Mul on hea meel teid kõiki tervitada ja. Tänase hommikupooliku lahe meeleolu, meil on siin mitu üritust juba olnud ka siia saali kanduks. Ja et tegemist on ikkagi televisiooniga, siis alustame tänast üritust ühe väikese videolõiguga. Kuhu see informatsioon on? Karistus? Aja kärgedest, mida Aktuaalse kaamera inimesed on lausa mesilase usinusega teie jaoks kogunud, et teie uudistenälga kustutada. Vaatame siis, kuidas see kaugnägemine õieti käib. Kaamerad on esimesed aparaadid tekitanud. Närvikeskus režissöör annab telefoni kaudu korralduse teine kaamera. Saate heliline külg on helirežissööri kuule all. Siis saadetakse siit eetrisse. Aktuaalne kaamera toob teile koju, sündmusi, saavutusi, kommentaare, päeva probleeme. Öelge mulle, palun, kas haamriga hakkama saate? Kui mul on võimalusi olnud sel kellaajal õhtul kodus olla, siis ma olen hea meelega jälgivad seda enam, et need saated on lähestikku väga huvitava saatega programmis preemia. Selles saates me saame kõik Wabariigiuudised nii liidu mastaabis Vanemuise ehitamise juures aktuaalne kaamera tegi aktiivselt, aitas kaasa, et see ehitamine saaks edasi lükatud. Nonii, lõnga ülikooli raamatukogu juures, sellepärast ta on elujaatav see kaamerameestele hea tahtmine õnne soovida tänada toreda töö eest, mida nad on teinud. Aitäh, ja nüüd ma palun. Siia laua ümber kõiki, kes, kes kes oma nimesid leiavad. Kes on valmistanud ette ettekanded või valmis sõna võtma? Ei pääsenud kuhugi. Olge kenad, keerake. Ma ei tea, kuda pidi. Nüüd on ainult teie poole need nimesildid, kas siis kuidagi saali poole vä? Ma arvan, et alustame. Vaatamata sellele, et siin on mitu tühja kohta ehtnud, ajapikku ikkagi tulevad ja võtavad siin laua ümber istet. Kui ajalehel siin Eestimaal on pea kaks sajandit olnud võimalus otsida seda lugejaga kõige õigemat kommunik keerulise vormi, siis televisioon nagu te nägite, aitäh, Annika, nii nooreta paratamatult otsib siiamaani. Aga et nii televisioon kui raadio ehk kogu kaasaegne massimeedia arhetüüp on ikkagi ajaleht, siis on paslik siinkohal meenutada, et 150 aastat ja 10 päeva enne esi esimest eestikeelset televisiooni uudistesaadet ilmus Tartus esimene eestikeelne ajaleht Tartu Maarahva nädalaleht. Ja kui veel tähtpäevadest rääkida, siis 230 aastat tagasi, siis juba tänavusest aastast hakkas Põltsamaal ilmuma esimene eestikeelne ajakiri. Need kõik on ilusad, ümmarguse nulliga lõppevad arvud. Ainult et nende vanemate sündmuste tähendust on tõepoolest kuidagi kergem hinnata. Üks on neile kõigile, aga siiski ühine see keskne osa nii ajalehtedes kui ka tegelikult ajalehtedele modelleeritud massimeedias, raadios ja televisioonis on uudisele niisiis inimene ja uudis kirjutavas rääkivas kui pilti näitamas ajakirjanduses ka televisioonis. Ka Eesti televisioonis on see üks põhiline žanr, mille kaudu end defineeritakse oma rolli siin ühiskonnas määratakse. Ma panen ette rääkida inimesest uudisest põhiliselt kolmest aspektist lähtudes. Inimene uudistes uudised kui inimese ehk siis ka kodaniku ja ühiskonna suhtest ajad ja inimene, ehk siis, kui ajakirjanik uudistetegija, valikute tegija, rahva nimel kõneleja. Siin laua ümber, oma inimestest pole ilus, alustada, aga on palutud Vallo Toomet Eesti televisiooni uudisteprogrammi juht Riina Eentalu, Eesti raadiouudistest, Priit Pullerits, Tartu Ülikooli õppejõud ja ka ajakirja favoriit peatoimetaja Tiina Kaalep. Postimehest ja ka kaalutlusel, et Tiinal on ka raadiotöö pikaajaline kogemus. Toomas Matson, samuti postimehest. Hans H Luik Eesti ekspressist. Siis Allan Martinson. BNS Baltic News Service, Eesti televisioonis Salme ranna Enn Eesmaa kanal kolme uudistest TV3 uudistele vabandust, asi on nii uus, et ei tule veel päris hästi välja. Ja rassalpis kuut kes on nüüd vist juba rohkem kui kuu aega või jaanuari jaanuari keskpaigast Eesti televisioonis töötanud. Ta on BBC World Service-ist ja püüdnud siis õpetama meid paremaid uudiseid tegema. Ja Eesti televisiooni peatoimetaja Raul Rebane. Kõige esimesena ma annaksin sõna sõna Priit Pulleritsu-le. Teema on veidi muutunud võrreldes nüüd. Esialgu selle konverentsi kavaga välja saadetust. Ja Priit Pullerits räägiks siis uudisterollist ja selle muutumisest selles erinevates kanalites süsteemis ajakirjanduse ja massimeediasüsteemis. Palun. Aitäh lugupeetud konverentslased, lugupeetud teletöötajad. Võib-olla ei tea, aga 99 aastat tagasi saatis William Randolph Ameerika ajakirjanduse legendaarsemaid kujusid, kollase pressi, üks rajajaid. Sensatsiooni otsinguil ja läbimüügi suurendamise eesmärgil. Kaks oma parimat ajakirjanikku Kuubale. Reporter Richard Davise ja kunstnike Frederick Renintoni ülesanne oli leida verd arvetavaid lugusid hispaanlaste jõhkrusest sealse rahvusliku vabadusliikumise mahasurumisel. Kuid Remington, kellele meeldis rohkem joonistada, kauboisid kui sõdureid, saatis pärast Kuubale jõudmist arstile sellise teate ööst ajalehtedes Journal, New York. Kõik on vaikne, ei mingeid probleeme, seda ei tule. Tahan koju. Remington punkt saatis sellise vastuse. Remington, Havanna. Palun jää paigale. Varusta sina mind piltidega, küll mina sõja korraldan ööst. Sel aastal 1897 kollase ajakirjanduse õitseajal, mis tookord ligi sajand tagasi ajakirjandust huvitas, selle võttis tabavat kokku New Yorgi lehe toimetaja Stanley Volker, kes ütles, uudis rajaneb kolmel w l Vimin, Vämbum anud vang, tung ehk eesti keeles siis naised, raha ja kuriteod. Kollased lehed lõikasid toona ja lõikavad tänapäevalgi profiiti. Troismist, mis kuulutab rahva maitsealahindamise pärast, pole veel keegi kunagi pankrotti läinud. Ent samal ajal žesti kõmujahiga murdis pressiareenile jõudsalt üks teine väljaanne, mis tegid panuse hoopis muule kui sensatsioonile. The New York Times teenis algul ameeriklaste, peatselt aga kogu maailma lugupidamise oma täpsuse, laiahaardelisus ja põhjalikkusega. Ega asjata ei kuulutanud väljaanne tookord oma motoks neid lugedes ei määride oma hommikuse riietust. Kuna tänapäevalgi jagunevad ajalehed laias laastus massi ja kvaliteedilehtedeks. Võib öelda, et kaasaegne ajakirjandus on oma olemuselt enam-vähem sama vana nagu käesolev sajanudki. Lugejaid köidavad endiselt nii naised raha kui kuriteod, aga samavõrd pakub neile huvi tõsiste küsimuste ring, mille Ameerika ühe suurima telekompanii BBC uudiste produtsent ei vestlen, on sõnastanud nii. Inimesed ootavad uudistest vastust küsimustele, kas maailm on kindel ja ohutu, kas nende kodu ja perekond on kaitstud ja kui on kaitstud, siis mis on viimase ööpäeva jooksul juhtunud, et nad oleksid veelgi paremini kaitstud. Ja lõpuks, kui kaitstud on nende rahakott. Teisisõnu peale kõmu lähevad inimestele korda ka maailma ja sisepoliitikauudised ning majandusuudised. Kuni selle sajandi keskpaigani määras inimeste teadmiste nende ümber juhtuvast peaasjalikult trükiajakirjandus. Raadio, mille võidukäiguks võiks nimetada kahe maailmasõjavahelist perioodi ei suutnud huvitaval kombel ajalehtede positsiooni eriti kõigutada. Ehkki, tõsi küll, ajalehe omanike reaktsioon raadio tekkel oli närviline. Läänemaailmas keeldusid näiteks paljud lehed koguni raadiosaatekavasid avaldamast. Ja Infoagentuur Associated Press, mille juhatusse kuulusid valdavalt leheväljaanded, keeldus aastaid ja raadiojaamadele infot saatmast. Lehe omanike hirmul olid tookord asjatult suured silmad ja raadiost sai läänemaailmas valdavalt meelelahutusmeediumi ning trükiajakirjandus võis taas end kindlalt tunda, kuid mitte kauaks. Televisiooni teke oli sündmus, mis ei sundinud ajalehte mitte üksnes närvitsema, vaid ka oma rõhuasetusi ja hoiakuid muutma. Ometi pole televisioon suutnud ajalehti välja suretada, nagu mitmedki teoreetikud pool sajandit tagasi prognoosisid, pole suutnud suretada isegi Ameerikas, kus teler mängib perekonnas keskmiselt seitse tundi ööpäevas sest televisioon võib küll elava pildi saatel öelda, mis juhtus, aga ta ei suuda eales võistelda ajalehtedega, selle avamisel ja edastamisel. Miks ja kuidas juhtus? TV-uudistesaated on kui vesi kiilid, kes võivad puudutada veepinda, aga ei suuda eales sukelduda vee alla. Kui pooletunnine uudisteprogramm avaldada trükitult, saaksime ajalehe, mis tekitaks oma tillukese formaadiga ilmselt hämmeldust isegi kahe sajandi tagustes lehe lugejates. Jäädes televisioonile operatiivsuses, on lääne ajalehtede vastus olnud ringhäälingule pea ühesugune, lisada sügavust ja põhjalikkust, esitada uudiste parem analüüs ja laialdasem kontekst. Ent ma ei usu, et Eesti trükiajakirjanikud, mõned erandid siinkohal välja arvatud suudaksid vajaduse korral televisiooni pealetungile samade trumpidega vastata nagu lääneski. Arenenud riikides on ajakirjanike professionaalsuse suurenemine tuginenud nende paremale haridusele. Tänapäeval ei ole enam see aeg, mil lehepoisist võiks saada tipptoimetaja. Elu keerukuse tabamiseks tuleb orienteeruda poliitikas, majanduses, sotsiaali, isegi täppisteadustes. Ent Eesti tänane trükiajakirjandus on valdavas osas vaevalt kahekümneaastaste tehtud. Milline on aga äsja keskkoolipingist tulnute teadmistepagas, seda iseloomustavad hästi Liivimaa kulleri tegevtoimetaja Väino Koorberg, sõnad, kes ei, meenutas hiljuti oma esine esimesi ajakirjanduslikke ülesastumisi ja nentis. Mõningate toonaste kirjutiste pärast, on mul täna tõesti häbi. Nendest kumas läbi minu naiivsus, allikate pimesi usaldamine ja elu mittetundmine. Tsitaadi lõpp. Kõige kurvem on see, et Eesti noored ajakirjanikud ei oska haridust väärtustada. Eelmine aasta lõpetas Tartu Ülikooli kõigest ajakirjaniku, sel aastal on parimal juhul tõenäoline, et lõpetab seitse. Isiklikele kogemustele toetudes võin väita, et tänased suralistiks pürgijad on vähem töökad, vähem õpihimulised, vähem vastutustundelised ja üllataval kombel koguni vähem ambitsioonikad kui näiteks need, kes lõpetasid ülikooli viis kuni 10 aastat tagasi. Ma nõustun sõnumilehe erikorrespondendi Raivo Palmaruga, kes on märkinud, et tänases Eestis domineerib ja appi ajakirjandus pealiskaudne ja asjatundmatu, mis ei taba elunähtuste vahelisi seoseid. Põhjuseks ajakirjanike noorus ja rumalus. Ka ajalehtedes valitsevad standardid ei soodusta, kirjutavad ajakirjanike töö põhjalikkuse suurenemist. Kui näiteks äripäevas on nõue, et uudises peab olema kaks allikad siis on see hiiglasuur erinevus kreedos, mida peavad järgima New York Timesi Kingdom Fausti reporterid. Nimelt nemad peavad teadma 10 korda rohkem kui uudises lehte mahub. Just selle üle. Kreedo ülevõtmist pean ma silmas, kui olen rääkinud Eesti ajakirjanduse Ameerikaniseerumise vajadusest. Teine asi, mida kirjutavatel ajakirjanikel tasub Ameerikast üle võtta ja nimetatud seda pealegi taas Ameerikaniseerumiseks. Kui keegi vaid tahab, on oskus hästi täpselt elavalt ja kontsentreeritult kirjutada. Sellegi oskuse on oluliseks muutnud televisiooni pealetung, et konkureerida värvilise telepildiga, on muu maailma suured lehed, sealhulgas ka New York Times lisanud oma uudistele Fighelikke elemente. Ent tundub, et Eesti ajakirjanike praegust taset arvestades, kus paljudel on veel tõsiseid raskusi, kõige lihtsamini uudise selge, loogilise ja arusaadav esitusega oleks kirjutiste elavdamine palju tahetud. Kummatigi ei tasu televisioonil loota, et pildi olemasolust meediaturul valitsemiseks piisab. Ka teletegijail tuleb vaatajate ligimeelitamiseks trikke teha. Ameeriklased mõistsid juba 1900 kuuekümnendail, et teabeagentuuride materjalide kohandamisest ettelugemisest ei piisa. Kui inimeste ajanatukese pärast võistlevad ka seebiooperid ja muu meelelahutus, peab teleuudisteprogramm olemas samuti sho. Seepärast on ka Ameerika teleuudised, tempokad ja vitaalsed. Võib isegi öelda, et meelelahutuslikud. Seepärast ongi diktorite esinemismaneer nagu näitlejaid ja uurimused kinnitavad, et suuremate jaamade uudiste teadustajad on peaaegu sama tuntud nagu Hollywoodi staarid. Seepärast ongi ilmaennustus justkui etendus, mitte ilma kaartide tuim vahetamine ekraanil. Ja seepärast algavad Ameerika teleuudised Tähelepanu krapsova ja vaatajaid teleri ette kinnistava uudisega. Tavaliselt kuriteoga, nagu hiljutine röövmõrv Tallinnas. Jänkide kõne käendki ütleb, if it bleeds it leads eesti keeli. Kui algul on verd, küll siis vaadatakse. Ja kui sellest ei piisa, tuleb uudised teha kättesaadavaks 24 tundi ööpäevas on teinud CNN ja plaanivad teha teisedki kaabeltelevisioonikompaniid. Ja nagu on alati kättesaadavad ajaleheuudised. Konservatiivsemad inimesed võivad nende ameerika, olite põhimõtete üle täna naerda, aga küllap tulevad need printsiibid neile taas meelde, kui nad peavad meediaturul võitluses mitte üksnes teiste teleuudisteprogrammidega, vaid ajalehtedega asuma oma läbilöögivõimete positsiooni tõestama. Elavia paeluv esitus võib muutuda, seda olulisemaks. Et arvutivõrgust on saamas nii ajalehtede, raadio kui televisiooni üha arvestatava konkurent. Ma tahan Tarmo eest. Aitäh. Mul on ettepanek. Viia seda üritust või teha seda sellisel viisil, et, et peale iga ettekannet. Ma annaksin võimaluse küsida või repliik öelda. Loomulikult on. Sõna võtmas. On eelistatud need sõnavõttudeks, kes istuvad siin mikrofoni lähedal. Aga, aga ma ikkagi kutsuksin ka saali üles aktiivselt kaasa rääkima. Ettekanded on küll ka reastatud niimoodi, et, et nad kahekaupa peaksid nagu haakuma, et üks variant on ka, et me nüüd kuulaksin ma võib-olla ära veel raskeid piiskuudi, kes räägiks meile ida ja, ja lääneuudist või püüaks neid võrrelda. Ja ja peale seda me siis Pakuksin võimaluse sõna võtta ja, ja küsida. Rassal on töötanud mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Ida-Euroopa riikides ja loomulikult on tal olemas ka veebis siis töötamise kogemus. Nii et selles mõttes peaks ta olema päris sobilik mees tegemiste võrdlust. Rasel Joan faa. Jah teeme neile, kes