Kuulus jahimees, tarbek Aato jutustas mulle. Minu ämm ei hoolinud sellest kodusest töödest ega põllutööst. Aga meie rin käija, vaat Seebedada kangest käia. Kui aga meie kõrv deli meieri minna, õli, ämm, kõhe, valmis. Küll, mina lähen küll mina lähen. Paaniaga nool obene ette, vanasid on tuim ja Isoveda, ei kedagi. Mu mees, minul selle vasta oli. Las vanamoor käib, kui tahab ämma vana mõisa, virdin palju sõpru ja tahab igaühega juttu ajada. Kui keegi vaesta tuli, veeretas ämm tere, Liisa ämm, õe peatas Opeset rüüs kere kere. Kossaneid läheb Liisa Meyeri lähe nõnna igaühega, kes tuli, tere, Liisa Kirs, kere kere, Kossanid, lähed, meieri lähe. Esid tõik, et üritas, aga pärast harjus lobenere, kes aga tere, öötles Jobeni ise seisma. Mina ise ei pannud seda asja tähelegi, kui ükskord läksima naesega Tõrmakeeriku kabelipühal kiriku õue peal inimesed teretavad üks ühte meie obene seisma löönud ja otsaga Oberst suvand mõne sammu minna. Tuleb tuttav mees, vasta, teretab tere, otto oobenekaks seisma. Lööniellõõdia otsega, suomen mõne saama minna, tuleb tuttav mees, vastad, veeretan meena ookeani seisma. Mees rohkem rahvast oli seda tereteettkolohkem, õli ei soovigi enam edasi minna. Oobenembuku see saab, keskeerib Kõve, kui häbiposti ja meie naesega istuma vankri peal. Tuia häbi oksavana Mori rais, kui solkis minu ilusa noale Oblese ääre ei julge enam kohegi inimeste hulka minna. Ma ütlesin juba võtanobese suu kõrvalt kinni ja viin kuni lasipuu juure. Hääde vaevalt sain selle peksmise Jenteeritamise vahel obilisel asi puujuuri ajada. Peale kabeli püha, võtsin paar pudelit viina tasku ja sõitsime naeservenna poole kosti. Kos vennanaarselleli kohamoni puudel Goa samagonni alles ajasema siis juttu ja võtsime viina. See ooper, see asi oli mul südame peal ja hakkasin siis naise vennale seda asja kõnelema, et vanamoori kurivaim solkis ilusa kalli noa Roobes jälle. Kui keegi tere ütleb, jääb kõhe seisma. Sina, kui vana opezepaelisnik tead seda, selle asja, kuda seda kommet soppa ära võõrutata. Naise vend arvas, et karud ja tiigrid ühes taltsas augu saama sinu hobusest kua asja. Naestjaley kõnelen, me ei ütle sõnagi. Võtsime Hobese aia küljest la ja sõitsime metsalagendiku peal. Siis mees ja hakkasime üks teretes ja lei piitsaga obest jälle teretes ja lein piitsaga. Kui üks väsis, hakkas tõene perede majja piitsutama. Pärast ei õlut piitsa vajagi. Kuiaga Teresena koolis kargas Robene, kui hull seda viisime, möllasime kaks tundi. Proovisime veel Võsu vahel teretada. Kui aga tere sõna kuulis, kargas ookeani ülev põõsa kõrgel ankreemiastega võõrsust läbi. Kuid tagasi läksime naasia venna Buale kost, naised panid veetma ja kisendama kos põlvkond tööleta ajanud selle obesega. Openeb praegu Ilvalgen vahu ja väriseb Neili säilitanud Mitisena. Kodo sõitsin siis naesele guay kõnelenud. Korjas siis tõesti piimariistad ja oma manergu vankri ja läks. Ei kuigi palju aega, kui vana mul tuli tagasi isemäel kulinal juustuollu. Keegiad, maanergut, Motku kõlisesid vankri küüliti. Kiisel ärises oigas hai. Hai. Ei, teame seal meie noore loobesele õli. Kui sain sinna vana veski varemete juurde, tuli Leena vasta. Leena sai aga tere öelda, kargas ooperini ööle, kra vanker ümber maanergud. Kõik jooksis kraavi, maanialikud lossis ja mõned päris kallid ai-ai-je. Ämmelema enam noolt ooberst ei andnud. Ja omalgi oli tegu keegi teretama tulla.