Vikerraadio. Tere, head kuulajad. Me oleme nüüd otse-eetris Viljandist lossimägedest ja siin käib juba teist päeva, 25. Viljandi pärimusmuusika festival. Minu kõrval on Tarmo Tiisler MINA, OLEN, Arp Müller ja järgneva kahe saatetunni jooksul püüame teieni tuua siis tänavuse festivalimelu. Proovime Teieni tuua infot tänaste ja homsete ja ülehomsete kontsertide kohta, aga tahame veidi ka minevikku meenutada, sellepärast et on ju 25. festival lausa. Nonii rõivat lugu, alustame otseülekanne, et Viljandi lossimägedes 25. Alt, Viljandi folgifestivalilt, meie oleme valmis, raadiokuulajad on valmis, kõik meie külalised on ka loodetavasti valmis, nii et me saame kohe alustada. Programmipealik Tarmo Noormaa. Eile musitseeris folgi programmipealik Tarmo Noormaa, kellega hakkame kohe ka juttu rääkima, aga seis siin, viljandi samm praegu järgmine vihm jäi järele, inimestel enam kilest, jopesid seljas ei ole meist mööda, liiguvad inimesed siis kaevumäe suunas, seal peaks algama Silver Sepa kontsert. Kusagil meist eemal Kultra hoovis, alustab, minu isa oli ausus ise. Tunnistame, et ka meil on plaan tänase saate käigus, minu isa oli ausus ise kontserti laudas, Kodoja tungida, lavale vaadata, kas õnnestub intervjueerida kaudeekivistiku? Jaa jaa, Mikit. Aga Tarmo, ole hea, räägi siis kuulajatele ka tänavusest festivalist, mille pealkiri on uut ja vana muidugi see pealkiri ütleb peaaegu kõik ära, aga lisa veidi. Ja et vana oli hea lähtepunkt, kuidas teha juubelifestivali? Et see teema valiksis lähtubki sellest, et meil on 25 aastat, me peame tegema ikka suure peo ja kuidas seda suurt pidu kokku võtad, sõnadesse ikka teemidele uut ja vana, teeme 25 aasta kõige suurema peo. Sina oled see, kes vastutab siis programmi eest, eks ole, allkiri alla seekord olgu niimoodi. Ja kui on juubelifestivali salati noh, oht või ohumoodi asi, et hakkamegi hirmsasti nostalgitsemas kutsume, siis vanad hundid kõik kokku ja teeme neid vanu lugusid, mida me tegime 25 aastat tagasi ja ja noh, tead ju küll, et palju sa neid nostalgia asju natuke pidid eemale endast ajama. Minule absoluutselt nostalgia endale meelde vaatas ja niisugused need on, nagu mulle küll meeldib, sulle meeldib, minule ei meeldi tegelikult, et ma pidin ikkagi, noh, ma pidin ikka tähelepanu hoidma sellel minu jaoks on okei kutsuda vanu sõpru, kutsunud mängida vanu lugusid, aga neid mängida tänapäevas mitte nagu samamoodi, nagu neid tehti 25 aastat tagasi vaid mõtestada neid tänapäeva tänapäeva inimese jaoks. Ühiskond on muutunud, meie oleme muutunud meie väärtushinnangute natukene võib-olla teisenenud, et peame kõnetama tänapäeva inimest. Seda nostalgiat on kavas küll, kui ma vaatan juba nimekirja Kukerpillid, Svjata, Terra untsakad, untsakad on lausa kõikidel olümpial osalenud, jah ja ja aga peale meie saadet kell kuus algab üks päris eriline programm siinsamas meie lähedal mäge. Alleaa ehk siis programm, mille pealkiri on alguses, oli alleaa. Meie püüame hiljem Ando Kiviberg ega ka rääkida. Kuidas siis alle aasta kasvas välja Viljandi folgifestival, aga, aga räägi, mis alleaa eriprogramm on seal. Eriproduktsioon, mis me teeme koostöös kultuuriakadeemiaga ja see kontsert räägib pärimusmuusika taassünnilugu läbi 25 aasta. Ja ta räägib seda lugu läbi nende bändide, kes on eesti rahva südamesse jõudnud. Vägilased seatavad tra Köölist ringiks, Trad, Attack ja nendest nende lugude nende bändide lugudest on tehtud uued seaded ja nende bändide solistid tulevad neid esitama ja, ja bändis mängivad seal siis kultuuriakadeemia õppejõud Peedu kass, Ahto Abner, Andre Maakeriga ja õpilased. Ja siis need solistid on nende pärisbändide solistid siis kohal, kas lõpus on mingi ühislaul ka? Lõpus ma tean seda. Ärarääkimise lõpp on ühistegelikult vist on üks juhis jäme plaanis küll seal lavadel. Kust sinu see folgi teadlikkus algab, sa ilmselt esimesel ei osalenud või, või oli kuskil Zinaida otsa peal mängisid, saagisid viiulit ja kahe näpuga lõõtsa, kust maalt sina alustasid, millal ta esimene polka, see oli? Minu esimene folk oli, pakun need 98. aastal. Aga see oli selline juhuslik sattumine siia koos sõpradega Võrumaalt, kes tirisid mind kaasa. Ja ma ei mäleta tegelikult ühtegi kontserti, ma mäletan lihtsalt, kui linnamäe hängimist pärast läksime ära ja kõik see oli esimene folk, folgi, paljud folgist ei mäleta. Ma tulin siia, sõbrad, sõbrad, tulinad, kutsutud. Ma isegi mäletan, vist üritasime Kultroovi ronida sisse üle selle katuse sealt. Et ma piletit ei tahtnud osta, millegipärast mõistlik, ma ei teadnud, mis sündmus see on, aga mind ei lastud vist, et mingi sihuke mälestus. Ma kujutan ette, et üheksakümnendatel