25. septembril 1944. aastal see on kolm päeva peale Tallinna vabastamist kirjutas tolleaegne raadiokomitee esimees Paul Uusman alla käskkirjale moodustada Eesti raadio juurde estraadiorkester. Kontakt oli juba võetud estraadiorkestri esimese inspektori trummimängija Elmar Kruusiga, kelle hooleks jäi pillimeeste otsimine ja kokkukutsumine. Niisiis algas kohe ka töö, alustati proovide tegemisega ja peagi võis diktor raadiosaates esmakordselt öelda, mängib Eesti raadio estraadiorkester tänase muusikalise tunni pühendamegi põgusatele mõtisklustele, selle kollektiivi minevikust. Jutu heietavad pillimehed, kelle passi 25 aasta eest löödi tempel tööle võtmise kohta Eesti raadiosse. Need on pianist endale annus kontrabassist Kaarel Maarend, kitarrist Viktor Ignaatiaks trombonist Guido Neeme ja viiuldaja Eduard Kurt, kellele langes osaks au, estraadiorkestri esimene lugu lahti lüüa ja orkestrit juhatada kuni esimese dirigenditööle hakkamiseni. Et aga vanarahva tarkuse järgi on jutt ainult kooruke, siis paneme jutu vahele ka mõne iva muusikat, mida on lindile mänginud Eesti Raadio estraadiorkestri pillimehed solistidena ja üheskoos teemegi algust muusikaga. Herbert kulm, kes on samuti orkestris juba asutamisest peale mängib klarnetit nelsoni ballaadi. Kuidas see algus siis oli, kes oli esimeses proovis, mina olin Kuido Neeme ja kuidas siis käituda? Haridelt mehed olid kokku kutsutud, kruusad siis kõik üles, siit säält muidugi kõikidele ei saanud. Kas seal esimeses proovis juba pilliga mängiti võiduldi niisama kohinal kitiga, mängitatel veel neid noote, mis, millised, mis oli võimalik teha, mis, mis lootselt, kas hoidesti, mis te siin lihtsalt see oli, see oli esimene varajases, teadis kas või oli. See oli üks vana ameerika Foxmida, mängisime esimestel aastatel üsna tihti, aga vat seda, mis, kuhu me kokku tulime, selle nimel, et täpselt ei mäleta. 25. see veel ei olnud tegelikult tõeliseks tühjaks läks teinud minu meelest. Kaheksandal oktoobril, kus me tegime tõsisemat tööd, mina tean seda oktoobri tugeval tuli ja alguses ei olnud mehi veel kõik nyyd kompliteeritud. Sõja oludes olid üks, satun siiani sinna ja ei saanud korraga seda informatsiooni kätte, et kokkukutsumine oli. Nii et mina, minu meelest esimene tõeline büroo oli kaheksandal oktoobril, kuidas Edward kurt mäletab, kas sina olid esimeses proovis või? Ma olin kogu aeg Jakas ja proovi, esialgu oli muidugi nii repertuaari muretseme läbi vaatama, millega saab üldse hakata ja mis seal teha üldse saab ja mehed tulid ka järk-järgult kokku. Et võib olla küll, et alles oktoobris võib-olla saini tööle hakata, tõsiselt. Aga ega see ei ole meeles, millal sa esimest korda orkester eetrisse läks. Kas oli see otsesaade või oli see noh, tol ajal ainult mingis lindi võtmest, Jans lindistamine hakkas juba vist hiljem merekoolist peale? Jah, seal reisidest ja esimesed katsed ja selle lõppenud mikrofone, jah, ta oli üksainukene püsti, iganenud kolingust sisse juhatama. Estraadiorkestri esimesel tööaastal ilmus Leo Tautsi annus svingi milles klaverisoolo oli endale annusel. Dirigent oli postiga märkuulov, aga kui nüüd mälu järgi taastada, kui see esimene koosseis nii enam-vähem koos oli kes seal siis mängisid? Kaczectivali rubada toit, kitse mets, lehis algusele Karendiga ja siis Helme ellutoruga hügropaat rütmigrupis olime sisse Ignaadjev kitarre kruustrunud ja mina mõtist passi ja viiulg. Rühm oli veel kolmemeheline, tol ajal esimest kontsert metsiksoleeduvalt kott. Teist viiulit mängis Friedrich Kaasik ja kolmandat tsemendis endalvere. Klaveri unustasid Ravere olla endale alluvus, aga oli siis flööt või midagi, nii, flööt oli ja tsellu tulid hiljem juure. Algus oli veel tselludest Alacoli ja pääle haarake