vajavad tõlget. Ma arvan, et teeme, olge kena. Istuge sinna mikrofoni juurde ja, ja teemadel. Aga kuna tõlke tavaliselt poole kauem, sest ma sellepärast küsisin, kui on ainult üks, ma võin tema juurde istuda. Kas tõesti ainult üksinda vajab tõlget, kõik saavad aru. Siis on mõtet tõepoolest tänu Venrale tõlkida. Aitäh, kas on kellelgi küsimusi, soovib keegi sõna võtta, täiendada? Kõik on esialgu väga tagasihoidlikud. Rasselleks nüüd konkreetsemalt teleuudiste juurde, kõigi Priit Pullerits alustas need erinevad. Erinevate uudiste erinevatest rollidest. Läheks Eleringiga jälle natukene laiemaks. Priidu ettekandes tuletas ta meelde, et Ameerikas Taivo juba kuuekümnendatel, et televisioonis ei piisa, kui reporter loeb agentuuri uudiseid. Et noh, meil on seda taibatud ka üsna ammu, aga agentuuri uudistel on endiselt väga tähtis roll. Minu arvates see mu isiklik arvamus, hajuti liigagi tähtis roll meie uudistest. Allan Martinsoni teema oli uudiskünnis. Mis on see, mis annab alust ainet uudiseks? Kui võib, siis ma läheksin poole, kardetakse Risto kutsele. Ja seal on mikrofon ka. Tähendab ma hea meelega siiski natukene eemalduksin sellest teemast, mis mulle ette oli kirjutatud ja pigem läheneks asjale sedaviisi kasutades seda teiste tema osa, on need uudised kui masstoodang või veel enam info ja uudised, kas on kaup või seal osa kultuurist. Ma esindan siis sellist agentuuri nagu BNS, mis hetkel on ilmselt Baltimaade suurim uudisteorganisatsioon oma vähemalt oma väljundilt siis umbes 120 töötajaga firma, kus enamik inimesi tegeleb mitte koristamise ja arvutite remontimisel või siiski kas millegi kirjutamisega tõlkimisega. Meie toodangu maht on siin samuti ekraani peal näha ja kõik see kokku soovub praktiliselt igasse Baltimaade ajalehte raadiotelejaama, samuti väga paljudele klientidele väljapool ja väga paljudele väga paljudesse firmadesse, riigiasutustesse ja nii edasi kokku auditoorium on kaheksa miljonit inimest ja ma olen väga tihti oma ajakirjanikele või inimestele rääkida, et kui näiteks noh, ütleme, võtame Eesti suurim ajaleht Postimees mille tiraaž ja lugejaskonda ütleme, lugejaskond on mõnisada 1000 inimest iga päev, et kui Postimees kirjutab, mingi superuudisest, loed noh, 200 300000 inimest. Ja vaat seda järgmisel päeval juhul kui DNS kirjutab, mingi super uudis ja siis, kui ta on tõesti väga super uudis, siis ta läheb nii Eestis, Lätis kui Leedus, auditooriumis mis on kaheksa miljonit inimest ja lähe praktiliselt momentaanselt. Möffi seadus toimib ja üldjuhul oleme selle tunnetanud oma mõju siis, kui ma olen teinud mõne vea. Sest vead üldiselt on kirjutanud väga heade uudiste vormis ja need lähevad hästi kiiresti igale poole ja kõik loevad selle ette, kõikpealsele avaldada. Ja noh, sellisel juhul me tõesti oleme tunnetanud, et kas see kaigas, mis meid pärast peksab, on kaheksa miljoni inimese kaigas ja mitmed vead, mida meie teeme, millest me saame kõvasti debatti, siis väga paljud lehed võivad endale seda noh, võtame kasvõi Äripäev, võtame mingitest muudest, ei vähenda seda lubada endale iga päev. Ja noh, meil sellist suurt probleemi ei ole. Nii et meie vastutuse määr on palju suurem uudis, mida me toodame, on tõesti massproduktsioon, eks Vaikena krohvi peal hea juurde. Selle tõestuseks seal sihukene statistika, mida me iga kuu teeme, mis näitab, et seal me toodame umbes 170 uudist Eestis on ainult eestikeelsed, eks ole. Seal on 70 uudist eesti keeles iga päev selle kallal töötab umbes 30 inimest ja see tähendab, et ühe inimese kohta tuleb siis päris suur hulk informatsiooni, mida ta peab tootma. Ja mis kahtlemata muudab selle massiproduktsiooniks, millele ei saa eriti palju raha kulutada. Ja siis ma läheksin küll nüüd üle oma sõnavõtu põhilise osa juurde, kas info ja uudis, ütleme, info laiematesse, see uudis on aktuaalne uudis, info, lisaks sellele Arv informatsioon, ülevaade, kommentaar mis iganes, mida üks infoagentuur väljastab. Ja mul tuleb meelde üks nõupidamine umbes aasta aega tagasi Prahas, kus sai kokku Euroopa uudisteagentuurid. Ja sellest kujunes esimene taoline sümpoosion. Ja sellest kujunes üks tõeline noh, kolm päeva kestnud sõda kahe liini vahel millest üks ütles, et uudised on kauppi, on uudisteagentuuri ja ka üldse igasugust infot tootvate ettevõtete tuleb vaadata nii nagu jalatsivabrikud, nii nagu hambapastavabrikud mida iganes. Ja teine liin ütles, et info ja uudised, see on midagi niivõrd tähtsust, see on midagi palju kõrgemad kui kaup. Et igal juhul tuleb seda toetada, on vastu radiaatorit võttises soojas hoida. Ja kui vaja, siis ka subsideerida. BNS on alati lähtunud sellest esimesest punktist esimesest lähenemisest, et info siiski kaup ja me peame töötama nagu iga teine kätte võtta ja me oleme orienteeritud eelkõige kasumile, millest siis tuleneb ka kõik muu kuidas me uudisest oma väljatoodete informatsiooni suhtuma. Nii et meil on tõesti primaarne kasum enam primaarne ellu jääda. Meil on primaarne oma firmat arendada, saada sealt lõpuks kätte dividende, kui me juba oleme selliseid äriga tegelema hakanud. Ja meil ei ole sellist vähenemist, täidab mingi rahvusliku missiooni. Ma võtan alati tuuri, seal ei ole rahvust, kui on uudis, mis on, ütleme, Eesti riigile kahjulik. Kui Eesti riik ise niivõrd loll on olnud ja midagi sellist teinud, siis kahtlemata on meie ülesanne väga edastada isegi siis, kui Eesti riik sellest kahju saab. Teine lähenemine, mida ma väga mitmed oponendid genereerivad ja edasi annavad. See, et info on justkui osa kultuurist, et agentuuride all ja ütleme, massimeedial on mingi oma missioon riigis, mida ta peab täitma, mida peab toetama. Jällegi, minu lähenemine on alati olnud selline, et kui emissioon tekib iseenesest kui on olemas mingi kaup mida ostetakse ka hambapasta, ronime täita oma missioon, eks ole, eesti rahva, hammaste tervise korrashoiul, see ei tähenda seda, et riik peaks kuidagi hambapasta poole eriliselt suurt tähelepanu pöörama. Ja missioon tekib juba ainuüksi sellest, et see kaup on olemas, seda müüakse, ostetakse, see on läbi selle, ta muutubki osaks skulptuurist. Ja kõik see lähenemine ongi nagu meie kreedoks. Me oleme äriettevõtte Me väldime igasuguse toetuse subsiidiumi nii omanikepoolseid kui ka poliitiliste jõudude riigipoolseid, sest. See on tavaliselt noh, see, kes maksab, see tellib muusika. Ja kui me ükskord omadega põhja kõrbema, siis on tõesti selles süüdi, kas meie ise või lihtsalt ei ole turg seda kaupa vajanud. Ja siis tuleb keegi teine asemele. Mõni salakaupa hakkab pakkuma ka väiksemate kuludega, võib-olla ka halvema kvaliteediga või parema kvaliteediga midagi kriitilist. Kui me vaatame maailma uudisteagentuure, siis seesama kahe suuna erinevus läheb läbi ühe teise kriteeriumi. Siis on see, kas suulist agentuurid kahjumisse kasumis. See suur osa nendest, kes on vasakul pool kahju, mis on, kas otseselt kahju, mis on siis kaudselt kahjumiste sõnana võivadki kasumis olla, saavad oma kasumi kuskilt mujalt, näiteks Royce'i agentuur TT, küll saab umbes kuus miljonit kasumit läinud. Ma mõtlen Rootsi krooni läinud aastal, kuid suurem osa sellest on tulnud. Võib nüüd kõik see on tulnud nende käes olevate aktsiate intressidest. Vaatame teist poolt, siis on kasumis need uudisteagentuurid. Seal tõesti kasumis. Ja kui me vaatame mikspärast on kasvanud, mis siis siin on? Jällegi üks niisugune lihtne põhjus, et kalakeses eurist agentuur, mis tegeleb majandusinformatsiooniga ja see, mis tegeleb ülduudistega on juba priori kahjumisse määratud. Ma ei oska öelda, miks see nii on siis põhimõtteliselt uudisteagentuur on igal pool maailmas, vajab ja kui on vaja, siis peaks ka turg maksma niivõrd palju raha selle eest, et asi ennast ära tasuks. Ma eeldan, et selle kahjumi üks põhjus võib olla ka see tuurist agentuurid igal pool maailmas ajaloolistel põhjustel üldjuhul kuuluvad tarbijate rendile. Ma usun, ka Tallinna piimakombinaat oleks kahjumisse kuulatud, kuuluks piima, ei hoiatada. Ja need, kes tegelevad äriinformatsiooniga, majandusinformatsiooni ka üldjuhul ei kuulu tarbijatele selge veelahe ning toote pakkuja ja ostja vahel. Kui me võtame hea näite Roytheri, mis on maailma suurim uudisteorganisatsioon oma käibelt siis tema 93. aastakäive on uuemaid andmeid võtta on 34 miljardit Eesti krooni, millest meediale suunatud General News Ülluis unustas ainult seitse protsenti. Balti turg selles mõttes ei ole mitte mingi erand. Me liigume iga aastaga üha rohkem rohkem selle poole. Ja meie hinnangul oli läinud aasta balti uudisteturu maht või infoturu maht, et umbes 4,2 miljonit USA dollarit millest üle kahe kolmandiku tuli puhta majandusinformatsiooni arvele. Mida ostsid siis mitte enam massiteabevahendid, vaid lõpptarbijad, nagu firmat, need pangad ja nii edasi. Ja tänu just nimelt sellele dotatsioonile. Suurem osa neist unist organisatsioonidest, sealhulgas ka DNS suutis jalul püsida. Ootame balti infoturgu tema jaotamist 90. aastal, siis on siin neli sellist suuremat tegijat. On siis BNS-Reuter ja telereid, kes kumbki põhiliselt pakuvad siin majandusinformatsiooni ja on siis kolm riikliku agentuuri, igatahes balti riigis, kes kelle turuosa on iga aasta-aastalt aina vähenenud. Ma arvan, et kui siit nüüd seal graafiku, pealtnäha seal näha, et majanduses on tõesti annab rohkem kui kaks kolmandikku sellest rahast ma arvan, et see tendents süveneb ka edaspidi ja umbes paari aasta pärast olema selles situatsioonis, kus umbes 80 90 protsenti info tootjate saadavast rahast on tulnud just nimelt väljastpoolt meediat. Lähtudes sellest kõigest on, siis ta ei lase välja töötanud oma müügikriteeriumi mis siis on üsna lihtne ja loogiline. Nimelt seda, et otsuseid siin maailmas tehakse info alusel, järelikult meil on müümasele informatsiooni, mille alusel otsuseid tehakse. Kuna majandusotsused on üldjuhul kallimad, siis nende, et ollakse nõus rohkem raha maksma juba praegu noh vähemalt Eesti riigis, millel on juba töötab turg võib kiire info saamine info ostjale sisse tuua sadu tuhandeid, vahetevahel ka miljoneid kroone ainuüksi ühe päevaga. Ja seetõttu, kuna meie põhiline suundumus on tõesti otsustuse jaoks tarviliku info, tootmine ja müümine on siis kõik muud nagu valguslikud, harivad rahvuslikud ja merevastakad funktsioonid on meie jaoks teisesed, kuna nende nendest lihtsalt ei maksa keegi raha. On olemas kahte sorti unist organisatsioone, üks on selline nii-öelda Rauntsüklock, eks ole, või 24 tundi päevas töötavad või sinnapoole lähedal oleva tuurist organisatsioonides, noh nagu BNS, Reuters, CNN. Ja on olemas teistsuguseid, kes teevad panuse kord päevas ilmuvale, kas siis rahvuslikule õhtustele uudistele võin, on see ajaleht ja seal on kaks täiesti erinevat lähenemist. Uudise ideoloogiale. Kui seal esimese grupi jaoks hooga tõenäoliselt kuulub, on uudis tõesti massitoodang sõna otseses mõttes mis on rutiin ja meie jaoks põhiline väärtus on mitte selline ajakirjanduslik. Või noh, meie põhiline väärtus on, mitte ajakirjanduslik virtuoosse mitten löövad sensatsioonilised lood, kuivõrd selline puht logistiline töö, et me peame palju uudiseid erinevates kohtades, kuhu ükski leht võib-olla ise ei viitsiks oma nina toppida kokku tooma, laiali saatma ja sellepärast meil ostetakse kahtlemata on noh, neid ostetakse ka teatud lisaväärtuse pärast, mida annab. Mõnikord päevas genereeritakse detailsed pärlilood või Breaking News, nagu öeldakse. Kui me läheme edasi kriteeriumi juurde, siis on meie jaoks väga tähtis või õigemini meie tarbijate jaoks väga tähtis, sest mis on kõrbete jaoks tähtis, on meile tähtis. Just nimelt seesama kõige katmine Megaame ära katma valgustama kõiki tähtsamaid uudiseid kogu Eestis, olgu see siis. Noh, niuke geograafilises mõttes kui ka temaatilises mõttes. Ja teine on see, et see peab olema vertikaalne nakatuvus, melon ära katma kõik tähtsad sündmused. Me kahtlemata võime teha päevas 115 lasteaedade elust, aga see ei näita seda, mis riigis toimub. Teine on uuritavad olema täppidega täpsuda kiired, mis on täiesti loomulik, et uudisteagentuuri puhul kolmas kahtlemata noored saavad olema huvitavad ja noh, vaata siin eelkõnelejate tekstile. Just nimelt peab olemas inimest tav faktor sees jumala infarkt. Mikspärast on see uudis tähtis, mikspärast on mingi aktsiakursi kõikumine, tähtis meie tarbijale ja nii edasi ja nii edasi. Kuid igavesele kriteeriumi puhul on selline väikene viga, et me võime ju optimiseerida või püüdavaksemaniseerida oma kvaliteeti, täpsus, kiirusti huvitavust nii väga, nii palju kui võimalik, kuid iga asi maksab raha ja uudis ja kvaliteet on üldjuhul raha kvaliteediga, raha ja tema kvaliteedi ja maksumuse sõltuvus ainsat loba, rütmiline kõver, mis tähendab seda, et mida rohkem kvaliteetsemaks, mina rohkem kiiremaks tahame uudist ajada, seda kallimaks see läheb ja mitte proportsionaalselt, vaid üsna järsu kõveraga. Ja nii nagu iga teise massiteabevahendi puhul on meie jaoks küsimus, kust läheb täpselt piir läbi, kust pealt enam. Me ei saa selle asja kvaliteetsemaks ajada on iga poole aasta tagant, kui me räägime järjekordselt läbi meie klientuuriga, kellest väga paljud Siberi kohal viibinud siis on see tavaliselt üks seesama dialoog, nemad ütlevad, et me võtame liiga palju raha selle eest, toodame ebakvaliteetse toodist. Jällegi väidame, et see on enam-vähem optimaalne suhe ja üldjuhul, et me peaaegu et maksame veel peale ka. Tõde ongi siin kuskil keskel. Sest Me ei saa iialgi viia uudiseid absoluutselt täpseks, ei saa iialgi viie uudiseid, suhteliselt kiireks me ei saa neid teha on alati väga huvitavaks seal lihtsalt põhjusel, et see eeldaks umbes kaks korda kolm korda tont teab, mitu korda rohkem suurema hulga inimeste töölevõtmist. Ja sama kehtib ka iga teise uudisteorganisatsiooni puhul. Noh, selles mõttes