Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona tänase saate külaline on Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliiniku juhataja professor hele Everaus. 15 aastat tagasi tegi hele Everaus esimese luuüdi siirdamise Eestis mis oli ühtlasi esimene luuüdi siirdamine kogu Baltikumis. Professor hele Everaus on ka selle aasta veebruarikuus Tallinnas avatud erakapitalil töötava vähikliiniku üks asutajaid. Vestlust juhib Marje Lenk. Te sõidate pidevalt Tartu ja Tallinna vahet, viimasel ajal eriti palju. Kas olete juba selle sõiduga ära harjunud? No ma usun küll, harjutatud ka päris palju. Omal ajal, kui ma viis aastat Tartu ülikooli lektorina töötasin, siis vahel sai neli-viis korda nädalas käia ja see, kes nagu ta sisse, kas teie olete rongi-bussi- või autoinimene? Nii nagu parasjagu on võimalik, kuidas see tempo just parasjagu on, et viimasel ajal küll olen päris palju bussi kasutanud. Rongigraafik on lihtsalt niisugune. Ta ei ole nii paindlik, aga bussiga saab väga optimaalselt aega valida. Mõnele inimesele meeldib sõidu ajal ka tööd teha. Kuidas teiega on? Mulle meeldib mõelda, noh, ütleme, et Tartu ja Tallinna vahe on võib-olla isegi natuke lühike selleks, aga aga hiljaaegu just tulin Ameerikast lennukis. Inimesed kurdavad selle pika lennuaja üle. Aga see on just niisugune sobilik aeg, kus sa oled eemal, sa saad hoopis võib-olla teistmoodi mõtet juurde ja teistmoodi lahenduste juurde, et see on väga sobilik minusugusele inimesele. Kas puhkus on läbi või puhkus on ees, nii ja naa. Eelmine nädal oli mul puhkus, see läks mul ühte niisugust toredat sündmust ette valmistades. Lisa sai siin maikuus 80, aga tal ei olnud sobilik sellel hetkel pidu pidada, sest tal oli pooleli veel oma raamat kolme köitelisest vaenuköiest Newsile kolme raamatu ühine nimi, mis paneb kokku siis ühelt poolt trügi kunsti, ajaloo ja sinna põimitud siis ka tema oma pere ja, ja, ja suguvõsaga ajalugu ja meil oli hästi tore sündmus, just nimelt laupäeval, et sedasaist isevalmistatud kus siis tõepoolest ka vabadussõjast osa võtnud veel paar isa sõpra olid kohal, aga lisaks sellele ka väga palju häid tuttavaid ja ilmaga vedas inimestega on meil alati vedanud ja mul on tõesti hea meel, et isa on praegu niisuguses vormis. Ta on suutnud selle viimase kahe aastaga kolm raamatut kokku kirjutada, mis ei ole olnud sugugi kerge. Nii et meil oli niisugune väga tore sündmus, ma arvan, et see on juba mitut nädalat puhkust väärt. Ja nüüd on siis nii ja naa. Nüüd on nii ja naa, et ma olen siin kolm päeva Tallinnas, kuna Tallinna vähikliinikus, kus mul on ka tegevus selleks, et inimesi aidata ja see nädal on pool nädalat, siis järgmine nädal terve nädal tartus nii ülikoolis kui kliinikumis on mul puhkus, et siis ma saan nagu jagada ennast siia rohkem. No mida te puhkuse ajal teete, mida tähendab Teie jaoks puhkus, et ma saan teha seda, mida ma tahan? Ma arvan, et on hea teha neid asju, mis sul võib-olla jah, selles kiires tempos, eks me ise teeme selle tempo kiireks, lubadusi anname vahel natuke liiga palju, ma olen arusaadav ka, et peaks hakkama, ei ütlema, aga kuidagi mõtled, et elu ongi ju selleks, et asju teha ja, ja selles mõttes puhkus on see, et kui sa sisuliselt võit vahelt täpselt sedasama asja, kas sa saad seda teha nii nagu sa täpselt ise tahad. Kas teil on ka suvekodude lähedal, vot seesama ürituski toimus meil pardi talus, mis vanavanematest nagu jäänud isa sinna väga palju panustanud ja me kõik oleme püüdnud teda aidata. Et siis on kohe Põltsamaa sääres. Palju part on seal tõesti selle jõe peal ja siis käivad nad meil seal kivi peal puhkamas. See on niisugune maandamise koht, et sina ei peagi minema nädalaks-kaheks ega kolmeks, vaid seal piisab ka, kui sa oled nädalavahetusel ja mul on seal üks oma, arvan, et see on ainult minu kivi, tegelikult ta ei ole muidugi, aga istun seal kee peale, vaatan, kuidas see vesi sealt Ta läheb igas valguses täiesti erinev ja kuidas kiirevooluline Põltsamaa jõgi jätan küllaltki Allikaline ja külm. Et kuidas ta iga kord isemoodi välja näeb, just nagu meie meie endi elu ja meie oma lähevad igaüks isemoodi ja siis siis tegelikult hindabki seda hetkel olete tega rannainimene järjest vähem. Aga tõsi küll, ja mulle on alati meeldinud päike päikselise ilmaga. Tegelikult on ka tööd palju parem teha, kui on niisugune udune ja, ja sombune ja hall, et siis sa pead ikka tükk maad tegema rohkem enda kallal, et see asi, mis teha tuleb, et see tehtud saaks. Päikselise ka, isegi kirjatöö läheb paremini, vaatamata sellele, et võiks rannas olla. No kuidas nende inimeste peale vaatate, kes hommikust õhtuni lesivad seal rannaliival? Neil on raske töö, mul ei ole lihtsalt nii palju kannatlikkust, ma arvan, et see ei ole ka päris hea või õieti see ei olegi üldse mitte hea ka ühele inimorganismile, et loodus ei ole seadnud meid niimoodi elama ju tegelikult selle me oleme ise teinud ja kas me läheme natuke rohkem või vähem pruunid, see on jälle moeküsimust, nii et Nendele on see parim lahendus, ma ei tea. Tervishoiu teemal tuleb pidevalt kõikvõimalikku informatsiooni, internetis on tohutult palju soovitusi, mida süüa, mida juua. Et terve olla. Ja väga raske on selles virvarris orienteeruda. Ühel leheküljel kirjutatakse, et kohvi joomine on tervisele kahjulik. Teisel leheküljel kirjutatakse, et kohvi joomine vähendab vähki haigestumise riski. Kusagil kirjutatakse, et päikesekreemid ohustavad tegelikult nahka ja nii edasi ja nii edasi. Nii kirjutab meile üks kuulaja, keda uskuda või mida uskuda. Iseenda organismi kõigepealt. Lõplikke lahendusi ei oska mina öelda ei oska tõenäoliselt mitte keegi öelda. Kindlasti