Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Esimese koolipäeva järel puisukest uuesti elukogemuse paigast koju tuues küsis tusas ilmega subjekti seiranud lootusrikas lapsevanem, kas koolis liidust mõni sõber? Vastus kõlas umbes nii. Kellele neid vaja on, sest vaheajad on liiga lühikesed. Värskelt eluloolist episoodi vahendas USA lastekirjanik Kathryn Mars ajalehes Washington Post. Juhtunu mõjus talle sedavõrd toniseerivalt ja ta hakkas nägema suuremat pilti. Esialgu märkavad seda vähesed, sest isegi konkreetse loo puhul Belgia pealinnas Brüsselis asuvas Ameerika koolis on vaheaja pikkus 50 minutit. Lisaks hommikusele paarikümne minutilise pausile. Kodumaal USA-s on vaheajad märgatavalt lühemad. Milles siis probleem? Probleem tuleneb lastele antava aja kasutamisest. Autori jaoks arenevad sündmused kiiremini USA-s, aga ülejäänutele võib juhtub olla hoiatavaks signaaliks. Näiteks sõltub vaheajal, toimub ilmast. Juhul, kui väljas on liiga palav, külm või vihmane, jäävad ameerika lapsed ruumidesse. Kuna selleks napib eraldi ruume, istutakse paljudes koolides vaheaeg ära. Klassis. Õpetajad kipuvad olukorda kas juhtima või võimalust ära kasutama, mille näiteks autor kirjeldab, kuidas ta pikema koolikogemusega vanemale pojale vaheajal õpetlikku filmi ajast, kui tema vanemad koolis käisid. Filmi sisuks oli vihjata elule ilma nutitelefonide ja arvutimängud eta. Selle asemel võiksid filmi vaadanud laste kaasaegset proovida mängimist omavahel. Kathryn Mars märgib kerge irooniaga, et sedagi inimlikku kontakti väärtust tillaste lõpetada ekraani abil. Kui te teda paneb muretsema, veelgi sügavamale peitu väheda. Samale viitas suve lõpus USA lastearstide koostatud raport, milles jõuti järeldusele. Tajudes muude alternatiivide ebapiisavast kasutamata jätmist, peavad arstid idas oma lastele retsepte väljastama millel on ravi doosiks teatud kogus mänguaega. Näiteks noorema vanusega laste korralise tervisekontrolli käigus saaks pere kaasam võimalike muude soovituste kõrvalkohustuse suurendada. Laste ise seisis mänguaega. Sõna iseseisev võib tunduda liigsena, aga tegelikult just sellele suunab loo autor oma argumendi teravikku koolivaheajal näidatud õpetlikku filmi juhtuma pildis näide ühiskonna kasvavast paranoiast täita laste kõik hetked tähendusega. Lastearstide näide joonib sama olla, sest paistab, et lastevanemad ega ei saa enam muul moel suhelda, kui esitades argumenteerivad õigust dusi retsept ei andmeid, miks ja mida nad oma võsukeste kapp peaks tegema? Lapsed tegevuses lihtsalt juhtuv mäng tundub kuidagi mõttetu ja tähendusetu. Selle kõrval paistab isegi nutitelefonis istumine kuidagi ratsionaalne. See tähendab, et kogu tähendab see heas ja halvas loovadki, vaid täiskasvanud autori vaidle eesmärkidega tähenduse loomes vastu. Aga tänu lastekirjanikutööle on ta aastaid püüdnud tunnetada laste maailma mõistmise unikaalsust. Ta pöörab tähelepanu lihtsale tõele. Et nii nagu raamatute lugudes ja elus leiavad aset hüppeliselt hetked maailma mõistmises ja isikuarengus siis, kui täiskasvanuid ei ole kohal siis kui täiskasvanud ei ole parajasti laste elu detaile juhtimas. Taoline eesmärgistatud türannia kurnab tegelikkuses ka lapsevanemaid ning õpetajaid. Kahanev aja ning tähelepanu ressursi olukorras kalduvad nad eelistama metsikuna kuulge valla vabale ajale palve all istumist ja millegi hariba tarbimist rahuldades vähemalt näilisusega. Et nüüd leiab maailmas aset midagi arendavat. Juhtuva tagajärjena sünnib aga osaliselt tahtmatu konkurents, milles haridusasutuste edu mõõdetakse laste varajase lugemisoskusega kuna see peaks siis tagama hilisemas elus kõrgemast prestiiži ja suurema sissetuleku. Tegemist on ju vanemate ängiga tuleviku suhtes, mida süvendavad nende enda loodud elukorralduse tagajärjed. Kedagi ei paista huvitavat, lapsed on kaotamas mängu ja sõbrunemis oskuseid. Selle asemel tundub, et üksildane mäng ekraani taga täidab sama eesmärki sest otsivad ju modernsed vanemad kõikjalt eesmärki.