Kordame 1991. aastal kavas olnud keskööprogrammi, kus esines televisiooni ja raadiolegend Hardi tiidus, kes täna oleks saanud 90 aastaseks. Saate tegi Aime Napa. Hardi tiidus, missugune oli teie lapsepõlvekodu? Jüri Niine tänaval number kaks, meil oli päris tore korter. Isa oli merelt tulnud, sain meremeeste liidus, tegeleb ta, teenis võrdlemisi kenasti. Ema oli õmbleja. Seal olid ka need õmblejad, kes aitasid emal õmmelda ja ema teenis ka raha, nii et minu meelest see oli meil jõukas perekond. Aga mitu last teil oli? Mul oli vanem vend ja, ja noorem õde, nii et olime kolmekesi vanem vend hiljem suri ära diisikusse, nii et jäime õega kahekesi ja siis ma hakkasin seal koolis käima. Esimene algkool oli esimene algkool, kus asus teatisi Vanaarsel Gustav Adolfi Gümnaasiumi kõrval üks väike koolimajal. Sailinas nimetati seda kõige vanemaks koolides number üks, siis ma mäletan oma õpetajaid ka seal mõningaid ja mul oli koolis käimine väga lihtne ja põnev, minu meelest küllap mainimist õppinud juba ennem lugema, need, sellega mul raskusi ei olnud. Jaapani kaitsematemaatikaga ka vist esialgu raskusi ei olnud. Paritmeetika tol ajal harjusin koolis nii ära, et ma kodus ei pruukinudki õppidev suurt midagi, nii et klassis said asjad enam-vähem selgeks ainult siis, kui tuli kodune töö teha, siis siis tuli kirjutada ja, ja oli õppida, niiet ja õige varakult ma hakkasin ka lugema näiteks saksakeelseid raamatuid ja. Aga kas see võõrkeel tuli teile kohe nii kergesti kätte või äkki kodus räägiti juba saksa keelt? Ei kodus ei räägitud meil teisi keeli peale eesti keele, aga raamatuid, mis olid kätte säilinud, olid nii huvitavad, et ma hakkasin raamatut järgi õppima krediidiajalugu saksakeelsete raamatute järgi, seal olid pildid Kaljuste juures ja siis ma sain veel sõnaraamat töösid, nakkasin sealtki lugema. Muidugi, ma ei tea, kuidas ma siis võisin hääldada. Igatahes passiivselt oli mul see lugemine varsti nii kaugele, et ma sain juba väga suurest osast tekstist aru. Ja eile muidugi oli kasulik see, kui ma hakkasin koolis õppima võõrkeel siis ühise, nii kergesti kätte. Ah soo, et enne lugesite, kui polnud veel üldse õppinudki keetja. Juba enne lugesin ajaloolisi raamatuid, nii et see oli minu meelest küll huvitav asi emaga imest, kuidas see võimalik on, aga need on, kui inimene tahab, kui huvi ja see sunniviisiliselt ei tule midagi õppimisest välja, seda rammu tähele pandud. Kui ma hakkasin koolis õppima, juba tuli vist kui ma ei eksi, mis viiendast klassist tuli juba meelde saksa keel sisse ja siis juba õpetaja ütles, et minul, et et sul on see asi ikka võrdlemiseni kergesti käes ja siis ma hakkasin grammatikat õppimaks. Siis oligi Grasdemont grammatikat, masin ei eksi siis alati, kui oli küsimus, et klassis olid grammatikas, minuga saadi, küsis ta, teadis, et mind tuleb selle koha pealt teenida ja siis tuli ka muidugi inglise keel tuli gümnaasiumisse, ladina keel oli võimalik õppida ka kreeka keelt, aga see oli juba täitsa vabatahtlikult. Mina läksin sinna ka, ikkagi tahtsin seda ka ikka õppida, siis õppisin veel poola keelt, oli meil, oli Poola saatkond, korraldas gümnaasiumis ka saatkonna kulul poola keele õppimise ja sellest oli mul kasutma tehnikaülikooli läksin, siis ma sain Poolasse õppekomandeeringu tol ajal oli see ikka suur asi. Ma olin esimese kursuse lõpetanud just ja siis oli tudengile suur asi niisugune välismaa reise. Poolakad olid ka üllatanud meeldivalt. Et ma oskasin poola keeles nendega rääkida, neile meeldis, nad ei sallinud saksa keelt juba siis see oli 38. aastal ja vene keelt nad ka ei sallinud millegipärast need saanud ka siis veel see, ma õppisin ära sõja ajal jõhvis, hiljem olen õppinud veel kord teisi keeli ka puht huvi pärast, näiteks venelased ise ei teagi, kuidas on, mina olen, sina oled, tema on vene keeles teagi seda, nad ei kasuta seda sõna selles ühenduses, mina olen, poolakad kasutavad ja poola kiirabisse võib välja küljest vene keeles, see asi võiks olla ja Jeisimisele. Huvitav, kas venelasele ei ole siis isikutunnetus nii oluline või? Mis ala kaudu rada on jah, seda ma ei oska seletada, ära peksma. Villem Ernits, Villem Ernits raiskas kõik ära sõidetud. Näiteks Ma küsisin Villem Ernitsa käest kunagi Tartus olles, et et pihkraspine kiiresti neli kümnendikku neurok. Kristlaseks jääki suruk, tema võttis mu käest kinni ja Elisa jõues kutsusid mind pingi peal istumas, ealisel Toomemäel. Istub mu kõrval, ma räägin siis sellesse püsib, oli nii lühike. Siis rääkis seda, et see olevat tekkinud Tatari ikka see see number kui paskaak, see oli tatari võimumees, kes tuli kohaliku andemaid või panis, võisin ta sundandamit sisse nõudma, eks ole, kohaliku büsti