Algab järjekordne saade sarjast, riigita rahvas. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Paar päeva tagasi helistas üks kuulaja ja küsis, millisest rahvast tuleb järgmine saade. Kui ma ütlesin talle, et saade tuleb Aserbaidžaanis ja Dagestanis elavatest leskidest siis ta sõnas, et hooma tean, leskisid küll. See on see rahvas, kes less. Kinkad tantsib. Lis Gincaniuleskide rahvatants. Kuidas sellele Skinkaga lood on? Nii ja naa tõepoolest meile see tants, mida me tunneme nime all selles Kinko meile on ta eeskätt tud võib-olla selle nime tõttu leskile tantsuna. Tegelikkus on natuke keerulisem. Leks kinga on tants, mis on omane väga paljudele põhja kaukaasia rahvastele. Üldiselt arvatakse, et see tants ei ole pärit leskide seost või mitte kuidagi ei ole riskidele rohkem omane kui mitmetele teistele rahvastele. Nii et jah, me tõepoolest leskisid, teame selle nimel eskincol, aga kuidagi ebaõiglaselt palju seostatakse seda leskinka, tantsu ainult leskid, aga tegelikult on ta laiem Põhja-Kaukaasia tants. Mida siis tantsitakse nii paaris, mees ja naine tantsivad les kinga on ka ainult meeste tantsuna. Seejuures on huvitav, et see paaristants on selline, kus mees ja naine omavahel tantsu jooksul kordagi kokku ei puutu. Too naine oma tantsus peamiselt jälgib meest, vaatleb mehe tantsu, kusjuures mehe tantsles Kinkas on reali tants mõõgaga. Ja, ja kui Läskynkkan ainult meeste tantsis enamasti Antsitakse koos mõõgaga. Ütleme leskid, aga seda rahvast on ka teisiti nimetatud leskiinid. Nõukogude ajal prooviti tõepoolest eesti keelde kavam juurutada terminit leskiinid aga see on puhas vene keelest võetud laen, mille ei ole eesti keele või originaaliga ehk siis leski keelse terminiga mitte midagi pistmist. Veskid ise nimetavad ennast ainsuses leski jaa, mitmuses leski arr mis näitab, et eestikeelne termin leski on kokku lange omakeelse veskikeelse terminiga. Ja seetõttu tuleks eesti keeles eelistada terminit leski ja veskid mitte vene keele Toorla vaenu leskiinialeskiinid. Nii nagu viimasel ajal on kuulda olnud kaosseetide kohta, mõned proovivad siin kasutada Osseetide kohta ka venekeelsed terminid, ossatiin, tiinid eesti keeles, jäägem ikka omakeelsete terminite juurde, nii et tänases saates räägime leskist ja leskidest jäleskistanist Yaleskistanist ja see piirkond, kus leskid ajalooliselt juba sajandeid ja sajandeid elanud on. See piirkond kannab leski keeles nimetust leskistan ja Aserbaidžaan, kus leskid muuhulgas elavad suhtub sellesse terminisse väga negatiivselt, kuna Aserbaidžaanis termin leskistan, sümboliseerib justkui katsed Aserbaidžaanist eralduda, sümboliseerib justkui aserbaidžaani, riigi lõhkumist ja Venemaalt Dagestanis, kus leskid elavad ka seal teised rahvad või ka Venemaa keskvõim ei suhtu sellesse terminisse. Riskist on väga soojalt, sest ka nende jaoks termin võib-olla küll vähem kui Aserbaidžaanis, aga siiski seondub natukene iseseisvuspüüdluste või või reaalse autonoomia püüdlustega. Nii et me räägime tänases saates rahvast kahel pool riigipiiri. Jah, me räägime järjekordsest rahvast, kes ajaloolise ebaõigluse tulemusena on sunnitud elama kahes erinevas riigis kusjuures selle rahva põline asuala on vägagi com paktne, ta on täiesti ühtne territoorium, mille siis teised suuremad rahvad, naaberrahvad on oma vallutuste oma võitluste tulemusena omavahel ära jaganud. Nii on siis jah, olukord, kus rahvas on sunnitud elama kahel pool riigipiiri ja selline elamine kahes riigis ei tee mitte keerulisemaks ainult rahva omavahelist läbi käimist vaid see muudab keerulisemaks ka selle rahva püsimajäämise. Jah, väga valdav osa leskile kodumaast asub mägedes kõrgmägedes ja selle leskistani kõrgeim punkt 4466 meetrit üle merepinna. Asub Aserbaidžaani ja Venemaa piiril. Ja nii ongi siis, et seda Mäedi puhkpeavad omaks Dagestani rahvad Dagest on, peab seda omale kuuluvaks, Aserbaidžaan peab seda mäge jälle samamoodi omale kuuluvaks ja see pea neli pool kilomeetrit üle merepinna. Noh, see on küll nüüd kõige kõrgem tipp, aga ta ei ole selles mõttes midagi väga erandliku, et neid kolme poolekilomeetriseid, ka neljakilomeetriseid, punkte seal läheduses on mitmeid. See on piirkond, mis on jaotatud looduse poolt üksikuteks üsna isoleeritud osadeks. Orud vahelduvad mägedega ja võib öelda, et veel mõned sajandid tagasi. Selle rahva erinevate osade omavaheline läbikäimine väga tihe ei olnud. Sest liikumine selles piirkonnas on, on üsna