Teadust kõigile. Tema terane mõistus tõi selgust maailma kõiksuse suurtesse mõistatustesse nagu suur pauk ja mustad augud. Aga ta oli ka mõjus meediakangelane, kes tõi avalikuks kui aruteluruumi inimkonna tuleviku teemasid, ökokatastroofi tehismõistuse, tulnuka kontakti ja planeete, riikidevahelise rändeküsimused, peotäis populaarteaduslikke bestseller, eid veel tänuväärseks. Lisaks. Tänane laborisaade ongi sel nädalal meie seast lahkunud suurkujule pühendatud. Käsitleme hokingi, teadvus pärandit koos füüsik Klaur järvega, kingi kuulsaid hoiatusi ja üleskutseid inimkonnale. Vaene koos ökoloog Aveliina Helmi ja arvutiteadlase Andri riidiga. Olen saatejuht Priit Ennet. Kes kuulab, saab teadust. Räägimegi nüüd tõstiivanhockingi teaduslikust pärandist, mis on väga märkimisväärne ja olen stuudiosse kutsunud Laur järve, kes on Tartu Ülikooli füüsikainstituudi vanemteadur ja tegelikult ju laias laastus uurib täpselt samu valdkondi, mida Steven Hawking on puudutanud, noh, natukene nii siia-sinna. Aga võib-olla kõige lihtsam olekski käia nendes Augingi teaduspärand läbi kronoloogilises järjekorras. Et Hogingi doktoritöö kõigepealt käsitles singulaarsust sellist nähtust jah, singulaarsus teoreemid, et peale seda doktoritööd oli veel rida artikleid koos tema kolleegi Roger Bennousiga matemaatikaga. Ja nende teoreemi sisu oli näidata, et paisuva universumi mudelis mudel ajas tagasi minnes viib ülitiheda olekuni, mida nimetatakse singulaarsus, eks. Et tuleb mõelda 65. aastal, kui ta oma doktoritööd seal kirjutas. Siis oli suur debatt sellise suure paugu teooria vahel ja püsiolekus sellist heituniversumi vahel et nende tööd seal aitasid seda suure paugu teooriat, et selgitada hiljem püsiolek on unustuse hõlma vajunud, aga siis suur pauk elab meil mudelina edasi. Ja see tähendab siis seda, et on aine olnud alguses ja kogu see universumi mateeria väga lõpmatult tihedas olekus. Ja kui me tahaksime sealt minevikku veel kaugemale minna, siis me enam ei saaks. Sellepärast, et kui võrandites on lõpmatused, mida see singulaarsus tähendab, siis siis see ongi, see ongi punkt, kus seda sisa. Nii et tänuga Steven hokingile me oleme praeguseks jõudnud suure paugu teooria. Selle üks aspekt sellest, hiljem ta küll pani sinna üht-teist juurde, millest me võib-olla räägime siis kui läheme ajas edasi. Läheme natuke juba sammukese edasi, läheme siis sammuke edasi, on siis 70.-te aastate alguseni algusesse, kus Stephen hakkas tegelema mustade aukudega. Ta pani tähele, et näiteks kui kaks musta auku kokku põrkavad, kokku sulavad, siis nende pindala kogupindala ei vähene, vaid suureneb. Ja see meenutas talle termodünaamikas tuntud termodünaamika teist seadust, et entroopia väheneda entroopia saab kasvada. Ja nendest töödest koos tema kolleegidega arenes välja siis paralleel mustade aukude dünaamika ja termodünaamika vahel. Et me saame mustade aukude erinevad karakteristikud näiteks nende pindala siduda termodünaamika vastavate karakteristikute-ga, nagu siis entroopia ja näha vastavalt seaduses nende karakteristikute vahel vastavad matemaatilised seosed nende karakteristikute vahel on täpselt samasugused. Nii et ta tuli välja siis, et matemaatiliselt on mustade aukude teooria sarnane termodünaamika teooriaga. Just nimelt termodünaamika on füüsikas vähemalt klassikaliselt olnud selline üks põhiteooriaid füüsikas, nii et võib-olla siin ei olekski nii väga imestada. Aga millest see tähelepanuväärsus siis või siis siit hakkavad arenema erinevad mõtted kohe, et juba 19. sajandil