juurde ühtpidi kõik, mis olid ette nähtud Khani jaoks ära andma, eks ole, ja ja lõpuks siis paska näitas siis oma selja taha Asso Rock essorokkolisemas viita tähendab tema saatjaskond ja neid oli 40 mees tavaliselt tegi kaks küdiga midagi saama. Sealt see, see number on tulnud midagi. Villem Ernits, ma usun teda. See mees on nii palju uurinud ja õppinud keeli. Te läksite, nagu ütlesite, sinna tehnikaülikooli ilmselt mingit tehnilist ala õppima. Ja ehitust läksid ja neli kursust tegin ära ja siis läksin sõtta, sealt võeti. Ma tahtsin, alguses, kui ma lõpetasin gümnaasiumi, ma tahtsin tõesti minna õppima hoopis muusikat. Minul oli suur unistus, et ma tahtsin saada dirigendiks kunagi Maran orkestri dirigent. Ja siis me käisime, mul oli klassivend kadule, poissi käisime kahekesi. No peaaegu iga nädal käisime kontserdisaalis. Ja siis läksime raamatukogus muusikaosakonda, küsisin, et kas on need partituurid ka sees, mida kasutatakse ja samas ikka oli. Siis võtsime läänesimelised partituuri, läksime, tegime kontserdisaalis nagu ees rõdu peal. Koolipoistele oli see osavam, seal sai vist, kui ma ei eksi, viie sendiga, rõdu peale istusime kõrvuti, partituuri oli ees ja siis selle järgi jälgisime, kuidas see muusika tuli seal meie meestel, huvitav sport. Märkasime ka sageli, et oli tehtud peid ja kärped tehtud, näed, ja siis mõtlesime hiljem tagantjärele, mispärast, kas selle koha välja kärpisid, siis arvasime, et nähtusi, mingisugune pill, mis siin vägagi isoleerima, et võib-olla lihtsalt ei tulnud toimejäätisi asi lihtsalt välja. Meie leidsime seda, see oli minu minu klassi veel. Tema nimi oli Miller. Esimene Eugene Eugen Miller. Tema isa oli, oli ohvitser ja tema oli ka keelte peale. Vot tema käest ma sain ka prantsuse keeles paga palju prantsuse keelt, tänu isale olid prantsuse keelt ja tänu emale transkeelt õppinud tagasi. Meil oli temaga niisugune komme, kui me koolist kujus olime kooli läksime siis alati, kui midagi nägime, ükskõik mida siis küsinud, kuidas jõudis olla saksa keeles, kuidas see võiks inglise keeles prantsuse keeles iga päev, iga jumala päev, see oli meil lemmikmäng siseni mäng, mis tuli oli kahe peale, see oli siis aastaarvude peale. Et võtsime sajandi, ütleme näiteks 16. sajand, minule paaritud ja paarisnumbrid 1501, mis sel aastal oli, kes teab, midagi? Nad niimoodi terve sajand läbi. Teil olid väga targad ja mõistlikud mängud. Ja minu arvates see oli õnn, osi ei lasknud meid minna libedale ja, ja minu meelest oli kassas ka väga palju, sest et kui jäime vahele, jättis mõni aasta vahele, siis tingimata. Me pidime kodus muretsema, selle esid, nende saaksime kätte kuskilt. Siis oli raamatukogus ja minek, sealt otsimine ja nii leidsimegi. Ja lõpuks oli juba raske liidi aastaarvu, millest, millest me ei tea midagi ütelda, ikkagi midagi teadsime. Ja siis muidugi me klassijuhataja oli. Villem Orav oli, see oli väga hea õpetaja. Jaan märkas, lõi kõvasti, et meil on ajaloo vastu kohudovi. Tuli klassi ja üldiselt inglise miljardiga Läksin pärast tundi, ma annan teile midagi lugeda, ikalduse uitset, lugeda midagi, aga sõja ajal läks minust koolivend kaduma. Ma ei tea, ta vist läks Saksa sõjaväkke või pärast seda pole temast midagi kuulnud. Kuigi üks inimene mulle kunagi tekitati. Hamburgis pidi olema keegi Eugen Miller Eestist tulnud meelsed Hamburgis pidi olema seal pukinism või midagi niisugust. Aga sattusite sõtta, nagu nagu oli juttu? Mobilisatsiooni ka ja siis esialgu esimene talv oli kohe blokaadis Leningradis, see oli väga õudne läbi elada. Nägin seda nälgas ja kõik õudsust. Aga ma olin sõjaväelane, nii et ma ikka raske süüa sain. Kuigi üksvahe oli 50 lugu, tähendab peol täiesuurune, leiva kuivik oli päevanorm ja see oli umbes paar kuud, niimoodi tuli elada, panin luukere, kui sealt ära toodi, siis hakati formeerima korpust ja siis toodi üle elutee toodi meid ära sealt ja ma kaalusin 49 kilosid äsja luukere, aga siis mul oli jälle hea sõber, oli kaasas. Minu saatusekaaslasel sõpru oli muidugi palju, aga dealise Liisark mees, et kui me tulime sealt blokaadist välja, jõudsime Tiefini raudteejaama, kus olid leivapätsid hunnikusse laude püramiidilaudadelt näiteks sviidi Leningradis oli veel elutee seda üle jää, siis lubati meil igalühel, võtaks päts sealt kohe ja tema õpetas meid, et poisid, ärge ärge hakake kohe kõik ära sööma, et tekiks väike tüki roosakaks pool tundi või tund, siis võid, kelleks tükk. Kui te kõik korraga surnud. No ja ka hommikuks oligi, ma ei tea küll neli või viis poissi olid hommikul surnud sõi liiga liiga palju korraga, ei sohi, naljakas inimene, nii palju süüa korraga, siis tuli eesti korpuses seal vormeerimises Siberis. Seal saime