paljude noorte või teismeliste jaoks esimene polk oligi üritus, kuhu lihtsalt satud ja, ja ei teatud, kuhu satute. Mina olin esimesel poolaastal 1997 panin 18, ma olin just autojuhiload saanud ja ma olin nii-öelda oma isa autojuht, Mülleri Sassi oli mingi teretada, pidi mingit klahvpilli Tartust siia Viljandisse toimetama ja siis kuna mina olin värske lubadega autojuht, siis tõin oma isa pilli siia Viljandisse ja sattusin ka festivalile ja vaatasin suu ammuli, ma ei tea, kas ma mõnele piletiga kontserdile jõudsin. Ma kahtlustan, et ei jõudnud aastal 1997 aga kindlasti seal toonase kolledzi ees seal linna linnavalitsuse ees väljakul ma veetsin mitu päeva ja, ja oli väga mõnus õhkkond. Mulle väga meeldis ja järgmisel aastal tulin ja ostsin juba festivalipassi. Jah, kas tänu sellele, et sa käisid isaga koos, et see nagu sul jättis mingi mulje, et sa tahtsid tagasi tulla või miks sa otsustasid tulla tagasi? Ma arvan, et see, et ma isaga koos olin, ei olnud see see tegur, vaid et ikkagi see, et ma nägin noori rõõmustamas Endro ealisi inimesi rõõmustamas sellise muusika üle, mida ma arvasin, et on vanainimeste muusika ja ma nägin noori inimesi musitseerimas ja, ja jämmimas ja, ja head meelt tundmas ja, ja endale oli ka hea tunne. Ma siis räägin ka oma folgiloo ära, et kui siin juba nostalgitsemist minutit meil on need, et minu esimene folk vist oli 94, võis olla, aga minu tulekuni siia natuke teistsugune, ma tundsin varasemast ajast Ando Kiviberg, kellega ma käisin malevas ja olen olnud tema esimeste mandoliini C- ja D-duuri õppimise juures. Ja siis ma mingil hetkel kuulsin, et Ando ja teine minu sõber Marek Rätsep teevad Nad õppisid Viljandisse, teevad festivali ja sealtkaudu tulin mina ja leigerites, kuna ma olin, siis ma tahtsin ka siia tulla ja, ja siis ma vahe ja käisime proua k noh, kohe mitu aastat niimoodi kuulamas ja, ja vahepeal, aga ega ei käinud, sest siis ma sattusin aega, kus Forteks käest ära, aga noh, olid need ajad, kui kõik said sisse-välja käia. Ja mul olid paar niisugust kogemust, mis ei olnud nagu, nagu toredad, tohutu palju rahvast ja inimesed jõid alkoholi öösel ja lärmi ei meeldi mulle ja siis mul tuli auk sisse ja siis ma sattusin tagasi umbes aasta 2009 oli nüüd ma siin olen kogu aeg, vaat selline folk on, on mul, aga sina, Tarmo oma selle rahvamuusika Laksaka said ka siit ja kas sa lõõtsa visid ja oskasid juba enne kui sa siin oma esimest korda siis üle katuse seal kult rahuviskest siis ma olin tegelikult siin, ma ei mänginud ühtegi pilli. Aga ma olin suur fänn oma klassikaaslasele Indrek mäesalule, kes mängis lõõtsa igal kooli klassipeol ja kooliekskursioonil ja mul ei olnud mõtteski, et ma hakkan seda pilli mängima. Aga selle klassivennaga juhtus aasta hiljem traagiline õnnetus, ta hukkus. Ja siis ma tundsin, et pean selle pilli kätte võtma. Aga see ei olnud seotud festivaliga, miks ma seda pilli mängima hakkasin, ma küll jõudsin Viljandisse õppima. Aga põhjus oli selles, et ma tundsin, ma ei arene ise õppides piisavalt kiiresti edasi ja ma tahtsin väga lõõtspilli mängida, sest ma tulin 2000 2000. aastal, tulin siia õppima. See pill, millega sa täna siin mängisid ja, ja, ja see lugu, mis sa mängisid. Kui me tänast intervjuud ette valmistasime, siis me mõtlesime, et see võiks olla ka mõnes mõttes järele. Hüüa sellepärast, et lõõtsakuningas Aivar Teppo on lahkunud, lahkus ta teisipäeval. Ja minu õpetaja ja väga paljude Eesti inimeste ilmselt üks lemmikumaid, lõõtsa mängijaid väga paljudel pidudel mänginud. Aivar Teppo on meie hulgast lahkunud. Tõesti kurb sündmus kõigile. Mängisin talle hüvastijätuks loo Emajõe jutustus. Ja ma ei tea ühtegi teist muusikut, kes mulle oleks iga kord mõjunud, kui ma teda kuulsin, tulite, kananahk tuli ihule, sest ta oli hingega muusikat, ta suutis oma hinge panna sinna lõõtsamängu sisse. Ja ta oli läbi ja lõhki muusikat. Elo Lindale karm. Aga ta jääb minu mälusse alati selle mängu kaudu. Räägime siis folgist nüüd ka sellest, mis, mis siin on. Tõmbame praegu nostalgiajoone alla, kuigi mine tea, mine tea, et, et kas ideed hakkavad mingil hetkel otsaga saama ja, ja artistid, keda kutsuda, kas ring magab kuidagi nagu koomale tõmbama, et kõik on juba käinud ja Tbilisi on ka siin juba mitmendat korda ja nii ja naa. Aga me tegime, tegelikult mõtlesin veel 25. juubel, et. Hästi tähtis osa sellest heast peost on ka vanad sõbrad. Mõtlesime, et aga me ei hakka ise nagu mõtlema, kes need võiksid olla, laseme publikul valida ja valitigi välja kolm ansamblit. Publikuhääletuse tulemusena kutsuti tagasi Tbilisi. John pleki, muinasjutuvestja ja odava joo ja minu arust need kolm bändi iseloomustavad