taibata termodünaamika tegelikult tuleb statistilisest füüsikast temperatuur on mikroskoopilised, osakeste liikumise keskmine kiirus. Nii et kõikidele termodünaamika suurustele vastavusse panna mingisugused statistilise füüsika suurused, mis on nägijad mikroskoopilised objektidest nüüd musta augu puhul? Meil on mõned termodünaamika suurused, aga me ei tea, mis seal see mikroskoopiline struktuur seal taga sinna sisse ju ei näe. Tegelikult vahepeal tahtsin ka juba sellise vahemärkuse teha, ühendada need kaks teemat, et et musta augu puhul me räägime siin kulaarsusest ja ka tema keskel on singulaarsus, jah, ja aga see, millest me räägime sellest musta augu pindalast on nimetatud sorisondiks. Horisondi pindalas on siis see ala, kust tagasi pöörduda enam ei saa, kust midagi välja enam ei pääse, isegi mitte valgus. Jah. Aga nüüd hokingi Okingi teine oli alustada, alustada uurimislausa sellist fonti või teemat, mis on need siis Musta augu või ütleme, gravitatsiooni või ütleme, aegruumi mikroolekut. Me teame, et kui termodünaamika kehtib ka mustadele aukudele, siis peaksid olema mingisugused mikroolekud mis, mis, mis seal, mis seal on, aga ruum võiks olla nagu mingi sellistest ruumi aatomitest koosnev midagi või sellistest mingitest rakkudest ruumi rakkudest mis on siis musta augu sees, mis on pinnal pinna peal, näiteks et kuidagi peab see seal olema. Ja Stefan hokingi töötöödest on see siis edasi arenenud kuni praeguseni. Võtmesõna on siin pant, gravitatsioon, et need olekud võiksid olla ka seotud kvantkvantmaailmaga kuidagi Adrumi Kont struktuur. Kas see mustade aukude teooria ja termodünaamika teooria paralleelsus kehtib tänase päevani? Jah, tegelikult mis on veel oluline asi veel nimetamata, et aastal 74 hokinge vaatas kvantosakesi musta augu horisondi lähedal ja avastas hokingi kiirguse, et mustad augud kiirgavad, et enne oli siis seadused tema musta augu pindala ei saa kahaneda. Aga kui me paneme sinna selle kiirguse juurde, siis siis musta augu pindala kahaneb, sest ta tegelikult ka kiirgab välja. Ja siin tekivad hoopis erinevad paradoksid. Hokingi endase artikli pealkiri, mis ilmus, oli mustade aukude plahvatused, mustad augud kiirgavad, kui nad on suured, väga aeglaselt. Aga mida väiksemaks nad jäävad, seda intensiivsemaks kiirgus muutub, nii et see olek on nagu selline plahvatus. Ja sealt edasi siis 76, tekkis küsimus, et aine kukub musta auku sisse, mustad augud kiirgavad. Mis saab informatsioonist, mis sinna musta auku kukkus, et mis must augu lõppstaadium, aga enne kui me informatsiooniline jõuame, räägiks sellest kiirgusest ka veel natukene. Ja kõigepealt üks selline vahemärkus ka, et kui sa räägid sina Ta vaatas, mis seal sündmuste horisondil toimub või mis seal mustas võiks. Tegelikult ta ju ei vaadanud nii-öelda oma silmaga ega, ega ka mitte teleskoobiga, vaid ikkagi nii-öelda teoreetiliselt oma nii-öelda vaimusilmas kujutas jah, ja matemaatiliselt, et see on muidugi matemaatikute kõnepruuk või füüsikute kõneldud. Seal on ühte teooriat ja arutame aga, aga väga tähelepanuväärseid vaatlusi ta siis sel alal tegi. Ja tõepoolest, kui seni arvati varem, et must auk ainult tõmbab endasse ja ainet miski sealt välja ei pääse siis ühel hetkel jõuti tõdemuseni hokingi kaasabil, et must auk kiirgab osakesi ja see tuleb siis ka kvant teooriat, teooriast. Seda nimetatakse kassemi klassikaliseks pool klassikaliseks gravitatsiooni kirjeldame klassikalised juurena üldrelatiivsusteooriani ja osakesi seal peal kvantväljateooria abil. Ja siis