kohe korraga ikka korralikult süüa, meie meediaks täitsa korralikult, mõni nuriseb toidu pärast, hakkasime kohe sõimama, mis ei saa nuriseda, ei teagi, mis nälg tähendab meest seal siis oli niisugune lugu, et sattusin Suurtükipolku esimese divisjoni minust pidi tulema siis sidemees mul morset säästliku, tundsin, et aga siis võeti mind polgu kooli vaadati ette näha, et nähtavasti katavad üliõpilane olnud ja ja siis meie komissari, see oli niisugune huvitav mees. Vanimoli Sumner tal oli jumal, väga väike haridus, ilmselt oli, ta ei olnud Sanlarides, ta oli, ma ei tea, kas ta oli pops või midagi, sulane, aga ta oli tol ajal juba põrandaalune kommunist olnud, nii et ta oli komissar. Ja tema, kui siis mingisugused oma juurde ja ütlesid, kuuled, ma vaatasin läbi divisjoni need andmed meeste kohta. Leidsin, et sa oled ülikoolis käinud mees ja kõike, et ma tahaksin sinu abi ja ma küsimisabi siis on, et et mul on siin niisugune asi nagu lühikursus, parte, lühikursus, mina loen seda. Mul on palju asju, ma ei saa aru, kepini kukalt. Loe see üks peatükk läbi ja siis homme. Tule räägi mulle, mis siin on, et siis ma teaksin ka, võitsin selle raamatu, lugesin läbi peatükki ja siis läksin teine tema juurde ja ja rääkisin talle asja äramissinoi issa küsis Kaaga Nassinosi sõna upurssulist, mis see tähendab? See tähendab seda, niisugune inimene, kes püüab lepitada tuld ja vett, püüab lepitusena tripitada, ei saa nüüd kuni noh ja siis tavalisi, annab oma seisukohad käest ära selleks et lihtsalt ära leppida. Sõru Purtsionist. No muidugi ma rääkisin teile äsja väga lihtsustatult ja dealise meeldis valivaid, rääkis ja ütles, et kuule, minul on käskelt haben homme ohvitseridele pidama, ettekanded üle 100 inimese peas ja ettekanne ära. Ma tulen kõrvarisson su kõrval. Sina räägid seal siis nad kuulavad siis panesina. Ta oli komissariks, ohvitserid, võid kokku. Täitsa reamees ikka veel punaväelane, nagu öeldakse. Valeksin jutu ära ja pärast küsimusi on, ja siis ma avastasin küsimusteni. Niimoodi kogusid 12 peatükki läbi, rääkisin talle ära ja pidasin loenguid. Mis loeng see oli, see oli niisugune tutvustamine inimestele. Ise õppisin ka must sealjuures, seda asja paneb ka selles eriti õppinud. Ja siis ta ütles. Kuule, mul on abi vaja, et tule mulle abiliseks. Ma ütlesin, et ma ei saa tulla maania, parteitu inimene, ma pole parteiski. Ookeani tühine asi lagunes. Praegu käib see asi nii lihtsalt, mul on abi vaja patsiente, et ma räägin oma poistega läbi, kõigepealt ei passiga niimoodi. Ja kõik meile räägib. Läksin tagasi uhad oma muldonni aidsimeestele, näed, et niisugune ettepanek tehti mulle. Hakake komisjonil abiliseks, poisid, mis sa jamad, see pole miski amet ja ta seejärel. No ja siis ma ütlesin, aga ta ütles mulle niimoodi, et kui, kui mina ei hakka, siis ta võtab sealt ühe teise mehe. Jõudsin selle mehe nime, ma ei tea, seda nimetatakse mees elab ka praegu, ma ei taha ta neeme nimetada, siis ma võtan selle. Seda meest poisid ei sallinud. Hea küll. Mine siis sina. Siis ma ütlesin, et küll teisiti otsisid kivilt avaldust, paberit ei olnud ja aga siis ajalehes Pravda esimesi leheküljest fiks veerand sai välja käristatuitse. Eks kirjuta siia. Lilla tindiga, Vi siia pliiatsiga põiki või diagonaalis, kirjuta, muidu nad ei saa lugeda. Ja siis ma kirjutasin diagonaalis lavaliselt, palun palun mind vastu võtta, kõik tiirles juuliks täitmises, jagas seda teada minu muldonni minuga elama või läheb ikka meistrimeeste juurde. Läksin tagasi muldonni, need aruka peale viisnurga. Siis oli mitu meest, kes mulle kohe seljamütsi tahtnud rääkidagi. Aga te mõistsite neid või? Ja ei, ma rääkisin pärast komisjoniga ka seda asja, tantsiks on loomulik, nad harjuvad suga ära. Esialgu muidugi võõrastavalt, aga harjuvad arr. Õnneks oli seal siis veel tössa pill ja seda ma oskasin ka mängida, mängisin, lõõtspillipoisid, laulsid kaasa ja niimoodi siis tekkis ka seal isetegevuse. Semaidsime asja juurde ja siis hakkasime väike punt meistriks, oskasid paremini laulda, need tulid ikka ajati ümber. Nii kujuneski välja väikene ansamblikene. Ja siis ma hakkasin sõnu tegema, siis tegime, kuubreesid seal veel naabrid. Kuidas seda kupli teha, meie teadsime, songer oli täitsa tore, tark, kirju, tark inimene, ta ütles, et ta jumala Brassine meie kohta midagi poliitikat, ära seda teed, et nad hakkavad pärast norima vaja. Räägi vaenlaste kohta midagi sakslaste kohta. Ja nii saigi tehtud. Siis ma sain kuulsaks, kuid seal eesti korpusi, käisime selle maitse ansambli kesega sära, sest et ega naljategemine seal oli võrdlemisi lihtne. Mis seal see üks suvises sõdurielus siis on tänulik iga asja eest, mis mis talle pakutakse seal umbes