keeruline, kui me tõepoolest peame liikuma ilma igasuguste eriliste abivahenditeta. Ja elamine seal mägedes määrab ära ka suuresti Pleskid elustiili. Valdavalt on tegemist lambakasvatajatega ja peab ütlema, et väga palju leskisid käib tööl sootuks kaugemates piirkondades sest leskistan on üks väga kõrge tööpuudusega piirkond. Aserbaidžaani leskistanis arvatakse olevat puudus 50 protsenti või enam. Ja ega sealt Dagestani Killeskistanis väga palju olukord varem ei ole. Nii et jälle räägime rahvast, kes suuresti naturaalmajanduse tingimustes elab ka täna ja ka rahvast, kelle esindajad jah, paljud käivad tööl kodunt kaugel. Kui me oma eelmises saates rääkisime kõrgmägedes elavatel Jagnoobidel puuduvad teed siis leskidel on teed olemas. Teed on olemas ja elekter on piirkonnas olemas. Nii et me ei saa rääkida väga maha jäänud piirgast, kuigi loomulikult leskistanis on ka palju selliseid alasid, kus ei ole elektrit ja kus majapidamistes puudub elekter. Olen näinud selles piirkonnas selliseid huvitavaid pilte, kus mägede vahel ponnid. Aga onni katusel on satelliitantenn. Nii et ka selline omapärane erinevate ajastute kooslusse. Ühe sama pildi peal võib kohata noori, kes on täiesti kaasaegselt riides ja vanemaid inimesi, kelle riietus pigem on iseloomulik meie mõistes ikkagi rohkem 19. sajandil. Kui palju neskisida. Veskid on järjekordne rahvas meie saates, kelle arvu kohta väga täpseid numbreid ei ole võimalik öelda. Üsna täpselt on riskide arv teada Venemaal, Venemaal, siis elab tänasel päeval umbes 420000 leskid ja sellest umbes 350000 elab Dagestanis ja sellest 350-st 1000-st väga valdav enamus elabki Dagestani lõunaosas niinimetatud leskistanis. Teine piirkond, kus veskid siis elavad, on Aserbaidžaan, täpsemalt aserbaidžaani vabariigi põhjaosa see põhjaosa, mis piirneb Dagestani ja vot selles piirkonnas on leskide arv suurel määral teadmata. Aserbaidžaanis endas räägitakse ametlikult umbes 200-st 1000-st leskist. Leskinen ise ütlevad päris kindlasti on neid 350 või 400000 aga mõnede eski organisatsioonid räägivad isegi 700-st 1000-st leskist. Ja kui me mõtleme seda, et Aserbaidžaanis on ka teiste väikerahvastega selliseid probleeme, et keskvõim püüab nende arvukust näidata oluliselt väiksemana, kui see tegelikult on oleme me ju oma saadetes kunagi rääkinud talussidest, kes olulisem, elavad Aserbaidžaanis ja kellaga. Samalaadne probleem on, et nende arv on teadmata, sest aserbaidžaani keskvõim püüab aserbaidžaani näidata väga valdavalt aserbaidžaanlaste koosnevana. Miks võib nii mõnigi küsida? Noh, meie siin võib-olla tõepoolest tekib küsimus, miks, aga paraku maailma praktika väga paljudes maailma piirkondades näitab, et riigi suurimad rahvad tahavad võimendada suurima rahvaarvu ja vähendada kõikvõimalike väiksemat arvu kuni selleni välja, et need väiksemad lõpuks täiesti maha salatakse, ära unustatakse. Ja võib-olla siin on ka see moment, et kui see rahvas on väga väike, siis justkui ei olegi põlisele väiksele rahvale nagu vaja mingisuguseid erilisi õigusi anda. Kui rahvas on väga suur, kui ta paistab välja väga suurena, siis ilmselgelt ka rahvusvahelisel tasandil hakatakse kaasaegses maailmas siiski järjest enam rääkima sellest, et põhistele rahvastele tuleb anda elementaarsed õigused, tuleb anda mingisugune autonoomia. Ja Aserbaidžaan on paraku riik, kus väikerahvastele ei anta Ta mitte mingisuguseid autonoomseid õigusi. Kuigi jah, tõepoolest Aserbaidžaanis on olnud võimalik ja ka käesoleval ajal on võimalik koolides isegi õppida lekski keelt. Aga noh, leski keele õppimisest üksi kahtlemata kaasaegses maailmas normaalse olukorra saavutamiseks ei piisa. Täna on isegi raske öelda, kas liiskisid elab rohkem Venemaal või Aserbaidžaanis. Et ametlikult elab neid rohkem Venemaal, aga väga suure tõenäosusega tegelikkuses elab neid rohkem hoopis Aserbaidžaanis. Kuigi jah, kui vaadata nüüd kaarti, seda leskistani geograafilist paiknemist, siis Dagestani piirkonnas on leskistan mitu korda suure kui Aserbaidžaanis. Aga Aserbaidžaanis on leskistani elanike keskmine tihedus ka kohati mõnes piirkonnas kordades kõrgem kui Dagestani leskistanise. Nii et see, et kaardi järgi vaadates Dagestani leskistan palju suurem on kui aserbaidžaani, leskistan see üksi nüüd väga head informatsiooni meile siiski veel ei anna. Ja kahjuks on ka nii, et nyyd Dagestanis kui Aserbaidžaanis ei ela leskid mitte mingis ühtses administratiivse üksuses vaid nende elupaigad