võib-olla aktuaalne kaamera natuke nalja koosseisus, kuna tema Päeva põhirõhk tehakse ühel hetkel ta ei pea, on veel kindlasti oma nii-öelda kogu aeg töötavat süsteemi. Te võite leida mõned päris tugevad tegijad ja nende juba ainuüksi nende baasil teha suhteliselt korraliku üks kord päevas uudistesaate siis noh, meie inimesed, keda ei ole küll palju, peavad olema konstantselt head ja mitte veel tahtma magada ka sealjuures. Kui rääkida konkurentsist, kas on see hea või halb, on uudiste tootmise juures, siis jällegi kõik sõltub sellest, palju selle konkurentsi jaoks raha on. Nukker on see, et mingi hetkel võib konkurents olla kallim kui mitte konkurents on üldjuhul vaenlasel. Aksioom, nagu arvatakse, et konkurents viib alla toote hinna. Et konkurents teeb toote paremaks. See ei ole alati niimoodi, kui mingi turg on üldjuhul juba sisse programmeeritud kahjumiga. Nii nagu tundub olevat ülduudiste puhul siis sellisel juhul kahjumiga töötaval turu konkurentsi ei saa majandusreeglite tõttu tekkida, sest noh, siis on kaks korda nii suur kahjum ja tavaliselt veelgi suurem. Kui rääkida konkurentsist majandusuudiste alal, mis on omakorda jällegi kasumiga töötab, on valdkond a priori siis seal on konkurents Eestis ammu olemas, tugevneb lähemal ajal veelgi. Noh, olgu siis vastuseks sellele küsimusele, mitte uudisteagentuuri, peab Eestis olema sellised nii-öelda rahvuslike uudisteagentuure nagu või riiklike või ütleme, noh ma ei tea, kuidas eesti keeles täpselt tõlkide, selliseid kahtlemata niivõrd väikeses riigis kui Eesti ei saa olla rohkem kui üks. Ja see, et meil on siin kaks niivõrd pika aja jooksul varsti juba kuus aastat näitab, et noh see on teatud määral üsna eksklusiivne juhtum, mis Ida-Euroopas aga tihti juhtunud, samuti aga seisad kesta kaua. Põhjus lihtne, aga see sellepärast et kuskil mujal maailma sel juhul ei ole neid palju taolisi agentuure. Mul oleks veel üks küsimus või pall siin õhku visata on väga tihti räägitud, sellest peab olema Eestis olemas, rahvuslik televisioon peab olema rahvuslik uudisteagentuur. Rahvuslik raadio. Ma ei ole kuulnud, et keegi peaks rääkima, peaks olema rahvuslik ajalehte, rahvuslik raadiojaam. Mängib muusikat. Et mis asi on see rahvuslik, milles väljendab uudise rahvuslikus milliseid väljendab, milles väljendab telepildi rahvuslikus? Ma arvan, et üldjuhul on see rahvuslik lihtsalt üks hea nimisõna, millega saab välja meelitada riigieelarvest raha, millest saab riigilt toetust välja meelitada. Näiteks rahvuslik lennukompanii. Üldiselt veab lennuk inimesi sama kui mitte rahvuslik rahvuslik noh, kõlab paremini. Sama on ka telepildiga. Ma ei leia mingit põhjust mikspärast, näiteks TV3 peaks olema vähem rahvusliku Eesti Televisioon. Ja kui minu endopositsioonis rääkides ma olen alati olnud ka sellise ameerikaliku lähenemise pooldaja, kus teatavasti seal kahtlemata on olemas National Public Radio ja muud avalik-õiguslikud meediakanaleid ja ka selles, et kas on nii-öelda mingis mõttes rahvuslik uudisteagentuur aga mis kahtlemata on kogu panuse teinud kommertspoolele. Et iga asi peab eelkõige ennast ise ära majandama. Ja ma ei näe mingit põhjust mikspärast, Eesti võiks teha sedasama. Võib-olla ma eksin selles mõttes võib-olla Eesti oma ühe miljoni potentsiaalse auditooriumiga on selleks liiga väike, aga ma ei leia mingit põhjust, miks pärast peab olema Eesti Televisioon sellest seisundist, nagu ta on praegu mikspärast, peab olema Eesti raadio selles õiguslikus seisundis, nagu ta on praegu, nagu teda tahetakse jätta. Miks pärast peab olema, on riigis olemas selline asi nagu rahvuslik uudisteagentuur kellele riik teeb suuri soodustusi, mis kaudseid selleks kõik minu poolt suur tänu teile. Aitäh, kas tahab keegi kohe oma arvamust avaldada või küsida, palun järjesta? Seal. Oli kuidagiviisi. Riiklike kui ka näiteks Selle rahvusliku kuidagi ma ei tea allagi imelikul kombel. Aitäh. Priit Pullerits. Ja minul oli remark selle kohta, Hanna Martinson ütles, et, Uudisteagentuur Elsa uudiste tootmine erine jalatsivabriku hambapastavabriku tööst siin siiski väike oluline erinevus on nimelt, et meie ajakirjanike toodang on märksa personaalsem kui kellelegi hambapastavalmistaja, Mikeli toodang kusagil Hollandis või kellelegi Paolo, et kuskil Itaalia kingavabrikusse skem, ostan kingad, siin ei ole kunagi peale kirjutatud, et Palo on need tooted või Maicel on selle hambapasta valmistanud. Ja soovitakski ajakirjanikel ka, kui me oleme siin rääkinud nii paljudel eelnevatel foorumitel ajakirjanduse sellisest nõrgast tasemest, ajakirjanikel just tähele panna seda nende toodangu eripära, et see on äärmiselt personaalne. Et alati on minu nimi seal all või noh, autori nimi on all ja sellega tegelikult ajakirjandus see on sisse programmeeritud nagu suurem personaalne vastutus oma toodangu eest ja sest ma tahaks kõigile ajakirjanikele panna südamele, kui nad oma selle produkti valmis saavad, olgu ta siis tõesti kaugsest, ta on kaup. Tal on turule oma väärtus, seda ostetakse, müüakse siis mõelda, et minu nimi on seal, algas, ma võin sellel asjal olla uhke või vähemalt, et kas ma ei pea selle asja pärast punastama. Aga kui analüüsida paljusid asju, mis Eesti ajakirjanduses ilmub, siis minu arvates väga palju on sellist, mis peaks autorit panema punastama. Aitäh Riina Eentalu. Jätkan siit, aga enne te ütlesite, olite listeeria ütles, et tänapäevane noor ajakirjanik ongi vähem ambitsioonikas ja tal ei olegi tähtis, kas ta paraku punastama või mitte punastama kame, alustan küsimusest. Allan Martinson, kas ma saan õigesti aru, et et DNS noh, kõik need parameetrid, mis te seal loetlesite, on tähtsad, aga te ei peagi tähtsaks vormistada, ütleme, klassikaliseks uudiseks materjalid, annate toormaterjali. Noh, mis asi on klassikaline Teda uudis valmis, selleks on mingid omad reeglid. Ka kindlasti on, BNS on noh, see on meie nii-öelda kauba kvaliteedi reeglistik, eks ole, üks teine küsimus on see, kui kuivõrd hästi valvasime hakkama saanud. Aga kahtlemata ma arvan, Priit on, sellel võib olla parem ekspert, isegi kui mina tänu selle kogemustele on sealpool ookeani. Igal agentuuril on, kahtlemata on igal pool maailmas on enam-vähem üht ühtivad reeglistikud kondi kontiline kontinendil natukene erinevad. Aga noh, see, et uudis peab olema üles ehitatud nendesamade reeglite kohaselt on igal pool üks ja sama ja me püüdleme sinnapoole ja ütleme, inimesed, kes on meie uudist jälginud, võrrelnud seda teiste Ida-Euroopa agentuuride omadega, siis noh, üldjuhul me oleme noh, sellise hinda nagu neli ikka välja teeninud. Ja ma ise hindan ausalt öeldes BNSi stilistika uudistel on kvaliteet on parem kui näiteks Soome, sest et teed, mis on kolinud meil päris tõsiselt mõtlevad võib-olla tõenäoliselt peaks oma järgmise riigi nagu laienenud just nimelt Soome välja valima. Ja noh, ma leian, et see on nonii, nagu king peab olema, jaksan ühe auguga jalgsi sisse läheks ja ta peab vett pidama ja ta peab kuidagi jalas püsima uudistama viisi, noh, keegi ei pane seda kahtluse alla. Ausalt öeldes minagi nõuaksin seda või ootaksin seda kui tarbija, ma ei tea, kuidas nüüd Priit Pullerits näiteks kõrvalt või pärast korrigeerida ka mulle tihti tundub just, et et agentuuri materjalides tihtipeale ei ole see, et alustatakse kohe kõige tähtsamast, vaid et see paganas tähtsus, mille pärast uudis tehti, on selles viimases lauses, eksju ja siis ma pean selle ja siis sõltub, ütleme, tarbijaoskusest kirjutada see uudis ümber. Noh, sõnumiks ütleme, selle materjali põhjal, mis ma olen saanud, aga meie raadiot kui need, neid on nüüd nii palju tihti pealegi kordab see sõna-sõnalt, loetakse, et agentuuri materjalidega võib olla teile. Aga ma leian seda, et mida siin ka enne juba öeldi, et nii palju on meil raadioid, televitelevisiooni kanaleid, et leida nõudlus turul ajakirjaniku järele on juba vaat et suurem ja selle pärast ei pea täna me oleme haritud, seetõttu tal ei redigeeri ise ei, ei tee seda sõnumit, ei kirjuta ümber, vaid loetakse sõna-sõnalt ette, ma ei leia, et see on päris õige. Võib-olla Priit on siin kõige objektiivsem inimene, sest sa oled käinud meil ka loenguid lugema, seal meie unised analüüsinud ja oskad sellele veel paremini vastata ajakirjanike kvaliteedi, sest noh, mina olen ka seda meelt nagu siin eelkõneleja ütles, et Eesti ajakirjanikud on praegu suhteliselt vähem motiveeritud kvaliteedi mõttes. Üks põhjus, miks mulle see nii tundub, on see, et Eesti ajakirjanike palgad on noh, praegu kuskil viis, 6000 krooni kuus seal sihuke keskmine ajakirjanik kätte, mis on kaks, kaks pool korda majuta käte fotopalgana, vabandust, Eesti televisiooni inimesed. Mis on umbes kaks pool korda kõrgem kui Eesti keskmine palk mujal maailmas sel juhul niimoodi ei ole neis Ameerika noh, umbes samal tasemel olevad ajakirjanikud nagu eesti jalgade ajakirjanikud ei iialgi unistadagi, nad saavad kätte riigi keskmise palga. Ja noh, see on võib-olla tööandjate kokkuleppe küsimus, aga minu arvates Eesti ajakirjanikud on umbes poolteist korda vähemalt ülemakstud nende kvaliteediga võrreldes. Ma ei tea, mis sellega tegema peaks, kas peaks kuidagi teiste tööalade palku järgi tõmbama palku alla laskma. Sõltub omaniku nõudlikkus temaga. See on õige, siin, tähendab, ma lõpetaks selle diskussiooni, on viidad minu nimele mitu korda, mis hinnangu ma annan, tähendab, ma olen tõepoolest Gentiiennessis seminare pidama, saarenide töid analüüsinud ja kui panna muu Eesti ajakirjanduses nii konteksti, siis ma võin öelda, et BNS-i toodang on tõepoolest see noh, kindel, neli on ta igal juhul Eesti tingimustes, kui me võtame keskmise muidugi kõikumise osa, uudised on väga halvad, aga siis on ka sealsamas väga häid uudiseid. Aga BNS-ile noh, minu arvates võib küll julgelt tõesti neile ära pani, nagu Allan Martinson siin kuulutas. Nii kas Toomas mõtlesime peale hinde panemist kõvel? Tahab seal jah, natukene selles suhtes, et. Täienduseks Riina Eentalu, mis puudutab nii-öelda olulise osa jätmist viimasesse lausesse, siis ta tõenäoliselt Eesti raadios loetakse liiga palju uudisteagentuuri ETA uudiseid. Aga, aga. Ma tahtsin alane käest küsida seda, võib-olla masin lihtsalt kõrvust mööda või silmist mööda, aga kui suure osa praeguses peenes eestikeelse turukäibes moodustab see majandusinfo ja palju siis ülduudis China News ja kuidas nagu aasta-aastalt on see muutunud, kas on see tendents niivõrd tugev selle majandusmajandusest, et majandusuudistest ja majandusinfomüügist tuleb seda raha niivõrd palju rohkem sisse ja sellega kulud ülduudistetootmisele ka järjest kasvavad, et sa ühel päeval lihtsalt lõpetad ülduudistetootmisele? Ei, ülduniste tootmist ei lõpeta nagu lõpetatud Kareutherindetest, noh ta on ka kaudselt toob siis läbi selle, et on sellelt reklaami iga päev, igas lehes toimub aga praeguse hetke seisuga homse fifty-fifty tulemites, noh, ütleme majandus ja Held uudise ja ta on aasta-aastalt niimoodi kasvanud, prognoosin, et kuskil aasta pärast võitu null kaks kolmandikku majandus ilmusid üks kolmandik. Põhjus on lihtne, sest kui olen praegu hõivanud kogu Eesti meedia, noh, võib-olla mõni rajoonilehte tellinud või on sisuliselt, siis meil on kasvuvõimalusi kogu kasvu tulla ainult sellest täiest turult. Me kasvame, noh, ütleme hindumine. Me kergitanud iga poole aasta tagant suure raginaga, nad on üldiselt ikka hinnatõus on väiksem, kui inflatsioon on. Nii et kasvuvõimalus on meie jaoks ainult firmade pankade turuga. Jaa. Hantslik. Jah, ma tahaksin tänada viit viimast eelkõnelejat huvitavate sõnavõttudest, mul on tõesti tunne, et olen korraga saatnud kahele konverentsil, et need on BNS-i-teemaline konverents, võib lõpetada, lähme. Lähme tagasi Aktuaalse kaamera juurde, tähendab tahaksin ka omalt poolt öelda, et on olemas loomulikult mingisugune uudismassiiv, mis, mis on väga tihedalt seotud tegelikkusega sellega, mis Eestis tõesti sünnib, aga on ka teine laad. Uudiseid, mis ei peegelda niivõrd reaalsust nõndanimetatud reaalsusse tähendab tegusid, vaid vaid pigem sõnasid ja skalastikasse laskumata ütlen, et minu ja teie eriala, kallid kolleegid, on ju selline, kus sõna ongi tegu. Niimoodi, et võib väga hästi olla, et see, mida räägib AK kui Eesti võib olla mõjukaim uudiskanal. Et see ei ole niivõrd seotud reaalsusega, kuivõrd just reaalsuse pinnal hulpima vahuga. Me oleme ju näinud, kuidas meedias on võimalik näiteks tekitada permi maffia, tšetšeeni maffia, samas need maffeka hävitada. Seda tegi üks minister, kes on ise. Tihti satun meediaobjektiks tegelikkusega, ei olnud neil fraasides nende, nendele uudislõikudele AK-s väga palju tegemist, kuid me puutume siin kokku just sellise asjaga nagu uudistevalik. Ma arvan, et meie välismaa kolleegile oli täna õigus, öeldes, et võib-olla meie riiklik televisioon valib oma uudiseid liiga ministrite, presidendi ja parlamendifraktsioonide esindajate kuulilt ja vähem tahab tegeleda sellega, mis tegelikult on ju arenenud ühiskonna algrakuke tähendab sellega, mis teeb ettevõtte firma. Selles kontekstis tahan öelda, et tänane tänase sünnipäevalapse esindaja siin laua ääres, kes ei ole küll samavõrra kui sünnipäevalaps, aga esindab momendil AK-d, härra Vallo Toomet, on minu meelest siiski vabariigi üks tähtsamaid persoone, sest et uudised, see tähendab ju valikut ei ole võimalik ka BNS-i poolt pakutavast uudismassiivist saada kätte. Seda uudislikust ilma valikuta. Selles mõttes ka kolleeg Riina Eentalu ilmselt suhteliselt libedalt libedale teele, öeldes, et see, mis on oluline, tundub siis mõne agentuuri uudistes olevat tagapool. Keegi täiendas, et teiste agentuuri on liiga palju raadios, et seal võib-olla on uudis eespool, see, mis on oluline ei ole meile teada, see on väga suur küsimus, see on pidevas muutumises ja muutudes k muundumises