Sulev iseloomustavad suurepäraselt meie publiku maitset. Et see gruusia meeste bänd on niukene, arhailine ehe, ühel hetkel vaikne, teisel hetkel kõuekõminaga plahvatava meestelaul. Tõeline emotsionaalne laks, odav eos möllu, bänd inimeste tantsida, tunda ennast vabalt, kolmandasse, on lõik, selline sõnaline jutu vestimine, et sul see pilt hakkab jooksma, et kui tähtis on eestlasele see sõna ikkagi ka kasvõi vaadata meie teatriarmastust regilaulukultuuri, kus on sõna kõige tähtsam, et väga kihvtilt on see publik tõi välja need kolm suunda. Kuule, ütle, kas on natukene ülekohtune ka või, või mulle vahel tundub, et natukene on ülekohtune, et folgil tähelepanu saavad need kirsimäe kontserdid, ühendage need möllu kontserdile, et setod ja Svjata Vatra ja Trad, Attack ja noh, see on jumala okei, et selles pole midagi halba. Jalanal Stern jah, aga, et tähelepanu läheb võib-olla ära ja nendest vaatleti räägitagi nendest esinejatest, kes esinevad väiksemates kohtades kuskil siseruumides, kirikukontsertidel, mis on üli, magedad kontserdilt Enn neist justkui ei räägita käiga, vaat kui möllust räägitakse ohc kirsimägi täis. Nii ja naa palju rahvast. Jah, et see, selles mõttes on sul õigus, et tegelikult seda programmi tehes ka me mõtleme erinevate huvigruppide peale, mõtleme nende peale, kes tahaksid tõesti midagi intiimset kuulata. Mõtleme nende peale, kes tahaksid lihtsalt tantsida. Et need mõlemad oleksid nagu olemas, aga midagi ei ole teha seda kirikusse sobivat kontserti. Talviste kirsimäel ta lihtsalt ei hakka tööle niimoodi, et igal esinejal tegelikult oma esinemispaik, mis talle kõige paremini sobib, Gustagi, kus ta mõjubki sulle niimoodi, nagu sa ütlesid, kui me paneks oma esineja kirsimäele, usu mind sama ja isegi ma ei mõtle seda, et seal peaks olema ka, et noh, et räägitaks võib-olla ka rohkem nendest, kes on mujale, kartab küsida. Tarmo, sa pead rohkem kuuluma klassikaraadiot, klassikaraadio just teeb ülekandeid nendest intiimsematest kontsertidest ja räägib ka nendest rohkem. Tead, ma isegi teen aeg-ajalt klassikaraadiost saateid. Nii et ma kuulsin vähemalt kaks korda kaks tundi kuus klassikaraadiot. Nii, aga Tarmo, räägi nüüd natukene nendest välisartistidest, eksootilistest artistidest, erilistest artistidest, kes on esimest korda tänavu siin Viljandi pärimusmuusika festivalil ja keda tasuks kavast välja otsida. Ja sellega seoses ongi mul üks hea võimalus siis öelda viimane info raadiokuulajatele, kes plaanivad tulla festivalile. Et logistilistel põhjustel Marco Markowitzi kontsert, mis täna pidi olema kell 10 Serbia puhkpilliorkester lükkub edasi ja me loodame väga, et me saame Marko Varkovitši kuulata ööklubis peale Angust et me vahetame odava jooga need kohad ära, et 10 siis esineb odava, joo kirsimäel logistikaprobleemid lennuki hiljaks, seal on mitmeid põhjuseid, aga need on seotud tõesti reisimisega. Nii, aga räägime ansamblites, tveel? Teil on, Ma vaatan, üks huvitav ansambel Itaaliast, ma ei tea, kas ma õigesti hääldan kalassiima, mille kohta ma loen, et mille torupilli ja rütmimuusika rütmipillidega transsi viiv muusika peaks aitama trantli hammustuse vastu. Ja et see on siis salenta piirkonna traditsiooniline muusika, mis põhineb Sist Tarantellarituaarilisem siis rituaal, mis viiakse läbi siis, kui inimeste arm armustab mürgine ämblik, ämblik, trantula ja see rituaal on selline, lihtsalt tantsitakse ennast oimetuks ja see muusika on selline hüpnootiline, hästi kiire tundu, tundu tundu tundu tuttav. Ja, ja sellest rituaalist on saanud täiesti omaette liikumine, tran tissima on selle asja nimi ja sealt piirkonnast tuleb Bänne nagu oavarrest üks on parem kui teine. Peo muss. Itaalasliku temperamendiga mängitud rahvapillidel, selline tõeline kirsimäebänd ja kaevu täna vist on kaevu meil siin tehakse, festivali programme tehakse ju pikka aega ette, kus aastasse härg on praegu vähemalt mõtetes. Tegelikult oleme siis mõned bändid juba mõelnud 2018.