Kallid kaasmaalased Eestis ja maailmas. Lugupeetavad suursaadikud ja külalised. Soovin teile kõigile kogu südamest õnne Eesti vabariigi 70 900.-ks aastapäevaks. Kui ma hommikul paraadilt Kadriorgu jõudsin ja mõtlesin mida tuleks tänasel sünnipäeval eesti rahvale öelda tundus mu sõnum väga lihtne. Tahaksin teile edasi anda seda eestlase nappi südamlikkust, mis Vabaduse platsil hommikul valitsus. Kas on kummaline, kui sõjaväe paraadi nimetada südamlikuks? Võib-olla see on mujal nii, aga mitte meie väikesel Eestimaal mis on üks pere, üks talu, üks kodu. Ma nägin mundrisse riietatud noori meie tütreid-poegi kes on valmis oma rahvast kaitsma. Ma nägin teid, kallid kaasmaalased, teie vaoshoitud uhkust oma tütarde, poegade või ka õdede-vendade üle. Ma nägin väljasirutatud käsi vahklike ja ka väga tillukesi. Ja mul oli tahtmine Teid kõiki kättpidi teretada teretada, tervitada, õnnitleda, mida ma nüüd ka raadio, televisiooni ja võib-olla ka ajakirjanduse vahendusel teile tunnistama. Ma tänan teid, kaasmaalast. Ma tänan teid. Kaitseväelased ja iseäranis tänan ma teid, Eesti iseseisvuse ja kaitseväeveterane. Tänan saatust, et olete vastu pidanud ja et Eesti vabariik sai oma ordenit medalitega avaldada teile oma austust. Tee truuduse eest. Oma lugupidamist selle eest, et olete oma eluga oma poliitilise oskusega oma igapäeva tööga rahvusteadvuse süvendamisel taganud meie riigi järjekestvuse nii veenvalt viisil et seda ei ole olnud vaja kellelegi tõestama hakata. Või kui, siis ainult mõnele suguvennale siinsamas kodumaal, kelle suu kõneleb riigist ja diood oblastist. Lugupeetavad veteranid, ärge pange seda tähele. Sammuge uhkesti noortega ühes rivis, õpetage noori oma eeskuju ja truudusega, sõlmige kokku oma noorpõlve unistused. Tänase nooruse unistustega. Eesti vabariik sündis nagu Poola nagu Tšehhoslovakkia, nagu Ungari ja paljud teised riigid vaba rahva õigusest vabale tahteavaldusele. Enesemääramisõigusele võõrriikide ajutised administratsioonil suutsid koduma häält ajuti lämmatada kuid ei ole iial suutnud teie tahet murda. Ja teisalt tee tahet on toitnud just see teadmine et ebaõigus ei sünnita õigust. Selles vankumatus peaaegu liigutavas usus rahvusvahelisse õigusse. Olete olnud ka Euroopas paljudele eeskujuks. Te joonistus on olnud meie tugevus. Meenutagem Martin Luther kingi kui üksinda ta oli, kui ta kuulutas. Mul on unistus. Kuid ta kuulutas seda järele jätmatult. Kuni tema unistus muutus Ühendriikide unistuseks. Kuni unistus muutus tahteks. Ja tahe muutus teoks. Tänased mundrikandjad kaitsevad rahu ja inimõigusi kaugel väljaspool meie piire. See on tänase Eesti nägu. Niisugune ammu kokkuvõte tänasest hommikust. Kuid aastapäev on kokkuvõte kogu Eesti ajaloost. Et selle kogemuse rakendada tuleviku nimel. Et teil kõigil armsad kaasmaalased, oleks ühine nägemus Eestist, Eesti asendist Euroopas, eesti puudustest ja Eesti võimalustest. Olen alati rõhutanud ja rõhutan ka täna. Et ühe väikese riigi sise- ja välispoliitika on teineteisest lahutamatud. Iseseisvus on ühiskondlik lepe tänases maailmas veelgi enam kui eilses. Lepe eeldab usaldust. Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldus, tuleb igal jumala hommikul uuendada, päevast päeva, taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali. Sisepoliitiline eneseusaldus toidab välispoliitilist usaldust Eesti vastu. See omakorda aitab kasvatada ja kindlustada Eesti heaolu. Eesti heaolu on kõigepealt Eesti kodaniku heaolu, eesti perekonna heaolu, Eesti ühiskonna ja riigi heaolu. Usaldust oma riigi vastu toodate kõigepealt teie ise, Eesti vabariigi kodanikud. Aga teisel viisil, kuid samaväärselt toodab usaldust ja heaolu iga Eesti saatkond ja iga Eesti ajaleht. Valitsus ei ole probleem ja valitsus ei ole lahendus. Meie ise, Eesti vabariigi kodanikud, oleme lahendus. Seda mõistsid meie riigiisad 79 aastat tagasi kui nad panid kirja manifesti kõigile Eestimaa rahvastele. Kas suudame järgida oma riigiisasid, vältides vigu, kas suudame neist veelgi kiiremini viia Eesti Euroopa demokraatlike riikide esiritta. Toetudes oma määratule kogemusele, mis sisaldab nii saavutusi kui kaotusi. Sellele küsimusele peab iga Eesti vabariigi kodanik, kus iganes ta elab ja töötab vastamad täna jõulise jaotusega. Ja kuna te olete oma jaa-sõna öelnud, on minu kohus teile öelda et me oleme isekeskis käratsedes aega kaotanud. Risttee on lähemal kui arvame. Eesti ei ole kunagi kahelnud, et ta kuulub Euroopasse. Kuid iseasi, mida arvab Euroopa, täpsemini need riigid, kes kuuluvad Euroopa Liitu. Statistiliste näitajate poolest võin teile kinnitada, armsad kaasmaalased et teie tööd ja sihikindlust hinnatakse kõrgelt. Meil on tõsiseltvõetav võimalus astuda Euroopa Liidu laienemise esimesse ringi, kuid ühel tingimusel oleme kohustatud ka oma riigiaparaadi euroopalikku nõudlikkusega tööl rakenduma. Euroopa Liidu laienemine toimub objektiivsete majanduskriteeriumide põhjal ja need on meil head. Kuid need näitajad kokku annavad meile ikkagi ainult avatud ukse võimaluse. Kas me seda võimalust oskame kasutada? See otsustatakse siin Eestis kõrgemate riigiametnike poolt. Teie endi poolt tegemata tööde lõpuleviimiseks on meile aega jäänud napilt. Piisavalt kui aega lugeda nädalates. Vähevõitu, kui lugeda kuude kaupa. Mulle teeb muret, et me ei oska ajategurit hinnata ega tajuda maailma tema pidevas muutuses. Eesti vabariik ei ole saar, kus elab poliitik nimega Robinson kruusa. Tänane riik on ühiskondlik leping, kus teiseks lepingupooleks on rahvusvaheline üldsus. Robinson kruusal oli vähemalt teada, et kusagil maailma teises otsas asub linn nimega London. Kuid jälgides seda muretut vastlasõitu, mida me endale lubame, tekib kiusatus riigiametniku võrrelda pigem reedega kellel polnud aimugi maailmast, kus tiksuvad kellad. Toimivat plaanid. Ja rong sõidab ära hoolimata sellest, et rongile kipu ja on sümpaatne, väike ja korraldab laulupidusid. Ja ennekõike, kas meie ministrid, kõrgemad riigiametnikud, riigikogu liikmed on üldse pidanud vajalikuks selgitada Eesti vabariigi kodanikule ning talupidajale kõigepealt, miks me sinna Euroopa liitu nii kangesti ja nii kiiresti kipume? Või nagu hiljaaegu