nagu vang, eks ole. Jah, aga mis peaasi, minu meelest oli see, mis summeril oli minu meelest tore põhimõte täitsa, mis nii funktsioonat ei function on see, et inimesed, kes on niikuinii raskes olukorras natuke, saaksid ka lohutust, läksime andma neile niukseid mõte, idee, et nad tulevad ikka eluga see aasta tagasi, et me läheme tagasi Eestisse koju, see on meie eesmärk koju tagasi, see on meie raudne põhimõte ja me teeme kõik selleks, et seda saavutada. Aga muud ei oska leida. Praegu muutke ausalt, ma ei oska koju minnagi. Aga kui me olime väexus, Eveli Eesti-nimeline, kes oli Eesti korpus või siis on kindel, et meid viiakse sinna oma kodumaad avastama, siis on ju selge, eks ole, ja need on selleks tegema ja peame hoidma ennast ja kui vähegi võimalik, võiks 11 hoida. Sest seda nagunii julm hävitaja ja kui me hakkame ise ka veel omavahel 11, hävitseb veel kõige koledam teineteist mõista, 11 abistada, eks ole. Kui satume Cashi vaidlemagi lõpuks, kes ei tea, kus see tõde on? Täna tõde, homme on vale. Aga see sõda sai ükskord läbi ja tulitegi ikka Eestisse tagasi ja olite te siis õnnelik? Olime küll ja kui me tagasi jõudsime, siis kõigil oli see mõte, et noh, nüüd on see raske aeg ometi ükskord läbi, et nüüd saame hakata siis ehitama ja korraldama oma elu ja kõike nii võtsimegi, iki asja kas või nende varemete koristamist, mis linnas olid ja kõik need asjad, et kõik olid nii suure entusiasmiga tehti, siis olime näiteks kilu, oli väga kallis, oli turul või maksis või tol ajal inimesi palgaga võrreldes praegu läks teile kalliks rohkem kui vähem ka siis oli ka kõva kõvad hinnad, aga keegi ei hoolinud. Ja veel olid siis niisugused asjad ka nagu saali lavastas ka ju omal ajal igal aastal ikkagi Elindradi alandusi läbi viia ise üldiselt läbi viia just nimelt tehti igal aastal siis muidugi riigile ainult veel oi ja kõik, kõik sai ostetud tehtud ja minu meelest seda nurisemist võibolla mind kardeti ka punane ja nõukogude isegi vähem räägiti, aga aga minu seda õudset nihukest kirjumisse, mis minu meelest ei olnud, aga no nüüd näiteks krimka hägu praegu annavad kõik ja ma ütleksin ka klapist, seal on ikka tõsi. Sest selle partei nimega on tehtud väga palju haigeid ja paha meil siis ei teadnud seda, oli kõik, mis nüüd tuleb kõik välja. Et see film siis, kui kui palju suuri suuri sigadusi tehti. Ja kui rumalad inimesed, kelle käes oli võim, kuidas hariduses inimesi, põlatja, kuidas neid hävitati, kuidas neid mõnitati, eks ole, kõik see on kõik teada, neid siis ei olnud, siis seda ju varjati. Aga millal see hakkas teile selgeks saama? Siis hakka saama selgeks minu meelest siis, kui kui tulid need vahetamised näiteks russo pärast seda Stalinit, meie alguses arvasime seal ilusaid nagu täitis võimul, aga teate, mis selgus, ei olegi suu või see asi nii lihtne. Hitleri vorsti imbus meieni läbi. Et hiljem seda Molotov aganovis, Vorošilov ja kes seal kõik olid, FSB jõuab nüüd poliitõidmed. Jovi maha ju hääletati maha juba ja Molotov vaikiva peasekretäriks Molotov, Russo. Molotov selle asemel kohe rakendada kõiki abinõusid illušovina isoleerimiseks, seda ei teinud vaid kõnet pidama. Pidas viis tundi kõnet, millega ta padessessistrushoppineid vigu. Tänu sellele, et kuidas ikka seal veel täidavad, siis mul tekkis kohe mõte, see oli aastal 1954 kuskil selle kuskil sealkandis oli ja siis mõtlesin, aga kui ei oleks jõudnud George melandi Molotov väel, eks ole. Aga kui seda poleks üldse olnud Sossis olnud Eesti vabariiki praegu kui lihtne oli suuremaid rahvaid jala koristada kas või krimmitatarlasi isegi rohkem kui eestlasi, Volga, sakslased, eks ole, kõik viidi ära. Tsiteerisin kuusiku, viidi ära, mis seal sind lihtsalt asjad, seda ühte miljonit siit ära koristada, põlgi, miljonis alla miljoni. Et uued isegi vist siis see pole Stahlil midagi olnud ju ja hoidis alles mingisuguse kontingendi inimesi. Vähemalt see oli teine meie rahva ees, seda ei saa keegi eitada, kuigi ei saa eitada seda ka selle partei taga väga palju haigeid jalgu. Huvitav, et kohe ideed, kas iseenesest on nii nõrgad, et, et nad puhtalt oma loogika ja oma tugevusega ei löö läbi, alati on tarvis kuritegusid nende juures korda saata. Hiljem on lugu nii, et kui on tore ja huvitav idee, seal jääb alati läbi arenenud inimeste hulgas pidanud oluliselt vähem kui need, kes ei ole arenenud, kahju on tunnistada, aga see on tõesti tõsi ja arenenud inimesed, eks ole, et et omad tahet läbi viia oma eesmärgi saavutada oma kõneosavusega muudega, haaravad need noh, et ajapoisid, gaasia teevad nendele asjad omamoodi, nii see oligi tavasovhoos ja see mees on Darcy või tema järel teevad palju kuritegusid, tänu sellele jäävad lihtsalt kaasa