ei ole ühtegi kindlat, et toitained jooki, mis teeks meist haigustest vabaks. Ilmselt on kunstnik loodus meie organismi pannud niimoodi tööle, et meil on vaja erinevaid asju. Tegelikult organism väga palju ütleb ise, mida ta tahab, noh, võib ju Ta näitelgi öelda, ma mäletan omal ajal tõesti jõin palju kohvi. Tunnistan, et seda võib-olla oli liiga palju, aga täna ma ei taha rohkem, kui kast läks hommikul ja see on kõik naised teavad seda, kui palju maitsemeeled muutuvad siis kuivanud, ootavad oma järeltulijaid mina, kes ma mitte kunagi piima ei tahtnud. Piim oli ainuke jook, mida ma siis tahtsin, et noh, siin on väga palju, kui seda saab ennast usaldama tundma. Et kui ma ei jõua ka näiteks väsimusega ühe inimese puhkus, juhatus on täiesti erinev teise inimese puhkuse vajadust. Aga kui sa tunned, et asjad hakkavad käest ära minema, et sa ei saa enam hästi magada, siis tuleb tõsiselt mõelda, et midagi on ka elurežiimis teistmoodi. Et ma ei julge anda niisugusi, valmisretsepte on mõned asjad, mida me teame, mis tõesti suurele osale inimestele võivad kahju tuua. Aga täna näiteks ka sellesama suitsetamise koha pealt, mis noh, on päris selgelt öeldud ja näidatud, et ta soodustab kopsuvähi teket. Need absoluudid, muide täna ei ole enam sugugi nii üheselt intervjuu rekteeritavad lugedes viimaseid artikleid, nii et selles mõttes see kõik on individuaalne. Te rääkisite isa 80.-st sünnipäevast, kus oli palju rahvas koos, kui sugulased ja tuttavad kokku tulevad, kas siis pommitatakse neid igasuguste tervist puudutavad Te küsimustega need kokku saame, siis nad ei ole väga sagedased. Kahjuks. Aga teiseks on alati olnud sellel asjal nagu niisugune sisu, et ega väga palju aega selleks ei jää, küll aga võiks öelda, et vaheperioodidel, kellel, kus ja missugune mure on, see on ju loomulik, et nad minu poole korduvad. Ma arvan, et see on päris normaalne ja ma hea meelega, mis ma oskan, teen, kui teil endal mingi tervisehäire on, kas siis püüate ise ennast aidata kõigepealt või pöördute kolleegi poole? Nii ja naa, eks ikka mõtled ise, mis on ja mis see võiks olla. Aga muidugi iseendale arst ei saa olla, see on päris selge, see on kõige halvem lahendus, mis on noh, naljaga pooleks. Kus meditsiin tundus mulle nii lihtne, oli esimene viimane kord oli kolmas kursus, siis mulle tundus, et noh, mis need haigused, see on ju nii lihtne, kõik, mida edasi, seda keerulisemaks on läinud ja kui asi puudutab iseennast, siis kindlasti ei saa iseendale arst olla, nii et siis tuleb kindlasti kolleegi poole pöörduda. Külmetushaigus, kas siis võtate kohe tabletti või püüate lihtsamate vahenditega? Ei võta, häbiks pean ütlema, et nüüd küll emale-isale muidugi ma olen nendele vajalikud rohud muretsenud, aga mul oma kodus praktiliselt ei ole rohtusid. Vahelmul poiss ütleb, et no mis arst sa oled, isegi reisile sa ei oska kaasavit, õigeid asju, noh, ega tal ikka vaja ei ole, kuidagi on niimoodi kujunenud, täna läheb, eks siis tuleb nagu vaadata, aga noh, lihtsalt külmetus organistamise jagunedes küsitakse, et kas ematolooge võtab iseendast verd ja analüüsib seda või ei ole see sugugi ei ole. Patuga pooleks peab ütlema seda, et võiks nagu iseennast ka rohkem uurida, aga no mõned asjad ma tõesti olen omale võtnud, südameasjaks ja, ja tegelikult elu on sundinud hammastega ei ole mul kunagi hästi olnud ja siis ma pean ikka hambaarstil käima, kuhu iga inimene väga ei taha minna. Ja tegelikult naisterahvana ikkagi tuleb ikka aastas korra kõnekoloogil ka kindlasti käia, kuigi see ei ole ka just meelistegevus enamusele meist. See on jah, kummaline, et inimene ei taha arsti juurde minna. Ei taha oma tervist kontrollida. Ma arvan, et see on täitsa loomulik, miks ma pean minema kontrollima, kui ma tunnen ennast hästi ja see on inimlik, et sa näed teist edasi, aga sa kunagi ei arva ja ütles, et võiks sulle tulla. Et ma arvan, et see on loomulik ja see ei ole midagi nii-öelda häbiks pandavat. Aga kui on tunda midagi ikkagi häirib? Ma arvan, et siis on õige mitte oodata, kuni see üle läheb. Siis on ikka mõistlik ikkagi kontrollida need haigused, millega teie tegelete. Need avastatakse täiesti juhuslikult väga suures osas, jah, näiteks leukeemia korral. Ega seal muud ei ole kui vereanalüüs see, mis ta eitab, kõik need niisugused tunnused, väsimine ja mõned niuksed, väiksed palavikud või siis ka kergekaalukaotus või öised higistanud, nii et need on kõik ju mis iganes teise situatsiooni alla mahutatavad või teisi haiguse alla mahutada, nii et selles osas siin ei ole väga midagi spetsiifilist ja eks ta nii on ka teiste kasvajatega. Eks kõik sõltub sellest, kus ja missugune protsess toimub, missugust organit või kude kahjustatakse. Organism teeb ju maksimumi, et oma asjadega hakkama saada, sellepärast ta peidab kini sümptomid ära. See ongi see EML sageli ja kui avastatakse, siis on. Ma küll ei läinud, võib-olla hilja. Täna me teame väga mitmete kasvajate korral ju ravimis aitab päriselt terveks saada. Paljudel juhtudel muidugi on ka liiga hilja, et üldse raviga tulemusi saada. Aga on niisugune, kõige suurem vahepealne grupp on ehk neid inimesi, kes saavad oma kasvõi aga tegelikult päris hästi elada, nad saavad ravi, millega seda kasvad, kontrolli all hoitakse nii nagu näiteks südamehaiguste korral aidatakse südant erinevate ravimitega kõrgvererõhutõve korral inimesed peavad aastaid ravimit kasutama suhkurtõbi samamoodi inimesed ei saa kunagi terveks. Et täna on kasvajad muutunud sarnasteks niisugusteks haigusteks mitte küll alati, D, aga ka teiste haiguste korral me teame, et paljudel juhtudel me ei oska aidata. Varem võeti vereproovi sõrme otsast, nüüd