Käesolevaga. Võtame endale kohustuse. Ringhäälingusaatja töö minuti hind ei ole odav. Teie aeg on veel kallim. Teeme lühidalt. Selle saate põhjuseks on südametunnistuse piinad ajakirjaniku südamevaev muretuse pärast millega meie seisus sageli sõnaandmisi tuhandekordselt paljundab. Mis lood siis veel üks liigne kord? See tänane? Kõik saates esitatavad tsitaadid on dokumentaalselt pärit ülemöödunud aastast mil nad lobeda sulega kirja pandi. Trükitähtedeks valati ja rotto masinasse anti. Mõte avada suuremat teeninduspaviljonid, kust võiks osta ka mitmesugust kaupa. Ei ole uus. Projekteerimise instituudilt ongi sellise paviljoni projekt tellitud ning see ehitatakse tuleval aastal Tõnismäele kino kosmos kõrvale. Paviljon tuleb kahekorruseline, esimesel korrusel müüakse jäätist, kooke, kondiitri ning tubakatooteid ja teisi kaupu. Teisel korrusele kaevatakse baar, kohvik. Need read trükiti 1966. aastal. Märtsi algul saatis Eesti nõukogude entsüklopeedia peatoimetus raamatukogudele, raamatukauplustele ja teistele üldrahvalikuks arutamiseks 1500 ene maketti. Entsüklopeedia esimeses köites parandusi tuleb teha, ei, jõuame seda aasta lõpuks valmis. Vaid köide ilmub uue aasta algul. Need read trükiti 1966. aastal. Hiljemalt tuleva aasta jooksul peame jõudma nii kaugele, et Tallinna pea ja intensiivse liiklusega tänavatel oleksid pimedal ajal kõik liiklusmärgid valgustatud. Need read trükiti 1966. aastal. Tuleval aastal on üheks ürituseks memoriaalansambli avamine. Kuidas siis need välja maarjamäe memoriaalansambel tema avamispäeval piki merekallast linna poolt tulev jalutaja märkab, et endine Kose tee suurt tõus obeliski kohal on peaaegu kadunud. Möödunu tobeliskist jõuab ta kiilukujulisele väljakule, mille laienev ots avaneb mere poole. Sinna eme tundmatu sõduri sümbolit, igavest tuld. Mere foonil. Obeliski jalamile on paigutatud tribüün. Tribüüni vastas. Väljaku ääres asub püramiidi meenutav muldkeha, mille tugimüürid on vooderdatud dolomiitplaatidega. Ühesse neist. Need read trükiti 1966. aastal. Käesoleval aastal avatakse mitmed uued töökojad ja paviljonid. Kaks teeninduspaviljoni mustamäel auto, profülaktoorium, auto, prossüllektoorium. Autoprofülaktika needki read trükiti 1966. aastal kuid seekord haarame sõnal sabast. Tallinnas oli plaanitud ehitada uus Tähendab, see on mõeldud just individuaalautoomanike teenindamiseks. Kuna meil viimasel ajal Diana autoomanikke on palju, siis on ka vaja seda teeninduslike arendaja ja sellepärast oligi nii ette nähtud, et 66.-ks aastaks ehitatakse meil uus profilatoorium, mis annab teenuseid 180000 rubla aastas. No kõik oli hästi tehtud, projektdokumentatsioon võeti plaane, see objekt, 64. aastal alustati ehitamisega peale. Tallinna ehitustrust teostas töid seal objekti maksumus nii 364000 rubla. Jaani normide kohaselt temani ehituskestus peaks olema üks aasta, kui nii hästi tööd organiseeritud, nagu ette nähtud, see asi all. Sest ega seal mingi pilvelõhkuja ei ole, ei ole siin kaunis niisugune väike objektikenesin midagi siin nii suurt jala, väike, kõva jalg väikega vajalik ja. No kuid tõenäoliselt ehitajad millegipärast ala endiselt