeetavad riigikogu ja valitsuse liikmed. Kallid kaasmaalased Eestis ja kõigis maailmajagudes. Kõigepealt lubage mul õnnitleda teid kõiki Eesti vabariigi 76. aastapäeva puhul ja tänada teid samuti maailma riigijuhte toetuse eest, mida olete küll kirjades ja telegrammides küll vestlustes ja käepihistustes avaldanud tänase tähtpäeva puhul Eesti vabariigile. Neist õhkub lootust, aga ka muret, rahulolu, saavutatust ja südamevalu saavutamatu pärast vaba rahva väärikat enesekindlust ja rahva ebakindlust, ohvrimeelsust, aga ka mureliku küsimust. Kui kaua veel? Kui kaua veel suudame ennast ohverdada ennast toita sellest määratust iseseisvuse igatsuses mida kogusime oma südametesse 50 nõukogude okupatsiooni aasta pika pimeda öö kestel? On need väsimuse esimesed tundemärgid. Ei, me ei ole väsinud igavesi. Me ei ole seitsme sajandi kestel kunagi väsinud oma riiki endas kandmas ja ammugi ei väsi seitse kuud enne viimaste võõrvägede lahkumist Eesti pühalt pinnaselt. Pigem on see kannatamatus, mis on sündinud kannatustest. Et totalitaarse kommunismi kokkuvarisemise ka saavad kõik meie igatsused ja lootused nagu nõiaväel teoks 50 aastat väljaspool Euroopat väljaspool demokraatlikku poliitilist praktikat, mis päevast päeva õpetab inimesele õiguste ja kohustuste tasakaalu. See viis aastakümmet õpetas meile üksnes ringkaitset iseenesealalhoidu koloniaalimpeeriumi pealinna käskudest ja korraldustest möödahiilimist. Meie romantiline optimism on olnud ja on ikka veel selleks toitvaks pinnaks mis on toitnud ja toidab ohtlikku illusiooni. Nagu oleks iseseisva riigi taastamine kerge ja kiire. Riik ei sünni kergesti ega kiiresti. Veel enne, kui poliitika saastasin. Kui kõnelesin teiega, armsad kaasmaalased. Kirjaniku keeles ütlesin Churchilli sõnadega, et meie valitud tee nõuab meilt kõigilt higi, vaeva ja verd. Maailm võib uhkust tunda Eesti üle, sest kõik, mida oleme oma 76. aastal saavutanud On saavutatud visa töö ja kannatlik ja kannatlikkusega higi ja vaevaga. Kuid õigusriigile omasel viisil piiskagi vertvalemata. Täna siit ajaloolises saalis võin teile kinnitada, et suuremad raskused on selja taga. Kuid ees ootavad uued. Ka neist me saame üle, kui ühendame oma jõud ja oskused. Selle asemel, et neid killustada. Kui anname endale kainelt aru, kui palju on tehtud ja kui palju ootab veel tegemist. Ja ennekõike olgu kuitahes palju erimeelsusi poliitilistes erakondades ja meis enestes. Selles peab kõrgemale tõusma. Eestlase rahulik enesekindlus ja sõbralik koostöötahe. Mis ühendab, et niisuguseks eesti vabariigiks, mille üle võiksime tunda uhkust. Rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduses deklareeris Eesti rahvas oma vankumatut tahet kindlustada ja arendada oma riiki niisugust riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Niisugust riiki, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Siin oleks kohane öelda, et kultuur on poliitika ja poliitikakultuur. Kultuur on poliitika seepärast, et kultuuris ennekõike avaldub rahvuslik identiteet see eeldus, see raskesti defineeritav substants millest sünnivad riigid. Poliitika on kultuur ennekõike seepärast, et poliitika ülimaks eesmärgiks on kaitsta inimest aidata inimesel kinnistada ja süvendada inimese tunnuseid. Inimese esmaseks tunnuseks on fenomen, et inimene ei esimene väljaspool kultuuri. Eesti rahvas on niisiis loonud riigi enda jaoks. Rahvas on kõrgeim võimukandja, riik peab tagama kogu rahva edu kui ka iga inimese eneseteostamise vajaduse. Selleks mehhanismiks näeb põhiseadus ette üksteisest lahutatud ja tasakaalustatud kõrgemaid võimuorganeid. Riigikogu, vabariigi valitsust, kohtusüsteemi ja nende tasa kaalustajana vabariigi presidenti. Riigi kõrgeimat võimuorganid on möödunud aasta kestel üles ehitatud ja tööle asunud. Riigikogu on ära teinud määratud töö ja tänaseks, nagu kuulsime riigikogu spiikri Ülo nugise hommikusest lipu heiskamise kõnes vastu võtnud ühe viiendiku seadusandlusest, loonud toimiva, kindla seadusandlikku