on jaotatud mitme administratiivse üksuse vahel. Kusjuures Dagestanis on huvitav see, et mitmetel väiksematel rahvastel On Dagestanis olemas omanimelised administratiivsed üksused ja on saavutatud olukord, kus rahvas elabki valdavalt omanimelises administratiivsed üksused ja väikerahvaid Dagestanis. Palju väikerahvaid on Dagestanis väga palju. Kusjuures jällegi see on number noh, mida väga täpselt välja öelda ei saa. Pagestan on piirkond, kus mõiste rahvas on vägagi hajuv. Toon lihtsa näite Dagestani suurimaks rahvaksonovaarid. Neid on Dagestanis ümmarguselt 800000 aga mõned eksperdid ütlevad, et avaarid ei ole tegelikult üks rahvas. Et see inimgrupp, keda me nimetame vaarideks, koosneb vähemasti viiest erinevast rahvast. Nii et see rahvast arv seal on üsna selline lähenemise küsimus. No kindlasti ka kõige minimaalsem kalkulatsioonide kaasat elav Dagestanis põliselt üle 30 rahva, aga Dagestani kohta on räägitud ka 50-st, isegi 60-st rahvast, sõltuvalt siis sellest, keda eraldi rahvaks pidada. Nii või teisiti kusagil mujal endises NSV liidus ei kohta, piirkonda, kus väga väikese maa-ala peal oleks nii palju erinevaid rahvaid, Dagestani on tõesti väike 50300 ruutkilomeetrit, tähendab seda, et Dagestan on Eesti, millele on juurde liidetud kaks Saaremaad, see on väike ala. Eriti kui me mõtleme selle peale, et sellel väikesel alal elab põliselt üle 30 rahva. Nii et leskitzis, jah, Dagestanis suuruselt neljas rahvas, suurim rahvas, avaarid, järgmine targinid edasi kummutid, keda on ainult natukene leskidest rohkem. Dagestani elanikkonnast tänaleskisid on umbes 13 protsenti. Dagestani elanike arv 2008. aasta lõpus on umbes 2,7 miljonit ja mis on piirkonna kohta hästi huvitav et see on piirkond, kus ilmselt kõikidest Venemaalt ronoomsetest piirkondadest kõige vähem on venelasi, seal on tänasel päeval natuke alla viie protsendi venelasi, kusjuures protsent 1989. aasta rahvaloenduse ajal oli natuke üle üheksa. Ja kui me vaatame ajas veel tagasi, siis 1959. aastal oli Dagestanis venelasi enam kui 20 protsenti. Nüüd see, et venelaste suhteline arv Dagestanis kogu aeg väheneb, see on tingitud kahest protsessist. Ühest küljest sellest, et Dagestanis on enamikel rahvastel väga kõrge sündivus täna ja suhteliselt väike suremus, ehk siis nende rahvaste loomulik iive ületab sealsete venelaste loomulikku iivet kordades. Aga on ka veel teine põhjus, Dagestanis on viimasel ajal ka venelasi lahkunud. Noh, teame, et Dagestan on viimase 15 aasta jooksul olnud üsna keeruline piirkond. Ja õigupoolest on rahvusvahelisse meediasse sealsetest probleemidest jõudnud siiski väga väike osa. Me siin Eestis ei kujuta endale tegelikult hästi ettegi, kui keeruline on olukord Dagestanis. Kui palju seal pidevalt sisuliselt igapäevaselt toimub erinevaid vastuhakke eeskätt vastavaks Venemaa keskvõimudele, miilitsale, sõjaväele, sest Dagestan on üks ülimalt korrumpeerunud piirkond ka isegi Venemaa mastaabis üks kõige korrumpeerunud piirkondi üldse. Kui plahvatused, mõrvad, kõikvõimalik, muu selline koledus on Dagestanis igapäevane, siis leskide alal, see ei ole väga igapäevane. Pigem on tegemist suhteliselt rahuliku alaga ja seda vaatamata asjaolule, et piirkond asub mägisel alal, piirkond võiks olla hea varjumise mõttes. Aga jah, riskid on saavutanud selle, et see on piirkond, mis ei olegi, ütleme Venemaa standardeid arvestades mitte midagi väga erilist, kus ka kuritegevus ei ole näiteks just mitte väga kõrge Venemaa standardite kohaselt. Aserbaidžaanis mõistagi on ametlikult leskisid ju ülimalt vähe ametlikult neid on seal ümmarguselt kaks protsenti elanikkonnast Aserbaidžaanis, ametlikult on väga valdavas enamuses elanikud Aserbaidžaani aserbaidžaani leskistan on ka tegelikult üsna selline rahulik paik, et võiks öelda, et leskid selles rahutus Kaukaasias on silma paistnud vähemasti viimasel ajal küllalt sellise tagasihoidliku ja, ja mitte võib-olla väga tulipäise rahvana, kuigi Aserbaidžaani keskvõimud on nii üheksakümnendatel aastatel kui ka viimastel aastatel püüdnud leskidele külge kleepida kõikvõimalike silte. Kuna üheksakümnendatel aastatel oli leskidel siiski üsna tugev soov leskide ajaloolised asualad ühendada ja minu arvates oli see täiesti õigustatud siis Aserbaidžaan on, kes ühel hetkel hakkas kartma oma riigi territoriaalse terviklikkuse koha pealt püüdis seostada leskisid mingite pommiplahvatusega Bakuus. Tegelikkuses ei ole neid Bakuus toimunud