-sse aastasse, aga mitte edasi. Et paljud bändid on sellised, et mõtlema, et me tahame kindlasti kutsuda, aga mida, millal? Ma vaatasin kava, kas ma nägin õigesti, et Sandra Vabarna endine Sandra sillamaa saab tänavast folk eriti kergelt võtta ainult üks kontsert rodoroga? Jah, miks nii, see on ebaõiglane ka logistiliselt veel põhjust. Et. Põdraga nii-öelda mängida ansamblis Trad Attack ja ta võtab seda bändi enda kõige tähtsama bändina ja ja nad on mängimas Euroopas ja nad ei jõua enne siia kui laupäeval, et selle Roodoro kontserdi ajaks loodetavasti ta jõuab, et kui midagi valesti ei lähe. Aga miks? Trad Attacki esine festival festivalil on põhjus selles, et Trad Attack otsustas ise, et nad tahavad suve jooksul teha tuuri kahekontserttuuri mis oleks täitsa nende enda omatahtsi. Kõik need lavakujundus, et kuidas, kuidas nad ette on kujutanud seda festivali tingimustes on väga keeruline korraldada, kuna üks kontserdi järgneb teisele, neil ei ole seda prooviaega siin seda valmistada. Nad siis me vaidlesime küll kaua, aga nad otsustasid siiski, et nad ei esine. Veel uuendustest või muutustest tänavusel festivalil lennukitehases enam neid öiseid elektroonilise pärimusmuusika kontserte ei ole. Miks ja teine asi, mis vormista selle ööklubi siis olete tagasi toonud, ma vaatasin lauluväljakul praegu telki ei ole, mis seal. Et selle lennukitehase ka seal me tegime siis elektroonilist pärimusmuusikat, sellist tantsulist, elektroonilist maailma muusika mõjudega muusikat ja see inspireeris väga paljusid peo korraldajad Viljandis. Et kui me tunneme, et Sandra on väga tugevate tegijate käes, praegu konkurendid, andsite konkurentidele üle, andsime konkurendid üle, sest see ei ole meie kõige tugevam külg. Et meie kõige tugevam külg on ikkagi hästi eheda poolega tegelemine, eheda akustilise pärimusmuusikaga tegelemine. Ja seetõttu me tõime tagasi ka ööklubi sinna lauluväljakule ja see on selline omamoodi lava sihuke sadullava. Ja see ööklubiprogramm on siis kella 12-st kella kolmeni iga ööse ja võimalus lihtsalt tantsida väga heade tantsumuusika bändide järgi küll soovitusi ühte niuksed intiimsemat kontserti ka, et mu süda rahul oleks sinu südamele midagi. Tarmo südamele. Alates täna õhtul kella 10-st Baden-jalgpalliülekannet Grozneks seda kava, siis ma saaks kohe darma peale mõelda, et muljet, nii, mina soovitaks väga Leikimina muidugi vaatama ja sa saad muinasjutuvestjad. Aga kindlasti võiksid minna vaatama seda. Vox Clamantis, Verskonna? Jah. Me oleme liiga pikalt juba siin juttu rääkinud, kuulame muusikat ka, ma valisin välja ansambli, loodan, et ma jälle õigesti hääldan. Ma ei tea, kuidas araabia keeles ava on umbes jah, nii see on. Ansambel ava. Selle eesotsas on kolm noort naist, kellel on väga huvitav taust. Nad on pärit araabia keelt, rääkivast, jeemeni, juutide kogukonnast, kes elavad Iisraelis Egiptuse piiri lähedal. Mul on tõeliselt kahju, et nad jõuavad siia Viljandisse alles täna peale meie saatele, et me ei saa nendega siin täna saates rääkida ja ma ei saa nendega intervjuud teha. Aga niisiis nad esitavad araabiakeelseid rahvalaule tänapäevaste elektrooniliste taustadega. Jaa, jaa. Ansambli nimi peaks siis tõlkes eesti keeles tähendama nagu jah või viies ja ka sellest nad on ka õed kolmuda kolm õde ja kolm väga ilusat tõde ja, ja väga heade häältega. Tarmo Noormaa festivali programmi, pealegi aitäh tulemast meie mikrofoni ette, saade läheb edasi, aga kuulame ühte paljudest tänavuse Viljandi pärimusmuusika festivali esinejatest, see on ava. Need, niisiis olid Iisraelist pärit tütarlapsed, juudid, kelle emakeel on hoopis araabia keel ja kes tulevad esinema kell 22 homme siia Viljandi folgil, lossimägedesse, aga meie saadasite lossimägedest hoida otsa juurest läheb edasi. Head kuulajad, kui te näiteks olete ka Viljandi poole teel ja jõuate siia mõne aja pärast ja kõnnite mööda meie Eesti rahvusringhäälingubussist ja telgist siis võite meiega lehvitada. Aga nüüd on meil järgmine külaline mikrofoni ees. Hea meel on tervitada folgi veterani Kairi Leivo, kes tõepoolest on pärimusmuusika keskuse Aukist, August Pulsti õpistu juhataja. Aga loominguliselt tegutseb ansamblis naised köögis ja ja tegelikult põhjus, miks me täna Sinusi ja palusime, on üks vahva raamat, mis sai valmis, mida sa eile esitlesid? Sa oled kokku kogunud Viljandi pärimusmuusika festivali lood, tere, tervist. Räägi kõigepealt üks enda lugu. Ja sa rääkisid eile ka ja eile paljud inimesed rääkisid ka raamatu esitlusel mõne oma loo nendest 25-st aastast räägi raadiokuulajatele ka üks enda lugu. Oi, neid lugusid on nii palju 25 aasta jooksul sündinud, et paljud neist ei kannata tegelikult ei päevavalgust ega kirjasõna. Aga kuidas seda raamatut, raadio ETK aidata? Raadio interkannatab kõike. No minu elu sai alguse või minu tegelikult minu loominguline elu sai alguse just sellest esimesest festivalist, kui ma tulin lastega Viljandi folgil ja ja sealt edasi on läinud, ainult mõtleks tõusvas joones. Aga milline see esimene festival oli, see oli siis aastal 1993 ja esimene festivali? Mitte suvel, see oli maikuus ühepäevane festival ja ma tulin siia oma kahe lapsega, üks oli siis kuuekuune ja teine oli siis kaks ja pool või kaks või kolmeaastane. Ja siis me tulime perega siia, vaatasin, et oi toredat muusikat mängitakse ja kuulasime seda ja nautisime