võetakse veenist. Milleks see hea on? Tegelikult vahet pole tulemustes, nii et selles mõttes lihtsalt sageli võetakse ju sellele suvalisele vere pildile ka veenist veel mõned muud uuringud korraga, et ei olekski mitut korda võtmist, nii et see sõrme otsast vere võtmine ei olnud eriti meeldiv, ma ütleks. Mul oli väiksena kopsunäärmete ehk lümfisõlmede tuberkuloos ja mäletan alati hirmuga, ootasin nüüd ei ole enam nii hirmsad nõelad, aga mingi mingi hirmus suur nõel ma seda hirmsasti kartsin alati vere võtmist, siis ma mäletan, mulle anti kommi enne. Nii et jah, see on kaunis ebameeldiv mõnelineldile veenist võtmine, aga noh, eks leida lahendus siis. No ma tean mitut inimest, kes kardavad verd, isegi kui verest hakkad rääkima, siis nad vaatad, minestavad. No teie olete niisuguste inimestega kindlasti kokku puutunud ja see on individuaalne, tuleb alati küsida, et kas eelmise vereproovi, mis juures on mingi probleem olnud ja, ja pakkuda, et noh, võib-olla peaksime heitma pikali, üldse mitte mitte istudes seda tegema. Aga see on nendest proovidest, mida teha tuleb sageli just kõige lihtsam. Olete oma tudengite juures ka näinud, et inimene kardab verd, mitte verd, aga noh, noored daamid on kõik hästi kenad ja saledad ja ma ei tea, kui palju nad mida söövad ja kui sa näed, et ikka näost nagu väga kahvatuks hakkab nooda minema mõne protseduuri vaatamise ajal näiteks luuüdi proov ei ole kergete killast, kindlasti palju keerulisem ja palju valusam kui ühe veenivereproovi võtmine. Et siis on jah neid juhtunud tulnud küll, kus õigel hetkel õnneks oleme saanud välja juhatada noore kolleegi ja ja ei ole asi nagu väga kriitiliseks läinud. Kas teie suguvõsas on peale teie veel tohtreid? Ainuke, te olete ainuke, mis ametit teie vanemad on pidanud? Jah, eluaegne õpetaja, olnud põhiliselt matemaatikaga, füüsikaõpetaja, siis oma neljakümneaastase staaži jättis katki, siis kuul. Egert sündis, aitas väga palju, muidu oleks pidanud mina kodus pikemad aega olema ja isa on oma terve elu olnud trügi asjandusega seotud, nii et omal ajal oli see Hans Veidemanni nimeline trükikoda, mis ühendas kõiki neid Tartu trükikodasid, nii et ta on seal olnud erinevatel postidel kuni peainsenerid välja, tänu millele või kellele teie siis arstiameti valisid, aitäh, ma tegelikult ei teadnud veel 11. klassis, mida ma õppima lähen. Ja siis kehalise kasvatuse tunnis mõjutusõnnetus. Kõrgushüppajal sain põlvetrauma jääm päris niisuguse trauma, mida tuli siis opereerida. Ja see oli aprillikuus viimases klassis, nii et ma sattusin traumatoloogia osakonda operatsioonile, seal oli sümpaatne kirurg Evel liid, raamatul on väga tuntud ja väga hea käega draamatoloog. Ja see oli nagu kummaline, et kui tema küsis mu käest, siis mis sa ikka jutu jätkuks, küsib peale haiguse. Ega siin väga palju küsida, ta teadis, mis mul seal oli, aga ikka räägib patsiendiga ja küsis, et mis siis nagu plaanis on, ma nagu ei mõelnudki üldse. Mõtlesin, et arstiks kust mul see tuli, ju ta sisendas mulle niisugust kindlustunnet, eks minu jaoks oli see ka ikka šokke tolle nüüd kooli lõpus koolist ära ja looma ja nii edasi ja ju siis ta sisendas, sest mul ei tekkinud kordagi, mõtlesin, midagi võiks halvasti minna, kuigi palatis meil oli suur palad 12 inimesega. Naised täitsid, oo sa lapseke, sul võib olla, põlv, jääb sirgeks ja võib-olla sa seal kõndida ja lohutasid omal moel mind, eks ole. Mul ei tekkinud kunagi seda kartust, muide väga huvitav sellega seoses veel see, et seesama suur palad ja see voodi oht on kuidagi minu tulevikuga väga huvitavalt seotud olnud. Et kui ma oma ülikooliõpingud lõpetasin ja hakkasin siis tööle, siis seal oli just nimelt hoopiski mitte enam traumatoloogia osakond, vaid reumatoloog, Lucia verehaigused koos sellega. Ja siis see suur palatori arstide tooks tehtud ja see lauakoht, see oli minu endine voodikoht, muide. Ja vähe sellest veel see väike operatsioonituba, kus minule sai põlveoperatsioon, sai tehtud, see oli tolleks ajaks tehtud laboriks, nii et noh, oma tulevased teaduste katsed, ma tegin tegelikult sisulised selles samas kohas, kus mulle opilaudu. Kummaline, son, uskumatu, see on tõesti uskumatu, ma lähen ise ka mitu korda mõelnud, ju see nii pidi minema siia, sest et mina ju neid asju ei korraldanud seal. Alguses te mõtlesite, et õpite psühhiaatriat tuli mõte, et mida erialaks siis mulle tegelikult psühhiaatria väga meeldis, aga ma ei tea, miks, võib-olla et see, see tundus mulle nii keeruline, ühelt poolt ja teiselt poolt. Mul tekkis niukse mulje, et kas mina suudaksin neid inimesi aidata, et mulle tundus kuidagi väga-väga raske ja ega ma kergemat teed ka ei valinud, tegelikult aga mulle kuidagi see sisemeditsiin. Milles siis edasi juba juba verehaigused ja edasi kassalised haigused, et sisemeditsiin on kõige alus, et kui sa selle nagu võtad oma platvormiks või vundamendiks, sest organism on ju tervik ja ja sa ei saa võtta siit eraldi ühte, teist või kolmandat organit, kõik töötavad koos. Kuidas hematoloogia siis tulija ökoloog täiesti jällegi omamoodi huvitavalt. Professor valves Tarmo, kes oli minu juhendama, hakkasin kolmandal kursusel natukene uurima, tema käe all tol korral küll põhilised maksahaigustega seotud probleeme, aga siis, kui oli lõpetamise aeg käes, siis professor vale saarma küsis mu käest, et et mis plaanid mul oleks, aga ta tegi ettepanek juba, et meil ei ole arstiteaduskonnas ühtegi inimest, kes verehaigustega oleks nagu põhjalikumalt tegelenud. See põld vajaks kündmist, teadmata, mis tegelikult täpselt on. Ma kuidagi ei saanud ka ei öelda, ja nii ta läks tasapisi. Nüüd alustasin tookord vanemlaborandi koha peal. Üks