pommiplahvatusi rahvusvahelisel tasandil kunagi suudetud konkreetselt leskidega seostada. Aserbaidžaan püüdis seda teha veelgi enam. Asi läks nii absurdseks. Aserbaidžaani keskvõim süüdistas leskisid koostöös armeenlastega, teame ju, aga seda. Seoses Mägi-Karabahhi konfliktiga on armeenlased Aserbaidžaani suurimaks vaenlaseks täna sõna otseses mõttes ja süüdistused veskit toetada tahavad Armeeniat, armeenlasi aitavad. Aserbaidžaanis on see väga-väga tõsine süüdistus. Aserbaidžaani kohta võib päris kindlasti öelda, et meie mõistes ei ole tegemist vähimalgi määral demokraatliku riigiga ja seda mitte ainult et tippjuhtkonna tasandil, kus me teame, et on võim edasi antud isalt pojale ja nii et sellises riigis sellises mitte demokraatlikus riigis ei ole väga imestada, et see suhtumine leskidesse selline negatiivne on ja et ka selliseid silte püütakse säilitada. Veskide elu-olu üle on arutletud ka teaduskonverentsidel. Selle aasta maikuus räägiti leskidest Moskvas toimunud konverentsil. Aserbaidžaanlased suhtusid konverentsi väga kriitiliselt. Nad jätkuvalt kardavad, et leski püüavad leskistani alasid ühendada ja leskidel on Venemaa riigiduumas mitmeid väga mõjukaid toetajaid. Ja need mõjukad toetajad seal riigiduumas on samuti sõna võtnud ja väitnud, et see piir, mis suuresti 1920. aastal paika nii-öelda loksus, et see piir on ebaõiglane ja see piir tuleks üle vaadata ja eks kui selliseid sõnavõtte tuleb suure naaberriigi kõrgetest võimukoridoridest, siis eks see on teinud aserbaidžaani valvsaks. Ja kuigi siinkohal võiks öelda, et see idee või soov, et leskid elaksid ühes riigis ja, ja ühtses piirkonnas, see soov on tegelikult igati arusaadav ja igati mõistlik. Eks aas tuleb aru saada ka Aserbaidžaanist, et paraku elame me maailmas, kus peaaegu mitte ükski riik ei taha loovutada ühtegi ruutkilomeetrit oma territooriumist ja selleks, et riigi territooriumit hoida, mõeldakse välja mida iganes teises küljes, need kollased printsil, mis seal toimunud, on põhiosas olnud siiski kultuurikonverentsid. Poliitiline pool, loomulikult on tulnud esile leskide vool ei saakski teisiti olla, probleemid on piisavalt teravad, et see poliitiline pool esile tuua. Aga põhiosas on olnud siiski tegemist kultuurikonverentsil ja riskide mure. Konverentsil on olnud selles, et kuid Dagestanis leskid siiski on suutnud säilitada oma keele. Kuigi jah, noorte hulgas leski keele kasutamine väheneb kogu aeg järjest enam minnakse üle vene keele peale Aserbaidžaanis leski keele rääkijate arv väheneb väga suure kiirusega. Ja Aserbaidžaanis on olukord selline, et ega need leskid avalikus kohas väga leski keeles rääkida ei taha ja ei julgegi. Kuigi seaduse mõttes ei ohusta neid miski, ei ole kuidagi seadusega keelatud leski keele kõnelemine. Aga Aserbaidžaanis suhtumine leskidesse, leski keele kasutajatest on nii negatiivne. Veskid kardavad lihtsalt füüsiliselt oma tervise pärast. Veskid ise leskid, organisatsioonid ütlevad, et kui see praegune olukord jätkub, siis Aserbaidžaanis leskide arv juba lähema 10 aasta jooksul väheneb sellisest tempos, et Me võime äkki ta leski keele kadumisest Aserbaidžaani. Seal ei ole ju riskiga õpikuidki trükitud ainult paar raamatut on vist ilmunud. 1994., sest tal oli vist esimene õpik ja 1996. aastal oli päris kindlasti leski aabits, mis Aserbaidžaanis ilmus. Aga Dagestanis ei näe siiski sellist piirangut ei näe sellist survet, et raamatuid välja ei anta. Pigem on küsimus selles, et piirkond on vaene ja kes kui Venemaal mitte kuidagi ei toeta väikerahvaste keeltes kirjanduse väljaandmist. Miski keel kuulub siis põhja-kaukaasia keelte hulka. Ja need põhja kaukaasia keelte rääkijad moodustavad Dagestani elanikkonnast väga valdava enamuse suurusjärgus isegi kolm neljandikku elanikkonnast. Ja riskikeel on siis täpsemalt ida kaukaasia keelte rühmaleski harusse kuuluv keel. Selles leski harus on veel mitmeid teisigi keeli. Veskile kõige lähemad sugulaskeeled on agulikeel ja tabassaroni keel. Riskide kaugemate sugulaskeelte hulka ida kaukaasia rühmas kuuluvad muuhulgas siis ka näiteks tšetšeeni keel ja avaarikeel ehk siis Põhja-Kaukaasia piirkonna suurimate rahvaste keeled. Veski keeles eristatakse yldiselt kolme dialekti. Neist kahtede räägitakse Dagestanis. Aserbaidžaanis räägid exe kolmandat dialekti, Kuuba dialekti Aserbaidžaanis räägitav dialekt erineb siiski üksjagu oluliselt Dagestanis räägitavatest dialektidest. Kuigi nüüd keelereeglid on, kõikidest dialettides kokku langevad, aga just sõnavara poolel on siis olemas erisused leski keel on täna Dagestanis üks ametikeeli vähemalt formaalselt aga kõrvuti leski keelega on Dagestanis ka palju teisi ametikeeli ja siinkohal võib tõepoolest kasutada sõna palju, sest neid ametikeeli seal ei ole mitte kolm ega viis, vaid üksjagu rohkem. Veskikeeles on palju sõnu araabia keelest, pärsia keelest, mitmete türgi rahvaste keeltest. Vene keelest. Alates 40.