on kuidas see nüüd kvantteooriast tuleks, et mina saan nii aru, et maailmaruum on täis selliseid virtuaalseid osakesi, mis tekivad, kaovad ja teine kord siis kui tekib selline virtuaalsete osakeste baar seal horisondi lähedal, siis üks neist lendab eemale või kuidas täpselt seal kvantmehaanikast tuleb, seda peab vaatama kvantmehaanika valemitest. Piltlikult raske seletada, aga tõesti kahokin minu arust ise seletab seda oma raamatutes pildil niimoodi, et selles virtuaalosakeste paaris üks kukku musta auku sisse ja teine pääseb sealt kuidagi musta augu lähedalt siiski eemale. Ja kuna see eemale pääseb, osake peab kandma positiivset energiat, siis see, mis sisse kukkus, peab kandma negatiivset. Ja negatiivne energia tähendab massi kadu sellele mustalaugule. Ja lõpuks siis võib ka juhtuda see, et must auk, täiesti nii-öelda aura aurustub ära ja, ja nii, aga siis nüüd küsimus jäi õhku, informatsioonist. Informatsioon on, meie infoühiskonnas muidugi on, on see selge, mis on, mis on informatsioon siis füüsiku jaoks ja kuidas ta kaob? Noh, võib ju lihtsalt mõtelda, et sinna läks sisse teatud arv, elektroni tatar positrone, nad kõik annavad mingeid laenguid. See, see info peaks, peaks mingil määral alles olema. Aga kui vaatame seda kiirgust, mis sealt musta augu ümbert tuleb, siis see on musta keha kiirgus, see tähendab, et absoluutselt musta keha kiirgus noh, oli juba 19. sajandil termodünaamikas tuntud. Et soojuskiirgus lihtsalt teatud teatud spektriga, mis vastab sellele musta augu temperatuurile, aga see tähendab, et erilist mingi struktuuri seal ei ole, mingit informatsiooni saaks peituda, see, see ei kanna see anna infot selle kohta, mitu elektroni kukkus musta auku, mitu positron, mitu prootonite võib-olla keegi viskas sinna raamatu sisse, sealt võiks eraldi veel mingisugused aines struktuurid olla. See kõik info on pühitud. Sa ei mõtle praegu seda raamatu teksti sisu, mis läheb kaduma niimoodi. No selles mõttes, et Nende osakeste vahel, mis seal raamat selle raamatu moodustavad, on teatud korrelatsioonid, see kõik on ka infoga seotud. Aga ma mõtlesin, praegu võiksid väikse Kalambuurina seda raamatusse kirja pandud infot, mida siis keeleoskaja aru saab. See läheb võib-olla liiga ebakeeruliseks. Okei. Nii, ja siis, milles on probleem, et et kust see info siis on? Musta auku iseloomustavad üldrelatiivsusteooria raames kolm suurust ainult tema mass tema elektrilaeng ja tema impulsimoment, ehk siis pöörlemine jah, pöörlemise pöörlemise, ütleme kiirus ja kiiruse ja massi suhe. Nii et kolm ja, ja selle kohta hoking kasutab väljendit, et no heer inglise keeles, et siis tal pole juukseid, ainult kolm karva peas on siis need need kolm suurust, mis musta auku iseloomust ja rohkem midagi ei ole. Aga ometi sinna läheb nii palju infot sisse, et, et kus see siis on, et must auk, millel on kukkunud sisse teatarv, positron, prootoneid või neutroneid on, on samaväärne siis üllatiivist juures sellega, kuhu on kukkunud mingi teistsugune arv neid osakesi. Kas, kas on olemas mingisugune selline teooria informatsiooni jäävuse kohta ja mis siis tekitab sellist vastuolu seal või mispärast sa üldse selline tekib juba lihtsas kvantmehaanikas, et evolutsioon matemaatika keeles kvantmehaanikast peab olema Unitaarne. Ja kui, kui, kui infot läheb kaduma, siis ta mittu Unitaarne ja rikutakse kvantmehaanika põhilisi seaduseid. Sellesse paradoks tekibki, et kui me paneme kokku üldrelatiivsusteooria kui gravitatsioonikirjelduse ja siis kvantmehaanika siis siin on vastuolu