koolikaaslastest oli ema linnas näinud peale meie seda määramist, siis oli määramiskomisjon realise ele läks ikka väga halvasti, et näed, ta sai ainult vanemlaborandi koha ja vanemad võtavad ju väga südamesse. Madele seletasin, ega siis see ei tähenda, et ma igaveseks vanemlaborant ma peangi piima ja muuseas, palka saime vähem. Stipendiumi sain, ma olin tol ajal Lenini stipendiaat ja see oli päris ilus stipendium tol korral, et mul kuidagi läks väga hästi, mulle ülikoolis ühtegi peale viie hinnet ei olnud, see oli kogemata niimoodi läinud tegelesite põhiliselt õppimisega. Ei, seda küll mitte sellepärast et ma olin ju komsomoliaktivist ka, ma olin igavest komsomolibüroodes ja ülikoolibüroodes, nii et kõiki sai nagu tehtud, ma arvan, et rohkem kui võib-olla mõni teine ja muidugi ma tahtsin väga haigetega tegeleda, mitte ainult laboris olla, ja et ma siis sain ka loa sealt osakonna juhatajalt, et nii-öelda IMO rahad, Ta haigeid pidada ja noh, iseasi hakkas edasi minema nagu järk-järgult kõik need positsioonid läbi käinud ehk läbi pinud, järgmised tulid siis juba ülikooli tudengite õpetamine nii-öelda assistendi koht ja siis tuli ühel hetkel, kui kraatia ei kaitstud, mõni aasta hiljem veel tuli siis dotsendi koht ja, ja siis edasi erakorraline professor ja noh, aga see oli kõik nii-öelda töö käigus, tööga koos nõukogude ajal käisite ende Pariisis täiendamas ja olite seal päris pikalt, kuidas noorel vallalise naisterahval õnnestus minna läände praktiseerima väga keeruliselt. Kogu see ettevalmistamisprotsess kestis kaks aastat, kuna ma olin siis kandidaadi juba kaitsnud ja professor Valve Saarma ütles, et me peame proovima, et saaks välismaal täiendada, mis spetsialist sa oled, kui sa ainult nii-öelda oma kodumaise tarkusega oled ja ega me kumbki ei uskunud eriti, et meil see asi õnnestub. Ja siis me leidsime selle tippkeskuse ja ma kirjutasin sinna sellele direktorile ja kõigepealt, et kas nad on nõustunud. Ma noh, ja siis hakkas kogu see paberimajandus käima ja ega see kergelt ei tulnud, sest et seal oli, ma ei teagi, palju neid komisjone oli, kus tuli nagu küsimustele vastata ja ma mäletan, lõppkomisjon oli veel niimoodi, et siis oli vaja teha inglise, prantsuse keele eksami, siis Baltimaade ja Valgevene haridusministritest koosnev komisjon Tallinnas sellest Pirita hotellis oli kogu see lugu, nemad siis ka sama küsimust küsida, et miks siis üldse Pariisi ja, ja üldse pole abielus ja ma mäletan, et mul oli väga kiire periood olnud kõigi oma kaitsmist ja asjadega ja siis ma nii-öelda spontaanselt siis oli ju nendega vajab vene keeles rääkida. Ütlesin, et kuulge, keegi pole meil siin Eestis tahtnud, miks te arvate, et siis Pariisis ma peaksin sinna ja meie mehed mehed hakkasid, hakkasid mürinal kõik naerma, et vahepeal nagu huumorimeelt ka oleme ja siis läksite Pariisi? See oli kindlasti täiesti teine situatsioon, toon, et sa lähed, sa pead hakkama saama ise, teadmata ju seda fooni, kuhu ma läksin, eks ole, väga palju diagnostika, ravimeetodid olid meil küll võib-olla kaetud, aga mitte praktikas kasutusel. Selle kõigega tuli seal hakata siis nii-öelda igapäevaselt tegelema ja see aitaski edasi. Ja ma mäletan peale selle, kui ma olin olnud tavakliinikus, kui noh, esimene kool on päevakliinik, see tähendab seda tulevad konsultatsioonile üle Prantsusmaa nii-öelda tippkeskuses tulevad inimesed ja sa pead nagu päeva jooksul uuringud ära tegema ja lõpuks peavad olema kompetentsed vastused. Nii et väga suur vastutus ja ma ei uskunud, et seda vastutust antakse lõpuks mulle üksinda kanda. Aga nii see läks lõpuks ja ega mul nagu väga pikki öid ei olnud, eks ühelt poolt oli tõsine mure, et kas ma toime tulen ja teiselt poolt tuli nende asjadega väga tegeleda, sest ega mul see prantsuskeelne nii nii selge ka ei olnud, et ma pidin kõikides arsti käekirjadest aru saama. Ja siis tuli saatuslik kutse professor poroonilt, kes oli instituudi direktor, tema sekretär palus paar päeva varem, et professor tahab mind näha ja ja noh, ega ma ka ei teadnud, mis see tähendab. Läksin siis sinna ja ütles ta siis niimoodi, et teil on hästi läinud ja mis me nüüd edasi teeme, ta aitab sellest päevakliinikus küll ja mina tegelikult lootsin, kui ma sinna läksin, ma saan seal oma nii-öelda suure tööd järgmiseks teadustööks ehk doktoritööks ära tehtud. Midagi taolist mul seal selles mõttes muidugi ei õnnestunud, tema ütleb siis, et lähete nüüd sinna luudi siirdamise osakonda ja tõeliselt õnnetud, ma olin tõeliselt õnnetuses, ma mõtlesin, milleks mulle seda, sest me ei hakka seda mitte kunagi tegema. Ja, aga noh, mis mul teha oli, läksin ja siis, professor Glikman oli osakonna juhataja ja muuseas, nüüd ta käis, meil oli 15 aastat luuüdi siirdamist aastapäev siin ja käis tema minu esimese õpetan käis meil ka siin esinemas. Ooh televiidi hästi prantsuse keelt ja tal oli nii hea meel, et ma saan nii-öelda suhelda nii patsientide kui reegidega ja, ja sealt ma siis tasapisi alustasin. Ma nüüd võtan kogusele Pariisi hematoloogiakeskusena hopi tal seal ja, ja see on üks maailma tippkeskusi selles oleku kokku. Siis ma arvan, et see on minu elus väga olulist rolli mänginud, sest ma tulin tagasitundega, et kõik on võimalik. Et tegelikult mul oligi niisugune tunne ja, ja kui keegi siin ütleb, et midagi ei ole võimalik teha, et siis oma sisimas ma ütlesin, aga kuidas mujal saab, kuidas meie ei saa. Ja tegelikult üks väga oluline tunne, et sa tead, et kui ei saa ühtemoodi, tuleb kuidagi teine lahendus leida. Ja muidugi õnneks Elo Eestis läks ka tulevikus seda teed, et oli võimalik nii-öelda iseotsustamise läbi küll läbi suurte vaevade, aga siiski ka väga