baasi. Kõik liinidelt tahavad, on olemas. Kuid nende summa ei ole veel riik. Vähemasti mitte niisugune riik, millele oleksid omased Euroopa riikidele. Tavalised riigi tunnused. Ja nii me seisame paradoksaalse probleemi ees. Koloniaalikkest vabanenud eesti rahval on enam idealismi enam valmidust vabaduse nimel ohvreid kanda kui hea ühiskonna rahvastel, kellel puudub meie traagiline ajalookogemus. Ometi on järjest enam maad võtmas skeptiline hoiak riigikogu ja valitsuse suhtes. Õiguskorra ja eriti politsei alavääristamine on muutunud otsekui võistluseks. Ning nõukogude aegse moonaka mentaliteet, mille oleme ukse kaudu välja peksnud hiilib akna kaudu tagasi. Mõisa köis, las lohiseb. Kodanik ei tunneta oma õiguste ja kohustuste tasakaal. Siinkohal, armsad kaasmaalased, tulekski küsida, kas siis nii ehitatakse Eesti riiki? Püüdkem kainelt eritleda selle tendentsi põhjusi. Minu õpetatud kolleegid läänes näevad Nõukogude totalitaarse režiimi kokkuvarisemist käsumajanduses. See oli ühekülgselt häälestatud Nõukogude Liidu relvatööstusele ja varises üle jõu käiva koorma all lihtsalt kokku. See lihtsustatud seletus on ainult osa õige. Pigem on ta läbinisti väär. Nõukogude totalitaarne režiim oli viidud täiuseni. Ta käsutas, mitte niivõrd majandust kui inimese mõtlemisvõimet inimese loovust, inimesel, luu, see lagi oli määratud poliitbüroo mõtlemisvõime madala laega. Selle kõige traagilisemate tagajärjeks oli inimesed, tõeline ja lõplik vabastamine. Inimese vabastamine kõige raskemast koormast. Kohustusest mõelda, iseseisvalt otsuseid langetada ja oma otsuste eest vastutust kanda. Oma riiki ja majandust taastades peame üheaegselt taastama, hakkab mõtlema ja vastutust vabatahtlikult omaks tunnistavat kodanikku sest ainult niisugusele kodanikule võib-olla orienteeritud demokraatia. Ainult niisugusele kodanikule võib toetuda Eesti riik. Ja ainult mõtlev kodanik mõistab Eesti riigi alavääristamise paratamatuid ohtusid. Majanduslik edukus iseenesest ei garanteeri vil riigi julgeolekut, järelikult riigi püsimist järelikult rahva, tema keele ja kultuuri püsimist järelikult maailma püsimist. Eesti ühiskond lahendab praegu iseenese ümberkorraldamise probleeme mille keerukust oskavad vähesed lääne teadlased hinnata. Üleminek demokraatiale ja vabaturumajandusele on nagu hüppe üle kuristiku. Jalg ei toeta enam teravale kaljuservale ega ole veel maandunud kindlale vastaskaldale. See toetuspunktita hetk. Tsiviilsee hirmuäratav ebakindlus on kaasa toonud kaootilise nähtusi meie ühiskonnas. Ja võib avada, kui need tendentsid kestavad. Pandora ohulaeka. Sisepoliitilistest ohtudest seal naise kohale. Kuritegevuse teatrietendus algab kell viis pärastlõunat sest pimedas kardab rahvast tänaval liikuda. Rahvas kardab pargis jalutada ka päeval. Rahvas kardab külavahe teed. Rahvas kardab koputust, korteri uksele. Siit on ainult üks samm minevikku, nostalgilise igatsuseni ja võõrandamiseni riigist, mida me õhtuti eelistame piiluda aknakardina tagant. Kui tänaval ja trepikodades võimutseb kuri-kuritegelik võim, peame asju nimetama ausalt ja õige nimega. Eesti on ohtlikult lähenemas kaksikvõimule. Aasta eest. 25. veebruaril toimunud riigikaitse alasel nõupidamisel osutasin, et julgeoleku tagamine meie elanikkonnale on meie esmane ülesanne. Olen väga tõsiselt mures, et täna, aasta hiljem on see ülesanne veelgi kesksem ja seda mitmel põhjusel. Esiteks võib julgeolekupuudus hakata eemale peletama välismaiseid investeerijaid, sest ükski meelitus ei sunni neid investeerima riskipiirkonda. Teiseks jaab ta meie riiki kui usaldusväärset rahvusvahelist partnerit kahtluse alla. Ning kolmandaks avatab pandora ohulaeka igatsuse tugeva käe järele. Eesti vabariigile teeb häbi hiljaaegu avaldatud avanturistide soov rakendada kuritegevuse vastu riiklikku terrorit. Lubada kui siit kõne tulist kinnitada Eestis ei ole toetuspinda, ei, parem ei vasakekstremism, meile ei ole Eestis toetuspinda tugevale käele kuid meil peab olema