ja noh, loogiline karjuv vastuolu nende kahe teooria vahel ja see avaldub siis just musta augu juures ka musta augu juures avaldub siis eriti jahugingi teene, ütleme teadlasel ongi, et tuua selliste mõtteeksperimentidega matemaatiliste eksperimentidega välja sellised probleemi, mida siis hiljem millele kõik hiljem hakkavad mõtlema ja mis, mis kuidagi võtavad kui sellise sellise suurte teooriate vahelised vastuolud. Aga kuidas siis tänapäeva seisukohalt on jäänud selle informatsiooniga, kas kaob musta auku või siiski ei kao hoking isane kihla vedanud, tema arvas, et alguses kaob. Ja, ja kaheksakümnendatel üheksakümnendatel olid sellele isegi ilmunud raamatut black hul vors musta augu sõjad vaidlused teoreetikute vahel, kas info läheb kaduma või ei lähe, kas me peaksime muutma üldrelatiivsusteooriat ja kvant, et siis musta augu kirjeldust või peaksime muutma kvantmehaanikat. Aga nüüd ema ise on mitu korda öelnud, et see oli tema suurim iga, et arvata, et infra läheb kaduma, tundub praegu kaalukovski, läheb selle selle üle poole, et et info on siiski alles. Jah, ma võikski hüpata edasi, nüüd kaks aastat tagasi, 2016 veel Stephen Hawking ise oma kaastöölistega siis ta oli juba 74 aastane, avaldas artikli, kus ta rääkis. Mustade laukudel on inglise keeles Softšeer, pehmed juuksed on veel täiendavad, erinevad olekud mis, mis seda infot kannavad ja nad ei ole mitte musta augu sees vaid selle musta augu horisondi pinnal kuidagi. Ja nüüd on, ongi sisse kümned ja kümned artiklid ilmuvad igal aastal, et et aru saada, kuidas see info peaks seal musta augu pinnal siiski alles olema ja niimoodi, et see saab ka välja kiirguda selles musta augu kiirguses teatud korrellatsioonide kaudu. Pehmed juuksed või udukarvad udukarvad ja see on tegelikult ju ikkagi selline metafoor, mida ta kasutas, et, et see nüüd mingid teoreetilised kaalutlused annavad meile alust arvata, et see informatsioon jääb alles, aga kuidas täpselt jääb, see on veel ebaselge, see on selles mõttes matemaatiliste mudelitega seal kirjeldatud, aga seda niimoodi helistas raadiokõnes, kui isegi pilti ei saa näidata, on, on küllaltki keeruline seletada, et siin on teatud sümmeetria kaalutlused. Üks märksõna BMS viitab kuuekümnendatel aastatel Bondi Manderburgi Metsur ja saksi sellisele matemaatilisele teooriale, kuidas, kuidas lõpmatusse peaks olema teatud sümmeetriat, nendesse meetritele vastavat teatud jäävad laengud, see kõik on selliste füüsik, füüsikateoreetikute kõnepruuk siin. Mis siis, mis siis kannavad seda infot, et selge matemaatiliselt tuleb välja, et oleks siis nagu peale elektrilaengu veel hulk teatud teatud laenguid sellel musta augu pinnal. Nii, aga lähme siis nüüd ajas, muidugi hüppasime siin ka edasi-tagasi juba. Tegelikult hoking on ise ka natuke tegelenud selle ajas rändamise küsimusega mingil moel ja see on nimelt üldrelatiivsusteooria, ei välista, et on olemas kinnised, aja sarnased kõverad, see tähendab, läheme ajas edasi. Aga jõuame mitte tulevikku, vaid lõpuks minevikku. Ongi ajasrändring ja hoking arvab, et teatud matemaatiliste argumentidele tuginedes, et need peavad olema välistatud ja kvantmehaanika on siis teooria, mis, mis neid välistab. Aga põnev seik, nimelt 2000 üheksandal aastal 28 juuni korraldas ta banketi šampanja ja pidulikult, aga ta ei kuulutanud seda välja, see oli salajane. Ja see oli mõeldud ainult ajas ränduritele. Hiljem ta, kui see bankett tuli läbida, seda kuulutas. Ja kutse on siis aasränduritele, et kui te saate sellennata, palun