Saadid tsooniakuga ei tullinast. Ma kavatsesin alustada pildikesega vaidlusest. Aga ma olen hiljaks jäänud, elu muutub kiiremini, kui meie arvamised temast. Veel viis aastat tagasi oli kerge leida neid, kes on jagu paid üldine muusikeses suhtusid heal juhul skeptiliselt, reeglina käita rallit. Nüüd aga otsisime asjatult paari inimest, kes sellise suhtumisega oleksid toonud väikesegi vaidlus, konflikti kavatsetud saate avapilti. Mul õnnestus koguda ainult tunnustussõnu ja huvitavaks mõeldud algus muutus igavaks. Muidugi tähenda öeldus seda, nagu oleks Sonja Cube tullina juba tuntud helilooja. Valdav enamus tema teostest on alles avalikkuse ette toomata. Ta kuulub nende Reidrikude hulka, kes ei ole võimelised midagi muutma ei oma elujoones ega loomingus sõltuvalt ümbruse arvamusest. Tema elus ja mõtetes on selliseid jooni, mida vist ei ole kerge mõista. Seejuures peate võimalikuks endast ja oma tõekspidamistest kõnelda täies siiruse ja vaneelsusega. Näiteks kui ma pärisin talt tema elu kõige tugevama elamuse kohta, siis sain ma ekstra kummalise vastuse. Eriti tugevatest muljetest kerkib esmajoones mällu Metscheti külastamine Leningradis. Juba arhitektuur jätab tugeva mulje sellel seoseid puhameetlike Pentatooniliste viisidega. Väga ökonoomsed vahendid, mitte mingisugust liialdust välise materjaliga. Rohekad, sinakad, varjundid, paljad seinad, napi pronksist ornament, siku ratsioonidega. Ka jumalateenistus, mis kestab vaid 20 minutit, jättis mulle tugeva mulje oma erilise kontsentreerituse ka intensiivsete pausidega vaikimisega. Muide tookord Ma koguni avastasin ja esmakordselt endas mingisuguseid emotsionaalselt Muhameetrice. Seda ei tarvitse teada Sonia Kubai tulline kunsti enda järgi. On selge, et tema rahvuslikku loomust kujundavad kaks küllaltki vastandlikku alget vene ja tatari. Kunagi õpilasaastail Sonia Cube tulline ühendas oma muusika Prisch sõnakunstiga. Nii sündis vokaaltsükkel Fatseelia. Sonia kube tullinal on kaheksaaastane tütar, kelle ta oma sõnade järgi sünnitas oma lasteta jäänud vanemate jaoks ja kes tema juures elaski vaid kuus kuud. Sonja elab Moskvas, tütar Kaasanis, kus möödas, kas on ja enda lapsepõlv. Kuni ta elas ja õppis Kaasanis, nõuti talt, et ta kirjutaks Tatarliku muusikat. Sonia põgenes ära Moskva Kaasani konservatooriumi diplom taskus, astus ta Moskva konservatooriumi esimesele kursusele 1963. aastal. 30 aastaselt lõpetas ta aspirantuuri. Ja see on ja kui Bay tulline sümpaatiad. Armastan kõige enam Bachi maalikunstis Ell Kreekat bene kirjanikestuste Jevskit, sakslastest einet, prantslastest on mulle eriti lähedane šampo oma range suhtumisega värssi ja emotsionaalse ning intellektuaalse sünteesiga. Teil endal praegu käsil on? Lõpetasin kaks uut teost, üks neist kleepnikovi luuletuse Sajaanid tekstiga on kirjutatud häälele klaveri saatel. Teine teos on madalale naishäälele kammerorkestrile ja skandeerivale meeskoorile. Kiiruse sinna kasutasin kõik sinna vanaegiptuse lüürikat Ahmatava tõlkes. See on filosoofiline lüürika elust ja surmast. Neid võrratuid tekste on võimet ümber jutustada. Võib vaid mõnda näiteks esitada. Puutu. Kingi mulle rahu, Jenna, kingin rahus sinule. Tingimusi puhkus ja ma kingin puhkuse sinule. Õhtu on lahkunud, ta rännu Keppan katki, purunenud ta veekann ja läppunud vesi on laiali voolanud. Ja nüüd viit ilmutust, mida minu teoses esitab madal naishääl katkestavad koorinter, metsad lindistatud, kõneleb meeskoor, mis asub saali vastasküljes. See kehastab objektiivset. Lohutama südant lase tal unustada ettevalmistused sinu kirgastumis tunniks järgi oma südamesoove, kuni pole kätte jõudnud sinu leinamise päev. Kurtmised ei päästa hauast. Selle teose kirjutas Sonja Cube tulline sääratolooghanova tellimusel. Jääb loota, et saame seda varsti kuulata. Nüüd aga kuulakem teist teost, mis möödunud aastal edukalt tegi läbi esiettekande. Interpreedid suhtusid tehasesse sellise armastuse ja tähelepanuga, mida ma küllap ei väärigi. See oli ootamatu kingitus. Harfimängija. Suurepärane