selle objekti tähtsust üldse. Sest et 66. aastal objekt laguneda plaani kohaselt pidin minema, käiku käiku ei antud. Ja vastupidi, ehitajad millegipärast võtsid töölised hoopis objektilt juba 66. aastal ära. Objekt jäi valveta, esimesed säärased tundemärgid juba 66. aastal objekt terroristatakse. Vaatamata sellele, et säärased tundemärgid olid ja igasugused kirjavahetused selle kohta tähendab nii tellija poolt kombinaat, ühendus linna täitevkomitee poolt. Ehitajad lubasid kogu aeg asja parandada, tööd alustada ja ära teha väikesed asjad. No kuid need lubadused jäid lubadusteks ja 67. aastal näiteks nokitseb seal objektil ainult esimeses kvartalis natukese. Siis võeti jälle töölised objektilt maha ja aasta lõpus oli pilt säärane nagu. Vaat kui meil see torm siin Tallinnas oli, siis teinekord tänava peal puud olid ripakile siin murdunud ja vot umbes säärast pilti natukese suuremas mastaabis muidugi, kuna seal oli ikka tegemist nii väärtuslike ehitusdetailidega kalliste materjalidega. Näiteks aknaklaasid katvad puruks kistud, uksed maha kistud ja puruks lõhutud, sealt ära viidud paljud materjalid, ventilatsiooni kütteseadmed ära lõhutud, täiesti nii-ütelda, mis lõhkuda on, andis seal, see oli ära lõhutud ja ära rüüstatud, kõik seal Katlema seadnud, armatuur kaduma läinud ja niisugused asjad kõik rääkimata sellele, et seal on ehitusmaterjali muidugi vedelasse igal pool laiali. Täiesti ebamajanduslik suhtumine sellesse objektidesse. No muidugi rahvakontrolliorganid ei saanud niisugusest küsimusest mööda minna ja vastavalt küsimus vaadati läbi meie komitee istungil kus trusti juhataja seltsimees rätsep Kes oli teadlik nendes asjades, kuid ei võtnud tarvitusele vajalikke abinõusid, et õiglal säärasele korralagedusele piir panna, karistati isegi selle eest. No peab ütlema, et siiski peale seda hakkasid kohe möödunud aasta lõpus kohe töödega seal peale ja seda korralagedust seal likvideerima ja ehitajad andsid veel kord sõna, et kolmandas kvartalis objekt saab antud käiku. Meie siiski kontrollime seda sõnapidamist ja vaatame kindlasti kas seekord siis sõna maksab, kuna siin alates 64.-st aastast. Neid sõnu oli siiski väga palju antud krid käitlejaid täitnud, vahepeal. Ehk võtavad kätte ja peavadki sõna. Sel juhul muidugi sai veidi ülekohut tehtud, sest sõna murdeid on kord juba nuheldud mis neid ikka enam näebutada. Paraku on aga täitmata jäänud lubadusi palju rohkem. Paber säilitab ju kõik. Oleme lugenud ka lubadusi, mis naelutatud ehitus tellinguile kõrgele ja nähtavale. Ja mis on tähtaja lähenedes vaikselt maha võetud. Oleme raisanud aega ja kulutanud taldu, käies asjatult parandaja käest küsimas kella, kingapaari või televiisorit, mis pole tähtajaks valmis. Ja mis kõige kurvem, oleme sellega harjunud. Vaikime. Lepin, näe, lubas, aga ei teinud. Mis on siis õieti lahti? Kas mehe sõna midagi ei maksa? Kas sõnad võtame, kohustuse, anname sõna on kujunemas väärtusetuks, käibefraasiks. Ajakirjaniku enda arvamust, kelle suust need sõnad liiga tihtigi korduvad, ei võeta ehk tõsiselt. Aga ma palusin sõnapidamisest rääkida inimestel, kelle arvamus me oleme alati lugupidavalt