-test aastatest püüti leski keelde jõuliselt sisse tuua vene sõnu ja mitte ainult uudissõnadena, vaid püüti ka asendada siis omaaegseid araabiakeelseid ja, ja pärsiakeelseid sõnu venekeelsete sõnadega. Leskid kasutavad oma keeles kuud täishäälikud o i u ja öö. Kusjuures huvitav on see, et ood kasutatakse ainult laensõnades. Mis veel on leski keele kohta minu arvates väga huvitav on kääneterohkus. Me teame, et eesti keel on tuntud oma käänete rohkusega aga eski keeles on 18 käänet ja, ja igapäevases kõnekeeles kasutatakse neist kahteteist käänet. Nii et üsna keeruline keel ja veskiga kirjakeelega on see lugu, et leskid on omal ajal kasutanud araabia kirja. Mõned leskide ajaloolased väidavad, et et juba selles kunagises Kaukaasia Albaania riigis, mis eksisteeris, oli leskide esivanematel kasutusel kiri, et nad kasutasid sealset Albaania kirja. Kas need leskid esivanemad seda kirja kasutasid, täpselt teateid pole, aga aga hilisemast ajast on tõesti teada. Paljude sajandite vältel kasutasid veskid araabia kirja kuigi kirjaoskus oli seal väga väike väga-väga pikkade sajandite jooksul. 1928. aastal viidi leski keel üle ladina kirjale ja 10 aastat hiljem, 1938. aastal viidi Cyriilitsale. Aga nüüd huvitav moment, tänasel päeval on see Aserbaidžaan on riik, mis 1990.-te aastate algul läks kirillitsa-lt üle ladina tähestikuga. Ja Aserbaidžaan on püüdnud seda ladina tähestikku juurutada kogu riigis, ehk siis k leskide seas. Et kuigi leski on harjunud kasutama kirillitsa ja püüavad seetõttu kasutadagi Riilitsatelt põhja pool, elavad leskit kasutavadki Riilitsat siis Aserbaidžaanis jah, ega sellesse kirillitsa kasutamisse täna väga soosivalt suhtuta. Samas Venemaal absoluutselt ei suhtutakse soosivalt sellesse, kui veskid läheksid üle ladina tähestikuga Venemaaga. Nii olukord lausa selline, et mõned aastad tagasi vastu täiesti seadus mis ütles, et Venemaal elavate rahvaste kirjakeeled põhinevad kirillitsa. Kas on märgata ka, et aserbaidžaani leskid kolivad Dagestani? On ka sellist suundumust, et siiski mõned püüavad kolida Venemaale, aga väga ulatuslik see siiski veel hetkel ei ole. No ilmselt ei ole siis olukord veel täna nii hull, et saad, peaks ära kolima. Samas rahvusvahelised organisatsioonid siiski ütlevad nii, et need Pleskistani probleemid Aserbaidžaanile on isegi suuremad kui probleemita lussidega ja noh, leskistanis on ka see probleem, et toimuvad täiesti ettearvamatud arreteerimised. Seda küll nüüd paraku mõlemal poolel, nii Aserbaidžaani poolel kui Dagestani poolel. Kui Aserbaidžaani poolel ei ole probleemiks mitteuskujaid Aserbaidžaani poolel võib-olla aktiivsemaid leskisid, püütakse isoleerida Sis tervest Dagestanis, viimastel aastatel on olnud päris ränk tendents selles suunas, et tõsiseid islamiusulisi noori sõna otseses mõttes röövitakse röövitakse maskides inimeste poolt. On täiesti selgelt teada, et need maskides röövial tegutsevad Dagestani võimude mitte ainult soosingul, aga kahte Dagestani võimude mahitusel ja ja samas siis Dagestani võimud laiutavad selle peale käsi, et noh, meil umbes asjast midagi. Ja, ja need röövimised on nii hulluks läinud, et Dagestanis on tekkinud emadeorganisatsioonid, kelle lapsed on röövitud ja on pöördunud ka mitmete Euroopa organisatsioonide poole. Euroopa organisatsioonid sekkuksid nüüd leskistanist, on see probleem võib-olla täna natukene veel vähem tunda, aga siiski ka seal on tunda üldiselt leskid on islamiusuline rahvas valdavalt olnud sunniidid, vähemal määral on ka šiite. Aga leskide usus on jällegi selline huvitav moment, mida me oleme mõne rahva puhul ka varem täheldanud. Et kuigi on tegemist tugeva usuga rahvaga, siiski see rahvas järgib ka õige mitmeid islamieelseid traditsioon ja neid järgitakse kõrvuti islamiga terves Põhja-Kaukaasias on islam just kõige viimastel aastatel väga selgelt muutumas tugevamaks, aga muutumas tugevamaks eeskätt seetõttu, et, et Venemaa keskvõim ja ja kohalike vabariikide võimuorganid elanike suhtes