Eks see oli Lugupeetavad riigikogu ja valitsuse liikmed kallid kaasmaalased Eestis ja kõigis maailmajagudes. Rahukaitseväelased kauges kraatias. Õnnitlen teid kõiki Eesti vabariigi 77. aastapäeval ning täname teie kaudu kaasmaalasi õnnitluste eest siia ajaloolisse saali kogunenud suursaadikuid ja diplomaatilise esindaja, et täna on Eesti Vabariigile vahendatud südamlikke tervitussõnade eest Euroopa, Ameerika, Aasia, Aafrika ja kauge Okeaania riikide tervituste eest. President Bill Clintoni sõnu kasutades. Me ühineme kõigi eestlastega selle rõõmsa päeva pühitsemise või president Jeltsini sõnutsi. Loodan, et Vene-Eesti suhted arenevad edasi heanaaberlikult teineteise huvide austamise ning arvestamise inimõiguste järgmise põhimõtete alusel. Kui täna oleks olnud Vene Föderatsiooni rahvuspüha, oleksin täpselt samasuguste sõnadega pöördunud president Jeltsini poole ja jätnud riigiametnike asjaks meelde tuletada, et Stalini relvajõuga Tallinnast ära viinud Eesti vabariigi presidendi ametitunnus asub arusaamatul põhjusel ikka veel seitsme luku taga Kremlis otsekui kestaks mõnes paigas Stalini kool või vähemasti Stalini bürokraatia edasi. Pean aga endale samuti konstitutsioonile selle Venemaale alandavaks, selle piinliku teema juurde tagasi tulla. Maailma rahvad ja riigid on täna meiega ühinenud meie rahvuspüha rõõmsal pühitsemisel. Ja lubad nagu teid kõiki selle eest eesti rahva poolt südamlikult tänada. Vabariigi aastapäev ei ole saavutuste ja möödalaskmiste inventuur. Vabariigi aastapäeval on kombeks määrata riigiasendid ajas ja ruumis nagu seda avamerel tehakse laevasillal. Avamerd, mis kannab Eesti vabariiki kutsutakse rahvusvaheliseks usalduseks. Kui riigi laevand terve lõikab ta laineid, liigub meiega ühise eesmärgi poole mis jääb kauge silmapiiri taha. Kui riigilaev on vigane. Kui rahvusvaheline usaldus ei kanna Eesti Vabariiki, jääb meie ühine eesmärk meil saavutamata. Peame tundma järelikult kaarti, kronomeetrite, kompassi, peame tundma ilmaennustusi, pärija, vastutuuli, hoovusi ja peidetud karisid oma masinavõimsuste kiirust. Samuti seda rahvusvahelist napisõnalist. Keed, mida meiega kõnelevad, vastu tulevad või mööduvad või lõikuvad kursil liikuvad riigilaevad. Ja ennekõike peab eesti rahvas, aga ka teised rahvad teab, et meie laevasillal käib 24 tundi päevas seitse päeva nädalas ja keegi ei kao nädala lõpuks üle saali. Üksnes neil tingimustel toetub Eesti vabariik rahvusvahelisele usaldusele. Üksnes neil tingimustel usaldab Eesti rahvas oma riiki ja tunnistab selle riigi omaks. Lubatagu sellelt meresõidupraktika võrd pildilt üle minna mõnele konkreetsele järeldusele. Esimene järeldus kõneleb sellest, et Eesti vabariigi julgeolekupoliitika, välispoliitika ja sisepoliitika on lahutamatu tervik. Selles seoses pean vajalikuks korrata peaminister Andres Tarandi 27. oktoobril sõnastatud valitsuse keskset eesmärki. Eesti praegusest sisepoliitikast tähendab võõrdumist efektist jagusaamine, valitsuse püüdlust mitte lasta suureneda Toompea ja valijaskonna vahelisel lõhel. Kui seda lõhet õnnestuks mõnevõrra vähendada, oleks tulemus juba hea saavutus. Nii lühiajaliselt, valitsuselt. Ma hindan kõrgelt seda riigimeheliku otsekohesust, millega peaminister osutas Eesti ühiskonnas maad võtnud umbusaldusele rahva ja Toompea vahel ja veelgi kõrgemalt tõsiasja, et see tendents on peatunud ja hakanud vastassuunas liikuma suurema usalduse poole. See on äärmiselt oluline eelseisvate parlamendivalimiste eel. Mul jääb üle ainult kahetseda, et aeg sisepoliitilise kliima parandamiseks jäi napiks ja samas tunnustada, et isegi selle napi ajaga on valijaskonna ja Toompea vahekorrad muutunud paremuse poole. Siingi on Eesti välispoliitilised ja sisepoliitilised huvid põimunud lahutamatuks tervikuks. Eesti usaldusväärsuse rahvusvaheliselt kriteeriumid. Ja veelgi enam, Eesti ja Euroopa integreerumise kriteeriumid on turumajanduselt toetuv stabiilne parlamentaarne demokraatia territoriaalsete rahvuslike pingekollete