olev küsimus. Niimoodi inimeste jaoks on erinevad asjad olulised. Mulle ei tundu üldse sisuka vastuoluline see, et BNSi toimetajatele tundub oluline üks asi. Riina Eentalu, teine asi, selline, selline kallid sõbrad ongi uudise iseloom. Ja lõpuks tahtsin öelda, et see, et uudistes pööratud, pööratakse tähelepanu liiga paljud Toompeale liiga palju olemasolevat operetliku parlamendierakondade ja nende fraktsioonide esindajate absurdsete avaldustele ei ole mitte ainult Eesti televisiooni vaid laiemalt, et ka kogu Eesti pressiga. Meil on olnud haruldased hetked viimase kuue seitsme aasta jooksul, kus meie käes tegelikult meedia tegijate käes on olnud võimalus. Vorm, mida sa, seda meie publikut ja teatavat nii-öelda uudiste nõudlust tekitada. See, mis tundub huvitav Ameerika publikule ja mida iga hommiku igal hommikul talle pakub CNN näiteks küllastumiseni Bosnia, aga seotud teemasid, see ei tundu tingimata huvitav Eesti publikule ja meie käes oli võimalus hakata ise ka eesti publiku huvi suunama sellele, mida siis meie peame oluliseks või mitte. Ma arvan, et sel teel jäid mõnedki sammud astumata, just sellepärast me proovime tihtipeale sõnadest tegelikkusega vähe seotud sõnadest teha. Uudis number üks. Ma arvan, et on siiski õnn, et meie ei ole asunud euroopa teele ei ole asunud euroopa teele sõna meedia mõttes. Selles mõttes noh, isegi võib-olla nostalgiaga suhtes aega, kus kus härra Priit Pulleritsu poolt eelistatud meedia kontinendil kõige suuremaks leheks oli ju Wall Street Journal kvaliteetleht sõna õilsus mõttes sel ajal Euroopa traditsioonidega rahvat ja on valinud enda suurimateks lehtedeks sopalehed san vastavalt briti kuningriigis. Ja Vilsaidung Saksamaal niisugust asja Eestis vist ei saagi olema ja ma tahaks sellele õnnelik olla. Selline hea publik on meile antud, et kostitagendada siis rohkem sisukate uudistega ühiskonna algrakukese tegevusest, võib-olla ka isegi rahvusalgrakukese perekonnategevusest ja vähem sellega, millega tegeleb riik. Sest et olen aru saanud, et meie riigis üldiselt aktsepteeritud suund on siiski liberaalne areng. Tähtsam on see, mis teeb üksikettevõtja, üksikisik, kodanik aitäh. Ja võtame nüüd järjekorras. Palun. Mul oli, eks remark. Millest ma olen kahe käega olen Hans Luige poolt, mis kumas läbima, sõnastaksin seda pisut teistmoodi on, mind on viimasel ajal hakanud häirima, et liigselt on saanud uudiseks Eestist poliitilised avaldused ja isegi nii-öelda kuskil õhus rippuvate süüdistest ümber kamine, keegi Heldur Parder näiteks lükkab ümber Te ei ole toimunud, seda ta ei ole nõus, sellega, need kuuldused ei vasta tõele. Ja selliseid asju, näiteks ka raadio ja muu meedia, produtseerib üheteistkümned raadioid hästi Kozmaarsel hulgal ja minu arvates nende uudised, sellised poliitilised avaldused. Ma ei ole seda teinud, tuletab mulle meelde ühte lugu ühel Tallinna prominendiga, kellel oli helistatud ja küsitud, et kas ta on eesti lesbiliidu presidendist aastas? Ei, ta ei ole Eesti lesbiliidu president ja siis oli ka uudis, et noh, et ma ei ole eesti lesbiliidu president. Selliseid avaldusi mitte küll lesbiliidu presidendiks olemise kohta on, on pidevalt jälige, lihtsalt avaldus on uudis. Minu arvates ei ole uudis. Nii kes soovib sõna võtta valla tomat? Ma nüüd korraks täiendaks, ma võtaks võib-olla maha selle eesti tähtsama inimese nii-öelda repliigi ase juurest, ma ei arva, et see nii peaks olema. Tooks, räägiks kahest asjast, üks on, siin oli BNS-i foorumis nimetati seda siis ma räägiks ka BNS korraks. Ja küsimus selles, et aktuaalses kaameras on täiesti selge, et BNS-i uudis kontrollimata ei lähe sisse, see on reegel. Me kahjuks ei saa seda lubada, sest on olnud liiga palju möödalaskmisi ja seda teavad kõik meie toimetajad, kes kasutavad BNS-i, jätad tegelikult ainult algallikatena võimalike uudiste, kas siis hankimisel, töötlemisel või mis iganes, tähendab, see ei ole uudis, mis tuleb BNS-is Aktuaalse kaamera jaoks, seda ma võin kinnitada siin praegu. Teiseks tahame rääkida Toompeast ja nendest nendest suhetest. Ma arvan, et seoses või, või miks, on see praegu nii ja kuhu suunas ta muutub, ma räägin sellest ka natuke hiljem oma sõnavõtus, aga ma tahaksin väga lühidalt öelda. Peale laulvat revolutsiooni räägime, kõik on ikkagi lähtunud inimesest, pea, laulurevolutsioon oli tähtis riigi ülesehitus, inimesi huvitas riigi ülesehitamine sest nende saatus oli ja tulevik oli sellega seotud. Seal oli too periood. Praegu on täiesti selge, et rõhuasetused hakkavad muutuma. Inimesi enam ei huvita see, sest riik on aga üles ehitatud noh, mingil määral inimese hakkab tegelikult huvitama see, kuidas ta on üles ehitatud, kuidas on nende roll selles selles selles riigis ja ma arvan, et tulevik on väga selgelt see et aina rohkem hakkab inimesi huvitama ikkagi see, kuidas ta elab ja kuidas Priit pularis väljendas, mis on tema rahakoti seis, mis on tema naabrite elu-olu ja sinna me tegelikult liigume. Ega sealt tuleb ka lähtuda. Meil ei ole võimalusi pakkuda teleekraanilt pidevalt toompuu uudis, kui neid keegi enam varsti ei vaata, see ei ole enam võimalik. Väide sinnapoole, et me peame perekonda väga õige loomulikult peale minema. Aga praegu ma kardan, et me oleme siiski mingi kahe perioodi vahepeal, muutumine toimub, toimub aeglaselt ja veel ühte asja ei tasu ära unustada, see on Eesti riigi väga kiire areng. See loob teatud omad reeglid uudistele. Teatud reegel toob, ta ei saa olla päris klassikaline kodu, kodutänava uudis. Ta on ka mingil määral liiklik uudised, need kaks asja tuleb kuidagi suuta ühendada. Aitäh. Ja hagi Šein. Tere Arteerida, neil inimestel on oluline. Me peame teatama, et nad saaksid Alutise. Korvi juurde juurde ja mina olen kolme last või mitte, siis ainult selle küsimusega. Inimeseta. Tahab teada, kõike saab võtta, aga kardan. Ragin teinegi ei saa korraliku kohale kunagised objektide plik. Avalikku. Kuulutab pragmaatikani Warholi rahuldus raviti kultuuripäringud ja laiendati sellele. Tõepoolest üritatud aruta mingi nii-öelda, kui agent. Sellepärast käin rääkimas, noh, korrektne, kas seal minu teada Eestis olevat üheksa aastat vedanud võeti vastu ja ei saanud. Ja kui ta on loodud meil avalik-õiguslik ringhääling, avalik ringhäälinguvabriku Ringhäälingu kaks. Eraringhääling. Teine avalik-õigusliku või avalik tõenäoliselt need kaks kokku või kõik need jaamad ühe või teise õigusi kriminaalõiguslikult. Reguleerimata valdkond, reguleeritud seadus näeb ette, kuidas tegeleda täidab ja kvaliteettoit ära. Ja need kaks kop. Eraringhäälingu avalik eel, mida praegu tõesti kaks vannituba tuleb rohkem. Võib-olla kokku puudutavat helendav, võiksime nimetada. Raiskame rahvuslikku, kõige sobriori. Nimetame vahepeal olen rahvusringhäälingu aga kõnelda dieedil olnud. Ringhäälingu on juba põhimõtteline. Veerpalu. Pilli prodaal paadiga tarvitas oma oma sõnariigil ei ole. Ei-ei-õiguslikus mõttes ei ole. Harjunud praegu võimalik mõtestada võib-olla ainult selles mõttes, et riik oma asja kui ta tegelikult pliit. Ja see kaabli Aitäh repliigi eest, kuna tänane konverents ei ole mitteringhäälingust ega mitte ka ainult AK-st, vaid uudisest laiemalt, siis läheme edasi või korraks õigupoolest veel tagasi. Allan Martinson rääkis siin erinevatest võimalikest lähenemisest uudistele kui kaubale, aga siin tuli sisse aga niisuguse personaalsuse mõte, mis tegelikult tähendab ikkagi teatud subjektiivsed momendid. Nii et nüüd anda sõna Tiina Kaalepile, kes juba lähemalt räägib konkreetsemalt uudiste valiku kriteeriumist. Ma siiski provotseeriksin korra veel ka Allan Martinsoni. Kuidas sa kommenteerid ühe ameeriklase väidet, et pole fundamentaalsed mitte ideoloogilist apoliitilised, uudistekogumise ja edastamise süsteemi? Kärner oli selle mehe nimi, kes nii väitis. Sel mehel on õigus sel lihtsal põhjusel, et iga uudist teevad inimesed. Ja inimesed on täpselt nii, nagu sa ütlesid, need kolm asja, mis on praegu kohalik meelde jäänud igaüks on kuhugi kallutatud, lihtsalt küsimus on selles, et selle inimese koosluste keskmine peab olema võimalikult vähe kallutatud ja kallutades tuleb viima miinimumini. Aga ilma selleta ei saa nullisiseks käsi õlg ilusas lossis. Nii aitäh, lähme siis nende persoonide juurde. Kella subjektiivne tahe otsustab Postimehe uudiseid. Minu kokkupuude uudistega pärineb siis kahest kohast, ma olen töötanud natukene aega Päevakaja toimetuses ja praeguses Postimehe juures. Ja eks me kõik tahaksime teha väga häid uudiseid, väga häid saateid, väga häid ajalehti. Et esimene uudis oleks suurepärane ja tsiteeritav, aga väga sageli see produkt ei kuku selline välja väga sageli me paneme ise selle teise lehe või ka enda lehe kõrvale, ütleme et selles ei olnud midagi. Et see esimene uudis ei olnud seda väärt, et teda sellele kohale panna. Ma räägiksingi natukene esimese uudise kujunemisest, nii nagu mina sellest aru saan, õieti ühest asjaolust selle esile tõukamisel. Me oleme kindlasti lugenud kõik mingeid teoreetilisi käsitlusi uudise väärtusest ja, ja uudist kohtumise võimalustest siis just saadete ja ajalehtede kõige paremates kohtades. Ja, ja minu kui praktiku selline kodu arusaam põhjustest, mis siis konkreetse uudise koha määravad ja mind natukene minu muutunud on. Ma olen ajapikku siis kaheksa aasta jooksul jõudnud sellisele arusaamale, et et mitte niivõrd ühe uudise teema, seotus juba teadaolevaga, isegi mitte selle sündmuse oletatav kaal pole need põhilised asjad, mis, mis uudisele esimese koha annavad vait, vait. Peamiselt määrab valikukriteeriumid igal päeval aina uuesti see kontekst, milles see uudishimu sünnihetkel satub. Ehk teisisõnu, see sõltub ikkagi enamalt jaolt teistest uudisest Nende teiste uudiste hulgast ja sellest, millised need teised uudised selle selle kõrval, mida me siis vaatame nagu on. Ja ma olen märganud, et on kolme tüüpi pikki päevi. Neid võiks väga tinglikult jagada kolme gruppi ja küllap kõik tahaksin vaielda, sest nende sisetunne ütles, et teisiti me umbes 10 protsenti päevadest, mil seda ajalehte teeme kannab minu jaoks nimetust vaikne viletsus. Need on väga kurvad päevad, kõik uudistetoimetustes töötavad inimesed teavad neid ja me peame tunnistama, et nad on olemas sellised päevad. Et selline tunne on, et ka värv ei kuiva seinal nendel päevadel. Ja, ja enamasti on need pühapäevad, aga imelik küll, väga sageli ka kolmapäevad. Siin võivad nüüd vaielda kestahes teisipäevad, mitte teisipäevadel on meil valitsuse pressikonverents, mis toodab meeletu hulga uudiseid. Mida siis kõik loevad ja, ja kolmapäevased lehed on ju neid kõik täis, nagu me kõik teame. Olen märganud ka seda, et aastaaeg ei ole nende tühipäevade tekkel viimastel aastatel enam suurt rolli mänginud. Ja viimased kolm aastat ei ole pikka tühjuse perioodi endaga kaasa toonud isegi juuli kuumite. Selliseid tüüpilisi viletsus päevi iseloomustab märked päevakajas on, on esimese uudisena kolmanda ešeloni poliitiku lause, mis saab väga ähvardava kaalu ja, ja väga pikalt tehakse kunstilugusid kultuurikunstilugusid, mis saavad tohutu suure mahu. Mida siis sellistel puhkudel teha? Üks võimalus ongi täiesti adekvaatselt peegeldada selle päeva igavust ja tehagi sellele vastav leht või saade valmis ja me teeme seda. Aga on olemas ka üks teine võimalus, vähemalt ajalehes on seal olemas, aga ma usun, et ka mujal. Me saame võtta ühe teadmise niidiotsa ja selle üles töötada ja me saame seda teha. Me saame seda teha, kartes selliseid tühje päevi. Muidugi eeldab selline asi oma eelinfosüsteemi, mis on väga raske ja, ja väga kallis. Ja Eestis ei ole eriti häid eelinfoteenistusi mujal kui ainult agentuurides. Jooksemegi siis nendele agentuuri ette näidatud sörkjooksuradadel kõik iga päev hommikust õhtuni. Kui suudetakse luua oma eelinfo siis kajastatakse pisut teistsuguseid agentuuri poolt märkamata sündmusi. Tavapäraselt me oleme agentuuri küljes kinni ja arvame, et muud Eestis ei toimugi. Mainisin siin, et kõigil informatsiooniga töötavatel ajakirjanikel on oma jupikesi või kahtlusi või kuuldusi mida iganes, mida saab esimeseks uudiseks üles töötada selles, sealt tõesti kõlbulikku asja, kui leida sellele ajaline nagi. Eelmisel nädalal ilmus Postimehe esiküljel lugu lugu arvutivargusest kaitsejõudude peastaabis mis oli just üks sedasi peeasi, mis oli juhtunud ammu leides ajalise konksu seoses selle asja andmisega kaitsepolitseisse, sai sellest täiesti kõlbuliku esimese loo mis küll eriti tähelepanu ei leidnud, sest sama päeva päevalehe esiküljel oli kapo läbiotsimine keskerakonnas. Aga seda tüüpi asju oleme Postimehes palju praktiseerinud. Teda on aega serveerida lehes on see eriti tähtis, et seda teksti oleks aega serveerida, sest testi saab enamalt jaolt varem kätte ja, ja teema on huvitav selle poolest teistel seda ei ole. Kui me säärasest loost asja ei saa, jaan parasjagu väga vilets päev, siis tulebki suure lehe esiküljele rahvusvahelise alkoholi presentatsioon mis pole ei värske, kuna õigupoolest töötab see kool juba tükk aega ja ei puuduta ka eriti suurt hulka inimesi, mis õigustaks selle teema esiletõstmise olulisuse külje pealt. Suvel, kui sündmusi oli eriti ebaühtlaselt ja uudiste voog oli, oli väga hüplik. Tegime tabelitena augusti alguses ka Postimehe esiküljele. Kaheksa tabelit Eesti demograafilisest situatsioonist, mis see uurimus tegelikult oli valminud varasuvel ja tükati ka ilmunud mujal, aga hästi serveerituna ja korraliku looga sinna juurde ta äratas ta tähelepanu Tõi kaasani viiteid kui konkreetseid reaktsioone nii artiklite kui kirjade näol. See oli siis selline üks kümnendikpäevadest umbes 70 protsenti päevadest, mil me lehte teeme. Saateid on sellised tavalised keskmised päevad, kui, kui sündmusi on agentuur toodab sellise päris hea hooga. Ja sellisel juhul määravad selle esimese