Ärgu olgu teil lauljat mingisugust muret, mis tumedaks seda suurt rõõmu, mida iga laulja tunneb. Õnnestunud ettekande puhul. Unustage seks korraks kõik mis igapäevases elus on raske ja tulge laulupeole täie sisemise andumusega oma õilsale ülesandele. Näidake ka parimat distsipliini sajaprotsendiliselt osa võttes peaproovidest ja esinemistest. Lauljate rõõm on ikka siis täielik, kui nende ettekanded leiavad eest vastuvõtliku ja soojalt reageeriva kuulajaskonna segakoorid oma võimsa massiivsusega, naiskooride õrnalüürikaga, meeskoorid oma mehise lauluga ja lapsed Tulevikku laulupidude kandjate oma lapseliku südamlikkusega võivad sulatada nii mõnegi südameni ümbert jää laske oma südametel siis sulada ühises tundes, et üldlaulupidu on jälle samm edasi meie omapärase kunsti arenemisteel. Ja meie tulevik on selge, päikesepaisteline ja lootusrikas. Uues ühiskonnas. Need sõnad olid lausutud 1947. aasta suvel enne üldlaulupidu. Ja nüüd on juubelilaulupidu ukse ees ettevalmistused, selleks on jõudmas haripunkti tööd ja tegemist oli Rohtistiga Alfred Karindil. Olime ju aastakümnete jooksul harjunud sellega, et koorilaul laulupeod ja laulupäevad ning Alfred Karindi on lahutamatud olnud. Ja järsku saabus lõpp. 30. mail oleks Alfred Karindi saanud 68 aastaseks. Muusikuna oli Alfred Karindi väga mitmepalgeline. Tema käe all on laulnud paljud koorid. Tuhandeid. 146. aastal omistati talle oreliprofessori tiitel viimastel aastakümnetel Tallinna konservatooriumist võrsunud koorijuhid on koori harmooniat ja partituuri lugemist õppinud Alfred Karindi juures. 1947.-st aastast kandis Alfred Karindi Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetust. Alfred Karindi heliloomingus on rakendamist leidnud peaaegu kõik žanrid, välja arvatud lavamuusika. On orelimuusikat neli sonaati. Variatsioonide tsükkel. Ligemale 100 hakkab bella. Koorilaulul on kammermuusikat, keelpillikvartett, klaverisonaate ligi 40 soololaulu, vokaalsümfoonilised ja sümfoonilisest muusikast kuuskantaati eleegiline ja sümfooniline poeem Amoll sümfoonia. Otseselt Alfred Karindi organiseerimisel ja eestvedamisel on endale elujõul sisse saanud mitmed koorid. Viimasena 1957. aastal loodud kõrgemate koolide lõpetanute segakoor. See oli suur kiindumus armastus koorilaulu vastu instrotsis koori esimeste tööaastate raskusi polnud harjutamisruumi maestro paljundas ise noote lauljatele. Ning paar esimest aastat töötas Alfred Karindi kooriga täiesti tasuta. Hiljem Tallinna hariduse ja teaduse alal töötajate maja alla saades lahenesid mitmedki probleemid. Meenutuste ja mälestuste kera Alfred Karindist kerib lahti sõlmachallock kõrgemate koolide lõpetanute segakoori, teine Alt ta laulud tervelt neljas kooris, mida on juhatanud Alfred Karindi. Algas see Tartu üliõpilaskooriga. Kuidas aga distsipliiniga lood olid tudengite teada lõbus ja liikuv raha küll, et distsipliiniga Karindil raskusi ei olnud ja sealjuures ma ei tea kordagi, et oleks häält kõrgendanud. Tema ise ilmus harjutustel alati väga, täpselt isegi tükk aega enne ürituse algust ja kui tema oli juba alustanud harjutust ja keegi juhtus hilinema, täiutan midagi hilinejale. Ta lihtsalt võttis taskust