ja siis pärast seda ma jäingi käima ja kui lapsed said suuremaks, siis nad nõudsid lausa seda et neid tuuakse siia festivalile ja lõpuks oli nii, et nad olid kõik juba mõlemad teismelised ja siis nad elasid telkides oma elu ja, ja mina ei saanudki aru, et mis festival neil seal toimub, sel ajal, kui minul toimus hoopis mingi muu festivalil. Sina said rahulikult oma elu elada rahulikult oma elule. Aga raamatusse panin nüüd kokku raamatutega, eriti mälestusteraamatutega on ju nii, et oleks võimalik ilmselt anda 15 raamatut välja. Ja ma just mõtlesin täpselt sedasama, kui ma seda tegin, et selle raamatu tiraaž on 1000 eksemplari. Et tegelikult neist lugudest, mis festivalil sündinud, saaks ilmselt täpselt sama palju raamatuid välja anda. Aga mis plaaniga sa välja läksid, et mida sa tahtsid saada nii-öelda pealisüles? See festival on üks väga kirju lugu ja, ja minu plaan oli see, et ma näitan nagu igast puhletikklist tükist ühe pisikese osa. Et kui see raamat saab läbi loetud, siis pusle saab üheks suureks tervikuks. Et selles selles raamatus on nii mälestusi kui ka käesolevat hetke kui ka fotosid, kui ka siukseid eetilisi jutustusi mängudest, lauludest ja tantsudest. Ja et, et see pusle tuleb kokku siis, kui sa oled seda täielikult läbi lugenud. Aga samas. Ma mõtlen, kui nii, et ükskõik kus leheküljepealse selle lahti võtad et sa ei pea seda algusest lõpuni lugema, et sa võid seda lihtsalt sirvida niimoodi, et võtad ükskõik mis lehe pealt lahti ja sa saad juba loo kätte. Et väga hea öökapiraamat, milliseid. Lugusid sinu enda jaoks seda raamatut kokku pannes välja koorus too mõni näide ikka raadiokuulajatele. No vaata, kui ma olin esimese ringi ära teinud, ehk siis teinud ära 14 intervjuud, siis siis mulle tundus, et nutaks, kohe hakkame otsast peale, sellepärast et iga intervjuuga tuli välja uusi kihte, mida inimesed rääkisid, et oi, et selle inimesega peaksid rääkima sellest, selle inimesega peaksid rääkima sellest siis kolmanda inimesega sellest. Ja mul see nimekiri kogu aeg kasvas ja kasvas ja kasvas, kasvas, kasvas ja, ja siis mulle tundus, et Ma lihtsalt ei suuda kõike ja formaat on ka juba trükkkojast võetud pakkumine 200-le leheküljele suuremaks ei saa minna, nii et ma pidin seda kahandama, kahandama, kahandama ja suure südamevaluga. Ma kahandasin selle niimoodi, et et seal on igast ajastust midagi, on kaasajast, on minevikust, on mälestusi, on lõbusaid lugusid. Ja tegelikult minu lemmikud on need kollaste lehekülgede lood, kus on nagu folgijutud, mis on tegelikult ju 11 aastat tagasi kogutud ja mis on ka täiesti vahetud emotsioonid inimeste elust, kus nad on kirjutanud. Mis sa arvad, kas folgil mitte käinud inimene, keda ju ilmselt ka eestlaste hulgas mõni ikkagi on kes ei ole siia sattunud kordagi, ma tean isegi kahte, lausa kahte, tead, ma ilmselt tean ka kahte vähemalt. Et kas nemad ka midagi sellest saavad, et või on see selline siseringi mingid naljad, oh, kus me kaevumäel ohkus. Me seal laululaval omalajal. No kindlasti see räägib siseringile väga palju. Aga ma arvan, et tegelikult see räägib ka nagu sellele inimesele, kes võiks sattuda peole. Et kui paljudest erinevatest kihtidesse pidu koosneb ja kui paljudest erinevatest nüanssidest tegelikult see pidu koosneb, et don staap näiteks kus, kus toimub mingisugune täiesti omaette elu ja et on festivali programm, kus toimumo Etelu ja kus, kus on festivali õpitoad, kus sa saad nagu vahetult nina sisse pista erinevatesse valdkondadesse, nii et see ei pruugi mitte mingit teadmist omada ja sa saad näiteks kannelt õppida parmupilli õppida. Et see on, ma loodan, et see on inspiri inspiratsiooniks igasugusele inimesele, kes satuks festivalile kas täna või tulevikus. Eilsel folgilugude raamatu esitlusel sa ütlesid, et vabandust eilsel esitlusel sa ütlesid, et ilma et selle 1993. aastal alguse saanud Viljandit festivalid, ta ei oleks Eestis kasutusel sõna pärimusmuusika, aga mida veel Eestis ei oleks? Ma arvan, et Eestis ei oleks tervet plejaadi, pärimusmuusikuid. Võib-olla ei oleks? Ei oleks, Sandra Vabarna sellisel moel ei oleks. Ma arvan, et Jalmar oleks igal juhul, aga aga lobi elaks koos? Ja. Lahkame siin üht-teist. Vihkamine ei vii meid kuhugi. Trad, Attacki oleks Trad Attacki tegelikult ei oleks jah, et see festival on andnud võimaluse tulla rohelisele lavale väga paljudele muusikutele, kellel tegelikult ei ole sellel hetkel olnud veel sihukest täiuslikku mõtet, et kuidas seda bändi teha või kuidas ennast loominguliselt teostada. Et festival on andnud väga paljudele sellist tõuget, et tulla lavale ka mulle endale näiteks, sest et minu ju lauda ukse käsutajate lugu. Kui me