uudise enamasti lehe või jaamatavad tuues selle esimese uudise teiste hulgast välja. Ma ei ole väga täpselt lugenud, ma ei tea, kui palju uudiseid on ühes lehes. Postimehe esimesele viiele leheküljele satub iga päev kuni 30 ühikut uudiseid. Ja nendest 15 kuni 20 tavaliselt agentuuri uudised. Ja ma julgen väita, et tugev uudistetoimetus suudaks ise toota ja serveerida talle sobival viisil umbes 10 uudist. No minu juhtumi puhul on tegemist siis kuus korda nädalas ilmuva päevalehega, mis isenesest ütleb, et et see uudis, mille ma esile toon, peab olema ja siis väga värske juhtunud sündmus, kas 24 tundi, enne, kui tegemist on mingi asjaga, mida ma ootan järgneva 24 tunni jooksul ja ma pean seda väga tähtsaks, siis kokku annab see sellise 48 tunnilise ajavahemiku. Teame teooriast, et raadio uudis vananeb tunniga. Et raadio uudis, mis on esimene, nõuaks, nõuaksid täiendust igal täistunnil ja peaks vananema tunni ajaga. Auditooriumi laiusele me loodame, kõik kõik tegijad, nii et ma usun, et praegu uudiste toimetajat suurt lugejate kuulajale kuulajate eale, soole elukohale ei mõtle. Mõeldakse ikkagi sellele, et tehakse lehte või saadet kõigile. Olen ka märganud, et viimasel ajal hakkavad lehed vältima Vallo Toometi esile toodud põhjustel ilmselt esiuudistena poliitilisi riigikoguga seonduvaid tekst. Ja seda teeb ka Postimees väsimus poliitikast on lugejate hulgas täiesti selgelt tajutav. Ja veel mõned märkused Postimehe kohta, mis võiksid natukenegi teda eristada või mida me toimetuses oleme omavahel natukene kokku leppinud, mida me teeme või mida me ei tee. Me toome näiteks kriminaaluudise esiküljele esimeseks uudiseks juhul, kui juhul, kui ohvrite arv Eestis juhtunud õnnetuse puhul ületab kolm, neli või kui sündmus on toimunud väga olulises kohas näiteks Tallinna või Tartu südalinnas. Suvel oli autoavarii Tartu südalinnas, kus ohvriks olid isa ja poeg Tartus jalakäijate silla juures. Ja nüüd sel korral Tallinnas Hansapanga mõrv. Teistel juhtudel on kriminaaluudis tagapool ja, ja ei saa esimese uudise märki külge. Me siis see, mida ma mainisin, et me püüame sisepoliitika mahtu esile tugevalt vähendada, kuna me tegime aasta lõpus statistikaid ja saime üsna masendavad numbrid, keda hiljem huvitab, võitsid laua peal, et võtta lehe ja, ja vaadata, mis siis on olnud Postimehel esimene uudis. Aastal 95 teema järgi. Ja selle, nende tavaliste tublide päevade iseloomustamisel õpetamiseks tahaksime öelda, et need on need päevad, kui, kui uudiskünnise on väga suuresti kinni väljaande traditsioonide küljes. Ja nendel päevadel on näha esiküljel mõjutamas seda valikut omandisuhted, tegijate lubadused ja vastastikused kohustused. Ja sealt on näha ka teemad, mida ühed väljaanded kajastavad, ei kajasta. Ja kui seda tehakse, siis väga pika hambaga. Nii et kui, kui ühel väljaandel on huvisid, saab minu arvates neid välja lugeda just sellistel päevadel. Ja, ja päevad, millest me kõik unistame, uudiste tegijad, praktikud on päevad, mille kohta Ta võiks öelda, et hea leht teeb ennast ise. See on, see tähendab neid päevi, kui kõikides lehtedes kõikides uudistesaatesaadetes on esimene uudis, seesama. See tähendab olukorda, kui üks uudis domineerib teiste üle nii jõuliselt, et tema prioriteet isegi ei tule kõne alla. Selle tuleb kogu aeg lisa ja sageli jääb ta mitmeks päevaks esimeseks. Need on s ja kapo ja keskerakond, Estonia valimised, kõik sedasorti asjad. Ja sellisel juhul peab teema üle künnisega kõige pisema, teate, mis selle suure lumepalliga kokku haakub ja ja kõik ülejäänud jäävad nagu me hästi teame, kõik kõrvale. Ja lõpetuseks, keda huvitab siis tõepoolest postimehest, me lugesime, kõik need esimesed uudised kokku. Vaatasime, millise hoiakuga oli kirjutatud esimene uudis ja mis teemal ta oli tehtud. Ja, ja ma võiks öelda, et enamasti oli meil esimeseks uudiseks siseuudis 63-l protsendil juhtudest. Väga vähe olime esiküljele toonud sporti. Täna on see teisiti, see on ainult seitsmel korral kogu aasta jooksul 26-l korral kultuuri ja, ja väga vähe oli seal ka majandus, nii et me üritame seda kuidagi proportsiooni normaalsemaks ajada ja see siseuudis 63-l protsendil juhtudest oli siis peaaegu alati negatiivselt sortit. Nii et siit on näha ka selle asja hoiak, need, keda huvitab, siis saab siit vaadata. Aitäh, kas Toomas Matson soovib täiendada? Jah, natukene selles nii-öelda tehnilise poole osas, kuna Tiina istub mulle üle laua või teeb selliseid põhimõttelisi otsustusi, aga minul tuleb tihtipeale ütleme, kui need realiseerida, siis kokku puutuda selle asja nii-öelda tehnilise realiseerimise poolega ja siin tuleb täpselt jälle mängu see asi, et et me võime küll teooria järgi teada, et ütleme, see on, ütleme peaks olema esimene ja see, ütleme, teine ja nii edasi ja nii edasi, aga siin lehe puhul hakkab mängima täpselt seesama asi, mis tõenäoliselt televisiooni puhulgi, eks ju. Et, et kas mul on, ütleme selle loo juurde panna pilti, kas mul on selle loo juurde panna värvipilti, mis nagu võiks olla esiküljel, eks ju kui, kui televisioon vaevleb tõenäoliselt sellega, et noh, et okei, et võiks uudise olla esi esikohal, aga, aga kui seda loeb tuima näoga, ütleme, diktor neljale pilti taustaks panna taha siis ei ole asi jälle miski muu ja siis tekib tihtipeale on televisioonis ma vaatan, need saavad kokku veel nii, et et kui esimesena on pandud valitsuse pressikonverents, siis, siis on seal all nad istuvad inimesed ja suures plaanis diktofoni hoidev käsi ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et noh, tegelikult see tehniline fakt uudiste valikul mängib tihtipeale väga suurt rolli ja võib, võib nii-öelda noh, mingisuguse strateegilise plaani täiesti täiesti segi lüüa. Sellepärast et kasvõi küljendus, mis antud juhul noh, võiks võrrelda, ütleme televisioonil kas pilt on või pilti ei ole või kuhu, kuhu üks või teine asi tuleb, siis ka küljendus dikteerib tegelikult tihtipeale selle, missugune uudis läheb sinna esiküljele või esipositsioonile ja missugune ei lähe, et tehnilist faktorit ei saa selles suhtes alahinnata ja, ja tihtipeale Tekib mingi uudis esiküljele just sellepärast, et vot mul on sellest asjast hea pilt, paneme ta esiküljele ära, aga, aga noh, tihtipeale võib-olla sellisem kaugeleulatuv, võib-olla sügavama tähendusega uudis jääb selle tõttu kuskile tahapoole. Et tema juurde ole illustratsiooni võib-olla leida ja seda kõike annaks muidugi tekitada, aga, aga Päevalehe puhul mängib valla väga, väga tihti rolli see ajaline tsükkel Postimehe puhul iseäranis sellepärast, et Postimehe peakontor asub Tartus ja, ja kõik need asjad nii-öelda sidekanaleid, mis Tallinna vahet käivad, on noh, nii nagu nad on. Aga tõenäoliselt vist tasub tähele panna ka noh, just seda tehnilist poolt noh, kas või selles, et oletame, et BNS õhtul edastavad tõepoolest mingisuguse noh, erakordselt olulise asja, millele nad on peale saanud. Ja oletame, et, Meie sidekanal BNS-iga on rikkis ja lihtsalt see uudis füüsiliselt ei jõua meieni, kusjuures noh, meie pruugi oma masinatest näha, et meil, see kanal on mingite häiretega, eks ju ja nii nii see asi lihtsalt ei jõua meieni. Nii et noh, tegelikult selle uudiste valiku võib küll määrata umbes 50-l protsendil siis uudistetoimetuse juhataja kooskõlas noh, kõikide nende hierarhiat, ega seal ülemiste korruste ka. Aga ma väidan, et 50 protsenti on siiski nii-öelda tema majesteet juhus. Mul on üks küsimus selle peale, kuivõrd määrab selle valiku lugeja ehk vaatleja kuulajal. Uudiste kohta on ju väidetud ka seda, et inglise keeles kõlab see paremini. Nii USA õuds. Ja silmas on peetud just seda, et et uudistekogumise ja tootmise puhul arvestatakse seda, mida ootab lugeja. Millised on väljaande traditsioonid, mis laadi sündmusi ja mismoodi neile anda? Noh, me üritame siiski enam-vähem lähtuda sellest oma kujutelmast, mida inimene tahab. Tavaliselt mulle tundub, et meie kujutel, mida inimene tahab, ei lähe päriselt kokku sellega, mida inimene tahab. Aga, aga noh, Me me siiski üritame pakkuda lugejale seda, mida meie arvame, mida ta võiks tahta ja noh, seal seal selle, selle kaudu on meil võimalus võib-olla seda järjest talle nagu peale söötes või surudes hakata hakata sisse söötma, seda ta hakkabki, seda tahtma. Seal omaette teema muidugi. Nii aitäh. Kes soovib küsida? Allan Martinson? Ma tahaks küsida, ma tahaks lisada remargi korras, võiks huvitava momendi. BNS on, saab kontrollida oma uudist, loetavust iga muudise loetavust internetis. Me oleme jaganud umbes 1000 kasutajatunnust ja üldjuhul on need inimesed, kes on nii-öelda otsuse tegijate sisendmehikest kui me selle süsteemi käima saime, ainult sügisel saime Kaksus. Esimene šokk oli see, et kuivõrd palju loed pealkiri. Ja teiseks, kuivõrd kollaste uudiste inimesed siiski eelistavad tähtsale tõsisele uudisele ja väikseks näiteks siin umbes kuu aega tagasi, kui me võtsime selle esitop top kolme välja, siis oli selliseid püksata, mees läks teise ilma. Iirimaal liigub ringi, kõrva, hammustaja ja kolmandaks kobra põhjustas Indias autoõnnetuse kolm kõige loetavamat uudist, eks ole, kusjuures väga tähtsad uudised seal majandusest, NATO laienemisest, milles iganes, need olid kuskil tugevas teises ja kolmandas 10.. Nii aitäh. Ma nägin käsi. Indrek Treufeldt. Ma tahtsin Tiina. Info lahendab kogu. Potentsiaal. On nii minu. Muidugi küsimusele no. Tegelikult. Et mul on tunne, et tulen kõnelema siin. See aga üks piirivalvur abiellus leiuga. Werneri. Loba, näites see kõik need ponnistused, mis seal piiriläbirääkimisi Osad. Kalurid võivad oma Kala aga müüvad töölisena ja teevad seda soos. Siis me võime ka rääkida sellest uudisest, mis siin võib, aga pikka aega. No ma ei tea, mulle meeldis, kuidas ütles, et kuidas seda eluga kajastada. Kuid igal juhul see, kuidas seda uudist konstrueerida ja tema laiali teile, sa saad alatu. Sedasama liidriotsadega vaadates praegu väetis, seda peab otsima üks jõua, otsi mingi skulptuur müts. Ja ma ei, ma ei taha nii-öelda seda peast välja. Siinkohal. Aga seda või mis teha, see. Kala seal on nagu õige ja ka seda siis tingimata oleks vaja. Ja kui raadio on see igale poole naguniikuinii kohalikud ja osa. Ma olen peaaegu Siis ema aga. Ma ei tea kohalik, kuidas Tallinna. Kohaliku nii, et see, mis toimub siin ja praegu, et see, see on üks asi aga nii väga tahaks, et oleks suurejoones. Aitäh Madis Salum. Salmeranu. Ma käisin Enn Eesmaaga, oleme nüüd kaks, kaks inimest, kes on vist kauem kui keegi teine. Vähemasti siin laua ümber, aga ilmselt ka seal teiselt poolt selja taga. On ajakirjandusega ja konkreetselt teda ajakirjandusega tegelenud ja, ja kui ma nüüd mõtlen selle aja peale, millal ma ise alustasin ja millal ta n alustas siis, siis ma kujutan päris täpselt ette, kes oli see, kes otsustas, mida inimene peab teadma, mida inimene peab tahtma teada kui kasutada fraasi, mida Toomas Matson kasutas. Tol ajal olid mängureeglid, et selles mõttes selged. Ja minu küsimus ümber laua istujatele on see, et kes on praegu see, kes otsustab, mida inimene peab tahtma. Kas praeguses Eesti ühiskonnas on otsustusinfo üle kogu eestile levitatav info üle, kas see kuulub ajakirjanikele või kuulub see ka auditooriumile? Kes on see, kes teab, mida inimene vajab ja kes on see, kes kuulab inimest pärast seda, kui ta seda kõike on lugenud, kuulnud ja vaadanud ajalehtedest raadiost, televiisorist, kuidas kajastub rahva teadvuses, mida inimesed saavad ajakirjandusest teada. Ja mida nad sellest kõigest mõtlevad kogu sellest elust? Aitäh, kes tahab vastata? Ka rahakotiga tellides ja mitte tehnilised, ühte või teist lehte otsustab selle kaugjuhtimispuldiga vahetades Jaalides kanaleid. Et otsustab küll auditoorium kah. Mitte küll kohe niiviisi, et täna oli uudis ja homseks on teada, et niiviisi sellele reageerida, aga pikemas perspektiivis kindlasti. Kes soovib, veel, tahtsin küsida. Raul Rebane võib olla. Näinud mingeid sotsioloogilisi uurimusi või mingeid materjali selle kohta, et kas on küsitud inimestelt, mida nad tahavad aktuaalses kaameras näha. Meil on selle kohtunud erinevat infot, üks üks uuring on meil värske, siin käes on tõepoolest küllalt kitsas uuring, see moodustab keskklassi. Ütleme niimoodi, et ärkavad keskklassi küsitlus selle kohta, aga ma arvan, et Salme võib-olla kõige targem selle kohta vastane. Aga mul on üks ettepanek. Viimane teema on tõepoolest aktuaalne programm ehk Eesti televisiooni uudisteprogramm. Et võib-olla tuleme selle juurde tagasi ja ma annaksin enne sõna Enn ees malen. Aitäh. Ma usun ka, et talale põhiteema on siiski Aktuaalse kaamera päev ja selle puhul veel kord, palju õnne teile. Ma usun ja arvan see, mida rääkis Madis Salum, on, on küllaltki oluline. Ja nii nagu väga sageli on eestitelevisioon uudistesaade aktuaalne kaamera, nii nagu ka TV3 uudised sageli selleks klapiks selleks võimaluseks teadvustada maailmale või Skandinaaviale seda, mis toimub Eestis. Ta on vajalik maailma mastaabis selles kaardis sellel kaardil juba ainuüksi sellepärast, et ta on pidevalt olemas. See, et Olga Kapa-Kohilas oma korrespondent, keda on võib-olla tarvis kaks korda aastas ja see oleks ideaal mille poole tõenäoliselt me liigume. Ja, ja tulevikus kahtlemata on üks prioriteete nii TV3s kui ka kindlasti aktuaalses kaameras oma korrespondentide võrgu pidev laiendamine ja selle töö lihtsalt kvaliteedi tõstmine, sest et tegelikult meie erinevus praegu Aktuaalse kaameraga ja ütleme, TV3 uudised on põhiliselt eksistentsiaal istlik. Sellepärast et meie lisaks sellele, et me peame tõestama iga päev vaatajatele, et meid on vaja, et need uudised, mida me pakume, on vajalikud inimestele. Sellele lisaks tuleb tõestada ka lihtviisiliselt selle firmaomanikele, et uudistesaadet kui sellist on tarvis firmas, mis on küllalt pikka aega tootnud