lehest lugeda võis? Alles me ju saime ühest liidust välja. Oskan selles üksnes järeldada, et meie ametiasutuste töö ei ole piisavalt läbipaistev kuid läbipaistmatu, see taha varjab ennast harimatus ja kasuahnus. Ta tõukab rahva riigist eemale. Avaliku võimuaktid, koguni riigipea kõned peavad olema avalikud, kui need pole just kuulutatud riigisaladuseks. Meil kisub kangesti vastupidi olema, kõik oleks justkui saladust peale riigisaladuse enda, mis pääseb lähe lahedalt päevalehtedesse. Ikka jälle tuleb selgeks teha, kuidas me käitume teiste suhtes ja teiste keskel. Aga avalik võim on alati teiste keskel. Eesti vabariik on alati teiste keskel. See on nii sisepoliitika kui ka välispoliitika. See on meie riigi nägu. Üksainus nägu, talongi vahele jääb küll mulje, nagu oleks seal kaks nägu nagu muistsel jaamu seda väljapoole naeratav, sissepoole morn. Pagan võtaks. Isegi hobusele ei tohi morni näoga läheneda. Liiati siis Eesti vabariigi kodanikule. Kui palju siin sõltub, kas või ühest ainsast inimesest näitab suursaadik Ernst Jaakson eeskuju. Olgu tema naeratav järele jäätmatu vastupidavus meil kõigil alati silmade ees ja meile kõigile kohustuseks. Ja see riigiametnik, kes keeldus ilma honorar ritta loengut pidamast, oma haldusalast, teiste sõnadega oma otsesest kohustusest tuleb avalikust teenistusest kõrvaldada kui julgeoleku risk, mida ta liialdamata ongi. Riik on kutsutud rahvast teenima ja mitte vastupidi. Venestamisaastatel oleme õppinud rahvust hoidma, õppigem nüüd ka riiki hoidma. Igaüks teist oskab vihmavarju hoida. Riik ongi rahva vihmavari. Oma riigi eest vastutame kõik koos. Ja igaüks eraldi. Professionaalne eetika on igal tõsiseltvõetaval erialal. Usk paremasse Eestisse tugineb sellele, et üha rohkem on tekkinud erialasid mis tahavad end võtta tõsiselt. Selleks, et ka teised neid tõsiselt võtaksid, on vaja seda igapäevaste tegudega kinnitada. Tegu on see, mis sageli puudu jääb. Järelikult jääb puudu kõik. Ka poliitik on elukutse, mis nõuab kõrgeid kutseoskusi ja samavõrd kõrgeid kutse-eetikat. Poliitika ei tohi poliitikule olla äriidee. Kes tahavad teha äri, palun astuge kõrvale. Tehke äri ära ja tulge siis tagasi, kui soovite. Ka poliitiku kutse nõuab koolitust. Eesti poliitikutel. Eesti erakondadel ei ole selja taga pikaajalist kooli pikaajalist demokraatia traditsiooni ega saagi olla. Need poliitikud, kes meil täna tegevad on, on saanud parima koolituse, mida meie oludes võimalik saada. Viis aastat põhiseaduslikku praktikat. See jutt on mõeldud nii rahvale teile, Eesti vabariigi kodanikele kui ka poliitikutele. Eesti vabariigi kodanikele. Me võime 11 ümber istuma panna nagu kroloovi kvartetis. Aga see ei aita. Aitab üksnes see, kui õpime nooti ja õpime mängima nii, et mäng kokku kõlada. Mõnda mõistetakse ja antakse andeks, kui on näha õppimistahet. Me peame ise endale koolitama. Elukutselised poliitikud. Ma ei saa kiita heaks inimeste hindamist eelarvamustest lähtuvalt nende gruppi kuuluvuse kohaselt. Õigusriigis kaalutakse iga inimese tegu seaduste ja eetikakaaludel üksikult individuaalselt. Ma ei