hoolimatult, jagad kaasa mõtlematult. Vot nemad teevadki seda, seda kuri. Aga kurjategija on see mõtlev inimene, kes ise väga hästi teab, et ta valetab. Meelega, valetab Jomburjategi. On ka neid kurjategijaid, kes ise usuvad et minu idee on õige ja lasta nendel lätsinikuma autide džunglites rassis vähemalt kolm neljandikku hiinlasel asja hävineb üks neljandik jääb alles, aga hea siis ka maailma. Kuidas niukseid kreppide, sama ideed rakendati Kambodžas. See on veel eriti ja see oligi õpetuse järgi hävitamisele läks, ei kõlba ja las siis läheb, jääb alles ökonoomsisk. Õudne, kui mõtlema hakata. Mul on alati väga meeldivalt kõrva jäänud, et te ütlete. Tere, head inimesed. Te ikkagi usute inimestesse. Mina usun inimestesse ja selle pärast ma olengi saite maganud kuigi tühima igalühel ei ütle seda, kui ma teda ei tunne. Ja kui ma ei tea temast mitte midagi. Hävitalise tere ja kõik, ma ei ütle midagi. Isegi tiitlid ei kasuta mitte midagi, ütlen lihtsalt tere. Aga ma inimest tean. Ja ma tean, et seal on niisuguse toreda iseloomuga, teeb oma tööd kenasti, kellelgi teisel närvide peale ei käi, ei tee haiget ja siis mõtlesin, tuli tere inimene. Kas saab siis ise ka aru, et see on tiitel, sest siin pole vaja proua ega harra ütelda, vaid siin on tiitel. Ja kõige parem on see, kui inimesi enda nimi on tiitel, seda üldiseks vanad roomlased. Noomen just on, on sinu nimi juba mingis ennustuses sulle. Ja siis panid oma lasteliga ninasid selle järgi, et ta saaks siis oma nime kunagi hiljem õigustada. Ants Leemets, Veneetsias armulisus tarkus tarkarmulises, eks ole, Felix õnnelik, noh, et ta saaks ka õnnelikuks. Aga neid inimesi ka, kes arvasid, et aitab kui pandla numbri. Viies laps Nokvintsus kuuessaab sextus VII septimus. Kaheksas oktav headus ja üheksas 10. Teedsimus, neis oli ka. Vanemaid on igasuguseid, kuigi nimesid oli ka siis rohkem. Aga ikka ja jälle tuleme me sinna ladina ja selle antiigi armastuse juurde, see on ilmselt teie kõige suurem armastus. Siin ma ei saa salata, see on tõesti tõsi. Mina armusin antiiki juba lapsepõlvest sattus mulle kätte ka niisugune raamat, see oli eesti keeles või tõlgitud kreeka loogia. Tol ajal oli niisugune raamat ilmunud ja see oli minu meelest nii huvitav lugeda. Siis hakkasin lugema antiigi ajalugu, Vana-Kreeka ajalugu saksa keeles muidugi kõigepealt samuti Rooma ajaloo. Sealt jäi juba nii palju materjali meelde maksuametist neid lugemagi ja siis iga kord need asjad süvenevad. Näiteks minu meelest on no kuidas manitseda uhkustamise ja võib-olla ei sobi ka, aga ma ütlen nii, vaid siis, kui me võtame esimese sajandi enne meie ja pärast meie aega umbes 200 aastat järjest. See püsivalt, ma ütleksin mul aasta-aastalt on mul lihtsalt peas. Aga siis oli selles, et maitset lugenud. Ja kui ma tõlkisin seda raamatut ette mina, Claudius ja jumal Claudius, siis sageli ma vaatasin, et see originaali autor Kreius hästi otsisin, teinud midagi niisugust, mida mina kindlasti see nii ei ole. Siis ma püüdsin tõlkida vähemalt selle asjaga, see on nii, et, et see minu tõesti ka, mis ei riiva ma teeksin ta nii ära, et ta on öeldud, aga, aga mitte nii, nagu ta tahtis. Ta tahtis nähtavasti olla liiga ajakohane Inglismaa lugeja jaoks. Aga nagu ma olen veendunud hiljem, olen veendunud selles, et inglise lugejarahvas, kes selle raamatuid loeb, et nad on noh, mis puutub ajalooteadmistesse esitesse, maadi omadesse, nad on väga-väga nõrgal tasemel. Et seal juba niisugune inimene, kes under näiteks Antiik-Kreekat ütleme nii nagu meie Tartu Ülikoolis tavaline dotsent, vot see, see on Inglismaal juba minu meelest väga suur akadeemik. See Kreius temalt Kellimega range sakslane tegelikult ja tema asja saksa põhjalikult läbi löönud selle raamatu juures. Aga kas teie, kes te nii hästi seda antiiki tunnete ja armastate, ei ole tundnud vajadust ise midagi luua, kirjutada lausa romaan. Ei kahjuks saab tungi, mul ei ole olnud. Ma lihtsalt arvan, et see ei ole seda väärt. Korjan, et äsja ja siis ma leian, et Silja peaks olema eesti rahvale kätsade, siis ma teen selle. Minu meelest on see kasu, läheb teine, kui ma hakkan omaenda raamatuid kirjutama. Kunagi minu järeltulijad, tütar, kes, kui leiab selle üles, leiab sealt tulede materjali, minu meelest saaks sealt ühte, teist ja ma ei tea, sellepärast kirjutada tünga ausalt avalikkuse ette kirjutada, sest kui tutvusringkond on kohutavalt suur ja kuigi ma väliselt paistan olevat nii kui noh, nagu öeldakse, ladna mees, tegelikult ma olen võrdlemisi sisemuses võrdlemisi ränk kriitika inimene. Ma olen väga kriitiline iseenda suhtes kindel suhteliselt ka Jeltsini suhtes ka näiteks selline, mis mul on need memuaarid sahtlisse kirjutatud, et