muusik, veerassaabline mängis oma partiid peast. Löökpillidel esines andekas ja temperamentne vanentiits, nii kirju ja kontrabassimängija artimiew oli võrratu. Nii oli kontserdil väikeses saalis võtte ei ole kahjuks tehtud sellest kõige õnnestunum ühest ettekandest. Kuidas te sellisele mõttele tulid luua teost nii ebaharilikule koosseisule? Ma sattusin kunagi kontrabassimängija Azarchievi sooloõhtule. Mulle meeldis väga instrument, kuid repertuaar koosnes Sileni, Tšaikovski, Rahmaninovi, Rolansside seade, sest mul hakkas kahju, et sellise suurepärase tooni ja sellise temperamendiga interpreedi jaoks ei ole kaasaegset teost. Telerist üldse meeldivad ebaharilikud koosseisud ja harf. On ta teie lemmikpill? Rist meenutate, mine teost harfidel ja trumpetitele. See oli lihtsalt jultunud katse luua midagi seaduse ja loomuvastast. Praegu ma mõtlen, et muusikasse tuleb suhtuda tõsisemalt. Mis aga puutub harfi siis ja seda pilli ma tõesti väga armastan ja olen sageli kasutanud. Muide, ülemöödunud aastal esitati mul veel üks teos klaverisonaat. Selle ma õppisin ise ära ja söandasin ka esitada. See on kaunis traditsiooniline teos, olgugi et kas kirjutatud tõdega foonilises süsteemis kuid seal püüdsin seda süsteemi ühendada traditsioonilise vormiga, eriti esimeses osas. Kuulates te mõistate ise, mis ma mõtlen. Muskandist ainuke linn nõukogude maal, kus on olemas elektronmuusika stuudio ja kas sellega Üht-teist olen püüdnud teha, mõni aeg tagasi huvitas mind väga ja töötasin selles stuudios iga päev kuid saavutusi ei ole. Praeguse muusika näib mulle veel Taderist lillena võib-olla et mul ei jätkunud visadust õppida mängu sellel keerulisel instrumendil. Võib olla aga ka, et instrument ise vajab veel täiustamist. Aga kuidas te suhtute konkreetsesse muusikasse? Siis need on head vahendid maailmast, muusikale, materjali hankimiseks. Mul üldse näib, et praegu kogutakse üha rohkem materjali selleks, et seda kunagi vaimuks muuta. Kuidas endale kujutlejate kunsti tulevikus või vähemalt, kas teil endal on selge, mida taotleda, milleni jõuda? Minul on kaks soovi ja mulle näib, et nii on see ka maailmaga. Ühelt poolt püüd piiramata vabalt ilmutada intuitiivset ala teadvusliku. Teisalt aga püüd seda vabadust intellektiga ja seaduspärasusega piiratud tarbimine. See avardab praegu ka erinevates vooludes. Ühed alluvad esimesele, teised viimasele. Mulle näib, et tulevikus need kaks soovi sünte seeruvad ja saabub uus arenguid kadestanud muusikasse. Tähendab mulle näib, et juba lähemas tulevikus muusika hakkab ikka enam ja enam väljendana individuaalset isikliku. Kunagi oli Apollo kunstiaeg. Nad vaatan ja mõistan. Olifoustliku kunstiaeg. Ma näen, aga ei mõista, igatses tundmatute avaruste järele, nüüd on tulemas aeg, millal igatses tundmatute avaruste järele. Näib realiseeritav. Ja nüüd on sündinud või sündimas väga suur igatsus tundmatu kaotatud hinge järele mis on maailmas veel täielikult ilmutada. Ei saa ja Anvelt aheldatud, seepärast kisub kunstini esimesena kannerlikuma väljenduslaadi poole. Võib-olla et tulevikus isegi hakkab rohkem levima kodune musitseerimine. Erinevalt musitseerimisest suurtes kontserdisaalides. Tehnika, mis meid ju palju aitab, on nüüd muutunud hädaohtlikuks. Me kuulame muusikat, vahendaja musta lindi, raadio igasuguste aparaatide kaudu. Nii kaob vahetu kontakt interpreedi ja kuulaja vahel. Ma mõtlen, et kui inimkond seda hakkab, mõistmäe, mida ta kaotamas, ta tuleb võib-olla isegi madalamal tasemel vigu tehes tagasi intiimsemad musitseerimis vormide juurde. Mulle meeldib väga lugeda raamatuid eriti sellel alal, millega mu mõtted pidevalt tegelevad intuitsiooni ja intellekti suhtevaldkonnas. Väga huvitab mind filosoofia kõige enam, ma armastan hulkuda päris sihitult. Ja veel, ma armastan mängu. Sellepärast õppisin tennist mängima, uisutama, suusatama. Ma olen märganud, et elustumineerib tõsidus ja muretsemine pidevuse korral hakkab see inimesi koormama. Jänüüristana mänguga on võimalik seda vältida. Mulle ei anna mängud ainult naudinguid.