külastage, tulge paketile. Paraku keegi ei tulnud seekord näha. Aga võib-olla me ei tea, et siin mingis paralleeluniversumis nad äkki olidki jällegi hoking järgi mõelda. Noh, ta nüüd ei tõesta seda lõplikult, ajas randu ei ole, aga annab sellise väga tugeva toetuse sellele. No see on tema stiil, integreerida ka teadlasi, palun näidake, et ta, selle, nad on võimatud või siis näidake, et need on võimalikud. Banketi kutse on esitatud. Aga mida veel on välja tuua hokingi sellisest pärandist? Võib-olla räägime siis ka veel universumi sellest algolekust räime nimelt, et suure paugu mudelis klassikalisest juures peaks algama singulaarsusest. Aga kui naine läheb ülitihedaks, siis me saame aru, et siis ei piisa enam klassikalisest aine kirjeldusest, on vaja ainet kirjeldada kvantteooria raames. Ja kui aegruumi kõverus selle singulaarsuse lähedal läheb ka väga suureks siis peaksime Aegrumi kirjeldama kvantgravitatsiooniteooria raames või kvantkirjelduse mõttes. Stephen kingi siis oma panus jälle sellesse. Võib-olla selline kaheksakümnendatel aastatel arendada välja sellist kvant, kosmoloogiat või kvantteooriat rakendunud rakendatud universumile tervikuna. Ja siin üks võtmesõna on boundary universumi piirideta universumi universumi algus on mingis mõttes nagu põhjapoolus põhjapoolsel kõik suunad viivad lõunasse. Et samamoodi, et me saame siis universumis ajas tagasi minnes jõuda sellisesse punkti, kust enam ajas tagasi minna ei saa. See punkt oleks nagu nagu põhjapooluselt. Nii et nagu me, kui me oleme põhjapoolusel, me ei saa sealt enam põhjapoole minna, ei saa põhja poole minna. Ja kui me oleme seal universumi nii-öelda selles algpunktis ehk nii-öelda aegade alguses lihtsalt ei saagi enam ajas tagasi minna, ei saa tagasi minna ja kõik teed viivad edasi lõunasse. Et selles mõttes universum on piiritletud seal sellest põhja pool seal ei ole ka mingisugust mingisugust piiriposti või seina ei ole, ees on on üks, üks punkt. Ja samamoodi universumi algusega ka samamoodi siis kui piltlikult piltlikult seda võrdlust tuua. Et me räägime piltides, aga, ja vahel on teoreetilist füüsikast kui natuke ülekohtune rääkida piltides. Aga Stefan hokipuul äkki mitte sellepärast et ta ise oli hiljem väga viljakas populariseerija kirjutanud häid raamatuid, mis on ka eesti keelde tõlgitud väga põnevad lugeda ka tavalisele inimesele ja seal. Ta püüab küll kõike seda seletada piltlikult ja arusaadavalt. Et vahest tundub, et füüsika, eriti Stephen Hawking poolt seletatuna on palju põnevam kui igasugune ulmekirjandus. Ma võib-olla ei olekski tema elu niimoodi, et 60.-te keskpaigast kuni 80.-te keskpaigani, kus ta oli siis füüsikateooria esirinnas tema suured avastused, ja siis 80.-te lõpu poolest oli ta juba teadvuse superstaar teadlase postri nägu ja, ja kõne selle mõttes tuua tuua seda füüsikateooria osa inimestele lähemale. See oli siis väike ülevaade Stephen Hawkingi teaduspärandist ja selle üle vaat andis Laur Järv. Stephen Hawking on tuntuks saanud oma vägagi teravate hoiatuste poolest inimkonna aadress. Kui me ennast käsile ei võta, siis juhtub midagi hirmsat. Ja üks. Teemasid paljude seast oli ka hoiatus kliimamuutuse ja keskkonnakatastroofist. Ühes viimaste aastate intervjuus BBC-le ütles ta koguneb, me oleme sellise murdepunkti lähedal millest tagasi kaasa enam ei ole kliimamuutuste puhul ja maakera võib lausa muutuda selliseks Veenuse sarnaseks väga kuumaks tuliseks üks keraks, kus sellist elu meie harjumuspäraseks kas või ka üldse ei saagi enam olla. Stuudios on