seal on ikka paljude kohta väga rängalt öeldud. Ja ma ei saa seda teisiti ütelda, ei ma ise seda avaldada. Nendel inimestel on ka oma lapsed juba olemas, lapselapsed, kuidas ma solvab, Nad pole süüdi, papa kunagi tegi niukseid asju, eks ole, mida ma täpselt tean, kuidas ta tegi ja kui ülekohtune ta oli. Jäägu need memuaarid siis tõesti tulevikule lugeda ja. Aga ega see keegi midagi suurt ei kaota. Pane tõlkinud raamatuid ja palju pole tõlkinud viletsaid asju. Näiteks kõiges asi, mis tõlkisin eesti keelde, see oli Elliott Roosevelt. Franklin pidanud Veldi poeg. Jama, memuaarid ja äss-i soid, nagu tema seda nägi. Tema silmadega. Aga sina motiivi padjakesed ära sina vait, ihu sisuliselt vahepealsel uistelt jõudis jälle oma nime täis teha, nagu öeldakse. See on ka sahtlis ootamas, seega on tõlgitud ja see on kuskil arhiivis, peaks olema see käsikiri sealt kirjastusest aga hiljem siis ma töötasin, siis oli ka raha tarvis. Raha oli küll osav, aga ta on ikka tarvis. Siis ma tõlkisin ka mõningaid 11 odavamad asjad ära. Aga lisaks valima, mis ma teen näiteks maalt, võin võhikud võõrsil. Suurepärane asi, ma ei tea, kas üldse lugenud sealt kahjuks ei ole, seisata labori saada kaasa nii haruldus juba seal selgimisi oma pallingu vaimus, siis tõlkisin, seal on üks terameelsus üksteise otsas ja siis on peale selle veel teadmisi jagamine. Tema käis mööda Euroopat, eks ole, ja pühal maal käis ära igal pool ja siis tähelepanekuid seal lihtsalt. Ja kõik on inimliku huumoriga kirja pandud. Minu meelest on haruldane raamat, mis mulle väga meeldis tõlkida, see oli poiss, vangeri ribasid viinamäel, sisemine ordingtoni, kangelassurm ja. Aga te olete samas ju teinud ka seda palgatööd ja kuste, nii palju olete siis jõudnud? Raamatute tõlkimine on ikka aastatepikkune töö. Raamatute tõlkimine oli Eesti aastatepikkune töö ja see oli minul. Režiim oli mul niisugune, iga hommikul tõusin kell neli üles laua taha kuni kuueni. Nii vaikne aeg keegi ei häiri. Kõik magavad ümberringi ja siis oli kõige parem tööd teha. Ega ma ei võtnud ja ma olin niisuguste ülesannete iga päev palju teha. Ma tegin lepingu kirjastusega, jagasin sellel ajapäevadeks ära ja märkisin originaallehekülgedele kuupäevad. Kohe nägin, kaugel ma olen. Kunagisi mõõdavad reservis Harjumaal juba hiljaks jäänud pingutada, neid rohkem neid niimoodi hoidis, hoidsin ennast tasakaalus kogu aeg sellega. Aga televisioonis toimetasite seda kuulsat antiigi sarjata. Ja seitse aastat tuli mul siis oli, see oli vana hõbe võrreldes selle võib-olla Natalja anda minu meelest. Ja ma mäletan, kui see 20 aastat tagasi, kui mul see käsitöökooli enam-vähem nii vool kui ma käisin kirjastesse iga kooli puisugisandigi asisem vaarikaid, aga adis ja tead ju ise see materjal, mis sinul on see vanamehe. Aga meil oli vaja vananevad, ma saan sellest aru, kössis ei vanane, see jääb alati nende uussoni, see vana hõbevana kaarti, hõbe läheb järjest väärtuslikumaks, on, olin kurssi ja kirjandussaadete peatoimetaja, kõige raskem asi on see sabad, teisi asju kõigepealt lugema, siis jälgima, proovi siis vastu võtma, siis viseerima testi asju päeva läbi, intervjuu koju, eks ole, siis oled tüdinud, siis võid tõlkimisega, saad midagi teha hommiku jälle siis hommiku veljehoidjat, jutškaa tingimata nagu oli, meil nimetati seda linn, koosolek iga hommiku piiramisel üheksa kohal ja lisaks reisiva proovid jõuab seda proovi vastu võtma, millise tagasi võtma? Raadios natuke lihtsam. Telekas on väga tülikas asi. Nii et elasite vahepeal sellist elu, mida te ei oleks soovinud elada Ja ja mina arvan seda, et see süsteem vist ei olegi õige. Minu meelest, kui me juba anname inimesele võimaluse, eks ole, esineda selle materjali kaks seal klassis teeb ka valmis, esineb Ta on ju ka oma nimi ning sina pead vastutama asjale minu eest, mis sa pead vastutama on nimi. Kas ma vastutan, kui oligi mõni viga, ega siis mulle ei öeldudki, vaid toimetajal sai pähe minu eest. Kui palju mina olin, puhver olid siin-seal, tegid õieti, eks ole, maised võitsid edasigi tegijatele, sain pähe, ise ülemuste poolt süstimised, vahvad juhust oli, ma rääkisin seda, kui Makedoonia Aleksander ise rääkisin, seda siis seekord ma olin ise teinud sellega hõbedasi. Ka Makedoonia Aleksander võitis päris riigi, eks ole, ja siis seal olid niuksed orjad, endised kreeklased, kes olid sattunud sõjavange, sisend pärsi orjusesse. Ilmselt ei, ei valitseja ei valitseja, mis koju tagasi jäime, imevõime ju, võitsid võõrsil võimud seda. Me võime võitjatena võõrsil võimud, seda kui ilus assonants, eks ole. Järgmine päev oli helistatud, vilgustati minu ülemuse juurde. Seda siis sellega öelda. Mõtlesin, mida ma ütlesin, seda ma