miinust. See, et eksisteerivad uudised TV3s ja nii nagu ka mõni aeg tagasi ETV-s ja ERR ETV-s on ennekõike nende tegijate suur tahe. Ja mingil määral ja võib-olla isegi suurel määral ka läbilöögivõime. Ma olen väga sageli kuulnud ja, ja ka täna tuli siin jutuks teema riigitelevisioon, rahvuslik televisioon ja selle alternatiivid. Ma arvan, et praegune pilt ja ma usun, et selle laua ümber need inimesed, kes seda tööd on teinud juba kaua ja teevad seda iga päev et meil kõigil on olemas see pilt, milline peaks olema uudiste saade konkreetselt televisioonis. Miks ta selline väga sageli ei ole? Sellel on 1000 ja üks põhjust nendest suurem enamus on väga olulised ja tõsised põhjused. Praegu minu jaoks on väga sageli see pilt, mida me saame televisiooni uudistest sarnane sellele, mis oli mõni aeg tagasi mitme riigitelevisiooni uudistajaid vaadates sinna hulka kuulus kindlasti aktuaalne kaamera, sinna hulka kuulus kindlasti Soome televisioon. See nagu hulka kuulus kindlasti ka preemia ja veel nii mõnigi võib-olla raadiokanal. Nüüd, mis puudutab Eesti uudiseid ja seda, mida me katame Eesti sündmustest on väga sageli. Hea pilt ja korralik pilt sellest uudispäevast on siis, kui vaadatakse ära mõlemad uudised. Ja ka reitingud seda näitavad, meie reitingud on päris kenad. Ja Aktuaalse kaamera reitingud tulevad pikkamisi allapoole. Mis iseenesest ei ole üldsegi midagi katastrofaalselt, vaid see on täiesti täiesti loomulik, et kui pakub kaks kanalit uudiseid siis inimene, kes tahab asjadest teada saada, vaataks ära mõlemad saated. Seal algus ägedaks veriseks konkurentsiks on veel aeg, minu meelest ebaküps. See, mida rääkis Rachel, on loomulikult tüdine, õige ja minu kogemus õige mitmes televisioonis töötamisest kinnitab kindlasti neid sõnu ka ka praktiliselt. Kuid kui on tegemist väikese eelarvega ja see väike eelarve on tegelikult väike aktuaalses kaameras. Kui on inimesi vähe, kaameraid vähe ja tehnikat on vähe, montaaži on vähe siis ka parema tahtmise juures on väga keerukas anda televisiooni uudiseid sellisena, nii nagu tegelikult me seda tahaksime. Nii et. Ma usun, et tulevikus need pildid kindlasti muutuvad, ma mäletan väga hästi, kui MTV uudised algasid. MTV3 uudised on tõenäoliselt Soome riigis väga korrektsed ja head uudised. Nad alustasid üsna tagasihoidlikult ja samuti eksistajatsialismi probleemidega. Kas meid on vaja, kas me suudame seda teha? Nüüd ei esita seda küsimust enam mitte keegi seal omamoodi omamoodi paradoks, et et näiteks konkreetselt uudistesaate uudistetoimetuse hea käekäik oleneb sellest, kui palju on müüdud reklaami reklaamisari filmidele ja seebiooperitele. Sellest tuleneb jälle sisuline teema. Ma olen täiesti kindel, et nii nagu on Eesti inimese jaoks juba pikemat aega olnud üldriiklikud uudised, väga suuresti ka isiklikud uudised. Ja sellepärast on ka huvi nende nii-öelda Toompea uudiste vastu olnud jätkuvalt suur. Teiseks, ma olen päris kindel, et kuna elutempo läheb pöörase kiirusega siis väga suur osa vaatajaskonnast, kuid uudiseid vaatab väga suures osas siiski keskmine põlvkond ja vanem põlvkond. Nooremad saavad oma informatsiooni kätte nüüd juba hoopis palju teistest teistest allikatest. Siis televisiooni uudiste analüüsib ja seletav vaim on tõenäoliselt üsna oluline. Sest nendest aegadest, millest rääkis siin ka Salme siis olid uudised deklaratiivsed. Nüüd on aeg teine ja deklaratiivsus kõlab õõnsalt. Nii et mis puudutab Aktuaalset Kaamerat, siis ma olen päris kindel selles, et et enne, kui lõhkuda kolhoosi peavad olema farmid tugevad. Praegu üleriigiline televisioon minu jaoks tähendab väga suuresti ka seda. Mitte ainult et kanalit on näha. Eesti. Linnades ja külades ja see protsent on teada, mis võimaldab anda üleriigilise teleloa. Kuid sellel on ka tagurpidi küll, kui palju me saame materjali nendest samadest küladest ja linnadest ekraanile mitte ainult uudistes, vaid ka, vaid ka mujal. Need struktuurid, mida esindan mina on praegu selleks veel ebaküpsed, et seda tööd teha. See tuleb ja loodetavasti tuleb ta kiiresti, kuid praegusel hetkel on siiski väga oluline, et selline struktuur nagu aktuaalne, kaamera oma tööd teeb ja, ja toob ekraanile ka teemad, milleks meie praegu lihtsalt tehnilistel põhjustel jaga loomingulistel põhjustel. Kuid ennekõike finantssellistel põhjustel ei ole, ei ole suutelised. Niisiis mitte niivõrd tohutu vastandamine, vaid sama töö tegemine eri aspektidest. Kahtlemata on see väga oluline, et tullakse inimese tasandile, perekonna tasandile. Kuid need inimesed, kes teevad uudiseid IGA PÄEV televisioonis, teavad, et see on suhteliselt kauge tulevik. Millal me hakkame seda tegema? Kuigi nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt on meie vaim valmis seda teha. Kuid meie probleemid esiotsa on siiski hoopis teiselaadsed ja suhteliselt kaugel sellistest tipp loomingulistest momentidest. Tegelikult ma usun, et. Et see uudis uudispilt ja teoreetiline osa, millest lähtuvad uudiste tegijad ühes teises kolmandas kanalist on kattuvad. Aga see, et lõpppilt tuleb päevast Ühes eetris natukene teisem kui teises eetris. See oleneb muuhulgas ka sellest, et inimesed on, on oma orientatsioonidega oma eelistustega. Ja seda huvitavam oleks mulle televaatajale ja ma loodan, et ka publikule, kes vaatab neid saateid kuulata ära üks kui ka teine. Aitäh Enn Eesmaa. Ma juhiksin siiski tähelepanu ühele vastuolule nüüd kahe kõneleja arvamustes televisiooni uudisterollist. Nimelt Priit Pullerits arvas, et kui televisioon vaataja jaoks peab ikkagi eelkõige vastama küsimusele, mis juhtus ja ajaleht, miks juhtus ja kuidas see juhtus ja seletama, siis sinu käsitlus oli pisut teine. Tähendab, loomulikult nendest võimalustest lähtuvalt mis on televisiooni uudistetoimetuses püüab uudiste reporter anda ka küsimuse vastuse, miks juhtus. Kuid need võimalused ei ole väga suured, vähemalt esialgu. Kahjuks on esialgu veel võimatu inimesi kinnistada pikemalt teemade peale. Et üks, teine kolmas reporter, jälgib põhiliselt ainult seda ja mitte muud. Loomulikult sellised spetsiaalsed on olemas igas toimetuses, nii ka meil. Kuid kuid selle sõna niimoodi tõsisemas tähenduses on sellest võimatu veel päris tõsiselt rääkida. Meie lähtepunkt on olnud selles, et me oleme käsitlenud seda pooletunnist uudisruumi uudistesaatena, millele lisanduvad siis juba kas kultuuriuudised, äriuudised, kolmapäeva küsimused lähitulevikus tõenäoliselt spordi või siis välisuudisteplokk. Ja kahtlemata niipalju veel lisan, on üsna sageli ka unustatud, see. Üsna lihtne tõde, et uudisest kulgu tuleb jälgida ka pärast esimese ja teise uudise tulekut. Kuidas see protsess edasi areneb, polevat seal väga tähtis. Allan Martinson Küsida enne esmalt veel paar ütles, et eelkõnelejalt millega te seletate sellise külakorrespondendi vajalikkust ja on seda minust fetiseeritakse Eestis ja mul on selline tunne, et ma astun, millele väga pühale peale kui ma ütlen, noh, enamikule inimestest ei ole huvitav. Samas aktuaalses kaameras ma ei ole ammu küll vaadanud, aga enne ma usun-usun, et vanasti oli seal üsna tihti, kui räägiti, mingi külakool, sai 78 aastaga 178 aastaseks ja noh, Eestis valdu ja poole, kui palju, eks ole, miks peaks kellegile pinget pakkuma mingi kooliaastapäev näiteks ütleme sellisel väga lokaalsed asemele uudiseid on üsna palju, näiteks genereerivad kelleltki ülakorrespondendid ja samas räägitakse, see ongi nagu see rahvustelevisiooni ülesanne. Noh, mina ausalt öeldes noh tavalised, läksin sel hetkel televiisorist Äravusele, räägiti et millega seletatakse sellist asja vajalik. No see on rohkem Vallo Vallo temaatika, sest et mina unistan esialgu veel Narva ja Rakvere uudistes ja Pärnu Ja mul oli ka parasjagu on silmside ühe meie küla korrespondendi Urve Tiiduse. Ma loodan, et kas ma tohin küsida. Martin, siin kuskil suvila kuskil maal? Jah, kindlasti on. Teid huvitaks, kui seal juhtub midagi nakkusele juhtub, mõni tee läheb katki. Puhutakse midagi ära või ma ei tea, kus on, juhtub, nii juhtub niisugune asi, et öeldakse seda televisioon. Aga noh, ma usun, suvilaid on peale minu veel umbes 200-l 1000-le inimesele Eesti riigis ja kui igaüks tahab teada oma suvila, tee olukorda aktuaalses kaameras, siis sellist kaubikut Võib-olla ma ei väljendanud ennast kõige paremini, aga mulle tundub, et, et Eestis võib-olla üks selle põhjusi. Küla korrespondent on palju öeldud, eks ole. Enamasti nad on ikkagi suuremate regioonide suuremate regioonidekeskustes asuvad ajakirjanikud, kes saadavad sealt infoga. Aga mulle tundub, et Eesti on jah kord juba niisugune pisikene riik kus piirkonnad on omavahel suhteliselt tihedalt seotud. Ja inimesed on ka need, kes elavad Tallinnas nende piirkondadega väga tihedalt seotud ja järjest enam ilmselt saavad olema seotud, arvestades seda, et paljud inimesed tulevad nendest piirkondadest ära, kuid nende suur osa nende elust ja kui sinna, et see on võib-olla üks põhjustest, miks, miks on vaja kohalikku korrespondenti kui niisugust ja miks ei ole sellest mujal loobutud. Mis nüüd puutub uudisteagentuuri materjali, siis, siis ma saan täiesti aru, et suur uudisteagentuur mist kaheksale miljonile uudiseid, et see ei jõua üle nende künnis ei olegi vist vaja. Nii ma vaidleks vastu pigem meile on, seda vajas meie klientuur, on ka väike maakonnalehtedest võib-olla tarbib, aga noh, minu jaoks on küsimusest pigem aktuaalses kaameras. Ma usun, et Ameerika uuris programmidesse ei jõua isegi mitte mingi kolledži aasta peale siis. Lihtsalt uudiste valiku printsiibist küsimus on selles, et kuidas tarvitatakse neid kohalike niinimetatud küla korrespondentide uudislood on noh, üks osa sellest tegevusest ainult näiteks Meil ei ole hakanud tööle veel sel hetkel Saaremaa korvpunkt 100 protsenti, kui Saaremaal juhtus. Nii, juhtus midagi väga tõsist, aga noh, õnneks sai seda siin väga kiiresti organiseeritud ja see oli äärmiselt oluline asi, ma arvan, kogu Eestile õpetlik asi ja kui palju seda asja vaadati ja kuulati, noh, see on midagi kolossaalset. Tähendab täpselt sama juhtub ka. Sama olulisi asju juhtub ka mujal Eestis. Meil on, meie arvates tuleb pilk peal hoida näiteks seda, mis toimub Kirde-Eestisse, on äärmiselt oluline igal pool mujal. Aga see on ainult üks osa. Väga tihti tuleb lihtsalt valida vallale kõigil teistel, et mis asi sealt ületab uudiskünnise, see, et mingi kool saab 78 aastase, on iseküsimus. Aga meil toimub juba neljas kohas vist kolmes-neljas kohas toimuvad oma programmid, see on puhtalt kohalike elanike jaoks, me ei kuule sellest kunagi mitte midagi nende jaoks huvitav asi, kui ta ületab künnise, siis palun kui ületa. Siis istuvad taas. Et väga toetada, Allan Martinson, lihtsalt, ma tahtsin ka küsida niimoodi, et minu arusaamist pidi ei tohi mingil juhul sellist nii-öelda eesti globaalmõistes uudistelatti allapoole lasta allapoole, igasuguse piiride selle tõttu, et mängida mingisugust sellist rahvuslikku televisiooni või minu meelest me peaksime suhtuma hoopis nii-öelda kosmopoliitse maalt ja ja kummid hakkavad ähvardama tohutut viie minuti pikkused lood põimevaipade näitusest Kapa-Kohilas siis, siis on see ikkagi üsnagi hirmus ja ja, ja mis puudutab sellesse, et ütleme, see inimene oleks kohapeal, siis ta võiks olla küll nii-öelda kohapealne informaator või inimene, kelle käest alati saad kiiresti informatsiooni kätte, aga koputa näiteks aga see meeskond, see meeskond, kes selle uudise nii-öelda tehniliselt teostab, et ei ole võimalik, et seal kohapeal korrespondendil ja kõigel muul oleks selline tehniline staff peale, et oleks see võimalus televisiooni uudis kvaliteetselt ära teha. Ja, ja ma ei taha näha mingi amatu amatöörkaameraga võetud, et tont teab mis võtta punktist mingisuguseid igavaid kaadreid mingisugusest kohalikust üritusest. Ma ei taha seda lihtsalt näha. Jaa, jaa jaa. Minu meelest Eesti televisiooni aktuaalne kaamera peaks üldse olema sellise noh, rohkem kosmopoliitsed, vähem, võib-olla Eesti-kesksemaks. Nii nüüd mulle tundub, on paras aeg sõna anda Vallo Toometele. Ma tänan. Huvitaval kombel ma panin mingeid oma mõtteid ja paberile ja, ja üldpealkirjaks on saanud info, globaliseerumine, lokaliseerumine. Ma ei teadnud, et see asi synni teravaks läheb. Mis sa nüüd külauudise, mis on, on kosmopoliit kosub pool nõudis, või mis iganes. Aga ma tahaks öelda seda, et alustada sellest, et tegelikult info sajand on tulemas, infoajast on tulemus ja me peame sellega arvestama. Ja siin hakkavad mängima hoopis teised reeglid uudiste tegemisel kui ka televisioonis, muide kui oleme praegu harjunud. Ma tahan öelda seda, et TVd vaatajate vanus kasvab aja lõikes ja pidevalt. Ja mida rohkem tuleb multimeedia peale, seda rohkem sa, see toimub, noored inimesed ei vaata enam nii väga palju televisiooni, nende harrastused hakkavad minema mujale, nemad hakkavad vaatama hoopis kuvari ekraanilt. Ei ole kaugel aeg, see, kui sead nähakse, juba uudiseid ei ole, loodame kaugel ka see, kui Aktuaalse kaamera uudised on võimalik ikkagi ära vaata kuvari ekraanilt. Ja see on tegelikult maailma areng ja reaalne areng ja me ei saa sinna midagi teha. Teised on teada see, et inimese arenguga kaasneb tema vaadete kinnistumine. Suureneb korrastatud tema elus ja harjumuspärane tarbimine saab oma väga kindlad piirjooned mis reaalselt tähendab seda, et mida vanemaks inimene saab, seda kindlamalt ta kinnistub teatud kas infoallikate, teatud telejaamade või mis iganes asjade juurde. Ja nüüd on tegelikult, ütleme praegu koja lõikes vaata ühte uudisteprogrammi, nagu on aktuaalne kaamera, siis on äärmiselt tähtis püstitada ülesanne sellised minu jaoks vähemalt kuidas teadvustada seda Aktuaalset Kaamerat noortele, et nad tulevikuks 10-l 20 aasta pärast selle ette istuksid. Vaat see on nüüd nagu üks väga tähtis probleem, et