suhtunud. Kas on sõnapidamine meie rutakalt ja komplitseeritud ajastul? Võimalik ja vajalik? Mart Port. Mul on lapsepõlvest jäänud meelt üks niisugune mõiste kapteni sõna. Ema poolt olid nimelt onud ja vanaonud ja vanaisa olid laeva kaptenit. Ja nende jutustustest. Selgus, et purjelaevade ajal juba mida tähendas kapteni sõna, mis maksis oma laevameeste juures mida see maksis ka väljaspool laeva. Nendest juttudest paistelised sellal aitas suusõnalised kokkuleppest, laev sõitis maakera teise otsa kokkulepitud ajaks laevutis pealaselt lasti ja selle saatjale kindel, et see viiakse ära õigel ajal. Sest tal oli kapteni sõna, et jõuab pärale. Siit tulebki esimene, võiks öelda pisut keeleline tähelepanek, sõnakus, sõnapidamine. Et mõisted ise ei sisalda justkui mitte midagi kirjaliku kirjutamisega seostuvat bürokraatlikku. Aga tänapäeval, kui on mingisuguse ametimehega kõnelema lubadustest üle laastud tähtaegadest või lubatud materjalidest, siis on esimene küsimus, kas kiri on. Kui dokument ei ole, siis ma ei tea midagi, hakake astuma. Paber on olemas, no näidake siia maja, aga vaadake, siin minu allkiri puudub. Mina ei ole midagi näinud ega ei ole ka lubanud. Elavat sõna, inimlikku suhtumist. Aumehe mõistet on hakanud katma bürokraatialademed. Ja iga päevaga need lademed lähevad aina paksemaks, kuni ühel parajal momendil katavad inimese lõplikult ja võtavad meilt hingamisvõimaluse. Teine tähelepanek. Me räägime minu sõna, minu lubadus, minu nimi, minu au. Kõiges selles on midagi subjektiivset, individuaalset, mis on seotud ühe inimesega tema inimlike omadustega. Aga on ka kollektiivne lubadus, kollektiivi kohustus, kollektiivi nimi, firmamärgi au. See kõlab kuidagi väga pidulikult tuttavlikult, ajalehepäraselt, toredasti. Aga sellel fassaadiküljel on kahjuks veel üks teine pool. Kollektiivne vastutamatus. Toon selgituseks Väikse näitel. Ehitusplats tutvun autorijärelevalvekorrast tööde käiguga. Leiame mitmeid kohti, kus projektist ei ole kinni peetud ja on esinenud praak tõid kapteniks, sellel objektil on enesestmõistetavalt töödejuhataja. Näitame vigu, võrdleme tööjoonistega, mees tunnistab, et asjad on viltu läinud, lubab ümber teha ja ära parandada. Kapteni sõna. Kuu-kahe pärast lähen uuesti ehitusplatsile. Paraku ei võimalda praegune töökorraldus kuidagi sagedamini külastada objekte. Kõik on aga jäänud seal vanaviisi. Ehitustöödega on edasi mindud ja nüüd ei saa ka parima tahtmise juures üldse enam vigu parandada. Lõhkumise korral kukuksid ülemiselt korruselt kaela. Miks ei pidanud kapten oma sõna? Minister keelas ära, käis koha peal, vaatas ja ütles, et mitte midagi maha lõhkuda ei tohi. Need tõsised vead, millest räägitakse, need on arhitektide kapriisid. Teistes liiduvabariikides ehitatakse veelgi hullemini ja nii jääbki. Mis see siis on? Kollektiivi nimi? Firmamärgi au? Ei, see on kollektiivse vastutamatuseks võrdlemisi levinud vorm, aga neid vorme on palju, rohkem. Tasapisi juurdub kollektiivne vastutamatus, nivelleerib üksikute kollektiivi liikmete aususe, hea tahte, lapse ja koolipõlves välja arendatud sõnapidamise harjumuse. Kellele peaks kaevama niisukese