tahtsingi öelda, seda ütlesid need orjad, kes ei tahtnud koju tagasi minna. Arvasid venelaste vastu näiteks sihtinud seal massiline, näete, kui huvitav, tahtsite helistati, mõtlesin, et huvitav et varga peas müts põleb. Ta sai kohe aru, et see käib tema kohta, mina ei saanudki aru, ta sai ise kohe aru, kui hellad nad on, eks ole. Sellepärast oli see suurkontrollisüsteem edestad. Ja ma ütlen seda, kui lasin läbi selle laulu, oi aegu ammuseid aegu endiseid olijale helistatud järgus mindi ülemuse juurde Soborgigaardsesse laul, mis ütleb üks vana kommunist seal pargivad all, mida lauldakse Pariisis ja siis mulle öeldi. Kirjutage oma vastust sellele mehele. Tegin vastutuse niivõrd lihtsa vastuse tegid. Et andke andeks, auväärt veteran, et mina nii rumal ja noor inimene ei teadnud, mida lauldi. Valge kaardesse kõlkidest Pariisis. Tei. Nähtavasti teadega seal käinud mina ei ole, käitud, ärge pange pahaks, kui ma seda ei teadnud. Aga elu on teid kindlasti väga huvitavate inimestega kokku viinud, Kedadeni eredalt praegugi veel meenuta. On küll näiteks kasvõi minu need kaaslased, kellega ma olin sõjas hiljem politseiosakonnas, kõik on minu meelest väga toredad inimesed. Inimlikud olevused tegid väga palju kasulikku ja head rahvri sel momendil, kui oli ümberringi kõik väga keeruline. Nad hoidsid oma rahvast, armastasid neid inimesi ja kõik siis kasvõi minu ülemusidki on sattunud mul ka ikka inimesed. Nad on sellepärast minuga pahandanud, et mina nii rumalana madiaanides tuleb karta sõnaga Mart pidanud kartma, aga ma ei kartnud ja sai sellepärast noomida. Miks sa ei karda, sa pead kartma. Lõpuks ma ikka õppisin kartma ka vaibad, võtsin ette, kui ma lugesin mõnda materjali, näiteks. Ma tahtsin juba ette, et siin midagi, mille pärast saab sõimata, aga see, mille pärast mul tuli mu oma kohast silma ajada kunagisi oli Ugala teatriga seal oli tõesti niimoodi, et ma ei osanud karta kaaslased. Muidugi kõiksugu asju välja laduma, tolle aja kohta oli see muidugi võimatu ju. See oli ka ju 10 aastat liiga vara oli sellel perioodil. Nii, et siis oli, oli minul see niisugune lugu, et pida mult ja tuli Heameti ära panna ja maisiga õnnelik, et see nii juhtuks. Ma ütlen meestele ka Ugala meistrile aitäh. Osaliselt ilmselt ametist lahti muidu paist lahti saada. Te rääkisite, et loodate, et teie väike tütar võib-olla tulevikus teeb midagi teie mälestustega edasi, aga tütar on teil päris pisuke alles praegu? Ta on kümneaastane, jah, aga kooli saata siiamaani väga hästi paistab ikka see kooli asi, isegi huvitav seal siis kolm korda hilisemate hetas ära läheksid. Minu meelest ja vastuolev asi tunneb ka huvi, paljud asjad minu meelest seal minu meelest andsid, tore, kui inimene tunneb huvi. Näiteks jala, tunneb huvi tantsu vastu laulu vasturingides Sisborsi vastu. Aga kas teie oma paljude keelte vastu huvi olete suutnud ka talle edasi anda ja antiigi vastu? Ja Käisi inglise keele kursustel juba ma ei taha peale käia, sest ma tean, kui hakkan peale käima, siis võib-olla sa kaotad selle huvikuma, sundima hakkan, aga ma ootan, tuleb ise küsima ja siis on veel palju parem rääkida. Kas te olete oma teistele lastele ka saanud ja tahtnud sama palju tähelepanu selle kasvamise ja inimeseks saamise juures pöörata, kui nüüd? Kahjuks vot siis, kui mul see vanem tütar oli, siis musi ma olin nii kõvasti hõivatud, et ma tõesti saanud temale midagi pühenduda ja mul on sellest kahju oleks pidanud rohkem pühendama. Aga noh, ega seal ka viga pole, ta on kaks kõrgemat kooli lõpetanud ja praegu aja ajakirjanik on praegu ja ka minu meelest teatriot köimendaga, seal pole häda midagi ja ega ei saa karmid nõuda. Elu ise juhib inimest lõpuks oma õigele kohale ja panete sinna, kus ta kuulub. Et ei tohi vanem põlvkond oma lastele oma unistusi peale suruda See on õigus, et seda tehakse, kahjuks siis lapsel jääbki mulje, et naba pole midagi väärt ka india, seda, mida ta midagi hakkama saab. Hinda sedagi. Selles valguses meie praegust elu vaadates, kus moraalinormid on kõik kuidagi devalveerunud. Kas te olete vaadanud nooria, mõelnud nende üle? Kuidas ikkagi niisugune jõhkrus ja alasti materiaalne kasuahnus on esikohal? Mõelnud ma käisin hiljuti kohtamas vangidega ongi majas vangis, vaatasin seal nende hulgast keset neid, siis minu verest tungisid mulle täitsa normaalsete inimestena. Ma ei osanud midagi paha ütelda ka aimata, noh vähemalt vähemalt olemuse või, või küsimuste järgi või midagi ei ole. Aga kui ma tänaval vaatan mõningaid niukseid väljakutsuvaid? Ei, mul tekib niisugune mulje, et need inimesed on peast tühjad. Või siis teine võimalus, et nad nii põlgavad ja vihkavad vanemat põlvkonda meelega teevad seda, et neid