rakendavad väga jõhkrat repressiivpoliitikat ja ja otse repressiivpoliitika rakendamine surub inimesi just tõepoolest abi otsima. Ja selle abi saadakse sageli islamist uskuda islamisse väga tõsiselt on võimalik väga paljudest väga negatiivsetest sündmustest vaimses mõttes eluga välja tulla, oma eluga edasi minna. Islam annab selles mõttes jõudu, räägib elust peale seda maiselt, elu ja muust sellisest ja, ja see kõik aitab tegelikult neid igapäevaseid eluraskusi taluda. Nii et ma üldse ei imesta, et islam seal Põhja-Kaukaasias, kus on väga keeruline esse islam seal selles mõttes pead tõstab. Kui kaugeleulatuv Pleskide ajalugu Riskide ajalooga on selline keeruline lugu, et lesk ise rõhutavad oma järjepidevust piirkonnas kunagi olnud tugeva riigiga Albaania riigiga, täpsemalt Kaukaasia Albaania riigi. Albaania on termin, mida kasutatakse õige mitme piirkonna kohta maailmas. Me teame Albaaniat Euroopas Serbia naabruses. Balbaaniaks on nimetatud Šotimaad ja Albaania oli siis olemas ka Kaukaasias. Ja selguse mõttes võiks seda piirkonda siis ajalooliselt nimetada Kaukaasia maaniaks. Kaukaasia maania põhilised asukad olid siis need sealsed albaanlased. Ja vot nüüd leskid ütlevad, et nende ajalugu ulatub sinna Kaukaasia Albaaniasse ja nende rahvas oli selles riigis olulisel kohal. Me ei tea, kas see päris nii oli, aga riskid ajaloos ei ole olnud ühtegi sellist väga väljapaistvat perioodi leskidel ei ole olnud mingit oma suurt impeeriumit, ei ole isegi olnud oma suurt iseseisvat riiki. Veskid on ikka ja jälle pidevalt, et olnud ajaloo jooksul väga erinevad naaberrahvaste alluvuses ja võib-olla atleskide huvitavam ajalugu algab alles kusagil 18.-st sajandist. Islamiga puutusid Leskinen esivanemad tõenäoliselt kokku juba kaheksandal sajandil. Aga olles kusagil 15. sajandil islam, kinnistus enam et seni siiski oldi rohkem loodususuline rahvas ja, ja islamit järgisid siiski vähesed leskid. Ja 19. sajandi alguseks olid leskid rahvas, kes olid täielikult islamiusulised. Sellest ajast on oluline, et 1812. aasta saabus piirkonda ka Venemaa võim. Selle võimu kinnistas siis 1813. aasta rahuleping Venemaa ja Iraani vahel. Selle lepinguga vägagi paljud alad Läksid Iraani ehk siis pärslaste kontrolli alt Venemaa kontrolli alla ja üheks selliseks piirkonnaks oli siis ka leskid ala ja Tsaari-Venemaal leskid. Ala jaotati 1860. aastal kahe kubermangu vahel, üks olid Dagestani kubermang, Teeesse maha kubermang. Juba 19. sajandi keskel jagunes leskide asuala mitme erineva administratiivüksuse vahel. Kusjuures, kas peame tunnistama, et see oli tsaari? Venemaa oli täiesti tavaline. Rahvad jaotati erinevate üksuste vahel. Tsaari-Venemaal ei järginud administratiivüksused kaugeltki rahvaste piire ja nii siis jah, Tsaari-Venemaa suva tõttu sattusid veskid elama kahte erinevasse administratiivse üksusesse. Tollest ajast on oluline veel see, et 1864. aastal suruti naabruses maha ülestõusu Venemaa vastu Samiljon teatud ajalooline tegelane, kes juhtis mitmete Põhja-Kaukaasia rahvaste ülestõusu Venemaa vastu. Samilli peavad enda jaoks tähtsaks tšetšeenid aga tegelikult rahvuselt Šamiljoni avaar Kaleskid peavad Šamilli oluliseks, kuigi võib-olla see Shomilli ülestõusnuid leskid asuala puudutas natukene vähem, aga, aga siiski ka seal osa selle ülestõusu sündmustest toimus ja 1864. aastal surutise ülestõus siis lõplikult maha ja ema oli saavutanud piirkonnas absoluutse kontrolli. See aga ei tähendanud seda. Seal Dagestani erinevates piirkondades või ka laiemalt Põhja-Kaukaasias ei oleks jätkunud ülestõusud. 1008 77. aastal oli järjekordne ülestõus mitmel pool Dagestanis ja Tšetšeenias ja seegi ülestõus hõlmas osaliselt Kaleskide asuala. Ülestõus suruti Tsaari-Venemaa poolt julmalt maha. Pleskisid õnneks mahasurumine puudutas siiski vähe tapetuid ja sunnitööle saadetud leskide seast väga palju ei olnud. 20. sajandi alguses on oluline, et 1920. aastal loodi Moskva poolt autonoomne mägi Vabariik. See mägivabariik oli selline huvitav moodustis, et algselt oli selle piirkonna ometi keeleks araabia keelt. Aga kohalikud rahvad sõdisid selle mägivabariigi vastu. Ei tahetud ennast Vene võimu alla painutada. Paraku jah. See Vene võim sai mägirahvastest jagu ja 1921. aastal loodi Dagestani ANSV ja sele Dagestani ANSV koosseisu hakkasid siis kuuluma Kaleskid alad. Ja ametikeeleks sai Dagestani ANSV-s siis vene keel. Kogu 1920.