Aveliina Helm, kes on Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur, ökoloog ja, ja võimalus kohe küsida. Kommentaar sellise vägagi hirmsa hoiatuse kohta. Peaks ütlema, et Stephen Hawkingi ei ole tegelikult üksi oma hoiatuses olnud, et võib-olla nii radikaalseks ei ole teised teadlased läinud, et öelda, et maa muutub kohe Veenuse sarnaseks, aga aga tõepoolest, sellised avarama pilguga teadlased ütleme, ma ütleksin isegi peaaegu kõik teadlased jagavad seda seisukohta. Et murrangulised ajad on käes, et meie selline tänane ressursikasutus ja maailmakasutus nii-öelda inimese poolt ei ole jätkusuutlik ja, ja samamoodi, et me oleme ilmselt jõudmas üsna lähedane sellistele tõepoolest sellistele murranguliste hetkedele mida kutsutakse inglise keeles nagu tipping, points, murdepunktid, murdehetked, et mida on väga raske ette ennustada ja tegelikult selliste suurte protsesside juures nagu seda näiteks kliima või Elurikkuse muutusest tingitud sellised erinevad tagajärjed, et neid on väga raske ette näha, ennustada meil puudub nagu isegi võimekus nii suuri protsesse hoomata ja analüüsida, aga aga märke nagu on, et et sellised ütleme, kiired murrangulised sündmused näiteks kliimas võivad juhtuda, ütleme, kui midagi toimub meie suurte hoovustega, mis meie elu tagavad atmosfääriprotsessidega. Et meil tegelikult teadmised sellest, kuidas praegune väga kiire senine kliima, kus neid suuri protsesse mõjutab ja üsna tõenäoline, isegi kui need muutused toimuvad ääri-veeri tasakesi aga samas suunas, nagu me praegu läheme et siis on üsna tõenäoline küll see, et kas just nüüd maa muutub Veenuse sarnaseks, ütleme siin lähimate aastasadade jooksul viimasel ajal mitusada kraadi, tegelikult just jah, et ega ta väga hästi seal pikalt ei seletanud, et miks, miks ta arvab, et just niimoodi toimub, et seda ei oskagi nagu kommenteerida, aga aga küll küll, aga me võime mõelda palju lihtsamate asjade peale, näiteks kui kliimamuutuste tagajärjel on ennustatud, et Lõuna-Euroopas läheb palju kuivemaks kui praegu. Et kui me mõtleme juba selle peale, et kui seal paar aastat suviti korralikult ei 100 selline lihtne asi võib juhtuda juba päris praeguste protsesside nii-öelda tempo järgi juba järgnevatel aastakümnetel. Et paar järjestikust aastat korralikult lisaja, mis tähendab põllumajandussealne vee kättesaadavus, kõik kardinaalselt muutub, mis omakorda viib selleni, et väga paljud inimesed ei saa jätkata harjumuspärast edu, nad peavad hakkama kas ringi liikuma, rändama, kliimapagulane ei ole mingisugune uus nähtus enam kahjuks tänapäeval ja neid aina aina kasvab, et kõige suurem oht ongi mitte niivõrd võib olla kliimamuutuste puhul selline otsene oht sisse soojenev temperatuur, eks ole, millega hirmutatakse kangesti vaid vaid kõik need kaasnevad muutused sotsiaalsed, ühiskondlikud ja ka looduses. Aitäh, Aveliina Helm. Stephen Hawking on välja paistnud siis ka sellega, et ta on teinud inimkonna tuleviku kohta päris karme hoiatusi ja selliseid tulevikuplaane välja pakkunud nagu näiteks inimkonna vajadus lahkuda planeedilt maa kui siin. Olukord läheb keeruliseks, samuti manud, hoiatanud kontakti eest võõrtsivilisatsioonide esindajatega, mis võiks saada hukatuseks. Tallinna tehnikaülikooli arvutiteaduse instituudi vanemteadur Andri riid. Kuidas sellesse kõigesse suhtuda? Eeskätt oli hoking ikkagi väljapaistev teadlane, väga välja paistab. Teiseks oli ta väga edukas teaduste populariseerija ja lisaks sõidaga teadvus, administraator, värvikas meediapersoon. Isa oma lastele. Ja