Nüüd on kevad saabunud juba teistkordselt ning lõplikult esimest korda naeratas ta meile aprillikuu lõpul. Pärast pikka põhjamaiselt pakaselised talve sulatasid need maieelsed päikeselised päevad meest inimestelt nagu lumememmedel seljast paksud vatikuued ning südamelt talvekülma. Ja päris kindlasti toredam kui kõigile teistele inimestele. Maa peal oli see esimene kevadnoortele kammermuusikasõpradele sest siis kohtusid ja mängisid Tõravere mäel noored valgevenelased, lätlased, moldaavlased ja eestlased. Ja nende mängu saatis lõokest lausa huligaane laul. Ja kui lood laskusid viimaks ümberkaudsetele põldudele, kui taevasin andis maad tulenevatele toonidele ja nemad ikka veel mängisid siis pöörasid teleskoobid oma tõsised klaassilmad ümber ja tähed vaatasid saali. Selle sündmuse ametlik nimetus kõlab mitmeti proosalisemalt. Klaveri priode konkurss, Tõraveres konkurss, see tähendab võistlust esikoha ültse paremate kohtade pärast. Kuigi võistluste tehnilistest tagajärgedest on siin-seal juba juttu tehtud, toome need veel kord ära. Esikoha pälvis Läti konservatooriumi esimene trio 546 punktiga. Teine koht, Tallinna konservatooriumi trio 535 punkti, kolmas koht, Moldaavia konservatooriumi trio punkte 527 neljas koht, Minski konservatooriumi teine trio 459 punkti viies ja kuues koht kuulusid vastavalt lätlaste teisele ja valgevenelaste esimesele Triiule ainult mõnevõrra vähema punktide kogusummaga. Ent nagu ütles ka žürii esimees Villem Reiman. Sellel konkursil polnud tähtsad mittekohad ja punktid, vaid musitseerimis, rõõm ja muidugi uued tutvused. Lasemegi nüüd meie uutel tuttavatel Läti konservatooriumi esimesel Triiul kõneleda läbi muusika meiega. Pianist veeneta Mikkelsoone neljandalt kursuselt, viiuldaja rahasma Jelmane kolmandalt kursuselt ja tšellist Ilze ruugivicza. Neljandalt kursuselt. Esitavad Bidenit riiul. Konkursi vältel ja see toimus tervenisti kolm päeva, 28.-st aprillist 30.-ni oli hea võimalus kõrvalt jälgida ka žüriiliikmete kaasaelamist. Kõige enam torkasid silma mitte just vähestes aastates läti helilooja ja konservatooriumi dotsendi kepitise emotsioonid ning mitte just aastates Minskylanna, siis Koväliselt stoiline rahulikkus. Meie Helju Tauk aga muudkui kirjutas ja kirjutas küllapist terve kaustiku täis. Pärast lõppkontsert esimesel mail pöördusime kid tema poole. Millised on siis need žüriiliikme märkmed teil? Märkmeid on palju, sellepärast et neid sai tehtud iga esinemise kohta. Võib-olla kõigepealt sellest, mis kõige rohkem nii meelde jäi üldiselt selle väga toreda ürituse juures. Väga hinnatav oli esinejate armastav ja tähelepanelik suhtumine ülesandesse. Peaaegu kõik triod olid hästi ette valmistatud ja õnnestusid ka. Vastavalt kogu Kolmepäevase konkursi vältel käis võistlus esikoha pärast Lätti. Neidude trio. Meie meie noormeeste trio vahel jäse lõppeski üsna tasavägiselt. Lätlaste trio võiduga. Tegelikult kui neid esinejaid karakkeriseerida, siis esimesele kohale tulnud jäid meelde just oma aktiivse emotsionaalsusega. Kõik mängijad olid nii enam-vähem võrdsete võimetega. Kuna konkursist võttis osa ka triosid, kus üksikesineja paistis rohkem silma kui teised siis no nii Läti kui ka meie trio üheks suureks vooruseks oligi ansambli line ühtsus. Lätlased saavutasid esikoha ka klassikalise trio tähendab Haini tria esitamisel ja 19. sajandi trio nende puhul Brahmsi Trio esitamise juures. Meie poisid aga esikohal kaasaegse trioga. Nende kogutud punktide arv oli siin ka kõige suuremaks üldse üksikpäevade tulemustest. Nad ennetasid nii kumbagi järgmist liidrit 20 võidusilmaga ja said kokku 191 punkti. See kõlab küll väga sportlikult, aga on üsnagi iseloomustav nende tulemuste kohta. Ja peakski ütlema just meie poiste kohta seda, mis on nendeni kõige suuremaks vooruseks ja võib-olla ka mõningal määral puuduseks, et nad on väga kaasaegse tunnetuslaadiga muusikud, see, kuidas nad räätsi mängivad. On nii kõigiti kooskõlas muusikaga seaktiivne motoorika. Niisugune teatud ostinaatne pinge, mis kogu muusikat läbib. Jaga hästi karmivõitu lüürika, see on meie sajandi noortele ja meie Tallinna konservatooriumi noortele kuidagi nii väga hingelähedane ja mõistetav. Selles mõttes meie trio