Just nõnda rõõmsalt, ent vaevu aimatava kurbusega laulab tsirkusest juulini kuulin. Mees, kes ihu ja hingega sellele kunstile taandunud, oli kloonina alustades ja direktorina lõpetades, saades mõlema rolliga surematuks. Tänane keskprogramm aga kannab nime daam tsirkusest, nõnda jääbki äsja mainitud härrasmehe osaks seda vaid laulnud sisustada, aga tema olemasolu on ka muul moel siiski pidevalt tajutav, sest juttu ajame ei kellegi muu kui ta Dianani kuulinaga sümpaatse tsirkusedaamiga, kes end leseks nimetada ei luba, sest temagi jaoks pole juriinik kuulin mõistagi kuskile kadunud. Muide, niivõrd tähelepanu väärse perekonna puhul pole imestada, et oleme aastate eest juttu rääkinud ka poja Maximney kuuliniga. Kes on Swed noibulvari tsirkuse praegune direktor, mõni eriti hoolas hilisõhtune kuulajak isegi mäletab. Aga tänase juurde tagasi tulles kutsun teid niisiis osa saama väärika vana daami mälestustest, kuidas ta sarnaselt oma mehele ja ka viimase kõrval samuti kogu oma elu sirkusel elas ja teeb seda nüüdki. Selle Zareenija kupliga majastasimetnoi pulbrile mööduvad tema päevad tänagi. Tatjana nikku linnaga kohtus Haldi Normet-Saarna ja meile laulab, nagu juba öeldud, juriinipuline. Rasputini Tatjana Nikolajev Rasputini Spriieldum kõigepealt küsisin, kui kaua Tatjana kuulina ühtekokku tsirkuses töötanud on. Tsirkusega olen seotud üle 50 aastaga, siit tuleb muidugi välja arvata see aeg, kui uriini kuulin oli tsirkuse direktor. Siis tõmbusin eemale ja tegelesin koeraga Ta kasvatamisega koeri olen terve elu jumaldanud ja pärast seda, kui meile juuriga shoudzeri kutsikas kingiti ning koerteklubi minuga ühendust võttis, pühendusingi neile neljajalgse-ile. Oli nimelt sügavalt veendunud, et sirkusele piisab direktorist küll seal läheduses ei pea hõljuma direktoriproua ja mis kõige hullem, veel palka saav direktoriproua. Mu minu hing oli loomulikult see, et noil bulvaril elasin selle maja kõikidele tegemistele jäägitult kaasa, ent ise hoidsin distantsi. Tulin tsirkusesse tagasi pärast juuri, Vladimirov chi surma, muide ma väga palun, et nimetaks mind leseks. Pean end ikka jätkuvalt abikaasaks. Ja töötan praegu nõunikuna, mis tähendab, et räägin kaasa kõikvõimalikes loomingulistest küsimustes, aitan koostada programme ja lihvida üksikuid numbreid. Noortele artistidele, kes alles otsivad oma tõelist mina, tutvunud programmidest stsenaariumit, et aga mis reeglina ka esimese korraga läbi lähevad, sest neil on lihtsalt väga tugevalt tegijad. Proovidesse oma nina ei topi, aga enne iga esietendust on paar-kolm läbi mängu jäävad, seal käin ma küll. Ning pärast arutame režissöörid asja. Meil on ühel hooajal kolm uut programmi, nii et see tegevus on omamoodi päris tihe. Vot nii siis tegutsengi rääkistati Annaniku lina ja arvas siinkõneleja küsimuse peale, et ega ta nüüd üleliia karm või nori ja ka ei ole. Küll aga ütleb alati otsekoheselt välja, kui talle miski eriti meeldib või ei meeldi, kuidas siis teisiti? Oleme kord juba sellise tsirkuseinimesed ja tsirkuseperekond, meie poeg, maks ilmunud teatavasti selle maja direktor juba aastaid vanim pojapoeg kaitseb tänava diplomitööd rändtsirkuse teemal. Niiet On läheb edasi, naeratas legendaarse juurinikuline abikaasa Tatjana nikkuulina. Küsisin nüüd, mis aastast minu vestluskaaslane ikka ise Tsetnoibulveri tsirkusega seotud on. Aastast 1950 ja mäletan ka oma esimest ette. Mängisin poisikest pantomiimis, väikesed Bjääri suured teod. See Bjäärikene nimelt kleepis laiali rahuteemalisi lendlehti. Kaks hästi koomiliseks tehtud kurja politseinikuga üritasid teda seejuures takistada. No