tulime 98. aastal vabale lavale esinema, meil ei olnud tegelikult bändi nimegi ja, ja kui ma sealt Tallinnas kui panime kasseti peale salvestunud oma kolm lugu, mida me enam-vähem kuidagi nibin-nabin, oskasime laulda siis ukse vahelt olime teinud bändi nimekonkursi, siis ukse vahelt lahkusin seal ja me ei olnud ühtegi head nime leidnud ja siis marja ads pera hüüdis mulle järele, et kui sul on mingit targemat nime pähe, ei tule seal festivali postkasti juures, kui sa seda kassetti sinna pilusse lased, siis pane kasvõi laudauksed kääksutavad ja see nimi jäi. Ja see bänd on tegutsenud juba 18 aastat. Aga ikkagi, mis vägise õli mille abil Viljandist kui ikkagi provintsilinnast, millest üheksakümnendatel aastatel räägiti kui koloonia linnast, tüdid, pättide linnast, linnast kardeti peksa saada. Kuidas kujunes Viljandist linn, millest räägitakse kui Eesti võib-olla kõige kultuursemast linnast linna, mida teatakse kui Eesti pärimusmuusikapealinna, kas see oli lihtsalt juhus ja kokkusattumused või, või kuidas? Ma arvan, et kõik on kinni inimestes ja kõik on kinni selles inimeste energiast, kes siia kokku satuvad. Ja ma arvan, et, et see kultuuriakadeemia gäng, kes siin hakkas nagu neid esimesi pärimusmuusika juuri ajama kolledži kolledžis ja siis oli kolled seal, et, et nendes on nagu väga suur mõju. Et inimesed on tahtnud siia kolida näiteks minu tütar, kes on selle raamatu kujundanud, Kärt Einasto. Tema ka eelmisel aastal nad mõtlesid, et võiks kuskile teise linna kolida peale Tallinna ja siis ma mõtlesin, et noh, Pärnu või Tartu, need on kõik sellised igavad ja kolisid Viljandisse. Kaks nord disainerit lihtsalt heast peast kolisid Viljandisse. Kuulge, kas keegi midagi halba rääkis, sest noh, kui on 25 aastat midagi toimunud, millega on seotud olnud nii palju inimesi, siis mul võib olla hinges pahatahtliku inimesena, on, on raske ette kujutada, et kellelgi ühtegi negatiivset mälestust Ma vaatasin seda raamatut koostades läbi peaaegu 10000 fotod, mis olid festivalist tehtud aastast 94 93.-st aastast ei olnud peaaegu ühtegi fotot kaks tükki. Need on ka selles raamatus sees, aga et ma ei leidnud nendelt fotodelt mitte ühtegi õnnetut või kurba nägu ja see oli täiesti märgiline, ma sain aru, et see festival teeb inimesed õnnelikuks. Nõus. Mulle küll meenub üks halb seik seoses folgiga seni näiteks aastal 2000 või 2001 ma ärkasin telgis, tulin telklaste telgist välja, läksin parkimisplatsile oma auto juurde ja keegi oli minu auto kapotile musta spreiga anarhiamärgi graveerinud. Olin ikka väga vihane, hommikul küll. Aga muidugi tagantjärgi vaadates tundub see tühjaid. See on tegelikult jah, nipet-näpet selle elu suuremate kõrvale. Kuule, aga kui sa selle raamatu esimest korda kätte said ja vaatasid, oli siis see, mida sa arvasid. Ma sain aru, et nüüd võiks selle nüüd läbi. Aitäh, jah, see kajab. Et tõesti, hakkasin seda otsast lugema, sellepärast et vaata, kui sa kildude kaupa seda infot kogunud, siis täpselt täpselt seda tervikut ei lukk ei adu. Aga praegu mul on küll tunne, et sai täpselt nii, nagu ma tahtsin. Räägime põgusalt ka ansamblis naised köögis, mille liige sa oled. Teil tuli just välja teine plaat pealkirjaga see tantsusaal on nugadega kaetud. Kas naised köögis parandab maailma ja kas parandate ära? Raske öelda, kas see on maailma parandamine, aga ma ei tea Eestis ühtegi sellist ansamblit, kes tegeleks niivõrd tõsiselt tekstide loomisega ja et see tekstide loomine ei sünni mitte ühe inimese peas vaid see sünnib nelja inimese koostöös. Et me koos teeme neid tekste koos, arutame, koos, vaidleme koos mõtiskleme koos koosloome neid tekste. Ja tõepoolest tihtilugu on nii, et see lugu või noh, see teema, mis me nagu kätte võtame mille, mille, mille, mille üle me hakkame arutama, millest me hakkame laulu tegema, see on, see on nii suur ja nii lai. Ja neid salme tuleb seal vahest 20. Ja siis me saame aru, et aga sellise uuema rahvalaulu põhimõte on see, et neid salme ikkagi ei ole üle nelja, viie. Ja siis me peame selle asja kuidagi selle luuüdini ära puhastama, nii et oleks sõnum välja tulnud lõputult lõputult täpne. Ja, ja teine asi on see, et kõik neli naist peavad sellele sõnumile alla kirjutama. See on väga keeruline. Aga ole sa 1000-st tänatud, EP tulid siia rääkima raamatu. Aitüma ja ostke seda raamatut, seda saab osta apollost ja Rahva raamatust ja aidaa raamatuletist. Festivalil nänni telgist. Ja lugege ja lõpus on võimalus teil kõigiga oma lugu kirja panna ja ansambel naised köögis, see läheb tuurile. Ansambel naised köögis, viiendast 19. augustini üle Eesti kontserdid Lihulast, Haapsaluni, Haapsalust, munamäeni, munamäest otepää