nad tuleksid ka mingil hetkel ära kuvari tagant ja nii edasi. Ja ma ei oska sellele tegelikult praagoostes vastata. Ma võin ainult öelda statistikat, kus aktuaalset kaamerat ja TV3 uudiseid ja mis iganes uudised maailmast TV-s vaatab. Enamus üle 40 aastased inimesed, kõige rohkem on Aktuaalse kaamera vaatajaid üle 50 aasta vanad. See on reaalsus praegu. Ja ma üldse ei arva seda, et see on tulenevalt sellest, et me oleme halvad, head ja me ei paku noortele midagi, võime pakume valesti või mis iganes. Ma ei tea, mis asi on noorte noorte uudis täpselt, aga ma ei tea, mis asi on noortesaade. Ma ei oska sellele vastust leida. On olemas uudis, mis võiksid huvitada väga paljusid ja see on ka kõik. Noored valivad ise, kas nad vaatavad seda noort saadet, mis neil on nagu tehtud või ei vaata. Ja kui ma vaatan seda, kuidas on tehtud, siis mulle tundub, et nad ei vaata, sest noored uitavad ka teadlaste, mis iganes asjad seal noored on samuti ühiskonnas läbilõige nagu kogu ühiskond. Ja seetõttu ma tahan Rääkida sellest, et Eesti vajab üleriigilist uudisteprogrammi. Ja ta ei vaja, ma arvan, Pärnu ja Palmse uudisteprogrammi ellukutsumist televisioonis. Seda võib teha, see on väga kallis ja ma väga kardan, et see ei anna nii-öelda globaalse lokaalse tasandi seda tagajärge, mida oodatakse. Eesti Televisioon on teatud kogemus kohalike programmide tegemisel, millest siin räägiti ja nad üldiselt töötavad väga hästi, neid vaadatakse. Seal on ka uudislõike sees, kuid tegemist on siiski analüüsidega rohkem, võib-olla mingite reportaaži taga ja nii edasi, neid vaadatakse seon elust, räägitakse seal. Ja ma näiteks ei kujuta ette Tartu uudised 20 minuti pikkuses vormis sest mõne kuu pärast on tegemist hoopis käsitlusprogrammiga. Sest andkem endale ühest asjast aru, et Tartus ei sünni nii palju, sünnib küll, kõike võib näidata, võib ka näidata mis iganes asjadest, kas selle suvila põlemist härra Martinsoni oma. Aga noh, see ei ole see uudis, mis ka isegi Tartu kesklinnas midagi huvitav. Ma tahaksin jõuda sinna, et, Et probleem on tegelikult minu arvates selles, et uudis kui selline sünnib nii lokaalses kui klopp globaalses lõikes eelkõige kus on raha ja võim. Ja, ja praegu on suur osa nii rahast kui võimus koondunud Tallinnasse. Ja siin sünnib tegelikult see uudis, mida me nimetame uudiseks klassikalises mõttes ja ta ületab noh, mingil hetkel selle Uudiskünnise välja arvatud üks momente tal katastroofid, õnnetused, kuritööd ja need on üle-eestilised ja neid ka tehakse. Ja. On väga hea, Tartusse on jõudnud mingi institutsioon, mis on ka riikliku tasandi tähtis, ma nimetaksin näiteks ära riigikohust. Sealt tulevad ka need uudised, mis võiksid huvitada eesti rahvast. Ma ei taha sellega üldse halvasti öelda nii-öelda lokaalse uudise kohta ja tõesti, sealt tuleb ka uudiseid, kuid neid ei saa sealt toota. Kui sünnib, siis ta on olemas. Kui ei ole, siis teda ei ole. Nii ma siin oli. See oli nii-öelda eel globaliseerumise lokkas järves, kus ühes kohas Eesti ei saa olla, Eestis enam ei toimu, minu arvates ei tohi, ei saa toimuda teleuudiste puhul lokaliseerumist. On olemas global globaalne Eesti teleuudis ja see on olemas, rohkem allapoole ei anna minna. Me saame küll maailmas jah, rääkida globaliseerumisest ja nii edasi ja CNN võib jaotada meid üheks punktiks ja nii edasi. Meie enam kahjuks allapoole ei saa minna. Noh, minu arvates ei ole see võimalik. Vaheetappi oma tahaks näidata teile, jagage laiali. Ma räägin natukene seda, kes vaatab aktuaalset kaamerat ja väärtushinnanguid, nende inimeste puhul. Siin on nüüd näha Siin on nüüd näha siis väärtushinnangud aga vaatajate juures selle küsitluse teinud Saar Poll kus on pandud ühele liinile siis harmoonia ja tööalane edu. Nagu te näete, armoonia kui mõlemad võrdselt ei vaata, siis harmoonia ületab tunduvalt tööalast edu. Ma loeksin keelelt ette, mida mõeldakse harmoonia all, seal on teenida jumalat, hoolitseda oma tervise eest, kaitsta loodust, elukeskkonda, abistada abivajajaid, elada nii, et ei peaks inimeste ees häbenema. See loetelu oli harmoonia kohta nende inimeste kohta, kes pooldavad ja tööalane edu, siis on leida kasulik töökoht, mitte kaotada töökohta, tagada edu oma ärile, jõuda edasi ametiredelil, panna ennast proovile. Nagu te näete, need inimesed vaatavad vähe tunduvalt vähem. Järgmine skeem säilitamine, piiride avardamine. Täpselt sama pilt. Need, kes tahaksid säilitada midagi, mille provi ette loen, hoida korras oma majapidamine mitte kaotada töökohta, säilitada majanduslikku olukorda, hoolitseda pere eest, hoolitseda oma tervise eest on tunduvalt vaatajate hulgas ülekaalukalt. Nende väärtushinnangud on sealpool nende inimeste omad, kes vaatavad akad mitte piiride avaldamise poolt, kus on elada huvitavalt, omandada haridus näha maailma, saada kuulsaks, olla originaalne. Ja viimases skeemina tarbimine ja arendamine siin on huvitaval kombel on kaks positsiooni nagu võrdled, ma ei ole sotsioloog, ma ei oska sellele väga täpselt hinnangut anda, ma loen ette lihtsalt, mida mõeldakse tarbimise all saada rikkaks, nautida häid sööke ja jooke, ümbritseda ilusate asjadega, elada eriliselt pingutamata, tarbida mugavusi, mida kaasaegne tehnika pakub. Ja arendamise puhul on vaadeldud omandada haridus, omandada, täiendada erialaseid teadmisi, teenida riiki, rahvast, inimkonda, arendada end vaimselt Landolmeid, lahendada mõni teaduslik-tehniline probleem. Siin on nad nagu tasakaalus ja, ja noh, ma ei hakka tegema siin mingeid härrasid. Tõesti, ma ei ole sotsioloog, lihtsalt ma näitasin teile ära. Üldskeem üldniisugune tendents on selle poole, et AK-d ja muide see täpselt samasugused arvud praktiliselt küll väikeste kõikumistega TV3 kohta. Õigeme MTV VTV MTV kohta ja etteheidete kohta see on detsembri lõpuküsitlus. Praktiliselt ei, ei erine ei AK ega TV3 praeguse TV3 ja tol korral ERR-TV-uudiste vaatajate eelistused eriliselt. Nad on sellised, nagu nad siin on, ehk säilitada püüd harmoonia poole ja püüda tarbimise Boero. Ja siit ma jätkaksin mõne asjaga, mida ma, mis järeldused mina tegin, võib-olla ta valed siis keegi vastu vaielda. Aga ma tooksin sellised järeldused. Mida kindlam on inimese elu, seda rohkem soovitakse teada, kas midagi ei ähvarda seda elu? Neil, kel on vähem kaotada, need ei huvita nii palju AK uudistest neil, kel on kiirem, nendele vähem aega vaata akad ja üldse uudistesaateid. Uudistesaade kõige tähtsamaks eesmärgiks ei saa olla kunagi vaadatavus. Palju tähtsamaks on usaldatavus, kohalolek, informeeritus, mõjukus, teatud määral konservatiivsus. Nüüd ma võrdleks natukene. Ühiskonda ja võrdleks seda, mida inimesed tegelevad, uudistesaatest nõuavad või tahavad saada. Mulle tundub, et siin oli ka varem juttu, et Eesti ühiskond ja lääne ühiskond ei ole samaväärsed praegusel hetkel. Ja Eesti ühiskond on kiiresti muutuv ja kiiresti arenev. Ja eestlased ja kogu see rahvas siin peab olema vastuvõtlik väga paljule uuele, mis on temale täiesti harjumatu. Ja samas on ühiskond tunduvalt ebastabiilsem. Aga palju huvitavam on elu siin kui läänes. Ja kuna läänes on suhteliselt paigas, siis inimesed teavad, mis tuleb ja nende karjäär on ka tihti ette määratud. 10 aasta pärast võib-olla saavad osakonna juhatajaks ja võib-olla, aga nad teavad, et neil on väga palju võlgu peal ja nad peavad väga ägedalt töötama, korrektsed olema. Sama süsteem toimis, kui me meenutame umbes 20 aastat tagasi ka meil, kuigi võlgu ei olnud, aga osakonna juhatajaks ikkagi 20 aasta pärast, sest nii olete määratud. Ja siin tuleb teine küsimus, et inimese vastuvõtlikkus on teatud piirid ja me teame maailmas tehnoloogia areng on ületanud need piirid, kuna inimene suud, kui inimene suudab vastu võtta informatsiooni ja ka uudistesaadetes pakutavat Ameerikasse on tehnoloogia nii kaugele läinud, et ei ole mingeid probleeme, kellastata sidet satelliidiga. Aga selleks, et see jõuaks inimnii-öelda tarbimisse, on sinna veel väga pikk tee, kuna inimeste harjumused ei jõua sellele järgi. Ja inimesi huvitab eelkõige nende enda elu. Ja siit tulema tagasi uudiste juurde. Et nagu ma enne juba ütlesin 10 või ütleme, 10 aastat tagasi algas see periood, kus uudistes oli väga tähtis riiklik uudis, mis toimus Toompeal ja nii edasi, sellepärast et see oli tookord elu. See oli see, mis inimesi huvitas ja seal oli peidus nende tulevik, nende kindlus ja nende laste tulevik. See huvitab inimesi ja kuna see sündis toorToompeal, siis seda vaadati. Aeg on ainult 10 aastat edasi, kahjuks oleme jäänud kahjuks umbes samale tasemele tasandil, arvates, et see huvitab inimesi. See ei huvita enam inimesi. Ja kadumas on vajadus peegeldada. Õigemini on meil on möödumas ajad, kus inimene inimesi huvitas väga palju, riik, tema ülesehitus. Kuid see taust ei ole päris kadunud ja kadumas on majanduspeegeldada seda Toompealt ministri kabinetis, poliitiku magusa naeratuse kaudu. Ja muudatused hakkavad peegelduma inimeste elus ja just seal ja selle kaudu sünnib ka tegelikult väga tähtis tähtis uudis ja tihti uudis. Nii et ma tahan rõhutada seda sellega, et rääkides sellest, et minna perekonda, on absoluutselt õige. Minna tänaval on, kõige küsimus on selles, et tegelikult peavad hakkama Toompea härrasmehed, kes iganes poliitikud aru saama sellest et mitte tähtis ei ole see, et nad seda otsustavad, vaid tähtis on see, mis tagajärg sellel on. Tähtis on see, et sellele otsusele mingi mõjujõud ja see peegeldub tänaval ja kui tänaval ikkagi keegi teineteist lööb rusikaga või tapab kedagi või petab siis tegelikult tuleb maadelda, miks see nii on ja seal oli väga-väga paljuski võib-olla seesama põhjus et Toompeal on tehtud midagi valesti. Ta ei ole see Toompea enam nii tähtis, ei ole see minister raami tähtis, need ajad on jäädavalt minu arust möödas. Nii et seda peab nüüd nagu tõsiselt mõtlema. Ja ma tooksin siin ühe niisuguse Küsimuse tõstataksin, kumb uudis on tähtsam, kas see, kui toimub üks suur röövmõrv Tallinna tänaval või kui võetakse samal päeval vastu tulumaksumuudatuse seadus Toompeal? Ja tuleb hinnata, tegeleda siin asjas hoopis ühte asja, tähendab, siin võib nii ja teisiti väärtustada. Ja kuldreegel on see uudis. Tähtsam on see, mis huvitab rohkem inimesi. Näitajad tulumaksuseadus puudutab igat üht, see on õige. Tegelikult võime väita vastupidist. Et see röövmõrv Tallinnas puudutab igat üht, kuna see on kellegi tegemata töö ja mina võin, oleks päevad ohve. Ja nüüd on seesama küsimus, mis, millise uudise paneb esikohaletoimetaja mis kriteeriumitest lähtuvalt. Nii et. Kokkuvõttes ma tahaksin seda öelda, millest ka siin väga palju on juba räägitud. Seoses ühiskonna arenguga muut muutuma uudisteprogramm, siia tulevad juurde spetsiifilised programmid. Ma võiksin nimetada kahte, mida minu arvates võiks teha üldse. See on majandusuudised ja ütleme inglise sander taimed. Eesti keeles on ta meelauts. Need on võimalik kaks võimalikku varianti. Väga killustada ei ole enam võimalik. Ja lõpetakse küsimusega, kumb on tähtsam uudis, kas röövmõrv või tulumaksuseaduse muudatus, aitäh. Kes soovib vastata Allan Martinson. Niivõrd vastandas, küsid, vallutanud suur tänu selle väga huvitava uurimuse tutvustamise eest, millest ma saan aru, et noh, see on küll Raili keelega öeldud, aga Aktuaalse kaamera vaatajaskond enamike luuserid, siis jumala pärast Aktuaalset Kaamerat jumala pärast midagi muutunud ei oleks mitte selle asemel, et mis juhtunud on. Noh, umbes nii, sealt tuli välja umbes ütlesidki, et kas on üldse seal plaanis teha, siiski uudistada oled nende jaoks, kes tahavad teada, et kelle elu tulevad, mitte sellest või kelle elu baseerume sellele, et midagi ei muutuks, vaid just nimelt selle peale, et midagi muutuks. See ühiskonnaklass sina ütled, et noored inimesed ei vaata sellepärast nad saavad midagi arvutiekraani pealt, ma julgen väita, et te ise praegu küll midagi ei ole, nii, noored inimesed ei vaata televiisorit, sellepärast aktuaalset kaamerat sellepärast, et nad ei saadud sõbrannale Nende otsustuste jaoks on tarvilik. Ja kas hakkad kunagi tegema saadet ka selle klassi jaoks? Tähendab, mul on selline ettepanek, kuna ma enne lubasin, et ma annan SÕNA Raulile ja, ja võib-olla ka Salmel, et nad ütleksid või tutvustaksid, kes vaatab, see auditooriumi jutt meil pooleli. Et võib-olla, et siin on see paras koht kõigepealt ära rääkida. Ja ja siis Vallo. Kui võimalik, et ma kordan veel kord, et. Ma ei saa teha või meie ütleme ei saa teha uudista kellelegi tema uudistesaadet, küsimus on uudiste valikus. Ma ei saa teha uudistesaadet noortele või ärimees, ärimeestel on võib-olla lihtsam, nimetasin majandusuudised, need on natuke lihtsam skeem. Aga üldjuhul ma ei saa lubada endale seda, et ma hakkan tegema noorte uudistesaates, on täiesti, noh, ma enne juba ütlesin, see annab suurt teda, ei ole olemas niisugustesse. On olemas uudistesaade, küsimus on sellest hinnangust valikus. Miks ma selle uudise panen või miks ma seda ei pane? Siin ongi küsimus just nimelt sedasama Kapa-Kohila Reio vaipa näitusest. Et inimene, kes tõesti tahab näha, unistades kõik on endistviisi ta on juba harjunud nägema kord kuus vähemalt ühte rõive vaipade näituse avamist sest ta tunneb, et tal on päris hea tunne, on südames, eks ole, aga noh, viskan need välja, näitan selle asemele midagi, mis minu elu muudab. Sammerand. Auditooriumi uurimus numbrit ühest küljest on alati ootuspäraselt tõestavad seda, mida me oleme lootnud sealt saada ja kinnitavad neid oletusi, mis olla saadete suhtes on ja teisest küljest lükkavad nad ümber niisugused väited, et noored ei vaata aktuaalset kaamerat, sest nad ei saa sealt neid huvitavat materjali. Tegelikkuses on. Viimased Peeemmeffi uuringud näitavad ikkagi seda, et noored ei ole üldsegi mitte ainukene mõõdupuu, mille järgi saab vaatajaid eristada. Me