palju asju teha. Te tegite esimese siirdamise 1993. aastal ja keeruline aeg üldiselt väga keeruline. Keeruline aeg oli ka see, et kui ma alustasin, ma teadsin, mida ühe või teise haiguse raviks on tänasel päeval mujal maailmas on võimalik teha ja kuidas ma saan oma patsientidele otsa vaadata, kui ma ei saa seda kasutada. Mul tekkis vahepeal tunne, et noh, ma pean selle ameti maha panema, sest kui ma ei saa teha, kuidas ma saan vastutada, kuidas ma saan siis nii-öelda mängida Arskimist, et see on ju vale ja laste inimeste just. Ja siis ma hakkasin tasapisi seda mõtet ikkagi arendama, et kuidas oleks võimalik, see oli nõukogude aja lõpp veel. Ja siis oli tervishoiuministeeriumi eraldi ma mäletan, et ma pidasin nõu tervishoiuministri our karuga, kes võttis kohe mõtteski kiinidesteemule projekt ja vaatan, mis sellest asjast saab ja ja saidki kõik need asjad nagu paberile pandud, aga siis tekkis tõsine tagasilöök. Tol korral oli siis terve rida Tallinna kolleege, kes kirjutasid ministrile kirja, et see asi pea, mitte tartus sündima, et kõik ettevalmistused on Tallinnas juba tehtud, kuigi keegi poolt seda protseduuri kunagi näinudki ja ühesõnaga noh, Laur mulle tookord helistades, et sa saad aru, et noh, ma ei saa teha, lihtsalt tal ei olnud võimalik seda teha ja esimene võimalus saada rahastatud, selle protseduuri tegemine kogu selle tehnoloogia arendamine kukkus ära ja no ma elasin seda ikka väga raskelt üle kuni pisarateni välja, sest see oli minu jaoks oli see kuidagi nagu nuga selga ikka ausalt öeldes, sest see ei olnud minu jaoks selle inimeste jaoks mõeldud. Aga siis ma mõtlesin, et et ega midagi tuleb leida, teine lahendus. See võttis ikkagi üks noh, kuid ikka aega, enne kui ma hakkasin mõtlema, kuidas seda teha. Tegelikult ma juba paralleelselt olin otsinud kohta ja olin leidnud ka koha Tartu ülikooli, tookord oli siis lastehaigla ja Kaljo Mitt oli see mees, kes leidis siis mulle palatid nende asjade tegemisega aparatuur ei olnud minimaalset aparatuuri midagi ei ole, siis ma hakkasin lihtsalt sponsorite käest raha otsima, niitma. Iga nädal oli ükskord mul Tallinna ja nii-öelda ega ma ei osanud ka, ega ma ei tundnud neid ärimehi ja, ja ettevõtjaid ju üheks ma siis äripäevast ja kaubalehest vaatasin, et kuhu võiks minna käsite ukselt uksele oli sõna tõsises mõttes umbes viis firmat oli tavaliselt siis ühel päeval. Ja ma kohtusin väga huvitavate inimestega ja siis sain nõuande ühe oma kunagise klassivennad, ütlesid vaata sealt lehes küll ei leia neid, kes sind aitavad. Seal on selle nimekirjaga, ära sa jumala eest ütle, et mina soovitasin, mul õnnestus siis ikkagi koguda halg aparatuuri jaoks umbes 100000 dollarit. Niimoodi Eesti riigist ettevõtjatelt, mis oli fantast senine tegelikult samal ajal tervishoiuministeeriumis oli doktor ilmoja, kes ühe aparaadi ostmisel ministeeriumi raha suutis meile ka nii-öelda tekitada, noh, et niimoodi see alustamine läks ja tegelikult me läksime siis moega viie viir seal oli, oli siis üks inimesi, kes mind uskust kahekesi tühja koridori hakkasime seda asja tegema. 91, ma olin veel kolm kuud, olin siis oli, see oli omaette ka tore võimalus. Pakuti läbi meie tervishoiuministeerium ei mäleta ilma veel helistased, pakutakse ühte stipendiumit just nimelt luuüdi siirdamise jaoks ja nii ma sain, ma pidin sinna minema tegelikult Lahesõja ajal, aga siis jäi muidugi sõit ära, nii et ma läksin 91. Siis kui oli kõik need meened putši ajad just möödas. Et see oli unikaalne võimalus Jeruusalemma Sonhadossa ülikooli kliinik ja ka hea loodi siirdamise keskus ja professor looming, kes on selle üles ehitanud, tema kestma veel küsisin, eks ma kahtlesin ka, eks mul seda vastuseisu oli ikka päris palju oli neid, kes ütlesid, mis üks naisterahvas ja ja mõtleksin nüüd oma mingisuguseid plaan, et niikuinii midagi ei tule ja üleüldse me oleme nii vaesed, meil polegi nagu vaja midagi teha, mina tema käest küsisin, et et noh, mul on igasugust niisugust kommentaari ja et eks ma vahepeal kahtlen ju ise ka, et ega mul tagasiteed ei ole, kui ma lähen edasi ja tema ütles, et aga vaat kui te olete vaesed, siis ei saagi neid asju teistmoodi teha, sest et ei saa patsiente saata, nad ei saa ju, nad ei jõua ju maksta, ta jõua kuskile maale ravile minna, te peategi ise seda tegema ja siis ütles, et ära. Ta ütles, et ma alustasin samamoodi, alustasin ühe voodiga patsiendi jaoks ühe aega ja nüüd tal oli poolteist korrust oli, ja olid tal mitte ainult Iisraeli patsiendid, aga samamoodi ka üle üle maailma tulid patsiendid, et tuleb asjasse uskuda ja sealt ma sain nagu ka veel viimase niukse tohed, et asi on õige ja tuleb edasi minna ja 15 aastat oleme elus, ongi meil tegelikult ei ole, mida häbeneda kuskil kellelegi ees, meie patsientide ravi tulemused on samasugused ja kui tuleb sedasama teisena siirdatud noor kaunitar, kes on nüüd juba 93, oli tal siirdamine, eks ole, noh, ammu mitmekordset terve selles mõttes, et viis aastat on meil nagu see aeg, et kui viis aastat haigus ei tule tagasi, siis on inimene terve või saatis tookord esimene laps, patsient, kes sai leukeemia tõttu siirdatud kaatia, oli siis viieaastane ja nüüd veel kutsusime ka patsiente oma kokkutulekule, siis tema saatis nii kenas eesti keeles kirja, teame sellega, tuleksin, aga aga ma kahjuks oleme planeerinud omale puhkusereisi välismaale ja kui mõelda, et kui tollel hetkel need asjad oleks jäänud tegemata, siis kahjuks ei oleks tema saanud puhkus reisijaga muudki elu planeerida. Et noh, see ongi see, mis aitab elus. Kuidas esimene operatsioon teil õnnestus, hästi, esimene mees oli väga raske omi vormiga lümfisõlmede kasvaja ka väga