ikka palju sai kaasa löödud kõikvõimalikest klounaad idest lühinumbriteni välja. Üks eriti tuntud seda oli suure palgiga, seda on päris palju ka televiisoris näidatud ehk teilgi. Nii et tegelikult olen juurini kuulini kõrval üsna usinasti areenil tegutsenud ja tsirkusega ühel või teisel moel terve oma elu seotud olnud. Need meenutasin, et Tatjana kuuline õppisime omal ajal hoopistükkis aednikuks, seega polnud tal pisimadki näitlejakoolitust, kui ta koos abikaasa juulini kuuliniga esinema hakkas. Pisin esinemiste käigus Juliale tiimirovitši abiga mõistagi loomulikult näiteks poisikeserolle polnud üldse kerge teha, pidin ikka kõvasti elu jälgima ja silmad lahti ringi käima, et kuidas need väikemehed siis ka istuvad-astuvad jooksevad, naeravad ja räägivad. Aga noh, harjutamine tegi, kas just need meistriks, aga üpris vilunuksin tsirkuseareenil küll. Edasi valusin Tatjana kuulinal meenutada pisut Comeni nimega Nõukogude tsirkus. Nõukogude tsirkus oli maailma parim, tehke, mis tahate. Teatas rän esineja asjalikult. Kõik meie külalisesinemised läksid täissaalidele, no lihtsalt oldi nii meisterlikult ja sädelevad ja see oli teada ka kaugete maade ja merede ta sörk. Tsirkus oli nõukogude ajal üks kolmest vaalast, mis liidule tohutult sisse. Teine oli suur teater ja kolmas sport. Nii et olime jah, meeletuks õlu allikaks, teenides ise vaid kopikaid. Naerab Dianani kuulina suund. Edasi uurisin, kuidas läheb kuulsusrikkast ajaloost tänasesse päeva jõudnud vene sirkusel praegu. Võin rääkida üksnes meieni kuulini tsirkuse põhjal, ütles legendaarse mehe abikaasa. Meil pole eriti palju koosseisulise inimesi, aga nad on kõrgema klassi tegijad. Nende etteastet teenivad autasusid kõikvõimalikel festivalidel, artistid on erakordselt nõutud. Enamikul neist on ka lepinguid välisriik idega ja no üldse vene tsirkuseartisti mark oli ja on jäänud lihtsalt väga kõrgeks. Ja küllalt palju on neid kuulsaid sirkuseid, kus arvestatava osa programmist täidavad vene artistid, artistid, kes ei jää mitte kunagi mitte üheski välisriigis tööta. Nõnda rääkistati Annani kuulina ja pidas siis vajalikuks veel üht olulist tõsiasja toonitada. Tänane tsirkus, eriti aga nii kuulini oma erinev muide kardinaalselt nõukogude aegsest. Kui vanasti oli ülimalt tähtis tehniline sooritus ja artisti puhtfüüsiline osavus siis täna otsime pigem etteaste mõtet. Meenub ühe teise Moskva tsirkuseprogrammist suurepärane number, kus sõjas olev noormees saab armastatud neiult kirja. Pole midagi teha, sõjateema oli, läheb vene inimesele kuidagi eriti hingelähedaseks, sedavõrd, et ta tuuakse ka tsirkusesse. Nii et saab see sõdursis kirja ja loeb seda enne magama jäämist. Unes aga näeb tillukest episoodi vanast heast tsirkusest, kus ta koos oma armsamaga käis. Kõik see kokku, muide õhuakrobaatikaAga omandas momentaalselt sügavuse mõtestada võitluse, mitte ei kujutanud endast mingit tehniliste nippide jada. Ka meie siin omaniku lini tsirkuses püüdleme seesuguse sisukuse suunas. Igas numbris lihtsalt peab olema oma lugu, see iva, mille pärast ta tehtud on. Sest lihtsalt füüsilise täiuslikkuse demonstratsiooni. Me võime imetleda spordis. Tsirkus on siiski kunsti, ütlen ma sporti alahindamata teatas vestluskaaslane väärikalt ja lisas. Olen rõõmuga märganud, et ka läänetsirkus on hakanud eskava mõtestamise teed minema. Nõnda rääkis ta tsirkusest Tatjana nikkuulina siin kõnelejaga juhtis tähelepanu erinevate loomade häält telemis kuskilt alumistel korrustel. Meieni kandusid. Viimati kuuldu oli üks päris toekas lõvima eiratus jah, tsirkuse argipäev, öeldi mulle seepeale, kõik