nii otepää-tartu, Toni ja isegi Tallinnas. Linnateatri lavaaugus. Kas mõni mees on tulnud sulle või mõnele ansambli liikmele juurde kaja tunnistanud piinlikkusega, et tead, ma tundsin ennast? Särav ja meil tuli üks kontserdi tuliks mees pärast kontserti ja ütles, et mina olen Puhjast ja minu nimi on Jüri ja täpselt nagu see Teie laulusse Jüri. Kuulame siis, kas sa, Jüri tundis ära ennast laulus naised, naised eilse Jüri tundis ära ennast aastaima räpis. Aitäh mikrofoni ees oli Kairi Leivo ja kuulame ansambli naised köögis. Kütmine võrrelevaidavama naistega naiste ka ei ole häbi. Naistega saab hästi läbi elutormis naiste peale loota. Kui pehmed. Kui perenaine, kaunikene saar peab karistama ja päris tasane ja ükski mees ei tule need hävitama tolmu lehvilis Riisainud naiste peale nuud sa naisele elumerele. Tubli arst või too noomeni ja kuskil lasteaias. Ainult naised peavad ühte, et ta ei kuule. Kui ma juurekindel pole ilmas enne lugu tõde selgub alles lõpukaod ei. Tähelda. Ei käega ja mees on läinud. Teil on koledad sõitnud hoopis sõpradega, ka. Siis naisel tule miskid, maali pastorid. Või ei saada? Et sa Ei ole. Rärline. Kuule, kõik on hästi, mina ei ole vaja, toto. Lähme, Jaan Tätte ja Aare maks. Seal. Tuleb ette olukord, kus õliseks Naised vanemaks, siis pisar tuleb silma. Jääb ikka jälle kooli Kornida. Mõndade ringeeleenid. Haiga naistega naistega naistega saad hästi läbi elutornis naiste peale lauluta. Igaüks on ise naudiga nii. Vikerraadio. Nii läheme folgiprogrammiga vikerraadios edasi, meil on järgmine vokaal-instrumentaalansambel siinkohal Pealkiri lõõtsavägilased, neil on fänn, klapp ka kaasas, söövad 10 meetri kaugusel jäätist ja muudkui vaatavad, nii et kolm-neli lõõtsavägilased teie teenistuses. Nii pidulik aplaus ja ja samal ajal kui meeletud massid aplodeerivad vägi lastele, kaks nende liiget tulevad meile stuudiosse ka Margus Põldsepp, veidi veidi teenekam, ansambli liige jah, just. Andres Eelmaa tervist, Andrese kohta võib vist öelda, Margus õpilane, siis? Jah, võib küll. Morgus, sina ja untsakad, te olete vist ainsa ansambliga osalenud kõigil 25-l Viljandi folgil ja untsakad ka saavad koos folgiga 25 aastaseks. Millisena sina mäletad aega 25 aasta eest aastal 1993 oli hirmus aeg või ei ole ilus aeg. Väga põnev aeg tuli noorusaeg ja seda on hea kuulda, et me oleme ainukene mänge seal algusest lõpuni mängida, seda on ikka aasta-aastalt räägitud ja seda nii tore kuulda. Ja, ja see oli, see oli aeg, mis oli ju Eestile väga, väga, väga niisugune. Muutusterohke ja nooruspõlv hitt langes sellega kokku, nii et väga põnev, aeglane. Andres, sina oled sellises vanuses, et folk oli juba ammuilma leiutatud ja töö meil siin käis, kui sina polnud veel sündinudki, et mis saastast sina siia liitusid ja kuidas sa siia folgil? Esimene aasta oli vist aastal 2012, kui ma olin kaheteistaastane, ema käekõrval sai tuldud, kuulatud untsakaid erinevaid mänge, bände ja päris pillimänguks läks 2014 teist, siis siis me poistega oskasena kaheksat lugu aidas mängis raja. Mis sind kui noort inimest selles pärimusmuusikas või rahvamuusikas paelas. Miks see huvitab sind? Ma arvan, et see, et saab kõik kuna näiteks bändi, siis seal on kõik koos mängida, jah, naised. Kas Freudi järgi väga edasi tüdrukutele meeldivad poisid, kes mängivad pilli? Muidugi jah, jah. Aga kas see pärimusmuusikat ka juurde jõudmine on kuidagi teistmoodi võrreldes ajaga näiteks 25 või 30 aastat tagasi ja praegu tundub, et pärimusmuusika on pop kõik teavad ansamblit Trad, Attack, Sandra, sillamaa Jalmar on just nagu superstaarid. Ma arvan, et nad on iidoliks paljudele noortele. Kuidas sinu ajal oli Margus, 80.-te lõpul? Jah, et ütleme pigem isegi 90.-te alguses, siis üheksa kündma mind väljutati vene kroonust ja siis asi läks lahti, aga ütleme me, ma ise ilutegija võib-olla mõnes mõttes võib öelda, et et tegelikult see kuvand tuli ise rikk luua ja need lohu lood muidugi noh, olid osaliselt olemas ka juba muidugi kirjandusmuuseumis, aga sa ise ju käidud mööda Eestit ringi ja neid lugusid rikk lindistatud inimeste käest ja ja siis hakkasime bändi tegema ja ütlen, et tegelikult oli meil ka eeskujusid loomulikult nagu Kukerpillid ja ega väga palju ei oskagi öelda. Rohkem aga, aga kuidas. Suhtusid sellesse üldse kultuurikolledži kampa ja sellesse kampa, mis lõi alleaa ja millest hiljem kasvas väljafestival ja millest veel palju ansambleid, untsakad ja nii edasi. Kasvõi ma arvan, et sain siia taeva abiga, sest et ma ei saanud sisse koorijuhtimisse Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja mul jäi natukene sealt puudu üks või kaks punkti klaverimängu taha ja jumal