-te aastate aja oli Dagestanis jagaleskistanis väga rahutu ja nõukogude võimud hävitasid seal halastamatut, islamiliidreid, rahvuslikke liidreid. Sellest hävitamisest ei jäänud, puutumata ka veskid. 1928. aastal on oluline, et Dagestanis tõsteti leskige, targi keel, avaari keel ja siis ka lõuna pool räägitav aserbaidžaani keel keele staatusesse, kuigi noh, tegelikkuse jätkuvalt peamiseks keeleks vene keel. Aga siiski jah, Antiga väiksematele keeltele teatavaid õigusi juurde 20.-te aastate lõpus, eriti aga kolmekümnendatel aastatel oli leskistanis probleemiks asjaolu, et nõukogude võimud püüdsid leskisid kõrgmägedest sunniviisiliselt alla tuua ja asustada neid madalamatel aladel elama. Leskisid paremini kontrollida, aga ametlikult siis jah, tehti seda kõike sildi all, et pakkuda leskidele paremaid elamistingimusi. Pleskid mõistagi hakkasite vastu ja selle sunniviisilise võiks öelda sisuliselt küüditamise käigus sai üksjagu palju leskisid ka surma täpsemaid arve paraku jah, ei ole siis kunagi avaldatud. Kolmekümnendatel aastatel lisandus probleemidele aga sundkollektiviseerimine, ka sellel hakkasid veskid jõuga vastu ja jällegi oli see probleem, et need kõrgmäestikus elanud leskid, kes olid ka nõukogude ajal harjunud elama vägagi iseseisvalt. Nad ei kohanenud nende kolhooside ja sovhooside eluviisiga ja, ja seetõttu kannet loodud kollektiivmajapidamised sisuliselt toimima ei hakanudki enne teist maailmasõda. Hilisemast ajast on huvitav, et juba 1965. aastal tegid leskid siis esimese katse saavutada omaette territoriaalne üksus mõned leskide ametnikud siis nõukogude ametnikud tegid siis sellise pöördumise NSV Liidu keskvõimude poole, et leskidel võiks olla omaette administratiivne üksus. Ja selle põhjenduseks toodi muu hulgas asjaolu, et riskid elavad väga kompaktsel territooriumil ja riskide Hulk Dagestanis on suhteliselt suur. Aga paraku Yasse leskide soo sai väga kiiresti ametivõimudelt tõsise hukkamõistu osaliseks ja seda mõtet ei hakatud jah, isegi mitte arutama. 80.-te aastate lõpus, nagu paljudes muudeski NSV Liidu piirkondades aktiviseerusid Kaleskistanis oluliselt rahvuslik liikumine. Ja 1990. aastal lõid Dagestani leskid rahvusliku organisatsioonis sadu all saad all on see organisatsioon, mille nimi tähendas ühtsus veskikeeles ja see ühtsus sümboliseeris siis leskide olulist eesmärki ühendada leskide asualad tollases Vene NFSV-s ja Aserbaidžaani NSV-s. Sellessad valliga liitus kiiresti ka olulisel määral leskisid, kes elasid Aserbaidžaanis ja ajapikku saad valli. Soovid suurenesid. Organisatsioon hakkas rääkima iseseisva riskistani riigi moodustamisest. Ja sellel põhjusel, et hakati juba rääkima iseseisvast riigist. Vene justiitsministeerium 1993. aasta juulis peatas ametlikult sodwali tegevuse, noh, saad all, ei lõpetanud tegelikkuses tegevust ja 1009 96. aastakongressil kuulutas, saad vol selgeks eesmärgiks iseseisva riigi loomise. Aga no selleks ajaks oli juba üsna selgelt näha, et see iseseisva leskistani riigi loomine ei ole tõenäoliselt võimalik. Ja seetõttu ei ole ime, et 1998. aastal jagunes, saad val kaheks diivaks selliseks võib-olla radikaalsemaks diivaks, mis selgelt soovis iseseisvat leskistani riik. Ja teine liiv oli siis selline vähem radikaalne ja see vähem radikaalne tiib siis oma eesmärkides piirdus reaalse autonoomia, aga, ja, ja nad soovisid siis autonoomset piirkonda Dagestanis. Aga mõttes oli ka, et samalaadne autonoomne leskede piirkond peaks olema ka Aserbaidžaanis ja muuhulgas siis selle autonoomia kõrval oli üheks eesmärgiks ka saavutada leskistani muutumine vaba majanduspiirkonnaks. Ja see vabamajanduspiirkonna moodustamine pidi siis andma leskistani autonoomsele üksusele teatama majandusliku sõltumatuse. Barakkuse saad valli, lahknemine erinevateks tiibadeks vähendas selle organisatsiooni populaarsust tava leskide seas. Nendes erinevates tiimides olevate esindajate omavahelised suhted muutusid kiiresti üsna teravateks. Organisatsioon, mis oma nimes tähendas ühtsust selle oma tegeliku, isegi organisatsioonilise ühtsuse kaotamisega, vähendas oluliselt oma populaarsust. Veski, tal on ka Aserbaidžaanis olemas oma organisatsioon, Se organisatsioon ei ole küll selles mõttes des päris leskid endi loodud, vaid see on selline Aserbaidžaani keskvõimu soosimisel loodud ja selle nimi on samurai. Ja vot see organisatsioon püüab nüüd väita, kõik on hästi, et Aserbaidžaanis on leskide olemas kõik õigused ja võimalused ja neid ei ähvarda miski ja, ja nemad on