oleme vaadanud nüüd jälginud oma vaatajate käitumist, et natuke teiste spetsiifilisemate gruppide kaupa ja ja, ja, ja noh, see see seltskond, kes ei kuulu sinna luuserite hulka ehk inimesed, kes on juhtival positsioonil tööl, kes on spetsialistid, kes on ise endale tööandjad, ettevõtjad, kes on üle keskmise haridusega ja nii edasi ja nii edasi nende jaoks on praktiliselt kõikides meie viimastes uurimisperioodidel on aga olnud vähemasti kolmandal kohal kõikidest saadetest. Nad vaatavad seda saadet, mida vaatavad kõik ehk Reisile sinuga ja siis siis oleneb natuke uurimisperioodist, kas AK-s juhtub midagi suurt või väikest või siis oleneb see sellest, et mitmendale kohale paigutub Aktuaalse kaamera põhisaadet. Ja, ja siin see, miks, miks nüüd nendes tulpdiagrammides protsentuaalselt on rohkem nii-ütelda luuserite luuserite poole peal, see tuleneb lihtsalt sellest, et meie auditoorium on niisugused koosseisuga nagu tema on. Eesti elanikkond on suhteliselt vana, seal on vähe noori ja, ja noh, ei ole seda, seda juhtivjuhtide ja, ja ettevõtjate ja vabakunstnikke ja, ja nii edasi ja nii edasi. See, see, see grupp on lihtsalt suhteliselt väikese tõttu ta ei saagi absoluut arvude poolest saavutada suuremat suuremat osakaalu auditooriumis kui mõni teine. Nende jaoks on teatud saateid võimalik välja tuua, mis, mis pakuvad. On olemas saated, hakkavad just nendele erilist huvi ja spordisaated näiteks tõepoolest poliitilised diskussioonid teatud määral kuuluvad sinna hulka, aga aktuaalne kaamera on ja, ja ka teiste teiste kanalite uudised on, on suhteliselt kõrgel kohal selle, nendes viimastes uuringutes olnud. See on nüüd see, mis puudutab Ütleme vaatajate seltskonda kui niisugust. Teisest küljest kui üritada natukene mõelda selle üle, et et eks ühiskonnagrupid on ju omavahel ikkagi kuidagiviisi seotud ja vanemad mõjutavad nooremaid ja ja vastupidi, kohal loomulikult. Siis ma ei välistaks ühe suguse arutlusobjektina teemat sellest, et kui vanad inimesed moodustavad Aktuaalse kaamerate või vanemad inimesed üle viiekümnesed, kui me võtame ainult vanuse nagu ainukeseks kriteeriumiks, mille järgi mille järgi auditooriumi vaadata, siis see, et, et vanavanemad kui viiekümnesed moodustavad üle poole Aktuaalse kaamera vaatajaskonnast. See võib puhtisiklike suhete kaudu ja, ja teisese kommunikatsiooni kaudu võib ka noorte tegevust mõjutada. Aga see on niisugune pikema vaidluse teema ja ja ma ei tahaks seda praegu siin võib-olla arendada. Rahulda pan. Tähendab sellesama grupi kohta, keda sina puudutasid siin siis praegu on niimoodi, et näiteks 89 protsenti keskklassist seal see ärk ärkav keskklassil on omad tingimused, mille mõeldav tehtud. Et näiteks sooviksid Eesti televisioonist näha vägivalla ja eetikaga seotud uudiseid, info ETV tähtsus info hankimisel meediavahendite seast tulevikus. Seesama grupp, kes kelle hulka kuulub, muide ka sina arvab, et ETV roll kas kindlasti kasvab, pigem kasvab või jääb samaks, on kokku 89 protsenti. Ja nii edasi, aga see selleks, tähendab see oli lihtsalt niisugune statistilisest, et pärast suhteliselt tutvustada lähemalt. Ma natukene kuulates kogu seda diskussiooni, teeks mõned remargid. Ma tean muidugi seal suvilat põlema panna nagu vallu, aga aga ma reageeriks sellele saapavabriku näitele. Ma reageeriks selle saapavabriku näitele, et televisioon on täpselt nagu saapavabrik, ma oleks sellega 100 protsenti nõus, kui sa tõestaks mulle ära, et üle Euroopas tegutseb saapavabrikute kett kes töötavad iga päev koos teevad ühiseid seadusi. Teevad kõik, et alandada saabaste hinda teevad samasuguseid saapaid, et oleks kõigile kättesaadav ja annaksid meile 600 krooni maksvad saapad 15 krooniga. See on praegune reaalne situatsioon televisioonimaastikul, kui sa tõestad ära, et niisugune saapavabriku keti Euroopas on olemas, siis ma olen suga nõus. Tähendab, see on täiesti kapitaalselt ja põhimõtteliselt erinev asi. Ja paraku laupäeval ühel konverentsil tarvitas suurepärast väidet või tõi näite. Kalev Kukk. Ta ütles, et mitteministeeriumile, raudtee kestnevaid, Eesti riik on raudteekeskne. Siis see, et, et praegu meie uudistesaated ja osaliselt ka televisioon on mingil määral olnud ütleme nii, poliitikute poolt halvasti dramatiseeritud kõrge enesehinnang, mis eetris väga paljud välja tuleb on tingitud sellest, et ei, saad aru, mis asi televisioon on. Televisioon on äärmiselt kallis ja keeruline asi. Küsige sõbrassele käest. See ei ole see, et on kaamera ja nägu ja natukene juttu. Eesti Televisioon on poliitikute kestne televisioon ja ma soovitan teil kontrollida huvitavat fakti. See kajastub Nata poliitikutekeskne ja poliitika keskne. See on meie kõige otsus. Eesti riik minu andmetel on Euroopas kui mitte ainukene, siis umbes üks kahest riigist, kus rahvas oma rahakotist kulutab televisiooni peale vähem raha kui parlamendi peale. See on meie enda vaba valik. Me oleme nii teinud. Ja see on ka väljendus meie uudisteprogramm ja need uudised, mida me pakume maailmale mida nii-öelda meie avalik-õigusliku televisiooni, no teeme odav, see on odav televisioon ja selle väljendus on ka eetris. Ma olen korduvalt mõelnud, asetanud ennast sellesse olukorda, et ma tulen Marsilt ja mul on kasutatav üks uudistekanal. Ma vaatan Eesti televisiooni noortesaateid, vaatan Eesti televisiooni uudisteprogrammi, vaatan mingit muud saadet ja siis ma kujundan oma arvamuse sellest riigist selle järgi, mida ma näen. Mõelge selle peale ja vaadake tulemust. Ma arvan, et, et et siin on palju arenguvõimalusi Te puudutasite siin ajakirjanike kvalifikatsiooni ja selliseid asju, siis mina sattusin uudiste saadetega sellesama kvalifikatsiooniga kokku väga huvitaval kombel. Küsis umbes aasta tagasi minu käest üks ajakirjanik mis on Eesti televisiooni uudiste saadetega toimunud veel edasi? Ma ütlesin, et mitte midagi ei ole toimunud 1956.-st aastast, nii nagu uudised olid prioriteetsele kohal, programmis on nad ka siiamaani ja tulevikus veelgi rohkemast. Lehte kirjutas ajakirjanik 1956.-st aastast saadik jälle uudistega mitte midagi juhtunud. Ja ma sain kogu, ei ole uudistesaadetes midagi muutunud. Ma saan kogu uudistetoimetuse, nagu öeldakse, sõbralikud remargid enda kaela ja nii edasi ja pärast tõesta tähendab niisugust asja, mis on praegu juhtumas ajakirjanduses ja su näitajad olid kõik väga õiged eelkõige kvalifikatsiooni osas. Ma arvan, et tõepoolest jääb oodata väga põnevaid ja huvitavaid uudiseid kindlasti ka huvitavaid kohtuprotsesse. Ja ma ei usu, et siin on lahendused sellised, et saab kiirelt midagi ette võtta ja, ja mingi nädalaga parandada midagi. Väljapääs ka meie jaoks muide ja tõenäoliselt kõikide teiste jaoks, aga meie eest eelkõige on siiski lõppkokkuvõttes ajakirjanike haridus, koolitus ja konkurents. Need on kaks asja, mis minu ettekujutuse järgi on, on reaalselt perspektiivid meie kõigi jaoks, sest ma muid võimalusi ei näe. Ma kujuta ette, et lähemal ajal noh, niisugust olulist finantsilist hüpet ei toimuks, me tõenäoliselt jääme ikkagi odavaks uudistetegijaks. Nii et see reserv peab kõige meie nagu hinges siin sees olema, et, et need on tulemas. Me võime statistiliselt tuua kõikvõimalikke ristlõikeid, põiki uuringuid, seda, kes meid vaatab, miks vaatab, kuidas vaatab luua kümneid põhjendusi, miks 19 30-le saada istub 450000 peal. Miks 21 nulli nullini saade on teistsuguse protsendiga, kes vaatab ja nii edasi, ma arvan, see ei ole oluline. Olulised seisukohad ja reservid on mujal ja, ja need kaks asja, mida ma nimetasin, minu meelest on meie jaoks kõige tähtsamad asjad. Kes soovib veel sõna võtta, Toomas Mattson Tootsil. Tulla tagasi selle sauna Rannu sellises kerges ette heitvas toonis öeldud lausungi juurde, et noh, et kas need ajakirjanikud siis otsustavad seda, mida inimene peab tahtma? See võib kõlada kellelegi küüniliselt, aga meil siiski on, arvestades näiteks seda, et ajakirjanikud siiski tavaliselt on natukene nii öelda ärksama osa inimestest on võimalik panna ka teisi inimesi siiski huvituma asjadest, mille peale nad noh, võib-olla ise ei tule või, või ise nagu millegipärast ei oska seda küsida, et noh, inimene, kes ei ole kunagi elus vorsti näinud, ei oskagi seda küsida seda vorsti, eks ava, et kui nüüd vallasin, rääkis sellest, et et tuleb hakata nagu selle uudise tähtsus näitama selle inimese kaudu siis vastates küsimusele, kumba oli antud hetkel tähtsam, kas tulumaksuseaduse muutus mine või siis röövmõrv, siis mina oleksin paigutanud esikohale tulumaksuseaduse muutmise, aga mitte selle selles vormis, et, et riigikogu võttis täna vastu selle tulumaksuseaduse muutmise seaduse seaduse ja, ja, ja, ja hääletas poolt nii palju ja vastu nii palju vaid vaid ma näitaksin ja seletaksin inimesele lahti, mida see temale tähendab, et tema rahakotis jääb nii palju kroone rohkemaks või nii palju jääb vähemaks. Ja, ja juhul kui noh, kasvõi oletame, et riigikogu ratifitseeris mingisuguse radarite ostulepingu vormistamiseks laenu võtmise siis täpselt samuti seda esitataks niimoodi, et, et kui palju kroone mina kui maksumaksja. Pean nüüd järgneva, ma ei tea, 10 või 20 aasta jooksul maksma selle jaoks ja palju meie välisvõlg selle läbi kasvab. Et ma tõesti, et iga inimene tunneks ennast seotud olema kasu sealt võimu poolt tulev uudisega, aga kuni seda ei seletata lahti, siis noh, tihtipeale ei teki ka inimestele üldse sellist küsimust, et nad hakkaksid enda käest küsima, et palju see siis noh, minu jaoks tähendab, tähendab, kuna keegi ei ole neile kunagi mõista andnud seda, et, et selle asja vahele, et riigikogu ratifitseeris nüüd laenu laenu võtmise Thomsoni radarite ostmiseks ja selle inimese ütleme tulevikus makstava tulumaksule on mingisugune seos Nende selliste seoste kaudu üsna eeldaks, et jõutaks sellise programmini ja selle kaudu on ehk võimalik ka natukene selle auditooriumi suhtumist ja vajadust nii-öelda noh, see on küll, võib-olla ei ole õige väljend, aga noh, seda, mida nad tahavad kasvatada, ühesõnaga et nad natukene hakkaksid tahtma tõesti seda, mis, mis tõepoolest nende jaoks oluline on, aga nad võib-olla siiamaani ei ole selle peale tulnud. No ma ei saa Informatsioon. Joonis üheksa. Ei ole. Võimeline. Ei ole ja. Ei tule. Ei. Jäta kirjutavale pressile. FBl avaldab igal väraval foto. Ei ole vaja ka nii aru saanud. Proovi. Esimene reaktsioon. Olevana nimedele, aga noh, ongi tema Emakeel muna jääb alati. Ära sulab ja need uudised, mis ma näen, ei mahu sinna. Ei. Ei ma ei näe. Seda. Ekre emandana mugav. Kui ma olin harjunud ülisuured Mured. Sügavalt meie näo määravad seemnel kohalikud korrespondendid on. Ema vaenlane ei ole. Aga meil ei ole oskuse pressi teha, seal. Brüsselis on seal. Tüüpiline maksu, okei. Ma näen Tartus. Ei too neid teemasid, mis võiksid tulla alles aasta. Nool nii selgitas mudelid linna. Aga mitte selle poole peal juba. Näete ju Tartu ülikoolil oma. Liha hobisid. Ei ole. Iial. Ei tea. Ema kenad jalad ringi koos seda. Aga jah, ei ole. Märksa. Seletati. Selle. Vabaks jook on keeruline. Seda teemat vaid korra teemapeod liita. Küll. Ta nendes Koridorides ma. Jaa. Ma ütlesin, seal nimes sooni nimetame, tatralahti ei hakka siin elavad seal, ütlevad, et ei ole olemas. Määrade soojusega koosnedes. Tava. Sinna. Ehitada üllatunud näo kohe. Sellele joon alal. Nii aitäh, järjestam. Ei leidnud üles. Aga ei tea, kas see. Objektiiv. Olevat sõnaselge see. Tõepoolest ei lähe välja riskiga ja uudistetoimetus olla, aga selle juures see kõige vähem visioon. Aga ma olen reisi vaba selles koolis või. Esiseotud väärtushinnanguid ja nende kujundamisega realiseeritud on hea uudis välja. Jätame pilvi, kui oli pojengid. Sealhulgas aga iga päev konkreetselt selle pealkiri on päevapilet faili ja veljereale v populaarsusele. Selle loo pealkiri oli oli umbes selline, et ma näen paigas seal tütar Kai Tallinnas tundmatu kaitserihmanaki mustlasja. Üleüldse viimasel ajal teisiväljasid valges maailmas valged inimesed maailmas. Need head ei arva, et ausalt öeldes Söövad? Riigiga korraga juurelda kas mustlane siis ei olegi kes aga materjali. Oli kohe. Ei ole balansi. Aga kuidas me võtab oma ajakirjanik, kellele pole küll näha, siis? Talitama autosid, eks ole. Soovin teha vabati. Looga pakkumist ja siis ei pea võivad automaadi lahti. Aga? Kaitseline tahvel Linna, linn ja talle meeldib. Aga varem või hiljem tänasega arvasime. Aga tuleb välja ameeriklasi juba tegelikult ikkagi selle asja toime pandud siberi turistil teisele poole viit sisse. Sirkidega resolutsioon arvestava laudi. Aitäh vaatan kella, soovib veel keegi. Selles pealkirjas, milline sõna neist kolmest, nagu sa ütlesid resolutsiooniga kokku ei käinud mustlane taktis. No. Ma olen. Öelnud, et ma iga päev ja härra Vaher Ettepanek seda veidi vabamas situatsioonis edasi arutleda. Kell on sealmaal, et me peame hakkama otsi kokku tõmbama. Loodan, et igaüks, kes siin saalis istus, enda jaoks midagi tarvilikku, sain. Kui ma nüüd õige lühidalt püüan kokku võtta need ülesanded, mis sellel 40 aastasel aktuaalsel kaameral on siis eelkõige teleuudiste kui žanri arendamine, mis tõepoolest on üks omanäoline hübriid nii ajakirjandusest, filmist, teatrist kui raadiost ja on üks omaette šanr. Oma koha leidmine teiste uudiseid tootvate kassis agentuuride kanalite või väljaannete hulgas. Ja kolmandaks püüda ikkagi leida seda tasakaalu selle globaalse ja lokaalse vahel. Nii nagu öeldi, uudised sünnivad seal, kus on raha ja võim ja puudutavad EKG, konkreetselt inimesi, kes praegu veel õnneks elavad mitte ainult Tallinnas, vaid Eestimaa eri paigus. Ja ma arvan, et, et siit me ka niimoodi endale ülesanded seame, aitäh teile kõigile, kes te siia tulite ja sõna võtsite. Ja tuletan märki, palun tuletan veel kõigile meelde, et kel kolmapalun kuuenda korruse saali väikesele lauale aitäh.