tänatud, et sattusin siia siia siis Viljandisse ja olid juba väga tegijad poisid ees nagu Ando Kiviberg. Aga jah, oligi niuke temaga temaga esimest korda mäletame, kohtusime laulupeo ajal ja siis oli sellel Hiiumaapoisil oli väike sihuke banaanikoti, teise oli õlut kaasas ja kui tuli mingi vene laul seal naftast ära näha või siis meie istusime maha ja hakkasime õlut jooma, neid põhimõtteliselt vabadus. See oli aastal 87, pakun välja see koolinoorte laulupidu. Andres te laulate ju palju untsakate laule ja, ja noh, ma ma millegipärast arvan, et ei taha olla selline untsakad, kaks, et kõik vaatavad, ah kloonid, seal tulevad põldsepa käe alt klounid. Loo plaanid on niikuinii, aga et, et noh, et ei taha ju olla samasugused. Täpselt, et mis te, mis asjadega pajate. Aga ma ei usu, et täpselt samasugused oleme. Isegi kõne Margus tegelikult ei taha ka paljud muunduslikudel uusi teeme ja me teeme ei teegi. Kuidas te valite lugusid? No näiteks käime olemegi, käin kirjandusmuuseumis. Untsakate lugu siin ka, aga siis lihtsalt Aroniseerid loo teistmoodi teed asja teistmoodi. Meie ansamblist Rasmus Kattai on väga usin lõõtsapillimees igatpidi pärjatud auhindadega ja siin sai Grand Prix hoida Võru Võru seal võistumängimises. Augusti panime lisas 3,3 korda aastat järjest noorte esikohta, kas tema on niisugune hästi palju, kuulab arhiivi ERR-i arhiivimaterjale näiteks kaevab lugusid välja aastast 72 ja kolm ja ja sealt arhiivimaterjalidest seal on väga palju õppinud. Kuulge, igast tõsisest bändisid lülitatakse ka, et ega ikka tülitsete või. Ja ja üks asi, mille pärast üritavad, on siis kes Andres. Naised, õige, mis, mis seal muud põhjust ikka saab olla ei olegi, kuule mulle ühte asja tahtnud veel küsida, et siin ju need tänavamuusikud mängivad ja sina mängid siin. Et palju siis nagu kukub ühe ühe seti pealt. Ma ennem käisin mängimas, aga ehk siis sa ma mõtlen, et kui mina hakkasin 2014 mängivat simega panime kaabud ja asjad pähe, oskasid seda seitsmelt kaheksalt lugu ja uskumatult silmad, kulmud tõusid kukla taha, aga ma kuulsin seda summat, millega koju läksin, räägiti, võis olla mingi 300 eurot vist igaüks. Ja tõsiselt ära. Nii et me lähme, õpetaja, pütid laidavad, samas pakub odavaid pillitundjad. Teile praegu. See jutt kõlas praegu üle terve Eestimaa inimesed, kellel on vähegi muusikalist andi noored inimesed, kes kaaluvad erialavalikut, et muusikuamet kui, kui osata ei ole sugugi halb mappi tuleb pappi, tule ütleme nunnumeeter peabki olema. Ikka kaasas need väiksed, no ütleme, need habe, habe kasvab nüüd jala, käigene veel, Marion, ma arvan, et paljude praegu teenisite tulika paar euri kokku? Jah, vähe, andsin, andsin teisele poisile, jah, kailu südamest. Untsakate 25, mis ikkagi untsakaid 25 aastat koos hoiab. Ma ütleksin, et see on nagu vana abielupaari puhul, et selline noh, hea rutiin selles mõttes, et sa võid kindel olla poiste peale. Samas jälle ikkagi noh, leiad ikka jälle ikka jälle vahest uusi aspekte. Aga asi töötab ja see asi on niivõrd hea, et kui juba oled üksteisest üle nädala lahused, siis tahaks juba näha ja tahaks koos pilli mängida, aga see? Ma ütlen nagu vana hea abielupaar, ütleks kuidas publik on 25 aastaga muutunud? Väga vähe, mõtlesime tegelikult jälle samad inimesed, samad inimesed, ma ütlen, eile oli kontserti vaadata jälle ise reas meie healt sõbralt Tauno Kangro ja kes olid seal valmise Juuliasse kaasa laulma nii-öelda oma fraasi ja kõik kõik nagu sama täpselt. Aga mis minul on, isiklikult võib-olla mina tunnen polka teistmoodi, et mul oma kaks väikest last kolmepoolesed Miia ja Siim, et esimest korda vaata, kui nad juba sulle lava ees hüppavad kaasa ja vaatavad sulle otse lehvitavad ja siis pead kas või soola pooleli, ikka korraks väikse lehvituse tegelema muidu ja see on minu jaoks nagu see Balkani ja sellepärast võib olla erinev. Andres millal kirsimäele või olete seal juba olnud? Lavade lava, Minakide lavad emaga. Vabandust jah, soojendusi veel untsakad, siis on tehtud, sai Kirsimägi ära vallut. Untsakad on veel tänavusel folgil komme südaöösel lauluväljakul jah. Ja venelased siis millal aida otsas kuskil jälle. Vägilased on homme, laupäeval kell 16 kultuuriliselt tule kuuluma, tulen, palju huvitav sõpru meil kaasas. Sellel lõõtsadel tuleb üllatusterohke kontserdi olen kohal. Mikrofonide ees olid Margus Põldsepp ja Andres Eelmaa osa siis ansamblist lõõtsavägilased Margus Põldsepp, siis nooremate ansambli liikmete juhendaja ja samuti legendaarne untsakad. Muide, head kuulajad, meie saate esimese saatetunni jooksul tuli päike välja, enne saadet veel veidi 100. vihma, aga nüüd on päike väljas, jätkame peale uudiseid.