Eesti džässiajaloos on loendamatuid, kirkaid, kujusid, kelle mälestust olen püüdnud jõudumööda jäädvustada ka oma raamatuis. Üks sääraseid on saksofonist Vladislav trianski keda muidugi tema Poola nime pärast austati hüüdnimega panna. Ta polnud improviseerin muusik, kuid bigbändis esimese häälena oli ta suurepärane ja eestvedaja, ilusa tooni aktiivse rütmiga. Mängisin temaga koos sõjajärgses kuldses seitsmes mäletan teda tõelise poeeemmlasena. Ta oli kadestamisväärselt muret too, kui tema saksa fonil purunes üks vedru, parandas ta selle vea talle omase lohaka meetodiga. Et kummipaela polnud käepärast, võttistab preservatiivi, sidus selle vajaliku kohta ja mängis hoolimata sellest, et vahetult orkestri ees tantsivad paarid seda eset imestusega märkasid. Oma hinge olid ammugi kinkinud viinakuradile. See oli ka põhjus, miks ta hiljem üheski orkestris kaua vastu ei pidanud. Oma pilli oli maha joonud. Ostsime orkestriga klappides talle ühe vana selmeri, mille Lembit raudne mängukorda remont. Ent kui ta 1946. aasta esimesel jaanuaril pidulikule uus aasta kontserdil ei ilmunud ja see polnud esmakordne juhus, otsustas kollektiiv temast loobuda. Vallandatud sai ta ka Eesti raadio džäss orkestrist, kuhu sain tema türklasena. Kahjuks pole tema ajast säilinud heli üles Teid. Kunagi hiljem, kui ta oli kolinud Viljandisse, andis ta mulle lehekese enda kirjutatud viisiga saksofonile palusse armoniseerida ja orkestrile seada. Tegingi seda. Lindi tegi Viktor Reinla. Oleks olnud tore, kui transki oleks mänginud ise, kuid siis polnud ta enam endises vormis ja polnud ka pilli. Sellegipoolest on see valsi ilusaks mälestuseks, sellest omaaegsest heast muusikust.