tore, Valga mees. Tavaraviga õnnestus saada suuremas osas nendest lümfisõlmede suurenemisest lahti, aga mitte täielikult ja siirdamisega. Sõidame see mõte on see, et tegelikult see annab võimaluse kasutada oluliselt kõrgemas toosis keemiaravi, aga see hävitab oma loodi ja kui siis ei ole vereloome tüvirakke tagasi viia, siis inimene lihtsalt sureb ära. Teatud haigused, kus me saame kasutada inimese enda vereloome, tüvirakke, mida me oleme enne kuulnud ja siis paneme nad vedelasse lämmastikku miinus 96 kraadi juurde külma, kus nad eluvõimelisena säilivad. Minu arust, kui me oleme selle tõhusa ravi ära teinud, siis viime need vereloome tüvirakud uuesti tagasi, et vereloome taastuks. Aga tal tuli kahjuks kahe aasta pärast haigus tagasi, aga siiski ta oli võitnud oma elus ikkagi kaks aastat. Aga nagu ma ütlesin, teine patsient on praegu nagu öeldakse ja nii edasi ja nii edasi. Me ei saa öelda muidugi, et vereloome tüvirakkude siirdamine oleks riskivabad. Siin on väga suured riskid, sest organism pannakse ikka väga tõsise katsumuse juurde nagu professor raami mulle ütles, et ma räägin igale patsiendile, et selleks, et et teil oleks kas jääda ellu ja saada terveks, te peate praktiliselt surma piiri ääres ära käima, sest et kui kujutate ette, et ühel hetkel ei ole sellel inimesel üldse mitte valgeid vereliblesid, mis kaitsevad organismi, see tähendab, et on null nende see tähendab, et igasugune nakkus kas väljaspoolt või sees tomo organismist võib teha siin karuteene või tekib ka, näiteks kui me kasutame doonorite vereloome tüvirakke, siis siis lisaks sellele, et nad pereloomet aastal võivad nad siiski ka selle inimese keha rakkude vastu asuta rünnak, kus ja sellel võivad oma väga suured riskid, ole nii, et see kindlasti ei ole midagi kergelt, see on väga tõsine, väga tõsine ettevõtmine, aga kui läheb kõik hästi, siis on ka terveks saamine. Doonoreid on raske leida doonorite ka niimoodi, et kõige parem on see, kui me leiame perekonnast sobiliku tavaliselt siis õdede või vendade hulgast. Aga meie pered reeglina väiksed ega üle 15, maksimum 20 protsendi, me ei leia perekonnadoonorit. Õnneks kolm viimast aastat nii-öelda eesti registri tekitamisega tegeleme, aga seal on omad jälle kriti Meediumite laboratoorse poole pealt peavad olema nii-öelda üle maailma akrediteeritud ja sellega me praegu tegeleme, aga meil on juba viimased üle kolme aasta, neli aastat on Soome Punase Risti verekeskusega puudu, on meil siis võimalik saada doonoreid üle maailma ja praegugi hiljaaegu läks just üks patsient koju, kelle vereloome on taastatud Soomest saadud doonorivereloome tüvirakkudega ja praegu on sees patsiendid, kellel on siis jälle Saksamaa doonorite vereloome tüvirakud, et selles mõttes me tegutseme nagu rahvusvahelises võrgustikus. Kuidas need registrid tekivad, kuidas neid registreid tegijad, see ei ole mitte nii, et hoitakse neid kuskil, kogutakse need luuüdi tüvirakud kokku vaid need inimesed, potentsiaalsed doonorid on siis andnud ennast nii-öelda üles, nad on ära testitud ja kui nüüd tekitatakse otsing näiteks meie saadame siit oma patsiendi vere, siis testitakse see veel üle ja siis sobitatakse kokku ja siis, kui on see sobilik, väga täpne töö ole, siis läheb Melts kolleeg sõidab sinna sea enne hakatagi koguma neid tüvirakke kogutakse siis ja siis ta tuleb lennukiga tagasi, siis me kanname selle üle. Kas see protseduur on doonori jaoks talunik? Ei, vanasti, kui mina alustasin ja tegelikult noh, paljudel juhtudel ka praegu doonor ise valib, kuidas ta tahab, et kogudusel võimalik, et näiteks üldnarkoosis, kus on vereloome, tüvirakke kõige rohkem lame luudes ja kõige rohkem vaagnaluus. Praegu on see kõige nii-öelda magusam koht, kus koguda. Aga see tähendab, et meil on väga heast tallist nõel, millega me läheme sisse ja siis me peame selle fikseerima, võtame sealt seest selle nii-öelda Mandrääni väljas paneme süstla, otseselt me tõmbame ja selleks, et koguda liiter kahe kolme milliliitrit tuppa, läheb päris palju vaeva, doonor ei suudaks kindlasti seda välja kannatada, seda kõike titaan siis narkoosis kindlasti misiganes narkoosi ta valib. Aga meie jaoks on see päris niisugune tõsine mehelik tegevus. Mäletan omal ajal, kui mul ei olnud noori kolleege veel, kellega koos teha, siis selleks umbes kahelt poolt tavaliselt kogud kahelt poolt vaagnale servast poolteist tundi kaheksa teed. Et nüüd on selle asendanud protseduur, mida me läbi viime, niinimetatud, siis vereloome tüvirakkude kogumise aparaadiga doonoriveri läheb sellesse aparaat. Vastavalt siis rakkude suurusele on programmeeritud süsteem niimoodi, et ta kogub need just nimelt need kõige algsemad tüvirakud välja. Teised rakud lähevad juba teise veeni tagasi aga see võtab umbes neli-viis tundi. Noh, see on see ebamugavus peab lihtsalt olema nagu kannatlik. Omal ajal püüdsid meie arstid eriti onkoloogid haigetest varjata tõde ei räägitud täpselt, mis haigus inimest vaevab. Nüüd on need asjad muutunud. Aga ega see pole meile anud olnud, see on igal pool meditsiinis olnud, et kui meditsiini eetikaküsimustest räägime, siis me teame, et et täna vaatame kõikidele asjadele hoopis teistmoodi, et ega mina arstina nii-öelda oman oma ametipositsiooni, aga inimene on ikkagi inimene, ta ei ole mitte haige inimene, Autan inimene, tema peab ju teadma, mis temaga toimub. Et, et see on nagu ebaõiglane, kui mina ei tea, mis minuga on, et ega, ega sellega ju ei kaitse kedagi. Et see on niisugune kaitse ühel või teisel hetkel, ühel või teisel kujul tuleb see niikuinii välja. Selles mõttes seda saab mitut moodi seletada ja tegelikkuses, mis arstikunstis, ma arvan, ongi kõige olulisem