Tere hommikust, uus kooliaasta on alanud ja usutavasti on igas peres teada, milliseid raamatuid koolis käiv laps sel õppeaastal lugema peab. Sellega seoses on minu käest mitu korda küsitud noorteromaanide madala keelekasutuse kohta. Millal on ropp kõnepruuk ilukirjanduslikus teoses põhjendatud ja millal mitte. Üldine vastus on, et nii nagu kõik keeleregistrid peavad ka roppused olema kunstiliselt ja sisuliselt põhjendatud. Romaani puhul on see enamasti seotud tegelase usutavusega. Tänapäeva noortekirjanduse olulisemad teosed, näiteks Sass Henno ja Diana Leesalu romaanid kujutavad probleemseid noori, sealhulgas ka kurjategijaid. Seega on vajalik, et need tegelased ka vastavalt räägiksid. On kaheldav, kas noor lugeja usuks teose hoiatavat sõnumit, kui narkodiilerid kujutatud tegelane kasutaks väljendeid nagu Jumpsus küll või oh sa, mu, meie tuleb ka rõhutada, et kui noor lugeja leiab teosest põnevaid lugusid ja õpetlikke ühiskondlikke sõnumeid, siis pole vaja karta tropp raamat lugeja ropendama paneme. Nii nagu pole kohustust hakata ropendama bussis kohatud kaakide eeskujul pole vaja neid järgida ka raamatukaante vahelt rehvates. Roppused paraku jäävad keele nähtuseks, mis päriselt ära ei kao. Nii tegelikus elus kui kunstis komistame keelenähtustele, mis paraku on möödapääsmatult sellised, nagu nad on justkui porilombid sügisesel tänaval.