võib-olla kõige viimases järjekorras võiks temast rääkida kui väljapaistvast futoroloogist, sest enamik tema tehtud ennustusi puudutatud valdkondades, milles ta tegelikult ise eriti spetsialist ei olnud. Minu meelest on inimese elus nagu kaks perioodi, kus temale väga tugevalt korda inimkonna käekäik. Esimene on varases nooruses, kus inimene üldse on vastuvõtlik kõikidele ideedele. Ja teda on väga lihtne innustada ja samal ajal ka kohutada. Ja teine periood tuleb vanaduses, kus tehakse kokkuvõtteid elatud elust, mõeldakse sellele, mis selle elu jooksul maailmas muutunud on. Milline maalin järglastele pärandub, mis edasi saab ning mis siis salata, pahatihti tundub mõtlejale, et noorus oli ikkagi rohi rohelisem ja maailm on kõige liha teed minemas. Hokingi üldtoonilt pessimistlikele hoiatustele ongi iseloomulik see, et hakkamisest Neid jagama tsirka 10 aastat tagasi. Näiteks veel 2001. aastal ilmunud raamatus universum pähklikoores räägib ta tulevikuga seoses arvutusvõimsus eksponentsiaalselt kasvust. Sellest, et inimesed ilmselt peavad ka arenema liigina ja mõistuse koha pealt just ega maini suurt midagi sellega seotud ohtudest. Ja neid hoiatusi on tal sisuliselt kolm. Kõige vanem on see jutt sellest, et inimene peab kosmost koloniseerima hakkama. Selle mõte on siis selles, et ei pandaks mune ühte korvi kui, kui maad peaks mingisugune õnnetus tabama. Ja viimase tõenäosust hindas ta väga kõrgeks just pikas perspektiivis, et mida aeg edasi läheb, seda rohkem tõenäoliselt tõuseb. Neid katastroof on tal terve rida, mida ta peab võimalikuks. Näiteks vaatab asteroid kontrolli alt väljunud tehisintellekt, kliimamuutused mingi taud, näiteks geneetiliselt disainitud viirus, mis siis valla pääseb. Või ka tuumakatastroof. Ja muidugi tekitab selline üleskutse küsimusi. Üks on näiteks see, et kui suur peaks rinnakoloonia üldse olema, kui kolooniad et inimkond tõepoolest säiliks ja ta nimetada ühe planeedi, mis kindlasti tuleb koloniseerinud näiteks Marsi, siis sellega seoses tekib küsimus, et kas kliimamuutuste eest Marsile põgenemine ei ole rohkem nagu vihma käest räästa alla sattumine, sest ükspuha kui hõlmanud kliimamuutused on siis ikkagi see jäine ja õhutu planeet, tundub ikkagi halvem variant. Muidugi hokingi nägemusesse kliima muutus on väga ekstreemne maa, tema nägemuses võib muutuda nagu peenuseks, kus temperatuur on 250 kraadi ja taevasse advalla väävelhappevihma. Aga ega meil neid maa-sarnaseid planeete tegelikult siin lähedalt väga võtta pole, nii et sellega on seotud palju rakenduslikke küsimusi. Et kuidas lennata siis selliste planeetidele, mis tegelikult kõlbavad. Ja lõpuks, kui katastroofi põhjus on inimeses endas, siis sellest, mis ta on ise esile kutsunud, siis tekib filosoofiline küsimus, et kas inimese missioon siin universumis ongi siis nagu see, et reastame ühe planeedi ära ja siis läheme järgmisele kursusele tegevust otsast alata. Kas sellist liiki tingimata vaja? Ja muidugi need katastroofid on sellised ulmekirjanduse klišeed juba. Jääb mulje, et ta nagu luges või tuletas meelde, et mis ta noorena lugenud raamatuid ja siis need kõik kenasti reas nimetanud. Teine šokingi suur hoiatus on vaenulikud tulnukad. Kuna inimkogemus on tulnukate osas pehmelt öeldes puudulik siis otsib inimene analoogiaid arenema ja vähem arenenuma kultuurikohtumisest omaenda ajaloost. Me eeldame, et tulnukad tulevad, on meist arengu sees, sest nemad jõuavad meieni, mitte vastupidi. Ja seni on sellised kohtumised lõppenud kõik, kas siis vähem