aeglase liigutusega oma taskukell lahu ris sõda, keeras ringi, seal taga seinal oli seinakeel, ta võrdles oma kelle seinakella siis ta pani selle rahulikult taskusse, vaatas kordsel hiline ja otsa. Ja nii kaua ta siis ootas, kuni Irina ja oli kohapeal jõudnud. No muidugi oli see meil väga piinlik moment ja keegi ei tahtnud see peategelane olla selle juures. Aga kas ta ise helinat vahel tema isegi linnud kunagi isegi kõigi nende aastate jooksul, mis ma temaga koos laulnud olen? Ta isegi ei puudunud. Välja arvatud möödunud aastal paar kuud, kui ta viibis haiglas ja mõni üksik gripi juhus. Huvitav on siiski niisugune asi, et läksime varsti sina peale üle temaga ja ja väga niisugune perekondlik õhkkond oli. Aga et kogu selle Fomiliaarsusi juures ta ei kaotanud mitte autoriteeti, sina seadusmaksus selles koolis ja see oli tema algatus ja nüüd selle sina tema, need toonud siia kõrgemate kujude lõpetanute segakooriga sisse. Teinekord tuleb uus liige täitsa noorukene ja temal on küll piinlik ütelda dirigendile, sina, aga, aga see on siiski niisugune moment, et ta aitab nagu kiiremini läheneda ja kiiremini kokku sulatada ka noori endise põhjaga närveeris ka mõnikord ka enne esinemist oli tunda, kui ta närveeris, siis meie seda ei tundnud. Temal oli alati niisugune hea, muheleb naeratus ja kuidagi väga julgustav naeratus, kui tema dirigeeris, siis ta tegi seda väga väikeste kokkuhoidlike liigutustega. Aga seda elavam oli tal miimika. Ja tema näost tuli otsekohe näha, kas asi läks ülespoole või allapoole. Ja kui mõni pala väga hästi õnnestus, siis oli kohe näha, kuidas nägu tõmbus naerule ja ja selle ettekande lõppedes sistama kahe pöidla küünega vaikselt plaksutas, nii et seljakäise publica noorile ja, ja repertuaari valik olid tal omad lemmikud. Alguses oli meil väga huvitav see, et tema valis õige palju Mart Saar. Ja niisugusel ajal, kui Mart Saar oli veel rahvale võõras, oskas meid seda ilu armastama panna, tema ise ütles, et et väga palju ka sellepärast et iga kuuri laula ära. Omal ajal vaata ma tõesti palju töötanud kuuri kallal näiteks solfeedsut, tema õpetas ja nooditundmisele nii palju rõhku, eks oli loomulikult ka kokkupuuted Alfred Karindi ka väljaspool koolitööd oli küll kõigepealt see, et juhatuse liikmena oli mul rohkem kokkupuuteid ja paljut juhatuse koosolekud, peeti just Karindi kodus tema üritusi väga suur loodusesõber. Ja siis teinekord 10 tal seal külaski olime tema koduses viimases kodus Ämaris. Siis nii lihtne nagu ta oli ikke trussikute, see palli alusel käis ringi ja juhtis tähelepanu mitmesugustel loodusnähtustele. Ja siis ta seletas kah, et et kägu kukub alati väikest tärtsi miibi moll, too mõni kägu kukuvad suutertsi ja üks olevat koguni kvarti kukkunud. Ja üks kord elus olevat ma kuulnud, kuidas kägu kukkus klienti ja siis tema pani väga huvitavalt käed, peopesad kuidagi kokku ja kukkus. Ja nii nii loomulikult, et kui kusagilt eemalt kaugelt tuli algus, kuluta ka kukkumisest natuke 100 pärast oli see uudishimulik lind kohe kohal. Suvised puhkused, veetmast alati loodus. Alati nii kaua, kui ta Tartus elas, siis ta käis Peedul suvitamas. Tallinnasse tulles tema alguses kurtis