Täna tahame jutustada ühe muinasloo väikesest õekesestja vennakesest õigemini küll loo väikesest printsessist ja printsist. Muinasjutus tuleb juttu kuningalossist kuningast, kuningannast, lossi valvavatest, vahi sõduritest ja paljustki muust. Meie muinasloos nagu sageli muinasjuttudes ei puuduga kuri nõid ning head haldjad meie muinasloos, nagu ikka juttu headusest ja kurjusest. Sellest, kuidas viimane tahab esimese üle võimust saada. Ent miks ette rutata lasemeloolendal jutustada? Ütlen omalt poolt ainult veel nii palju, et see muinaslugu on kirja pandud 20.-te aastate alguses ning selle autoriks on Eesti lastekirjanik ja pedagoog Julius Oro. Muusika muinasloole kirjutas aga helilooja Mart Saar. Willis algame. Elas kord kuningas ja kuninganna, kellel oli kaks last. Väike prints, maar ja printsess aare. Kuningakoja rahu ja korda kaitsesid vahimehed lossi ukse ees. Nad pidid valvama, et ükski võõras ei saaks tungida salaja lossi. Vahimehed olid oma igapäevasest ühekülgsest tegevusest aga juba nii tüdinenud ja jõudnud arvamusele, et mis siin ikka valvata on, kes ikka pahandust tegema tuleb. Otsustasid nad, ei midagi muud, kui et hakata vahipostil kaarte mängima. Ent sellesse pahandus alguse saigi. Seda momenti oli juba ammu oodanud kuri nõid, kard, kes vahimeeste lohakust ära kasutades hiilis vargsi lossi. Jää ja Nilov vahimehed mängivad kaarte ja nii ilu, need on neid kerge võluda. Kui inimene ei täida oma kohustusi, siis hakkab tema peale kergesti nõiavõim. Tuti tõtt jäämägi adutatud, tõsta mägi, pane meeste kõrvad lukku. Las nad kaardi mängustuku, et neil silmad mind ei näeks. Ei õpitee, kõik hääks. Ja vahi meestele märkamatult lippab nõid kard lossi uksest sisse ja võtab lossist kaasa väikese printsessi aare. See puiklev küll vastu. Püüab abi saada vahimeestelt onu Toomaselt ja Tõnnilt kuid nende silmad ja kõrvad on nõiutud. Nad ei näe ega kuule midagi ega kedagi peale kaardimängu. Lossis märgatakse pea printsessi kadumist. Kuid keegi ei tea, kuidas, mil viisil see toimus. Ilmub väike prints Maar. Kurvalt pöördub ta vana rauga endise uksehoidja kallese poole. Terve mu pisike sõber härra oleni korr. Tere, töötleoloog alles, kuhu kadus modeoore? Ma aeg oma onu kallis äkki üle andes, tead, kuhu aare läks? Ja mu pojuke uneval ja saal ja kõik. Aga ütle, kuidas ma saaksin teda näha. Unehaldjad mu pojuke surelikku raske näha, kuid mul on üks sõrmus, mu vanaisa kingitus. Kuninganna imesõrmus, seda tahaks unehaldjas kindlasti omandada. Kui sa selle sõrmuse sõrme paned ja paelaga tugevasti randme ümber seod, siis uinudes näedki unehaldjat. Jaak alles kingib Kimaarile sõrmuse, seob selle talle randme külge. Vahepeal õpetussõnad peale ja lahkub. Maar käib toas ringi, vaatab sõrmust istub viimaks suurde puust tugitooli ning laseb pea seljatoele. Tule nüüd, oi Unekene, ma tahaksin nii väga uneandjat näha. Oi imet, oi imet, pida näen ma siin. See on ju sõrmus, mida otsisin sina une ajal, kes olid siin. Kui hea siin elada on ilmselt jah, olenzee. Ent anna mulle sõrmus päästa lahti ta randme küljest. Ei kullauna andjas seda, sa ei saa saanu kallese oma. Ent ma tahtsin su käest midagi küsida ja nimed vaiule andjad, onu kallegi, ütled, et see on väga tark olevat. Kas sa tead öelda, kuhu kadus mude aare? Ja unehaldjas räägib Maarile kogu loo. Räägib sellest, et kuri nõid, Kardon aare kadumises süüdi. Ta seletab Maarile nõid, kard viibib koos Aarega lumesajuriigis ning sealt lendavad nad edasi suvetuleku riiki. Ma ei saa millestki aru, mis on lumesaju ja suvetuleku riik, kus nad asuvad. Jah, sellest on sul raske aru saada, aga tule minuga ja ma näitan sulle neid riike. Sa oled hea poiss, sul