Eks igatsev teeks rase bluus. Oleksin päris üllatunud, kui keegi parajasti raadio juurde juhtunud. Selle laulja ära tundis. Üllatus oli juba seegi, et avastasin kaks tema plaati oma Tseedeede kogust, milles valitseb ruumipuuduse tõttu pidev segadus. On teada, et see laulja kasvas üles Ljubacki lähedal Texases aga millega Ljub akti eksases rokiajaloos. Kuulsaks on saanud? Just Ljubackis oli rokilegendi madi Holly kodu. Veel on teada, et tänase loo peategelane on pikkade aastate jooksul innustunud kõik võimalik. Kest rokist stiilidest kantrist üle pungi, rokkar rallini välja. Ajas ajas. Helijälge ajas. Rahulikku pühapäeva pärastlõunat vikerraadio Helgi Erilaid ja teksased Ruba tuur, Joe Illai. Ise õile lauludes elavad Texase lood sageli romantilised, nagu seegi, mõned mehed kingiksid sulle rantšos jõgesid, aga mina saan pakkuda vaid oma hõõguvate armastust. Mis oleks, kui istuksime homme koidikul autosse ja põgenesime sinu rikas isa saadab mehed koos koertega meile järele. Aga Texase piirini on ainult 10 miili ja me oleksime vabad nagu asjatundjad mitmel pool kirjutanud. Iisrael ongi selline komme laulutekstide lõpud õhku ja nüüd muudkui mõtle, kas nad ikka jõudsid põgeneda või mitte. Aga Texases käes on rändžesid jõgesid, suuri farme, loomakarju, kauboid, Est rääkimata. Jaan muudki. El Pasos on üks öölokaal, Hei, see oli Texas. Kas ikke täis tantsusaal, Hei, sõjalid eksas, hõiskasime kunagi oma tudengipõlve pidudel. Mine võta kinni, kust säärane laul Pälsoni tänava intri tuppa jõudis. Aga Eksas on jah, üks vägev osariik Alaska järel Ühendriikides suuruselt teine, üksildase tähe osariik, Niilippulguiva Appil uhkeldab üksainus täht. Vägevad linnad, justan Dallas ostin San Antonio. Ja sel ajal, kui Tartu tudengid nüüd juba päris ammu Elbaasost laulsid, mis seisab Rio Grande rest Texase ja Mehhiko piiri lähedal õppis Naarits iile parasjagu, kes oma koolitarkust Ljudokkoli tuleb välja ootamatult rikas tulevaste tuntud muusikute kasvulava. Lisaks padi hollile askeldas siin hulk noori rock n rollid. Eksneksi kantrimehi. Ja 1900 kuuekümnendatel tekkis isegi oma värvinguga kisaund. Joeyle tegutses õnnelikult keset siinset nooruslikku õhinat ja on hiljem tunnistanud. Tema oli ikka rohkem rock n roll'i mees. Maanteed ja südame palluv käivad käsikäes maanteed kutsuvad ja kodune luua ei suutnud õelaid kõige kaua kinni hoida pärast lahkumist seal tegutsenud bändist Flanders, kus ta oli tema oma sõnade järgi avastanud maailma, mille olemasolust tal seni aimugi ei olnud. Väliste soolade ja tema esimene sooloalbum ilmus 1977. Samal aastal ilmus ka briti punkrokkbändi reklaž debüütalbum Crash. No see on küll hoopis teine maailm kui Texase kantri või Teksneks või rock n roll-punk. See oli ühesõnaga öeldes näss. Rokikriitik, Helen või Olsson on kirjeldanud Klashi esinemiskontserdil. Kõigepealt jäid nad kolm tundi hiljaks, siis alustasid lauluga õõnsa, mis just praegu taustal kõlab. Seostrammer laulis seda kuni Jakses jäebrantsetes siis saali täitvate fännide vaimustuskisa saatel otse trummikomplekti. Aga juhtus nii, et eluviis kaks erinevat muusikamaailma kokku. Et see jää Strammer kohtusid juhuslikult New York. Kes ja Strämmer palused iilai teda veidi ühe hispaania keele tõlkega näiteks nii sism meenutab, istusid nad koos Puerto Ricos pärit heliinseneriga maha ja tõlkisid osa ühe laulu tekstist kõige kummalisem asse hispaania keelde, mida ta ette võiks kujutada. Ja salvestasid selle kõik üheskoos ära ka. No selle lauluga oligi tegu, kas ma peaksin jääma või lahkuma sudeste Joshudain Ko. Joeyle laulis taustal hispaania keeles kaasa. Ma loodan, et te panite seda tähele ja sai klassi meestega heaks sõbraks. Nad esinesid üheskoos Klashi Ameerika tuuril. Jaga Londonis kuulsatel šõudel London kolin, mis olid Eelay sõnul meeletud. Kuumad, hullumeelsed ja uskumatud. Blaž eile bänd tegid hiljem ka pika tuurideks ases esinesid kodulinnas, kes ületasid meile juba tuttavast Elbaasust Mehhiko piiri ja esinesid ka Mehhikos. Ja Strammerail olnud kavas teha Kablaad koos bändiga, kuid selleni ta ei jõudnud. Tema aeg sai enne otsa suvilast, aga siiski ei saanud vunk muusikut. Tema jäi oma loominguga rohkem kodusesse Texasesse. Enamus inimesi unistab rännakutest ja teedest. Eel on need unistused teoks teinud. Ta on tohutus Texases jalgsi seigelnud rändtsirkusega ühinenud, kihutanud rongidel ja ratsutanud hobustel läbi preeria. Kõik selleks, et talletada reisidel kuuldud lood, muljed ja igatsused läbi müstilise