ikett kuidagi ängistav olevat Tallinna müüride vahel olla, tahaks välja, vot oli ka suur kalamees ja. Ja siis ükskord üks meie endine laulja Johannes sirgsee tegi talle ettepaneku hakata tema naabrimeheks pääskülas. Muidugi sõbrad imestasid, et nüüd läks sinna otsa keset sood ja raba ja Ämaris sa see sai ka ühtlasi koorin koduks traditsiooniliselt kõik jaanipäeva, lõkked süüdatakse seal ja, ja üldse tihti käin kord me läksime sinna ja Karindil oli parajasti valminud uus laul. Laulsime sealsamas maha. See oli suverõõm, me laulsime seda samal päeval samas looduses samas ümbruses, kuid see kirjutatud oli sisse, meile tohutult meeldis. Ja Karinud näis ka rahul olevat sellega. Ja ta üldse kevaditi väga kutsus meid ikka sinna oma aeda vaatama, õunapuuaeda, tulge vaadake, kui ilus on, ah missugune iluike. Kui juhtus olema vihmane ilm, siis istusime seal toas, kes kusagil istmel, kes põrandal maas, lihtsalt laulsime. Seal koolis oli tema perekonnaliikmed, vend abikaasaga ja õetütar. Ja meil lauljate hulgas oli ka väga palju endisi liikmeid koos poegade-tütardega, kui nad. Kokkuvõtteks öelda, milleni joon temas on teinud temast sellise tuntud muusiku ja helilooja inimesi. Mis temast muusik on teinud, see on kõrgeanne ja püsiv töö. Aga mis temast inimesi on teinud? See on äärmine siirus, otsekohesus, ausus, heasüdamlikus, abivalmidus. Oi, ma ei oska loetleda kõiki neid häid omadusi. Kui te küsiksite, mis olid tema puudused, siis ma olen vait, sest ma ei tea neid. Rohkem kui paarkümmend aastat oli Alfred Karindi pedagoogiks Tallinna konservatooriumis. Tulevastele koorijuhtidele õpetas ta koori harmooniat ja kooripartituuri lugemist. Eesti raadio segakoori dirigent Ants Üleoja. Tunniplaanis oli ette nähtud niimoodi, et iga üliõpilane oli siis professor Karindi juures nädalas üks kord pool akadeemilist tundi see on siis 22 ja pool minutit ja iga üliõpilane sai selle aja väga täpselt kätte. Nii et siit üks niisugune professori tore jooned oli äärmiselt täpne ja, ja sealjuures ka väga nõudlik. Seda nii aega maksimaalselt kasutati. Professor Karindi kõigepealt suhtus üliõpilastesse nii väga toredasti. Ja tema tundides ei olnud tunda seda, et, et tema on professor ja sina oled nii-öelda roheline roheline tudeng. Ta ise mängis hästi klaverit ja väga hästi, väga sageli juhtusid kätte niisugused asjad, mida noored üliõpilased võib-olla elus esimest korda nägid. Ja siis ta nii väga sõbralikult rääkis, et vot näiteks seda laulu kanti ette seal võib-olla 30 aastat tagasi selle selle koori poolt ja analüüsis sageli ka kontserte, mis olid nii värskelt toimunud. Nii et selles mõttes need tunnid olid nii väga mitmekesised. Faktiline mälu oli tal küllaltki suur kaasa väga hästi mäletan igasuguseid asju, palju uusi või tema päästmist, uut, mida me varem nagu ei teadnud millist muusikat enam endast. No tema väga armastas ja pidas lugu vanast klassikalisest muusikast. Ja seetõttu ta nagu püüdis oma üliõpilasi ka mõningal määral selles vaimus kasvatada, nii et me ikka mängisime päris palju läbi just vanamuusikat, klassikalist muusikat. Ta hindas just ka ilusa meloodia tähtsust väga. Nii et tema lauludel on küllaltki niisugused