puudumine, lugupidav suhtumine rahvusvähemuste õigustesse, kultuurautonoomiat ning põhiseaduslikult tagatud kontroll. Relvajõudude ülem käsikäes julgeolekupoliitika ja kaitsevägede eelarve avalikkusega. Asetasin esikohale Eesti vabariigi rahvusvahelise usaldusväärsuse sest selle videoks on Eesti kõrgem julgeolekukünnis. Teiste sõnadega eeldus, et saame suveräänset häirimatult ja asjalikult lahendada oma sisepoliitilisi eesmärke. Selle eelduseks on omakorda nõudlike aktiivne osavõtt eelseisvatest parlamendivalimistest. Valimistulemused puudutavad igat ühte linnameeste maameest, noort ja vana. Ja see on valija otsustada, kas tulemused vastavad tema huvidele või ei, vastas riigikogu valides kujundab Eesti rahvas samaaegselt omavalitsust, kelle määrused ja otsused vormivad vahetult tema igapäevast elu. Ning riigikogu valides valib rahvas kava tulevast presidenti. Niisiis tuleb teil armas eesti rahvas nõudlikult pilgul selgust luua Eesti poliitiliste erakondade programmides ja erakondade suutlikkuses programmilisi lubadusi senises riigikogus teostada. Olen varasematel puhkudel ja siinsamas saalis tänulikult meenutanud vanemaid põlvkondi kes on läbi aastakümnete endas kandnud iseseisva Eesti sõjaeelset kogemust ja lootust Eesti seisu taastada. Austagem nende truudust. Mõistke nende kannatamatust. Saatus on neile napilt aega jätnud. Vanema põlvkonna igatsust taustal hakkab silma noorema põlvkonna passiivsus Eesti poliitikas. Eliti lähenevatel valimistel. Noored on kiiremini kohanenud turumajanduse uute võimalustega leidnud vanemast põlvkonnast kiiremini uusi eneseteostamise võimalusi, millest nad koolipingis unusta, tegi, ei osanud ja see on hõivanud noorte sotsiaalse aktiivsuse. Sest võiks olla nende mõttekäik, aga firma, ettevõtte talu või kauplus iseenesest jalgu alla ei saa. See mõtteviis on väär ja see mõtteviis on ohtlik. Eneseteostamine vajab kaitset ja Kaip kaitset seniste majandusreformide veelgi kiiremat kulgu. Ja kaitstes seniste majandusreformide veelgi kiiremat kulgu võib pakkuda ainult parlamendivalimistel väljendatud ja selgesti väljendatud poliitiline tahe. Pealegi on Eestile alati olnud põlisomane noorte hoogne, määrav ja sära osariigitöös. Vabadussõja esimestel nädalatel olid koolinoored ja üliõpilased selleks jõuks, kes relvaga käes teatasid ülekaaluka punaarmee pealetungi andes oma elu hinnaga eeskuju tollasele hoopis enam kõhklevale vanemale põlvkonnale. Ja vaevalt on leidunud Euroopas riiki, kelle haridusministriks söandas hakata üliõpilane. Mõtlen meie esimest haridusministrit Johannes Cartat. See tuleneb Eesti eripärast. Oleme lihtsalt väga väikese rahvaga väga väike riik, kus kõik peavad käised üles keerama. Eriti noored. Noorenev Eesti võikski olla meie seitsmenda riigikogu valimiste üldnimetada. Ja siinjuures ei pea ma silmas sünniaastat, vaid õppimisvõimet. Õppimine. Riigi kui lahutatud võimude tasakaalustatud koostoimet tundmaõppimine jääb veel pikkadeks aegadeks Eesti kodaniku koduseks ülesandeks. See käib eriti meie riigiametnike kohta. Rahvas ei puutu just iga päev kokku oma parlamendisaadikuga. Ja veel harvemini juhtub ta kokku valitsusliikmega. Kuid ametimehega puutub ta kokku, kui iga päev. Riigiametnik esindab riiki ametniku järgi loob valija endale kujutuse riigist tema kaudu ta suhtleb oma riigiga. Ebakompetentse, bürokraatlikku või ülbe ametniku kaudu võib oma riigist mürgituse saada. Olen vahest liigagi sageli osutanud õiguste ja kohustuste tasakaalule, mis peab igat ühte meist juhtima ja valitsusametniku eri. See on liiga ulatuslik probleem. Et sellel täna lähemalt peatuda. Ütlen ainult, et valitsusaparaadi töö parandamine ebakompetentsete ametnike hulga suurendamisega, nagu see seni on toimunud on vene ajast võetud retsept ja viib vastuministrile tulemustele. Valitsusametnike enneolematut hulka tuleb vähendada ja luua isereguleeriv motivatsioon nende kohustuste ja õiguste tasakaalustatud suurendamisega. Üksnes niiviisi suudame eemaldada haldusriigi ohust. Üksnes