käsime restorani poissi täitsa ja löödemendis nirk, baasia iga tuli hiljem ja siis veel see akordionist ja load. Alguses ta tuli hiljem ja väga kaua aega ei saanudki mängida, kui see koht koondati ja niiet akordionistid ülesanded jäid välja. Teised trombooni, Kuido Neeme ülesandeks tol ajal oli akordionil isegi väga palju vaja, sest ja siis oli ka nii kohet ikkagi peaaegu igal igal kontserdil oli ka akordion täiustada, domineerida. Kuuldu oli Leo Tauts tango, kus üsna palju tegemist oli akordionistid Guido neemel. Orkestrit juhatas Rostislav märkulov. Jajajaja esimest mängistrueenski talitanud kolm baritoni. Ja ja kolm kurenit raudtee Lembit järele mõelda ja. Lembit olid, teooriad mängis. Ja siis Trans mängis esimest alti kuradit teist ja, ja siis kulm temal olen spetsiaal klarnet ja teravdatud ja teistele aed ja ja Eduard, kurt, kaua sinul tuli siis takti lüüa, enne kui seal viiulit mängima hakata, on? Kolmveerandaastane meil kulul, tuli 45. aasta juulis või juunis jah, aga ennem vahepeal oli siis Leo Tauts ja Sappoosnin vahel, juhatas seal ja esines meiega taudselevist, samal ajal ka sümfooniaorkestrile ja ta ühese Paul Karp ja Tautsjonilistes. Matsak tuli hiljem Prohhorov ja neetud, hiljem Tauts juhatuses mõlemad sümfooniad ja vahetevahel mehi meie estraadiorkestrit. Meil täienes juveel grupp ka ühe inimesega, Artur tari tuli juurde neli. Larry. Alguses oli ka sõela täpsus, et siis kui sina juhatasid, siis kontsertmeister oli kandele? Jajah, aga huvitav oleks nüüd ka seda kuulda, kuskohast need mehed kokku tulid, tähendab, kust neid ei võta, oli, kus nad olid varem kunagi mänginud. Restoranis kohvikutest, põhiliselt niisuguse, nii et siinolijad on, on põhiliselt kõik vanad restorani mängijad. Ja mänginud vist peaaegu mitte ainult Tallinna, vaid ka paljude teiste linnade tartlaste. Mida ta oma selle ütelda? Restorani lõngu kohalt lõpetasin Tartu ta tegelikult kartustatuin Tallinna, see oli enne sõda, siis asusin raadiosse tööle. Sõja ajal töötas raadios, nüüd võtame edasi selle perioodi, kui raadiokollektiivid kolisid merekooli. See oli kahjuks. Merekoolis oli raadiokomitee käsutusse antud üks natuke suurem klassiruum ja seal tehti proove ja käisid ka saated. Kuidas see pilt seal välja nägi, mismoodi see, kes ta seal ära mahtus? See klassiruumi ei olnud just kõige suurem, sellepärast. Orkester istus kolmes reas vask, istestaga, keskelistus reas, saks fonid ja esimene rida Olysseerid. Siis dirigent laevu mahtus veel selle seina vahele. Tiiuliteeseina järglasi saada, aparatuur oli seal, see oli veel ka. Pealekaubadiktor oli sealsamas nurgas. Esialgu oli diktor samas ruumis, hiljem siis juba oli. Ja siis hiljem Estonia keldris diktor ja ja telefoniga teisse side ja mis vahest ei töötanud. See oli eriskõlari pala rongisõit kus oli soolo trummaril Elmar kruusil juhatas Rostislav märk kuuluv merekoolis hakkas siis tulema ka juba nii enam-vähem pidevaid solistide, kellega estraadiorkestrile on olnud kogu aeg niisugune tihe koostöö, kes need esimesed solistid siis olid? Naeratan kurja pole seal ots turiga raiega laulma. Kõige esimene lihtolija Uudelepp, Uudelepp välja Räplawidaga paike Tuulikki toomika ralleeljak ja hiljemgi alguses vaike tuumik, see oli varjunimi, praegune pilli jala jala jala ja, ja siis oli ju, käis ka vahepeal Artur Rinne ja emal üsna algus ja kui ma ei eksi, üksvahe oli meil isegi oma raadio akordionisolist suur roll seal ja seal selle selle peal kohapeal seal vahepeal vaja sel ajal oli väga moes, käisime ju väga palju sõjaväeosades ja kellel on meeles, see oli, kas mitte esimene šefluskonsultant haiglas haavad keskhaiglas, kõige pisem grupp ja see oli ju sõjaaeg alles tõepoolest võis olla. Ja mul tuli meelde, et meie