üksmeel, tugevdada ähmaseks muutuvaid riigi tunnuseid. Täna algaval vabariigi uuel eluaastal saagu meie ühiseks ja prioriteetseks eesmärgiks kord majja. See ei ole üleskutse. See on meie põhiseaduse teine peatükk, mis garanteerib põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi. Meie esimene õigus, meie 1000 aastane õigus on olnud ja on Eestis tunda oma turvalist kodu. Ei rohkem. Aga Eik viipsagi vähem. Sellest eesmärgist ei või ükski kõrvale tõmbuda. Korra loomine peab algama rohujuure tasandilt ja lõppema ministriga. Siin on sobiv kasutada president John Kennedy sõnu. Ära küsi, mida riik võiks teha sinu heaks. Küsi, mida sina võid teha riigi heaks. Ning pidage meeles, et põhiseadust ja sellest tulenevaid õigusi saab kaitsta ja tuleb kaitsta üksnes legaalselt vahendite ja legaalsete argumentidega. Esse öeldu sunnib kõnelema prioriteetidest. Riigi esmaste tunnuste hulka kuulub kontrollitav piir. Mul on kahju, et läbirääkimised vene föderatsiooniga on edenenud teosammul. Olen sellegipoolest veendunud, et Vene Föderatsioon täidab endale võetud kohustuse ja viib oma relvajõud Eesti Vabariigist välja 31.-ks augustiks. Selles seoses tahaksin meenutada, et Eesti vabariigi juubeliaastapäeva õnnituses lähtus president Jeltsin Eesti vabariigi 75 aastasest kontinoitiivses kestvusest sügisestel visiitidel Poolasse, Tšehhi, Slovakkiasse ja Ungarisse distantseerus president Jeltsin Nõukogude Liidu agressiivsest välispoliitikas seesugusel vormil mis vastaks ka meie ootustele. Kuid kõigest sellest hoolimata oleme efektiivsele piirikontrollile helistanud kaitsevägede kiirete ülesehitamist. Nüüd maksab see ennast valusalt kätte, sest turvatunde kadumine ja organiseeritud kuritegevuse kasv on selle väärarvestuse otsene tagajärg. Kui Eesti vabariik muutub inimestega kaubitsemise, radioaktiivsete metallijäätmete kalliskivide ja kes teab veel, missuguste salakaupade koridoriks on meil sisepoliitilistele probleemidele lisandumas julgeolekupoliitilist. Rahvusvahelisel üldsusel on raske Eesti Vabariigist näha usaldusväärset partnerit ja teda sellisena integreerida kollektiivses julgeolekusse. Mõiskim siinjuures kontrollitavad piiriku riigid tunnust ega mitte kui seadliku raudset eesriiet, mille ülesandeks oleks Vene Föderatsiooni eraldamine Euroopast. Eesti vabariigi välispoliitika on alati olnud avatud poliitika avatud kõigi nende riikide suhtes kellega me jagame ühiseid demokraatlikke ideaale. Praeguses muutuvas maailmas toimuvat kiiret integreerumist protsessi. Eesti-taolises väikeriigis. Peame integreerima oma sise- ja välispoliitika Eesti vabariigi julgeolekupoliitikaks mis toetub võrdväärsele majanduslikule integratsioonile. Kontsentritelle, mille esimeseks ringiks on Balti riigid. Järgmiseks Läänemere äärsed riigid. Ja lõpuks Euroopa liit. Olgu eesmärk kuitahes kaugel, ajategur kõnnib nagu kuri vari meie kannul nagu Alice Imedemaal. Peame kärmesti jooksma, et paigal püsida, et püsima jääda. Seni oleme sellega toime tulnud, olgu pealegi, hambad ristis ja ohvrite hinnaga. Sellest on lõviosa maksnud kõige vanemad aastakäigud. Meie pensionärid, kes on selle rahva sünnitanud, üles kasvatanud ja oma kustumatu Iseseisvus lootusega toitnud. Nüüd on meie kord öelda. Iseseisvus ei sünni ega püsi üksnes igatsusteni najal. Iseseisvust püsib ja tugevneb, kui igatsus heidab paari tahtega. Tahtest oleneb palju ja rasketel silma pilkudel oleneb tahtest kõik. Noarootsis stepikülas istub voodiserval Adelepaavelt Jon kudunud tänaseks päevaks vabariigi aastapäevaks paar sokke, Eesti vabariik, kaitseväe tundmatule sõdurile. Aastakümneid tagasi kudus ta neid oma mehele, kes on maetud siberi murda. Nüüd küsib Adeele Paavel teie käest, armsad kaasmaalased. Kas olete sõdurpoistele sokke kudunud? Temal on jätkunud igatsust ja jätkub tahet. Adeele Pavelt on 94 aastat vana. Me jäämegi tema tema tänuvõlglaseks ja tema jääb meie eeskujuks. Ma loodan, et 94 aasta pärast keegi ütleb neidsamu sõnu meie põlvkondade kohta.