ärritada. Või ei pane üldse seda vanemat põlvkonda tähelegi. Nad eksisteerivad. Ja solvavad seda niimoodi, arvavad, et see oli nende vägitegu. Aga minu arust see sarnaneb sadismiga, tunneb rõõmu sellest, et saab teistele ülevalt alla sülitada, kuigi ta ise midagi väärt ei ole. Aga kas selliste inimestega on Eestil lootust? Väärtused olemas ainult nende inimestega. Aga ma kardan, heidan vist ka meie ametnikud hulgas praegu ikkagi veel võrdlemisi vähe, ütleme kasvõi need kaubanduse ala inimesed, kas nad tõesti ei suuda lahendada asja, niiet pruugiks hirmsasti neid hindasid kasvu taga ajab ja näitab kõikuid, tühine, seal kasu tagaajamine on täitsa tühine, aga nad arvavad, et seal suur asi. Aga midagi pole teha, ega siis meie meie tahtmisest nii palju ei olenegi, elu läheb oma rada ja kõik peab nii minema. Ja omaenda viks najal peavad inimesed tundma õppima, mis tähendab see tegelik vabadus ja õige ellusuhtumine. Alguses olid ikkagi välja seed, ikkagi inimlikkus peab olema, siis on elu väärt ka elada. Aga kui seda ei ole, siis on see elu elamine. Teie enda nimi on vist üks tuntumaid kogu Eesti rahva seas. Te olete üks tuntumaid eestlasi mu meelest. Aga kuidas te ise arvate, mis kohal ja Eesti kultuuriajaloos olete? Ma arvan, et üks nendest, kes on püüdnud kaasa aidata teadmiste levikule rahva hulgas üks nende hulgast, kes püüavad rahvale selgitada või rõhutada, et teadmised on toredad asjad, et need tasud taga ajad. Neid tasub korjata seal ainukene aaria, mis inimesel on, mida ei saa keegi sult ära võtta mitte keegi omni amee, ameecum, porto, kõik, mis mul on, kannan endaga kaasas, eks ole. Niimoodi anud mühvikus kohta. Haatsin ennast lohutada, sest ma olen võimeline täitma ka mõningaid funktsioone siis, kui mul raha taskus ei ole ikka midagi saan teha kasumuses, rahahunnikust on, kui mind kiik sellel põlgavad. Mis kasu mul sellest on? Nagu see seati olis Moja haigus omal ajal ka Eestis, kui Eesti vabariik veel oli täielik vabariiki, et siis väga rikkad rahajõmmid kõrtsis armastasid kutsuda tuntud näitlejaid tegelasi ka oma lauda, et sellega siis oma tähtsust õhutada. Sa tead ise väga hästi, kui tühine trand võidab, rahakoti oli täis ja mõni näitleja seda osavalt ära ka näiteks tööd temal oli see komasju teadis, et ma olen hakanud, aga keegi uisu vika laudva, seda ta tegi ja mõisate hukkamõistev näitleja palk pole ka teab mis eriti suur. Ta oli nii huvitav inimene, teavil prevaleeriv, seal lauas ta isegi kamandas. Ta oli oma tuntud inimene, näitleja, teadusemehed, need olid teist laadi. Minu meelest on teadusemees ise on ta muidugi hirmus õnnelik, kui ta tühine teadusemees, kui ta satub oma alale, saab seda teha. Aga kui me vaatame ka kõrvalt, näiteks kui ta, kuidas läheb ainult ühte sisendit, Hans õnnetu inimene ka on eluvõõras, iga mullale on ta täitsa eluvõõras. Sabati Nügada tabasid tema naine. Abikaasa on palju targem kui tema ja see hoiab teda üleval. Näete, kuidas on ikka ilusam tasakaal? Ta leidis juba niisuguse elukaaslase, kes tema eest hoolitseb. Istlikkuseks Antype voolises oma jooksete seest ja muud midagi teha, kui käia mööda turgusid ja muudkui rääkida rahva lehvitseteist. Kodus süüa tegid naine ju. Sa ei kartnud surma kaasa, ta oli elanud küll. Enda meelest oli ta küll elanud ja märkas, et kui ta juba liigne on, et õpetaja surma kaaberi õpetab oma oma kodanikke teavitada teisi võimalusi, Chavid ära põgeneda ei teinud seda. Siis on nende liiga kerge ärasendisse seedivad seda, mis seal tegid. Aga mida teie surmast arvate? Ma arvan niimoodi, et see on paratamatus ja igal asjal on algus ja lõpp. Samuti igal indiviidil, igal olevusel on see olemas. Muidugi õnnelik on see, kellel ta tuleb valutult äkki ilma pikaajalise piinlemised ja tissi kaelas koormaks olemiseta, siis on see asi õnnelik. Aga ma ei usu seda, nagu mõned arvavad. Aga ega ma seest teisi kauka ei mõistagi sihid mõte, et ma ei usu seda, et nüüd tuleb mingisugune paradiis või minu meelest on see liiga lapsik. Aga tuleb teine ilu. Aga see võib olla, aga mina ei tea seda. Seda ei tea keegi. Mäletate, kuidas ütleb Hamlet seal uurimata maal, kus keegi pole tulnud tagasi ühe sõnakese suunatorigi tagasi, sest me ei tea, mis nüüd tootab? Tizalaks jagaks ilupõrgus, kuid aega läks seda, mis osati teises ilmas seal uurimata maal, kus keegi pole tulnud tagasi nii talumegi tuntud vaeva söanda põgeneda tundmatult juurde, eks ole, me kõik põlgulist sissinaatses maailmas ka süsiloomus kaotab oma jume ja pikovele nukraks, kahvatab hingest ülendavad aated kõik targut, just seetõttu hääbuvalt jääb tegu tegemata. Kordasime 1991. aasta keskööprogrammi, kus esines Hardi tiidus, kes täna oleks saanud üheksakümneaastaseks.