tunnevad vajadust suhelda nii kahe- kui neljajalgse. Edasi jagasindatianani kuulinaga ühe oma hea tuttava mõtteavaldust, et miks seda tsirkust ikka üleüldse vaja on, täpsemalt öeldes, mille põrgu pärast ma pean istuma saalis, et väriseda õhuakrobaadid või tiigrid resseerija elu pärast. No kõigepealt arvan ma, et väikese adrenaliini vastu veres pole siiski kellelgi midagi edasi leian, et tsirkus on üks ääretult elurõõmus kunstiliik mis kannab endas muuhulgas ka jõulist enesekindlust. Artistid saavad selle oskusest ennast ületada, vaatajad aga asjanägemisest areenil. Me teeme asju ja me näeme asju, mis igapäevaelus tunduvad ilmvõimatud, tunduvad mis ühel hetkel siiski inimvõimetele alluvad. Ja kui see kõik on väliselt esteetiline, sisemiselt sügav ja mõtestatud, siis ongi tsirkus, kui kunstiliik end täielikult õigustanud. Hiljaaegu näitas meie kanal üks uut osa meelelahutussarjast tsirkus tähtedega ja kui te vaid oleksite näinud, aga võib-olla oletegi näinud, millise pühendumisega meie estraaditähed selles kaasa lõid ja paljudest on saanud pärast ka näiteks kuulini tsirkus, tõelised fanaatikud, häda otsinud ja leidnud võimalusi, et sind treenimas ja harjutamas käia ning leidnud sel moel suurepärase mooduse areneda ja lihvida nii oma füüsist kui vaimu. Edasi uurisin, mida arvab minu vestluskaaslane nõukogude aegsed tsirkuses seosest poliitikaga ehk teisisõnu oli ta valmis kinnitama tuntud tõsiasja. Tsirkus oli ka üksjagu tollase riigiaparaadi käepikendus. Loomulikult, kuidas siis teisiti, näiteks 50.-te alguses oli tsirkuses väga levinud satiirikute kasutamine. Esineti Kubleedega, mis läbisid karmi tsensuuri. Oli vaid kaks võimalust, kas laulda sõna otseses mõttes tühjast-tähjast räiget kriitikat kapitalistliku maailma aadressil. Vaat see oli meie võimuritele meeltmööda. Tasapisi, sest žanrist siiski loobuti, kuna ta kuulub ikka pigem estraadivaldkonda. Tsirkuses, aga teatavasti räägitakse nii vähe kui võimalik. Nüüd palusin nooruslikult eakal Tatjana Nikuunina meenutada, kes dollastest valitsejatest ka tsirkuses käia harrastas. Teater Stalin ei käinud näiteks kunagi tsirkuses, talle lihtsalt ei meeldinud. Aga kuna olime heaks tuluallikaks, leppis ta mõistagi meie eksistents, siga. Brežnev oli seevastu väga tsirkuselembene. Kultuuriminister, tee emitcher sattus siia samuti. Vaat furtseva suhtes on mäluauk. Mõistagi toodi siia valitsusdelegatsioon välismaalt, sest olime koos suure teatriga ju alati need esimesed kohad, mida külalistele demonstreerida. Uduvus suhtumist meisse endisse võis aga kõige täpsemalt väljendada sõnadega sõies algas ehk siis teisisõnu tsirkuses käia ja seda kõrgetele külalistele näidata. Ta oli tore, aga sammas kirtsutati nina ja peeti kolmanda sordi kunstiks. Mis avaldus killukestes palkades ja tohutus koormuses. 30 etendust kuus oli norm, see tuli täita. Leidus muidugi ka puhkepäevi, seevastu nädalalõpp tähendas kolm etendust päevas. Ja mis seal salata, käte vahel tehtigi hommikusi lasteetendusi nii-öelda poole jalaga, et õhtuks natukenegi energiat säästa. Piinlik, ent paratamatu. Küsisin Tatjana nikku linnalt, kas tal pikka tsirkuseelu jooksul sellist käegalöömise tunnet ka tekkinud on? Või siis äratundmist, et oleks pidanud hoopis ikka aednikuks hakkama, nii nagu ju omal ajal õpitud sai. Natšara ei, selliseid mõtteid pole mul kunagi tekkinud, ei saanudki tekkida, sest just siin oli kogu mu elu mõte. Ja need aastad, kui majori nikuliniga kaasa sõitsin, oleksid vastasel juhul olnud olemata. Võimalik, et meie abielugi. Sest kui mees veel klouni ametit pidas, siis me ju põhiliselt ratastel