mängulaad erines mõningal määral kõikide teiste trio mängulaadist kus suuremal määral rõhutati ka suuremal või vähemal määral, rõhutati emotsionaalset nii suhtumist ja selles mõttes puuduseks ette näiteks romantilist Riiat mängiti meie trio poolt küll väga kõigepealt väga korrektselt, huvitavalt ja võib-olla mitte nii romantilised, muidugi kui nüüd see sajand ja Schumanni kirglik stiil võib-olla oleksid nõudnud seda ka žürii arvates seda enam, et meie lõunapoolsetes vabariikides võib-olla nii muusikal toodetaksegi rohkem tunde liigutust kui meie sellega oleme harjunud telekonkursi kohta veel nii palju. Kuna see on ju üritus, mis arvatavasti hakkab korduma, siis me mõtlesime ka seda, mida triot tasuks edaspidi silmas pidada. Üks esimesi nõudmisi, mida küll tuleks rohkem täita, on ansambli ühtsuse nõue. Siin oli näiteks väga silmapaistev trio Moldaaviast. Eriti oma pianisti poolest, kes oli päris küps muusik ja kelle najal õieti kogu see muusikaline areng. Kulgeski teised mängijad, suhteliselt ka instrumendid olid nõrgemad ja suhteliselt nõrgem, esitusviis kippus varjud jääma, aga kuna repertuaar oli küll osavasti valitud, siis lubas neile oma kavatsusi nii väga hästi realiseerida. Ja see oli nüüd meie trio vooruseks, et meie poisi tõesti väga ühtlase tasemega ja väga hästi 11 kuulates esitasid oma kava, teine asi, repertuaari valik. Nimelt oleks hea nõuda, kui juba kaasaegset triot siis tõesti kaasaegset muusikat, sest praegusel juhul selliseid vanemas helikeeles kirjutatud triaad võrdlemisi ühtusid oma laadilt romantilise muusikaga ja selles mõttes ei saanud tantsu plistid niivõrd näidata oma stiilitunnet ja karakteriseerimise oskust. Siis veel üks puudujääk, mis peaaegu kõigil silma paistis, oli küllalt, mitte väljapeetud rütmika. See annab ennast eriti tunda klassikalises muusikas ja muidugi väga kaasaegses muusikas. Loomuliku jätkuna tuleb nüüd sõna anda meie kiita saanud noormeestele. Konkurss siis tuleks rääkida pikki tunde, kuid täna tahaks paari sõnaga ja vast ka ühe näitega peatuda veel eksperimentaalkontserdil, mis toimus ööl vastu esimest maid. Teoks sai see kontsert tänu Jaan Räätsa ja Kuldar singi eestvedamisele ning observatooriumi rahva entusiasmi ile. Toredasti lõid kaasa ka meie trio poisid Arbo Valdma ja Toomas Velmet. Helendava ekraani taustal kuulas puu püstine saal helilintidel suure tähelepanuga liigeti stock hauseni ja teiste kaasaegsete heliloojate loomingut, millises on suuresti väljutud senise esteetika raamist. Aga kui ette nähtud programm oli läbitud, see oli juba päris öösel kuulasid astronoomid, matemaatikud ümbruskonna kolhoosnikud. Tallinnas terve pildigaleriiga kohale sõitnud kunstiinstituudi üliõpilased ja külalised lõunapoolsetest vabariikidest veel edasigi. Eksperimentaalkontsertile andis suure vahelduse muidugimõista ka meie muusikute omapoolne ülesastumine niinimetatud instrument tooriumiga. Põhiinstrumentidega said päeval katlamaja tagant välja otsitud igasuguseid metallist ja plekist detailid sealjuures võimalikult erinevate kõladega sööklast laenatud pudelid, pallid, relsid ja isegi rootor. Saatesõnaks vabandas Jaan Rääts meie muusikute isetegevusliku taseme ning esituse improvisatoorsuse pärast ning lubas kõigil naer. Siin teiegi üks lõik instrumentideks on käesoleval juhul pudelid, metall, väikekehad ning õhupall. Viimase lõhkimine märgibki lõigu lõppu. Millise mulje jätsid eksperimentaalkontsert ning üldse Tõravere konkurss, sellest jutustab läti helilooja kepitis. Ütles, et talle kontsert väga meeldis, seda enam, et taolist muusikat väga harva kuulda saab. Muidugi ei saa öelda, et see instrument toorium oleks muusika kuid seegi oli nauditav oma üle meelikkuses ajas naerma ja pani kuulama. Mõnikord kuulad mõnda sümfooniat, jääd magama, siin polnud aga magama jäämisest juttugi. Üliõpilaste Trioistide kohtumine ise oli kindlasti kõigiti kasulik nii kogemustele kui südametele. Toredad päevad Tõraveres on möödunud pikisilmi oodatakse neid uuesti, võib-olla saabuvad aasta-kahe pärast. Ja nagu ütles üks nooruke osavõtja Tõraveres oleks tahtnud kõik maailmakellad seisma panna. Nüüd aga läheks vaid aeg kiiremini. Kas pole noored oma käsitluses rumalad ja toredad?