meeles su kadunud õeke? Tahan kõigiti, et sa leiaksid aare. Ja nad asuvad teele lumesajuriiki. Kuri nõid koos Aarega on juba sinna jõudnud. Kuulsamad töid tädi, seal lumepajuriik, kus ma jäängi siia, ma tahaks kangesti koju. Siiani ei jää ka koju, ma siin ka ei. Õhus on tunda, et keegi on leganud, peame pagema edasi. Kuid pageda ei saa nad enne, kui on hakanud sadama tihedat lund, mis tagaajajaid eksitaks. Täägi ütlege, tee pealt tuleb seal lumehaldjas. Oota, pea tuleb neid palju. Kui ilus, vaata, tead, tuleb neid veel. Aablegi tuule unelmi. Kas siin ongi see lumesajuriik? Jah, siin ta on. Peatage lumesadu. Miks peatusime võõras? Nägin äkki, et keegi kaugenes tagapool lumesadu, kes oli. Lumehaldjad ei oska täpset vastust anda. Küllap olid need inimesed üks väike tütarlaps ja vanaeideke ehkki lausa uskumatu, et lumesajuriiki võiks pääseda. Mõni inimhing. Ajal kiirustab Maari kiiresti edasi minema suvetuleku riiki, et jõuda veel enne nõida sinna. Pea ongi ajal koos Maariga suveedule. Oi imelik ja ilus on kyll ja kui palju tähti, kes taevas ja vaata, tule see kevade Haydiaske septimas kuud ning ööbikul Laungson avamas sulg ta võlumis kyll jällegi imesid näe ka tema, kes suveks kõik puud lehtes. Ilmuvad kardia aare. Kui ilusasti laudi siin, kes olid need lauljad. Need olid puude haldjad. Esmalt olid kasepiigad, seid, haavad, lõpux, pisike kuuseke. Kuid kas meil pole sattunud lõksu? Aare märkab oma venda, maar. Hüüab teda, kuid kard surub oma käe ta suule, haarab kättpidi aaret ning viitada edasi. Helivalgel taeval lööb lõkkele, loik, idas on mängimas varane koit algamas jälle on päevake uus. Näe imet, näe imet, ju lehed on puus. Mäejääd tuleb muru veid. Kuid aarek pole vennake ikka veel näinud. Pöördutakse murueide poole. Tema olevat küla aaret koos nõiaga mõne aja eest näinud, kuid millegipärast olevat nad kiiresti tagasi pagenud, nagu oleks neil tuli kannul olnud. Nad olevat läinud otse sügise riigi poole. Aalia maar kiirustavad neile järele. Nii nüüd aremehmegi käigi kui siit käe õnnelikult läbi päädementiiklarene unehaldja võimupiirist välja. Kuule tädi, miks sa linna juurde ei lasknud, ma tahaks kangesti Maari venna juurde, sai ta kohusemobiil nyyd nõiariiki, aga ma ei taha siin, ma viin su, aga miks jaamu sinna v nata vang koju? Sa pead nõiaringi, 2000 aastat olemad teenija musta kassi selja kraapia. Kui sa saad nii vanaks kui mina Saabi seenejaks tädi maid tavanõiaks saada, nõiad on nii kurjad ja inetud. Kuid samas on jõudnud pärale aasia maare karteri Vaarik puu taha peitu. Olemegi sügise riigis, aga aaretekaardi pole kuskil. Äkki on ka juba tiitleid? Ei läinud. See oleks halb lugu. Tuleb üks haldjas sügishaldjas. Mitaarsemas tunnen haldjat, lademend rahuga minna või minna. Anna siia, printsess, võõrutada, aga mingade minna. Anna sõna, sa enam kunagi inimlapsi puutu, annan sõna. Nii saigi Maar oma õiekese jällegi kätte. Kuri nõid kihutati metsa ennega võttisaal temalt ära kuldse nõiakepi, et ta kaotaks oma nõiavõimu ning ei saaks enam kellelegi halba teha. All maarjaaare asusid aga koduteele. Nende äraolekust oli möödunud juba terve aasta. Meeline rõõm valitses lossis, kui maarjaaare taas koduuksest sisse astusid. Ei saanud aru, kuningas ei kuninganna kogu sellest loost. Ei aidanud siin ka laste selgitused. Ei mõistnud nad, kes on unehaldjas ja kuidas õnnestus tal printsessi koju tagasi tuua. Maar kinnitab isale, et veel täna õhtul lubas unehaldjas siia tulla. Ta on sõrmuse lahti päästnud randme küljest. Kuukuninganna imesõrmus on vaba. Nüüd on ta minuga. Sellest ajast pole ühelgi surelikule õnnestunud näha unehaldjat. Ja ongi lõpul meie muinasjutt. Kõik on hea, mis hästi?