arenenud kultuuri kadumise või assimileerimisega. Steven Hawking toonud paralleeli just Ameerika avastamisega ja siis eurooplaste poolt, eks ole, siis põlisrahvaste saatusega selle järel. Keelatud on sisuliselt oma identiteedi senise kaotanud, eks vaenulike tulnukate sissetung on samuti ulmekirjandusest isenesest ulmefilmidest väga tuttav teena ja fiktsioonis lõpetaaline kontakt küll enamasti inimkonna peale jäämisega, aga seal on, see on pigem nagu autori suva olnud et muidu meil poleks seda filmi mõtet vaadata. Keegi ei taha ju mingid depressiivsed materjali väga kaua vastu võtta. Teisalt puudub hoiatusele ka sügavam mõte, sest me tundmatu ohu vastu suurt midagi ette võtta. Iseäranis kui see oht on tehnoloogiliselt inimesed kaugelt üle. Kui palju oleks mõnel loodusrahval võimalik olnud ette võtta selle vastu, et nende kodumetsas või jahipaigas hakatakse näiteks fosforiiti kaevandama? Enamasti alati nende kahjuks lõppenud. Ja teisalt me ei saa oma tegutsemist siin planeedil maaga ära peita, sest ma olen juba 70 aastast saatnud kosmosesse raadiolained ja kindlasti on võimalik neid kellelegi kinni püüda. Kollas tema hoiatus puudutab siis tehisintellekti, see on kõige värskem, minu meelest hakkas tõest rääkima alles mõned aastad tagasi. Jutt käib muidugi tehisintellektist, mille intellekt on inimesega samaväärne või siis seda ületav. Nähtust, kus õppimisvõimeline tehisintellekt areneb, tahab ennast kiirenevas tempos palju kõrgemale. Inimtasemest nimetatakse ka singulaarsus, eks see on väga põnev. Kokkusattumus sellepärast, et hokinka oma teadustöös on palju pühendanud just mõtteid singulaarsusele. Natuke küll, teises mõttes nii-öelda sellest suure paugu ja must augemat, jah, sellel sõnal on mitu tähendust. Ja on prognoositud, et sellisel tehisintellektil pole inimest tingimata vaja või ta teeb hoopis endale konkurendiks. Ja kindlasti oleks lahti saada. Ja seejärel taandub küsimus sellele, et kas sellist tehisintellekti on ohu korral võimalik välja lülitada ja kuidas ta ise sellesse suhtuks, et kas temast tärkaks mingisugune enesesäilitusinstinkt võtaks tedes toiliselt, eks ju. See, kas sa tehisintellekt on nagu alfaisane, kes peab ennast ainukehtestama, on muidugi omaette küsimus ja minu meelest on see ka antropoloog tsentrism. Et me seda eeldame, me tegelikult ei tea, milline ta on, kui ta üldse kunagi tekib. Ja kas selline hirm on õigustatud, minu meelest on ka rohkem nagu usu küsimus, praegu on mõningaid prominentseid singulaarsuse uskujaid nagu näiteks Evon mask ja Bill Gates ja on väga palju ka neid, kes ei pea seda üldse võimalikuks või sellega seotud hirmude realiseerumist, sealhulgas ka siis palju erialateadlasi. Aga see joonejookse siis nagu teadlast ja profaanide vahelt vaikse ühel ja teisel pool on igasuguseid inimesi. Ja kui neid kolme ajatust vaadata, siis on ikkagi ilmselgelt tegu teemadega, mis on ulmekirjanduses sadu kordi läbi kirjutatud. Ilmselt inimestele meeldivad sellised probleemipüstitus, et neid on, nendest on huvitav lugeda, nende üle on huvitav mõelda. Ja ilmselt ka ajakirjanike meeldisid inimkonna ühelt säravamad hajult tulevad selged lihtsad sõnumid. Võimalik, et seal ka millekski. Hea, et kui sellised küsimusi aeg-ajalt tõstatatakse, aga, aga sisuliselt ega nende ennustustega mitte midagi uut ei öelnud, mida varem öeldud polnuks. Aitäh, Andri riid. Tänases saates oli siis juttu Steven hokingi, avastustest ja hoiatustest. Juttu ajasid Laur Järv, Aveliina Helm, Andri riid ja saatejuht Priit Ennet. Kuulmiseni taas.