olimegi nagu tsirkuserahvas kunagi. Rääkimata sellest, et kes seekord niisuguse muusaga sidunud on, see temast enam ei vabane. Muide, just paari päeva eest meenutasime pojaga juuri, Vladimir ovitš vaimustas Brasiiliast ja Kreekast. Sõitsime oma tsirkusega läbi tohutu hulga maid, ent just need jätsid talle sügavaima mulje. No ja Austraalia muidugi ka, lõid Tatjana nikuline Siimad ammumöödunud aegu meenutades särama. Ent küsimuse peale, kas vaatamata jutuks olnud programmidega täiustumisele on nikulini tsirkuse paremad päevad ja tormijooks etendustele tänaseks ikkagi möödas, tõmbus vestluskaaslane esimese hooga mõistagi turri. No me ju tegutseme ja rahvas käib, tähendab, oleme vajalikud. Ehkki külastajaid käib tõepoolest vähem, sest ümberringi on tohutult kõikvõimalikke muid ahvatlusi. Seanoni kulinal naeratas nüüd hetkeks leplikumalt, siis aga jätkas märksa hoogsamalt. Kui te vaid teaksite, mis omal ajal laste näärietenduste eel toimus. Tohutu piletisaba lookles mööda kogutsetnoibulvaritjas, Eesti terve öö. Tehti lõkkeid, et end soojendada. Praegu on aga moskva niine vääri kui jõulupidudesse uppumas lastel ja nende materjal on meeletu valik ja mitte alati ei lange see vana hea tsirkuse kasuks. Kahju muidugi, aga mis teha, oli ta Diananikuline siiralt kurb. Küsisin, kas tal on vahel õhtuti kombeks päris üksi siia majja jääda, et mõtetele ja meenutustele täieliku voli anda. Mis mulle meeldib, see on absoluutselt inimtühi fuajeelsed etendus on läbi, publik lahkunud, maiustuste ja mänguasjamüüjad samuti. Aeg-ajalt kostab ainult Varblaste säutsumist, kes mingi imenipiga suudavad ikka ja jälle meie saali lennata. Ma olen väga-väga uhke meie tsirkuse üle, oleme koos pojamaks Jimny kuuliniga täiesti veendunud, et ta on üks paremaid kui mitte parim-Euroopas. No vaadake, kui ilus ta on. Ja kui ma mõtlen, see kõik sündis tänu minu kadunud mehe juurini kuulini jõupingutustele, siis olen uhkem veel. Küsisin nüüd, mida ütleb tuntud loomasõber Tatjana nikulina neile, kes väidavad, et tsirkus on nelja jalgsetele sama, mis vangla. Kõigepealt sirkustes ja loomaaedades elavad loomad kindlasti kauem kui vabaduses. Meie juures näiteks hoolitsetakse nende eest kuninglikult, neil on piisavalt füüsilist koormust ja veterinaaride külaskäigud on mõistagi regulaarsed. Ja mis puutub näiteks koertesse minu parimatesse sõpradesse, siis nad lausa jumaldavad esinemist. Ruut siinkõneleja küsimuse peale, millesse avaldub, vastati, et pesuehtsas vaimustuses loomulikult Ülirõõmsas olekus, kui on võimalik tegutseda ja näidata, mida oskad. Või mis siin ikka pikalt, ehkki ta ütles ta Dianani kuulina. Lühidalt öeldes on nad meie vennad, meie kolleegid ja me teame neist sügavalt lugu. Muide, kui näiteks Peterburis on olnud üleujutused, siis esimesena on tsirkuseartistid tormanud päästma loomi oma isiklik maine, vara pole seejuures mingit rolli mänginud. Küsisin lõpetuseks Tatjana kuulinalt, mis tema päevi lisaks sirkusele veel täidab. Peale tsirkuse polegi mul praegu midagi, ütles ta Diana nikulina. Kahjuks pole mul enam koeri, sest lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jaksa enam nendega jalutada. Loen palju ja see on ilmselt ainus asi, mis mõtted tsirkusest eemale viib. Jess samas enne magama jäämist ma kindlasti mõtlen sirkusele ette, mis kõik järgmisel päeval teha tuleb ja kas uus programm tuleb ikka korralik. Muretsen. Aga see on niisugune optimistlik mure ja siis uinungi. Taaniga tsirkusest ja kuulsa klouni uurinikulini abikaasa Tatjana nii kuulinaga kohtus Moskvas Haldi Normet-Saarna helioperaator oli Maristamba kuulmiseni.