esimene ametlik nimetus ei olnud estraadiorkester, vaid oli džässorkester. Estraadiorkestri nimetuse võttis vist 1948. aastal kasutusele Leonitud Joossov ja eks sealt seega siis meile tuli. Sel ajal muudeti ka orkestri koosseisu, võeti juurde viiuleid, sello võeti uuesti koosseisu hauas, karjusid, oli siis. Oboe, oli juuksur, mängisin alguses kallas flööt kallas haisu koeralt, ühesõnaga katsu sakslast ainult ära maskeerida. Teiste pillidega. Victor Reinla mängis klarnetit, Amsteli lüürilise pala juhatas Rosti Zahkna, Kuulov klaverisolistina aga tegi sel ajal kaasa. See oli 10 aasta eest. Peeter Saul. Meil Kuulofon dirigent, kes on peaaegu kogu aja selle kollektiiv eesotsas olnud. Ja tema tuli siis 45. aasta suvel, eks. Ja tuli sümfooniaorkestrist aldi. Vioolakontsertmeistrina mängis seal jahi siis ja varem Taali sõja ajal Jaroslavlis Jaroslavli kunstiansamblite orkestriga töötas sellest samast kunstiansamblite orkestrist, oli siis ka Ennu lehisist leegaheli sümfooniaorkester. No kui jutt juba läks Enno lehise peale, siis on õieti nii tagantjärele imelik mõelda, et ta mängis üsna kaua aega meie orkestris, aga tegelikult teda tuntakse ju kui kunstniku kui täiesti paremat akva realisti. Meie praegusest koosseisust mängis kunagi Merkuur abiga koos sõja päevil Jaan Kornel tenorsaksofonimängija, kes oli ka rahvuslike kunstiansamblite orkestris. JAAN Cornelia noor trompetis Tõnu Tarum mängisid käesoleval kevadel helilingile Evald Vainu pala kutsuja mida juhatas Rostislav märkulov. Merekooli Ajad said ka lõpuks ümber uus raadiomaja, kus me praegu istume, sai valmis ja see oli vist ka on juba raske meelde tuletada, millal me täpselt siia kolisime. Jah, 149. aastal, mis tuli 49. aasta sügisel, alguses ei olnud vist kõik stuudiod valmis, ma mäletan. Mul on millegipärast jäänud meelde, et Valgre Saaremaa valssi lindistasime praeguses kuuldemängude plokis seal kaheksandas Ots laulis ja ja võrdlemisi kitsas oli seal olla ja kasutasime ka praegust teist stuudiot. Esimest tehti ja siis seal oli kogu ehitustegevus kolile. Sellepärast tihti kuuleme stuudios, mõnikord see kolin sisse juhatas. Muide, mulle tuleb meelde ju niisugune seik. Sel ajal, kui mina juba orkestris olin 45. 46. aastal. Meil oli tihti ka niisuguseid ülesandeid. Näiteks vedasime välja ühe autovrakki, millest ehitati esimene ratas hõbehall kusagil Paldiski maadel telligi Porsche veoautoga ja, ja, ja siis needsamad seinaplaadid, mis on siin sellegi stuudio seinas. Need on soome kõla, kindlad plaadid, need Me tõime kusagilt Kopli kaubajaamast. Koos saksa sõjavangidega laadisime neid ja niisuguseid töid tuli omal ajal väga tihti teha ja abimajandis KV väelasega. Moja jaamas need kuulsad torud toru teha tuule ja lume all oli esineja. Teine tööd ja nii et muidugi see oli tehtud. Küljel. Nüüd noh, uues majas muidugi, on see elu läinud juba võrdlemisi normaalselt. Siin hakkas süstemaatiliselt ikka juba lindistamine. Ja vist juba üsna varsti kadusid otsesaated siin ära. 55. aastal meil veel tegime otsesaateid ja tegime oli otsa, oi, hiljem tegime hiljem tegime heaks, näe, need olid need lõunakontserdid, mis kunagi olid veel jah, merekoolis oli lihtsalt lõunamuusika ja pärast on ere koolisele koormus verd, kaeva toa. Nii et kui hommikul läksime, õhtud olime siis ja raadio Kreeka oli sel ajal veel väga väike, midagi ei olnud eetrisse anda, põhiliselt see muusika, mis läks, läks ju? Jah, kasutati vist isegi veel filme helifilme ja neid vanu 78 kiiruseplaate veel mängiti. Ja muidugi estraadiorkestrile oli siis väga palju tööd. Vahelduseks kuulsite ühte uuemat lugu, see oli Horst käippeli õhtu meeleolu, mida juhatas Peeter Saul ja mis valmis alles mõne kuu eest, kui võrrelda seda näiteks Moskva