ministri peale ainult Ministrite nõukogule. Aga sinna ei saa ometigi iga valesti laotud müürijupi pärast minna. Lõpuks veel ühest antud sõna erivormist. See on välja pigistatud sõna illustreerimine Väikse näitega. Ettevõttele määratakse kõrgendatud plaan või direktiivsed, tähtajad, mida ei ole tagatud materjalid tehniliste, seadmete või tööjõuga. Muidugi asi läheb viltu, ettevõtte juhid kutsutakse, nagu öeldakse, kohvile kus peale pikemat või lühemat töötlemist küsitakse, kas võtate lõpuks otsustavad abinõud tarvitusele ja lubati asjad korda ajada selleks ja selleks kuupäevaks. Katsuge öelda ei, ei võta tarvitusele abinõusid, ei luba mitte midagi. Tuleb lubada kuigi materjalide, seadmete ja tööjõuga midagi ei ole muutunud. Ja paari kuu pärast või aasta pärast kordub sama etendus jälle. Küsisin kord ühelt niisuguselt tublilt lubajalt ja veelgi tublimad lubaduste täitmata jättelt öeldi ehitusorganisatsiooni juhilt. Kuidas tal need sõnaandmised ühes ja teises suunas nii libedasti lähevad. Ta vastas üsna enesekindlalt oma sõna. Ise annan ja võtan tagasi, kui vaja. Minu arvates tuleb hakata antud sõna uuesti au sisse viima. Selleks peaks looma tingimused, et iga inimene ise oma kutsealases töös oleks kapten teatud kindlas lõigus teatud ulatuses, kus ta vastutab üksi oma tööde ja tegemiste eest kus ta saab vastutada antud sõna eest, ilma, et teda väljastpoolt sellest saaks keegi takistada või segada. Mida arvate sõnapidamisest Ullo Toomi? Selliseid olukordi, kus meie otsekohe tunnetame, mis tähendab sõnapidamine on isiklikult minu elus olnud küll ja küll kümneid ja kümneid kordi. Sõnapidamised ma iseloomustatakse, neid, ütleksin, see on omamoodi Photo inimesest inimest, keda me tunneme sõnapidajana. Selle kohta tekib meil kohe ettekujutus nagu pilt, nagu foto temast, kes ta on ja mida tema suudab. Ja küll on hea, kui sind ümbritsevad senised kaaslased, kui ühiskond, kus sa oled, on tugev ja sõnapidaja. Kui see nii oleks, siis kaotaksid oma mõtte meil igasugulepingud, notariaalkontorite tegevus vajuks soiku sest me oleksime niivõrd ausaid ja niivõrd meelekindlad, et seda, millest me räägime ja mida me kord oleme lubanud, seda ilmtingimata täidame. No kahjuks igapäevases elus see nähe nii tugevalt juurdunud ei ole nagu devast mäletate, ma olen tegutsenud peaaegu viimased aastakümned isetegevust lastega rahvatantsijatega, täpsemalt rahvatantsijatega, aga on tulnud ka teiste orkestrite kapillimistega, rahvalaulikute ka ja nii edasi nendega suhelda. Ja kui need inimesed oleksid olnud nii, nagu me iseloomustame neid, mitte sõnapidajaid niukse, kerge iseloomuga inimesed siis oleks olnud see töö peaaegu võimatu. Näiteks isetegevus baseerub ju inimese heal tahtel tema lubadusel, tema sõnapidamisel, ühesõnaga. Alates esimesest proovist küla rahvamajas ja lõpetades suure rahvatantsupeoga, millest võtab osa 5000 inimest. Sunnivahendeid ju kellelegi suhtes seal ei rakendata. Täiesti oleneb sõnapidamisest. Täiesti õige, aga on ka veel vastutusrikkamaid, näiteks kui me räägime rahvapeost, siis seal on ütleme, 5000 rahvatantsijat ja kui nende hulgast on mitte sõnapidajaid 100, meie