on see, kuidas sul tekib nagu teise inimesega suhe, sest et noh, Me peame seda teed koos käima hakkama, ma ei saa ju teha niisugust ravi, kui ma räägi, miks ma seda teen, eks ole, ju sellest šokist tuleb üle saada, see on väga raske. Esimene, tavaliselt roosi nii-öelda teatavaks tegemine ei ole arstile sugugi kergem, ta on teistmoodi raske, aga, aga see on alati väga valus. Aga siis sa pead jõudma selleni, et, et aga meil on, et need ja need võimalused ja me saame sellega edasi minna isegi ka kõige raskemates situatsioonides, nagu tuntud maailmas spetsialistid ütlevad, et mitte kunagi ei saa öelda, et ei ole midagi teha, alati midagi teha. Need asjad on erinevad lihtsalt ja, ja noh, kus me teame, mis iganes muu haiguse korral on ju ka samamoodi, et ega me ei saa kellelegi imesid lubada. Haigete laste ravimine on emotsionaalselt eriti raske loomulikult väga raske, sest seal on nii-öelda komponent kindlasti juures, kus noh, tegelikkuses sa pead ju tegelema siis kahe inimesega paralleelselt, sest laps võib-olla ei saagi sellest asjast sellisel moel aru kuidasmoodi ja kuidas ema suudab hakata toetama seda, et see, see on ka tegelikult väga-väga oluline. Nii et jah, psühholoogilised on see personalile väga keeruline. Kuidas te suhtute kõikvõimalikesse ravitsetesse nõidadesse, halvasti südamevaluga? Tähendab, siin on mitu aspekti kindlasti ühelt poolt kindlasti see, et me meditsiinis ei ole kõikvõimsad, mitte kuskil ei ole ja mitte kunagi ei saa olema, sest me lahendame ühed probleemid ära, elu toob uued probleemid ja, ja nonii, ta on kogu selles inimkonnas, noh, need probleemid ei kao kunagi kuskile ja see on üks pinnas, eks ole, et, et kui mina ei oska seda arstina lahendada, et siis hakatakse otsima teist võimalust. Teine, et võib-olla ma ei oska hästi seletada. Võib-olla ma ei räägi piisavalt suhtlemise probleem, inimene tahab tegelikult teda, kuulatakse kõigepealt temaga suheldakse ja see on see, mida hea psühholoogilise nii-öelda ja võimega, noh, need ravitsejad oskavad teha küll, aga nende teine pool mitte alati õnneks, aga sageli on see, et nad tegelikult otse petavad, sest nad ei saa midagi seda teha, mida, mida nad lubavad ja sellega kaotatakse sageli kallis aeg, mis oleks võimalik kasutada haigusest jagusaamiseks. Neid juhte ei ole olnud palju, aga neid on siiski ka minu praktika jooksul olnud, kus tõesti ka patsient ise tuleb ja ütleb, et ta on selle teise tee valinud. Kui ta tuleb tagasi õigel ajal, on võimalik veel midagi teha, kui mitte, siis kahjuks on mäng kaotanud ja kahjuks siis nende nii-öelda jutumärkides spetsialistide abiga, see on muidugi valus, aga me ei saa kuidagi ka ju ära keelata, kui inimene teeb selle valiku ise, eks ole, ja, ja siin on olnud väga haritud inimesi, kes on niisuguse valiku teinud ja see on täiesti minu jaoks müstiline, miks. Mul on nii meeles üks küllaltki noor daam, kellel oleks hästi võimalik olnud emakakaelavähi osas, me teame, et siin on väga palju võimalusi teha, ta ta täiesti loobus igasugusest spetsiifilisest ravist. Ja no muidugi see oma siis ravimata haiguse kulg, ta oli niivõrd traagiline. Ja, ja ometi ma, ma kutsusin teda lõunale. Me käisime kolm tundi ja jälle me jõudsime selleni, et lähme nüüd, teeme, et ma ütlesin, et sa võid seda kõike muud juurde teha, aga, aga ilma selleta ei ole võimalik. Ja muidugi selle mängu me kaotasime tema kõigepealt kõige rohkem ja ka see oli juba nii, et noh, lihtsalt ei olnudki midagi enam teha. Siis ma mäletan, ükskord ta meeleheitele helistas ja ütles mulle, et miks ma küll sind ei uskunud, mul oli nii valus, siis hakkad sõnast või suts laenu, kuidas ma ei suutnud seda selgeks teha, aga näete mõnedes situatsioonides noh, nii-öelda need teised juut kahjuks võidavad pool aastat tagasi avasite tee Tallinnasse vähikliiniku erakliiniku. Kuidas teil on läinud? Meil läheb töiselt ja noh, olgem ausad, ega sellise asja tekkeks paljud ametnikud siin Eesti riigis valmis ei ole, kuigi patsientidel ma arvan, peab olema võimalus valida erinevate kompetentside vahel. Nii nagu mujal maailmas on patsiente, kellel on väga suured mured, on palju. Ja pöörduvad tõesti väga tõsiste probleemidega väga mitmed, kellele on ka tehtud juba nii-öelda otsused, et neil ei ole nagu ravi mõtet enam mingisugust saada, ehk noh, nii-öelda jääb ainult oodata ühte lahendust. Me ei ole küll saanud terveks teha, aga mitmetel patsientidel on praegu ravi vastused, mis tähendab, et mitmeks kuuks vähemasti on meil haigus taandunud. Nii et ma arvan, et me teeme seda, mida meilt oodatakse. Muidugi on probleem selles, et täna meil haigekassa lepingut ei ole, mis tähendab Sa pead, need inimesed ka selle kalli keemiaravi peavad ise kinni maksma mida ma kindlasti ei pea õiglaseks, kuna nad on kõik samamoodi maksu maksnud nagu teised inimesed. Ja ma arvan, et siin on nagu arenguruumi päris palju ja kindlasti kui me tahame võrdselt olla tasemel teiste maailmamaadega, siis me peame ka oma oma tervishoiusüsteemis laskma inimestel teha valikuid oma tervise huvides. Meil on Obama teise kõrvale, me saame igapäeva asju valida. Miks me siis oma selle ainukese terviseprobleemi lahendamisel ei peaks saama seda teha? Näiteks Ameerikal patsientidele tehtud informatsiooni brošüürid selle kohe eraldi peatükid, enne kui te hakkate ravima, kõigepealt tutvuge, missugused on need kohad, kus te saaksite kõige parema ravi. Kui palju on ühte või teist ravi ühes või teises kohas tehtud, missugused on tulemused, kas teil on kunagi olnud ka selline mõte, et võiks ka välismaale tööle minna? Mulle seda päris mitmel korral pakutud. Esimene kord pakuti sealsamas Pariisis professor poron, kes