väga toredad meloodiad, kuid samal ajal need meloodia on, on harmoniseeritud küllaltki nii kaasaegsete kõladega. Nii et seetõttu need laulud nagu peaksid huvi pakkuma kuulajatele ja lauljatele väga huvipakkuvad on olnud alati tema poolt koostatud kontserdikavad. Need on koostatud niisuguse hea muusikalise maitsega ja väga meisterlikult. Ja siit on Meil vististi kõikidel väga palju õppida. Öeldakse, et selleks, et inimest tundma õppida, tuleb temaga koos mitu jääd puuda soola ära. Syya. Professor Tuudur Vettik mäletab Alfred Karindi juba koolipõlvest. Me olime kärindiga Tartu seminaris õpilased tema oli paar aastat minust noorem vanemates klassides minel kõrgemas klassis, sellest ajast peale on kõik see, kõik oli nii teed kokku läinud. Kas ta juba seminare alga, ilmutas muusikalisi andeid, ta rääkis nii, et tema eksamil oli palutud laulda temal Vene hümni ja temal seda laulnud siis täpselt selles samas helistikus Fama sooris nagu ta tavaliselt käibel oli. Ja siis see muusikaõpetaja oli hakanud rääkima, et kas teil on absoluutne kuulmine või? No aga ta ei olnud sellest aimugi, mis absoluutne kuulmine tähendab pärast selgus, et see oli õiged metsi, absoluutne kuulmine, temal oli peale seminari hakkas muusikat õppima Tartus. Tema oli nõndanimetatud Elleri kooli esimesi mehi, mis rühma kuulub Karindi Tubin oja nagu Karindi iseloomustada, siis. Kõigepealt ta oli niisugune, noh, ütleme lüürik. Tasakaalukas nihukese intiimse joonega temperament täitsa sordiini all. Ma pean ütlema seda, et ma ei ole kunagi näinud, et Karindi, nii kui ta vihastab ette, siis kuidagi kuidagi ennast välja pahvatab. Ja sõltuvalt sellest muidugi on ka tema tema loomiga terve tema ütleme, muusikaline tegevus ja töö. Meie Eesti muusikapõllul, kui mitte tema loomingut Kareaktiliseerida, siis võiksime nii. Räägite, et mõned heliloojad vallutavad oma loominguga maa nii suure bravuuriga lühikese ajaga. Teised aga saavad populaarseks väga pikkamööda. Sõltub nende helitööde karakterist ja ka helilooja karakterist. Karindi Minors kuulub sinna teise rühma. Tema looming ei ole eriti rahvalik. Sügavalt tuumakas. Võrdlemisi komplitseeritud ja võrdlemisi nõudlik raskuse mõttes. Selle tõttu meie tema helindid, eriti koorilaule, võivad laulda ainult tugevad koorid, kõige väärtuslikuma osa tarindi on siiski jätnud eesti rahvale oma koorilauludega. Nimetaksin mõned talvine õhtu Ridala väga populaarsete tekstile mis on juba 25. aastal komponeeritud, siis unesõitimeilus. Anna Haava tekstile, mis 37. aastal on komponeeritud see on nüüd praegu kõigile kolmele kooriliigile säetud ja juubelilaulupeol lauldakse naiskooride poolt. Neljandaks. Väga huvitav, niisuguse vana vanarahvalauliku stiilis. Ja Reekviem oli tal oma südamelähedane poeet, kelle tekstidele enam kirjutas. Temal oli kõik niuksed, niuksed, intiimsemad ja sügavam asi, kus niisugused, kus luulet rohkem oli nagu Anna Haava ja, ja Ridala kui Öelda, et õnnelik on see helilooja, kes kasvõi ühe ainsa lauluga oma rahva hinge elama jääb siis Karindi, nende lauludega, mida ma nimetasin, kahtlemata jääb kauaks ajaks. Nüüd on see töövrid. Nüüd on Eesti kooriliteratuuris kahtlemata kullafond.