nagu seda ei pane tähele. Aga sel juhul, kui meil on üks vastutusrikas esinemine kusagil kontsertlaval ja kus tegelased on ainult 16 või 20 ja kui nende hulgas on 30 protsenti, mitte sõnapidajaid, siis oleme ju katastroofi lävel. Ja üks niisugune juhtum ongi minusse jutud. Nimelt televisiooniga. Ühel vanast õhtul televisioon korraldas sellise lavastusi, et üleminek vanast õhtust uude aastasse toimus tantsuga ja lõbusa niukse Nile oluga, see oli rahvatantsuga. Päevane proov toimus kell neli ja see läks siis kujulikult. Aga õhtuks olid mõningad inimesed unustanud oma lubaduse. Kaks meest nimelt ja olid tõmmanud oma toru täis nuga, rahvakeeli öeldakse, see tähendab olid sarnases seisundis, keda ei saadud kasutadega lasta televiisori ette. Noh, ja siin oligi terve see asi oli meil otsekui katastroofi lävel organiseerimine ülepeakaela nendest inimestest, kes proovil ei käinud, aga kes olid muidu vastutulelikud ja teenistusvalmid Tunni-poolteise jooksul juhtunud esimene sai siiski ära tehtud aga see valmistas tohutuid raskusi mitte ainult füüsilisi raskusi, vaid eelkõige niukseid, ma ütleksin, psüühilisi raskusi. Ja vaat siin tulebki omamoodi pilt meil inimestest, kes ei pea sõna meil tekkib, nende kohta pole niisugune mulje, et need on niuksed, kerged inimesed, usaldamatut inimesed, nendega ei saa muidu suhelda kui kas notariaalkontori kaudu või lepingute alusel. Seevastu inimene, kes tunneb oma sõna väärtuste, kes tunneb oma olemuse ma ütleksin tähtsust selles mõttes, et tema koht ühiskonnas on vastutav kogu ühiskonna ja üksikute inimeste ees. Selles mõttes, et mida tema lubab, seda tuleb iseendast mõista kate, heita. Mida te arvate sõna- pidamisest? Ants Lauter. Ja sõnapidamist inimestevahelises suhtlemises peab kõrgelt hindama samuti sõnapidamist enda vastu. Iga inimene ju põhiliselt teab, mis on hea ja mis on halb. Siis ta teab ka, mille teenistusse oma sõnapidamine, anud. Otsemeelsus ja kindlus oma sõnas. On ju aususe all, kannikas, ausust. Me tahame kasvatada oma ühiskonnas otse kultuurseks. Kultuurseks peaks saama siis ka sõnapidamine. Kui inimesed võiksid kõiki vastastikku antud sõnu ja lubadusi usaldada siis muutuks kogu meie elu ääretult palju kindlamaks lihtsamaks. Kaoks äraostetav palju kõiksuguseid takistusi ja raskusi, mis teevad elu keerulisemaks. Kui inimene tahab aus olla oma sõna ja lubaduste vastu siis ta võitleb ka kõigi võimalustega oma sõna lubaduste pidamise eest ja muudab inimese palju aktiivsemaks ja tegutseva Max. Ja see kasvatab inimeses kohustus, tunnet ja, ja vastutustunnet. Need on käijad asjad. Aga üks väike värav peaks sõnapidamise kate koolilisuses minu arust siiski lahti jääma. Kui inimene märkab või selgusele jõuab, et antud sõna kavatsus või mõte on igasuguste võimalike asjaolude sunnil inimesest endast olenev matult ja ületamatult. Kui see sõna on muutunud abimeheks rumalusi või, ja alati tusele või kajulikkusele ühiskonnale siis on ta kohustatud oma sõna tagasi võtma. Olgu seda nuppu väärikusele siis kasvõi kahjulik. Kuuldud saates rääkisid Ants Lauter Ullo Toomi ja Mart Port sõnapidamisest. Käesolevaga võtame endale kohustuse.