niiviisi suudame valitsusametnikust luua riigiametniku. Riigikogu, seadused ja valitsuse määrused jäävad surnud sõnade kaks, kui õigusriik ei toetu oma igapäevases töös riigiametnikule, kes esindab riiki ega mitte oma kirjutuslauda ametkonda või ministeeriumit. Ometi tahaksin osutada, et ühes lõigus, mis meid kõiki puudutab on jää hakanud liikuma. Pean silmas Eesti politsei. See ei tähenda, et vabanesime üle kuritegevuse saastast. Kuid avastatud kuritegude hulk on kasvamas, mis tähendab, et toimepandavate kuritegude hulk hakkab sellel aastal langema. See ei ole veel turvatunne. Kuid see on valgus. Tunneli kauges lõpus. Mu daamid ja härrad, nimetasin eespool, et Eesti rahvusliku julgeolekut garanteerib praegu üksnes meie rahvusele rahvusvaheline maine. Eesti usaldusväärsus. Kas me seda tahame endale tunnistada või mitte, aga Estonia traagiline hukkumine? Igat niiti, liiki salakaubandus ja kurdi põgenike probleemi venitamine on andnud Eesti heale nimele kahetsusväärseid tagasilööke ka siis kui oleme olnud süüst puhtad. Seda kõrgemalt tuleb hinnata üleeile Brüsselis edukalt lõppenud läbirääkimisi Euroopa Komisjoni ja Eesti delegatsiooni vahel. Järgmiste nädalate jooksul parafeeritakse Euroopa leping, mis jõustub pärast selle ratifitseerimist Euroopa Liidu liikmesriikide ja Eesti vabariigi poolt. Eesti ühineb Euroopa Liiduga ilma üleminekuperioodid. Ja see, mu daamid ja härrad on Euroopa Liidu ainulaadne tunnustus Eesti kiirele arengule. Kõigis meie elussfääriks. Teist niisugust lepingut ei ole olnud. See on saavutus, aga ühtlasi kohustus. See seab seitsmenda riigikogu õlgadele töömahu, mis tõenäoliselt ületab kuuenda riigikogu senise ülimalt suure ja lugupidamist äratava tööma. Ta seab meile kõigele uue kohustuse. Psühholoogilist laadi kohustuse. Halamise aeg on möödas. Langetades sügavalt ja nende kõigi ees, kes on oma elu ohverdanud Eesti vabariigi iseseisvuse iseseisvuse nimel. Peame sammas, pilgud minevikust, nüüd tulevikku suunama. Oleme minevikku kasvatanud enda haletsemiseks 50 aastat okupatsiooni 700 aastat orja ööd. 10000 aastat kiviaega. Selle orja meelsamasohhismiga ei ole Euroopas palju peale hakata. Eesti ei ole kunagi olnud võimult suur, kuid Eesti on olnud ja võib taas saada vaimult suureks. Jäädes iseendaks. Iseenesestjäämine on võimalik üksnes avatud ühiskonnas mitte ringkaitses lubada, kui selles seoses tsiteerida eile hilisõhtul saabunud Bignev Brezinski sõnu. Olen kaljukindlalt veendunud, et Eesti on kultuuriliselt ja ajalooliselt Euroopa lahutamatu osa ja peab selleks saama ka poliitiliselt ja julgeolekupoliitiliselt. See ei ole üksnes Eesti, vaid kõigi balti riikide tee. Euroopa laienemine ja kokkukasvamine ei ole Venemaa vastu suunatud vaid peab arendama ja stabiliseerima Euroopat selliseks, et Euroopa saaks teha koostööd Venemaaga. Euroopal laienemine teenib ka Venemaa enda majanduslikke. Eesti vabariigi tänane aastapäev on pärast teist maailmasõda esimene mida pühitseme võõrvägedeta maarjamaal. Vägede väljaviimine mullu augustis oli oluliseks eelduseks Eesti ja Venemaa suhete parandamisest. Vene vägede viibimine Eestis. Tšetšeenia sõja taustal oleks mitmed aktsendid kujundanud Eestile ebasoodsaks. Palju tööd on mõistagi veel ees. Eesti poliitilistel erakondadel on nende lahendamiseks lahknevad vaated. Ja kahetsusväärsel kombel ei ole välistatud välispoliitiliste argumentide kasutamine valimiseelse kampaania huvides. Oluline on ometi peamine järeldus, kui on võimalus võrdväärseks konstruktiivseks dialoogiks ei jäta ükski Eesti poliitiline erakond. Seda tegemata. Mu daamid ja härrad, tänane vabariigi aastapäeval kannab endal uue riigikogu valimise ja Eesti Euroopasse integreerimise pitserit. Nii see kui teine on stabiilse demokraatia märk. Ma arvan, et see on hea, hinnanud, et see on parim hinnang aastasele tööde, mida rahvas, riigikogu ja valitsus on korda saata. Meie raskemad ajad on nüüd tõepoolest seljatatud. Aga ma soovin teile kõigile. Palju õnne meie isamaa sünnipäeval.