arva, et kõik poliitikud, kõik erakonnad on usaldust kuritarvitanud. Stereotüüpne mõtlemine on võib-olla eelmise Vene aja rudiment ja sellisena on ta meile ohtlik. Mina vastupidi, hoian pöialt Eesti praegustele poliitikutele, erakondadele Nende toimivateks erakondadeks kujunemise raskel teel. Ma ei pea toimivuse all silmas liikmete arvu ma mõtlen erakonnaks olemise motiivi, tegevuse eesmärki, tegutsemislaadi. Ma mõtlen erakondi, mis keskenduksid eelkõige oma valijaskonna huvide esindamisega mis arutleksid, kuidas neid huve kõige paremini ellu viia, kuidas erinevaid huve omavahel lepitada. Ning mis peaksid seejuures silmas, et nad on olemas üksnes tingimusel, et on olemas eesti riik. Et nad on Eesti erakonnad. Olen optimistlik, sest näen kõigil suurematel täna tegutsevatel erakondadel eeldusi toimivaks erakonnaks. Ilma erakondadeta ei ole ka demokraatiat. Keegi pole veel osanud ega julenud sõnastada mis on alternatiiv. Alternatiiv on ajutine joobumus korrast ja lihtsatest lubadustest ning pohmelusest ärkamine heal juhul samade tõenäoliselt hullemate probleemide ees. Ma hoian pöialt, et me suudaksime avalikku ellu taas kaasata haritlaskonna. Mitte poliitikutena, nagu nad seda ülemineku perioodil olid sunnitud tegema vaid nimelt just haritlaskonna maa. Miks. Sest mehed, talupojamõistus, eestlase aru on Eesti suurim loodusrikkus. Edukad on olnud need riigid, kellel pole olnud oma kulda ega naftat kellel pole olnud teemann, et. Ja muid maapõuevarasid kellel on olnud ainult üks võimalus toetuda iseendale. Ma hoian pöialt, et hariduse haritlaste väärtustamine tõuseks meie ülimaks eesmärgiks. Ühes sellega hoian pöialt kasvavale põlvkonnale, kellel on meist rohkem aega end koolitada ka poliitiku elukutseks. Kuid senikaua, vähemalt peame me oma vankrit vedama nende jõududega. Põhiraskus ja vastutususalduse taastamisel lasub praegustel poliitikutel ja erakondadel endil. Võib-olla aitab seda vastust paremini tajuda see kui meeles pidada, et kasvav põlvkond õpib oma riiki poliitikat tundma muuhulgas ka meie eeskujude meie pusimiste, meie õnnestumiste ja ebaõnnestumiste najal. Ma olen veendunud eesti rahvasuutlikkuses ja ma olen veendunud eesti erakondade terves mõistuses ja õppimisvõimes. Ma usun, selles. Demokraatiaveskid jahvatavad aeglaselt. Aga nad jahvatavad. Selles on minu optimismi allikas ja muid veskeid. Ei ole keegi leiutanud. Meie sihiks täna ja igal järgmisel, nagu ka eelmisel aastapäeval on et Eesti vabariik jääb usaldus, on kõige olulisem rahvusliku julgeolekutegur. Usalduse sünnitamine tähendab igapäevast tööd selle nimel, et säilitada ja kindlustada ühiskonna stabiilsust ning mitte kaotada edasiliikumise kiirust. Midagi ei saa kunagi olema lõplikult käes. Iga päev meloome ja taasloome, usaldust ja eneseusaldust, seega Eestit, tema iseseisvust, tema heaolu, teie endi heaolu. Iseseisev riik on pidev looming. See on pidev protsess, milles me kõik oleme võrdsed ja kõik võrdväärselt osalised. See ongi mu läkitust teile. Kallid Eesti vabariigi kodanikud. Meie riigi 79. sünnipäeval, 80. eluaasta lävel suvinan.