siis oma tegevuse suunanud keele ja kultuuri arendamise voole. Viimastel aastatel leskistanis midagi väga sellist olulist juhtunud ei ole, need probleemid, mis on olnud, on jätkuvalt õhus, ehk siis autonoomia probleem või soov ei ole mitte kusagile kadunud. Iseseisva Leiskistani riigi mõte on küll paljude leskide mõtetest võib olla kadunud. Reaalsus näitab, et iseseisva leskistani riigi loomine mitte ainult lähiajal, aga isegi kaugemas perspektiivis on, on ilmselgelt ebareaalne ja see mõte võib-olla on tagaplaanil, aga autonoomia idee on jätkuvalt õhus ja Aserbaidžaanis alleskid püüdnud saavutada ka kõige lihtsamalt kultuurautonoomiat. Et kui neil ei ole autonoomset territoriaalset üksust, siis olgu kultuurautonoomia. Aga paraku jah, Aserbaidžaani keskvõimud on isegi need kultuurautonoomia püüdlused tagasi lükanud. Ja võib-olla need andsid, mis on toimunud leskidel. Ega needki ei ole reaalselt olukord on väga suutnud mõjutada ja mulle natukene tundub, et, et see, et Venemaa keskvõim näitab teatavat poolehoidu nendele leskede suurkogunemistele see on võib-olla tingitud mitte sellest, et on olemas mingi tõsine soov, leskisid kuidagi aidata vaid see on pigem tingitud sellest, et hoida Aserbaidžaaniga üleval mingisugust teatavat teemat, millega oleks võimalik Aserbaidžaaniga manipuleerida. Ehk siis, kui Aserbaidžaan peaks hakkama käituma Venemaa mõistes liigselt sõltumatult kasvõi näiteks oma naftaäris et siis on Venemaal kohe olemas kaart, millele mängida ja mille väljatoomisega on võimalik siis aserbaidžaani juhtkond jälle suruda kuidagi sellesse võtmesse, mis Venemaale on kasulik. Nii et leskile seisukohast ma ei näe, et nende elu oleks viimastel aastatel kuidagi paremaks läinud või nende õigused oleks kuidagi suurenenud. Ja samuti ei oska kahjuks näha ka seda, et lähemas perspektiivis seal võiks midagi väga olulist muutuda. Võib-olla parim, mis saab juhtuda, on see, et seal ei alga sõda, sest teoreetiliselt on see relvastatud konflikt seal tegelikult täiesti olemas. Kuigi ei Dagestani lõunaosas ega Aserbaidžaani põhjaosas ei toimu mingisugust selget relvastumist. Aga kui Aserbaidžaanis jätkub leskile allasurumine, siis võib juhtuda küll, et ühel hetkel ka Dagestanis olevad veskid hakkavad tegema mingisuguseid reaalseid samme selleks, et Aserbaidžaanile eskiisid kaitsta ja ja sealt edasi relvakonfliktiks ilmselt lühike tee. Seda enam, et me peame arvestama, et riskid on siiski mägi rahvas, veelgi enam Kaukaasia mägirahvas selle rahva temperament, et on meist eestlastest märkimisväärselt erinev ja seal üks väike vale liigutus võib kaasa tuua tohutu sündmuste ahela. Piisab sellest, et mingis konfliktis kusagil keegi saab surma, käivitub veritasu ahel ja, ja, ja edasine muutub täiesti prognoosimatuks. Kui saate alguses oli juttu Lis Kinka tantsust siis saate lõpus võiks rääkida traditsioonidest. Kui palju veskid oma positsioonidest kinni peavad? Leskinen huvitaval kombel rahvas kesktänasel päeval, 21. sajandil eriti vanema elanikkonna seas üsna palju, peavad oma traditsioonidest kinni. Võib-olla aitab sellele kaasa nende elu vaiksel mägedes et nende läbikäimine muu maailmaga ei ole nii tihe kui kusagil lauskmaal elavatel rahvastel või kusagil suurtes linnades elavatel rahvastel perekonnamudel ja tööjaotus on seal hästi säilinud. Üldiseid asju otsustavad ikkagi valdavalt mehed omavahel, kuigi siin on väikseid erandeid, leski season, jätkuvalt oluline klannisisene, abiellumine ja ka tänasel päeval väga palju nendest abieludest ei ole mitte abi ellujate endi soovi väljenduseks või ta on kusagil kellegi teise poolt kokku lepitud. Ja vot nende abiellu kokkulepete sõlmimisel on siis juhtohjad klannivanemate naisliikmete käest. Aga üldiselt on, on riskid siiski küllalt meestekeskne ühiskond. Leskid on üsna tuntud oma vaipade poolest. Vaipu tehakse ka tänasel päeval hoogsalt ja need vaibad on, on äratuntavad. Kindlate geomeetriliste mustrite poolest, mida nendes vaipadest kasutatakse ja vaipade valmistamine on täna üsna oluline teadusharu mis toob paljudele inimestele, siis vaatan, et igapäevase leiva ja see on käsitöö. Jah, see on jätkuvalt käsitöö ja need vaibad on hinnatud mitte ainult keskistanis või mitte ainult Dagestanis, need vaibad on hinnatud ka palju kaugemates piirkondades. Te kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu Aserbaidžaanis ja Dagestanis elavatest leekidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.