mulle üldjuhend oli. Tal oli väga hästi, kogusid riikide saatus kõik teada ja ja siis ta ütles, et nad. Me ei lähe ju tagasi ometigi et te olete nii heast küljest ennast näidanud ja ma garanteerin teile suurepärase karjääri, mis minu jaoks oli muidugi väga austav. Mul ei olnud kunagi niisugust mõtet, et ma sinna, sest ei olnud niisugust, mul ei ole kunagi seda mõtet olnud, sest ma ei kujutanud ette, mis oleks oma vanematele sellega teinud ja mul tõesti seda mõtet ei olnud. Kuigi mul oli kahju ära minna. Ta on viimane päev enne järgmise päeva äralend, ma, ma ei tea, mitu korda mu seal saan sellise peale üles-alla käsismanni hästi veendumus ja mitte kunagi tagasi enam ei tule. On võimalus, oli Iisraelis, siis on siin olnud veel nii üks kui teine. Ei, mul ei ole jah tõesti olnud nihukest tahtmist. Kuidas te küll jõuate, Te olete nii palju ära teinud ja peale kõige muu olete te veel ju kõikvõimalikes organisatsioonides liitudes, seltsides igale poole neid jätkub. Ega kõike ei jõuagi nii nagu tahaks, aga need asjad, mida ma nagu tahan teha, need ei ole rasked ja kui ma, kui ma suudan midagi teha, siis ma hea meelega teen, et aga võib-olla see, et sa pead nagu eristama olulised asjad ebaolulisteks tähendab, ei tohi nagu kaduda pisiasjadesse ja ja elus ikka on nii, et on, on osa asju, millest sõltuvad järgmised ja mida ma olen ka püüdnud nagu oma kliinikus seal Tartus kõik on ju tegelikult tulnud järk-järgult teha, et kus alustasid midagi ära, siis on juba võimalik teistele edasi minna, et noh, nii Saise siirdamine alustatud praegu on samamoodi päriliku vähikabinet tehtud. Ma olen leidnud väga tublid noored kolleegid, kes praegu näiteks onkoloogilised kirurgiat arendavad doktor Peeter Padrik kemoteraapia ja siis doktor Jaana Jaal kiiritusravi, et noh, ma arvan, üksinda ei, ei saagi jõuda ja tulebki toetada noori ja mitte ainult noori aktiivseid inimesi. Ja eks väga palju on mulle eeskujuks olnud need inimesed, kelle juures ma olen aasta kümneid ju õppinud alates professor valve saarmas, kes nii meedikuna kui inimesena oli suur eeskuju. Täna, mul on hea meel, et meie kliinikus on emeriitprofessor professor Karl Kull, kes tegelikult läheneb 80-le, on täisjõus tööl ja kui vahepeal olid niisugused hääled, et umbes, et miks peaksid eakad inimesed, miks nad ei võiks puhata, ma arvan, et kui inimene suudab ja tahab anda patsientidele ja tegelikult ka kolleegidele noored inimesed just äsja alustanud arstid peavad nägema tegelikult, mida tähendab arstiks olemine ole ainult kiiresti nii-öelda edasiminek, vaid see on väga palju ja rasket tööd. Ma arvan, et need on niisugused asjad, mis nagu aitavad ja jääb ju iga päev ja midagi tegemata, mida sa tahad siis, ehk siis järgmine päev vaadadele kudesse? Te käite üsna sageli Ameerikas. Mis asju te seal ajate? Esiteks ma olen püüdnud noh, lühematel või pikematel üritustel targemaks saada. Mul ei lähe meelest ära, mul väga hea kolleegi õpetaja, tabane jõudu Helsingi ülikooli. Just nimelt ka transpantatsiooni keskuse juhataja. Ma mäletan sinna aastaid tagasi, ma ütlesin, et noh, et ma olen nüüd juba käinud küll, et ega ma ei pea nagu enam käima, et las need nooremad käivad siis ta ütles, et kuidas sa nii rumal võid olla. Sina pead ju olema vähemalt viis sama kogu aeg ees, mis on tegelikult õige, asjad arenevad nii kiiresti ja ma olen võtnud nagu seal erinevates tippkeskustes tõesti omale ka päris koolitusi. Kongressi suur kongress, aga siin hiljaaegu käisingi eelmine aasta valuravikoolitusel ja saingi nendelt kolleegidelt pakkumisi, õieti ma tegin pakkumise, et nad tuleksid ja teeksid siin kursuse, kus saavad siis kõik meie kolleegidega Baltikumi kolleegid osalenud. Teiseks, meil on neli aastat koostööleping Nebraska Ülikooli meditsiinikeskusega, mis kuulub viie juhtiva vähi ja transplantatsiooni keskus hulka Ameerikas kus on mitmed meie kolleegid käinud ja mõte on selles just et mitte ainult. Meie käime seal, aga et meil on nagu plomand, nad tulevad ka siiasamasse Tallinna kliinikusse, nii õed kui arstid, et see kvaliteedi kõik, mis peaks tulevikus olema, tähendab seda, et me teeme neid asju samal tasemel nagu Ameerika keskus ja me oleme väga palju saanud abi, meil on 24 tundi võimalik saada teist arvamust, sest me oleme ikkagi väike populatsioon, on, meil on vähe teatud haigusi. Me oleme saatnud sinna nii preparaati kui haigusjuhtu, kui ka ka onlainis ka, ütleme, kompuutri pilte sa meile endale ka kvaliteedikontroll, muidugi ma olen ka igal pool mujal käinud, aga mulle väga meeldib eriti siin, mõnes keskuses, Ameeriks, mulle meeldib nende töökorralduse konkreetsus ja efektiivsus ja tegelikult, et lihtsalt ei räägita, vaid väga palju tehakse ja tegelikult neil ei olegi aega rääkida, peavadki tegema, sest sest nad peavad kogu aeg näitama, et nad on patsiendi jaoks parimad. Täna, mil me teiega juttu ajame, on 29. juuli ja kell hakkab kolm saama. Mis teil täna veel ees seisab, mis täna veel ees seisab, polegi mõelnud? Ma arvan, et mul on tegelikult mõned kirjad võlad, et ma katsun täna õhtul ehk nendega tegeleda. Kuna ma ei ole täna Tartusse kodus, siis ei pea koduseid töid kohe minema tegema. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest. Öelge palun. Üks number ühest viieni ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuule, saab oma küsimusest väikese auhinna, aga paneme siis viis. Persona saate külaline oli Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliiniku juhataja professor hele Everaus. Persona saate auhinna saab Hugo Hermann, kes küsis doktor Everaus. Silt, mida tähendab tema jaoks puhkus. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.