loominguprotsessi oma lauludesse. Kõik selleks, et jõuda sinu juurde, nagu ta just laulis aga hoopis eriline suhe näib iilail olevat Rio Grande ka selle suure jõega, mis voolab pikalt Texase ja Mehhiko piiril. Siin üks Riio rändega seotud lugu, selle peategelaseks on võitluskukk Kaiadelciela. Kes jah, just täpselt niimoodi keres. Aga see lugu tuleb enne ära jutustada. Niisiis, mehhiklane Carlos Zaragoza lahkus täiskuu ööl oma kodust ja varastas Ell Soekoranchiast kuulsa võitlus kukega aiadelseelo, kes oli võitnud sadu kukevõitlusi. Carlos läks üle Rio Grande ja jõudis Annantoniusse Kuke võistlusi. Kaiadelseelovoi This Carlos lahkus 1000 dollari võrra rikkamana Santa Barbaras. Kaiadelsele võitis sealgi, nagu ka järgmisel võitlusel Santaklaras ja Carlusel oli juba piisavalt raha, et koju tagasi minna, maad osta ja jõukalt elama hakata, nagu ta unistanud oli. Ometi suundus ta edasi San Franciscosse, kuid sealne võitlus Zorro oli Kaiadelsi elust tugevam. Kogu raha kaotanud Carlos mattis oma ustava kuke maha ega läinud enam iial üle Rio Grande tagasi koju. Noh, õpetlik iva selles loos, õlget tavaliselt maksab ahnus alati kätte. Olgu see siis Teksneks, kantri, kantri-rokk, rockabilly-le sobib kõik. Juba ammu kolistama kõrgel Texase tasandikul asuvast kodupaigast Ljubakist lõuna poole ohustini linna kuid on pidevalt käinud esinemistuuridel nii oma bändi kui mitmete teiste tuntud muusikutega. Mõnd tuuride kaaslast võiks ju meenutada, sest ega neid tänapäeval vähemasti siinkandis kuigi tihti vist kuulda ei ole ja siin on näiteks Jon Haiet. Ligi poolsada aastat rokkmuusikas tegutsenud Jan Haajad, väga andekas muusik ja laulja, kes on kirjutanud oma 250 laulu mida on esitanud äärmiselt suur ja muljetavaldav seltskond, teiste seas näiteks piibi king, elania, nisu, vanemasse, kosjon, jättega on su iile siis peaasjalikult mööda Texase kontserdilavasid. Ringi rännanud ja koos lavetiga samuti. Tõsi küll, Gleb lällavad, sina ei ole ju Texasest ja pole sul sellest suurest uhkest maast õrna aimugi. Tema ise, laulja ja tuntud näitleja laenlovat on muidugi Texasest lausa Houstonis sündinud ja sobib koos teised eksaslased iilaiga suurepäraselt laval. Aga ennäe, kellega Joeyle. Veel üheskoos esinema sabinad. Pennid ja teisalt ka kaevad elu valland. Parterilypenn, aidake. Just sihte Insiga kivine teede, Ablinisse, ajalooliste esivanemate rajad, sest kust enamus praeguse tohutu ja rikka Ameerika asukaid pärit on kõike Iirimaalt ja Inglismaalt? No need olid vaid mõned muusikud paljudest, kellega šovilayon rõõmsalt koos ringi rännanud ja lavale astunud. Teksased rubade Voris, jovilai, kelle kohta laulja ta nüanss, mis on kirjutanud. Mäletan, et kui nägin Joe'd esmakordselt laval, see oli oosteni õõvrihhoussis siis mõtlesin, et just selline peab tõeline rock n roll olema ehtne, karm, rõõmus ja valus korraga. Šõu oli, lava vallutab. Tanud teda jagus kõikjale. Laulud, see oli kaasahaarav, meeletu segadus Lääne-Texases svingist, Mehhiko rütmidest, kantrirokist Exmeksist vägevad kitarrid, trummid ja akordionid, aga meeletut rock n roll ja ei jääks keegi pidevalt teha ega kuulata. Ta on üpris mitme näoga laulja. Äärbe. Mitmekülgsest andest rääkides aastal 2007 ilmus lühilugude raamat mon anud lõhnaps otsetõlkes Maanteekaartidel, et 2014 aga valmis tema esimene romaan, odüsseia pool autobiograafiline mõtisklus, mille tegelased elavad autorid, tsiteerides normaalses staatilise kaose seisundis. 2016 Antid iilaile ametlikult Texase osariigi muusik kui aunimetus selle au osaliseks on seni saanud vaid vilinelsanlalla võtja Ray Benson. Seepeale otsustanud iile juurida, kas säärane austav nimetus annaks talle õiguse nõuda, et kõik lamavad politseinikud otseteed Texase teedelt ära koristatakse rännumees, nagu ta on viimasel ajal ehk siiski pisut vähem ja nagu ta ise tunnistanud. Nüüd, kui ta on juba seitsmendasse kümnendisse astunud, pole ta laulud ka enam nii karmid nagu nooremana. Uhked kitarrid on Texase mees, teksased, rubadur Rio Grande on tema jõgi ja teda puudutab kõik, mis toimub sellest jõest ning Texase ja Mehhiko piirist põhja, aga ka lõuna pool. Ta on arvanud tohutu tara püstitamine piirile, mis eraldab maailma rikkaimate riike. Ühest sama hästi kui kolmanda maailma riigist. Pole kuigi tark tegu. Nii tekib taas üks plahvatusohtlik paik siin maa peal, kus on selliseid juba isegi ülearu palju. Aga lõpetagem seekord ikka Texase meestega, kelle muusikast iilai alati väga lugu on pidanud peksa Stornadasse.