brigaadid, hakkasid käima Moskva heli lindistamise majast. Alguses kui kerge oli mängida ühte pala linti ja kui raske on seda nüüd teha ja mida ta lähedal üks naiskoormeister Moskvast oli? Talluris dopingu tõusis Tallinn-Varssavi esimese korraga sisse. Proovis jäi ta ühtlasi nii linti põhivariandina, siis võiks olla üks autor, mängisin tegelikult seal minu meelest kaunis raske, raske pala iiliti passile, bassisoolo sees, aga ta oskas passi hästi Pealt nii kirjutada tähistus kuidagi mõnes nii et tulid kenasti välja. No näiteks seal teinekord on Riias siis me andsime kahe päevaga 48 minutit, liniti, viie raadius ja väljaspool vabariigi esimene kord oligi vist Riia, kus me käisime siis järgmine Moskvas siis oli veel kord Riia ja siis olid vist Moskva ja Leningrad oli üks ja 18 päeva. Ringreis kõiki sõita ei jõuagi meenutada, vabariik on risti-põiki läbisõidetud, viimastes sõitudes taga on suuremaid kontserdimatk Saksa TV-s 1968. aastal ja käesoleva aasta suur kahe ja poole kuune ringreis sõprade meloodiatega. Orkestri praegune koosseis on järgmine. Viiuleid mängivad Villem õunapuu, Ilmar Põder, Harri Unt, Ursula Tiits Prätz ja Aleksandra, Tšulkina sellist on Alfred Käsper. Trompetirühma kuuluvad abi Seider, Tõnu Tarum, Uno Saviauk ja Heino Pille. Trombooni mängivad Herman Pekarevski, Jüri keskküla, Heino Asper ja Kuido Neeme, kes mängib akordioni. Saksofonigrupis on Herbert kulm, Victor Reinla, Jaan Kornel, Arvo Pilliroog, orkestri kõige noorem liige ja nende sõnade kõneleja Valter Ojakäär. Rütmigrupis on klaveril Endel Annus, kontrabassil Kaarel Maarand, trummidel Elmar Kruus ja kitarril Viktorignaatjev. Peale selle on orkestriga harf, mida mängib Amalie muuk. Kui mõlemad dirigendid Rostislav Merkulov ja Peeter Saul orkestri direktor Eugen Adamson ja noodikoguhoidja Vladimir Jelbydi forov ka juurde arvata siis on selle kollektiivi liikmeid ühtekokku 29 29, üksmeelset muusikalist hinge. On selge, et orkestri kunstiliste saavutustega on pea Soonud dirigentidelt, kes ei säästa energiat, et pidevalt uut repertuaari hankida ja kollektiivi kunstilist taset tõsta. Eraldi tahaksin märkida kontsertmeistrit Villem õunapuud, sest nii tugevat viiuldajat VÕIB estraadiorkestrites väga harva kohata. Ta on mänginud väga palju ka klassikalist muusikat. Võttis 30.-te aastate lõpul osa brüsseli konkursist, kus tookord esikohale tuli David ois trahv ja Eesti Raadio estraadiorkestri viiuligrupile on ta eeskujulikuks juhiks. Solistina kuuldakse teda meie orkestrist suhteliselt harva. Aastate eest lindistas ta Albinisi tango, mida praegu kuulete. Orkestri solist number üks on muidugi abiseider, kes on kuulajatele niivõrd tuttav, et tema mängitud palade puhul vaevalt on vajadust isegi öelda, mängib tema. Kuuldu oli gruusia rahvalaul, sa lahkusid. Mängis staabi Seider, orkestrit juhatas Peeter Saul. Aega on läinud mehiselt. Möödunud on veerand sajandit Eesti raadio ja televisiooni estraadiorkestri esimestest tööpäevadest. Mõndagi on muutunud võrreldes nende aegadega. Paranenud on tehnika ja töötingimused, rikastunud repertuaari orkestri koosseis. Omaaegsete andekate ise õppinud pillimeeste kõrvale tuleb pidevalt noori, kes on lõpetanud muusikaeriõppeasutusi. Orkestri tööpõld on suuresti avardunud, kasvanud on ka talle esitatavad nõuded. Kõigi muutuste juures on aga üks asi jäänud endiseks, see on meeste mängulust ja muusikaarmastus. Seda ei kahanda aastad. Selle varal saab veel mõndagi ära tehtud. Et see mõndagi oleks võimalikult hea ja et seda oleks piisavalt. Selle eest hoolitsevad mõlemad kollektiivi juhid, Rostislav märkulov ja Peeter Saul. Lõpuks aga üks pala Eesti Raadio estraadiorkestri esimese tööaasta repertuaarist. See on Bloomi Marss, juhatab Rostislav märkulov.