Raadio seitse stuudios on Ene Pilliroog. Mu silmad otsivad ustavaid maa peal. Et nad elaksid mu juures. Kes käib laitmatut teed, see peab olema minema, oh, teenija ütleb Taaveti laulusalm. Et jumal, meis võiks rohkem ruumi leida, tuleb talle ruumi teha enese tahte maha salgamise läbi. Et tema tahe võiks elada. Et jumala tahtmist mööda elada, tuleb otsida lätte algust, kus voolab puhas vesi. Sest mida laiemaks läheb jõgi, seda segasemaks ood. Oleme tänases öös plat alguse juures. Oma töökabinetis andis meile intervjuu Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Jaan kiilt. Meie saadet alustab Madalmaade möödunud sajandi helilooja Chuck Nikol Lemensi piiskopi Marss orelisonaadi number üks d-moll piiskopisonaat. Raadio seitse Me kordame saadet Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskopi Jaan kiiritiga mis esmakordselt oli eetris 21. septembril sellel aastal. See oli töörohke aeg, kus te viibisite Ja ma olen nädalapäevad kodust ära kõigepealt, et. Nädala eest esmaspäeval viibis N-klass või kes meie partner kiriku Põhja-Elbe kiriku kolme piiskopi kutsel Tolle kiriku iga aasta korraldataval. See oli omamoodi austusavaldus mulle lihtsalt minu uues ametis kuna meil sõprussidemed on kestnud juba aastaid. Aga selle Põhja-Elbe kirikuaasta vastuvõtumõte on kutsuda. Reeglina septembri kuus kokku kohaliku Liiduma. Nimekad tegelased poliitikast, majandusest, skulptuurist, kutse oli saadetud 800-le inimesele, kohale saabus umbes pooled, neist. 400 ringis oli ametlik osaslassegi Toomkirikus väga uhkes ajaloolises kirikuhoones kus SÕNA anti juhtivale piiskopile. Lübecki piiskop, kool vaagele. Ja sõna võttis ka kiriku sinodi president. Seal kiriku asja otsustab. Kiriku kogumis koosneb enamasti ilmikutest, mitte vaimulikest. Proua Lingner ja lühikeseks tervitussõnavõtuks anti. Sõnaga minule ja sellele üritus muidugi muusika, sellel ajal ehitus, siis vastuvõtuvabam ja sisulisem pool. Söömine joomine Rootsi lauas omavahel suhtlemine, kohtumine. Ja nagu korraldajad kinnitasid Osutunud selliste vastuvõttude kasutegur väga suureks, kuna kirik kutsub kokku ja ühendab ja annab võimaluse suhtlemiseks ühiskonna eri tahkude esindajatele. Sellele järgnes Oslos luterliku maailmaliidu poolt esmakordselt kutsutud konsultatsioon. Poliitilisest arengust Balti riikides. Esimesest novembrist astub luterliku maailmaliidu peasekretäri ametikohale uus mees, piiskop nakko. Senine pikaaegne peasekretär doktor Gunnar Stolset. Norralane korraldas võib-olla oma ametisoleku ajal viimase olulisema ürituse osa võtma. Konsultatsioonistaarid kutsutud. Kolme esindajat igast Balti luterlikus kirikus tähendab Leedu, Läti ja Eesti evangeelses luterlikus kirikus. Oma panuse on siin muidugi luterliku maailmaliidu korraldajat. Konsultatsiooni juhatas võimodereeris peasekretär Gunnar staalset ise. Olulise staabitöötajana tegutses eestlane Leopold Niilos. Argentiina kodakondsusega eestlane. Ja kohal olid ka Norra kiriku oikumeenilise ja rahvusvaheliste suhete nõukogu liikmed. Eesti Evangeelse Luterliku kirikut esindasid praost Peeter kaldur, piiskop Einar Soone ja mina Jaan kiivit. Piiskop nokko on külastanud Eestit küll aga mina olen puutunud kokku väga põgusalt. Loomulikult võib eeldada, et maailmaorganisatsioon igapäevast tööd juhtides igal peasekretäri on oma käekiri. Aga samas. Võib arvata, et üldine suund tähendab olla nagu maaima luterlikku kirikuid koondav katusorganisatsioon. Jääb endistesse rööbastesse. Kas Oslos võeti vastukaar? Kirikuelu puudutavat ja ja just nimelt selles suhtes võib pidada möödunud reedel ja laupäeval toimunud kõnelusi väga olulisteks. Ma võib-olla nimetaksin kõigepealt selle sündmuse sündmuse tähtsust rahvusvahelises plaanis. Just nimelt luterliku maailmaliidu Eestvedamisel kohal Euroopa sekretär ungarlane tiibur körök. Meil võeti vastu Norra kiriku kõigi organisatsioonide. Esindajate poolt oli pikk nii-öelda pressikonverents, kus meil tuli vastata võimalikele küsimustele ja tutvustada oma probleeme oma maad, oma kirikuid. Vastuvõtu korraldas ka välismaal oleva Norra välisministri asemel Norra riigisekretär proua Siiri Pirke ja tee Norra juhtiv piiskop, Oslo piiskop. Orflot. Mida kõige olulisemaks sisulise külje pealt võib pidada, oli? Laiemalt tutvustada meie kirikute ja ühiskondade olukorda ta okupatsioonijärgses situatsioonis saali. Kõneluste otsesem teema. Nii poliitilises mõttes, millised on nõukogude või vene okupatsiooni tagajärjed ökoloogilisest mõttes psühholoogilises või inimlikus plaanis? Kahepäevase töö. Tooniks võeti ühiselt vastu kolme balti kiriku juhtkonna seisukohavõtt nimetatud küsimustes. See on esmakordne ja mis meid eriti rahuldas. Me saime öelda välja oma seisukohad ilma igasuguste kärbeteta. Dokument kujunes oma toonilt erandlikult teravaks ja asju nimepidi nimetavaks. Dokument on antud ka meie pressile. Tahaksite praegusel hetkel põgusaltki nimetada neid mõningaid Ki teravusi? Üks teravus oli muidugi demograafiline olukord Balti riikides mis võib-olla Lätis on kõige teravam Leedus palju, palju leebem. Ja vähemuste olukord Balti riikides. Seal tuli esitada omapoolne informatsioon. Teiste osapoolte silmi, kuna Venemaa oma assiivse propagandaga venelaste inimõiguste rikkumises on suutnud mõjutada siiski Lääne üldsust. See võib-olla oli asi, mille pärast oli kõige rohkem mõõku ristata. Ja me saavutasime selle, et meie positsiooni mõistete ja teine punkt mida käsitleti pikemalt ja põhjalikumalt On see moraalne ja spirituaalne kahju, mida Nõukogude režiim on. On kohaliku rahva või inimeste hinges tekitanud kuna nendest hingeliste reformatsioonidest Ülesaamisel on kirikul kahtlemata oma roll täita. Kuidas mõjutab see Oslos vastu võetud deklaratsioon nüüd kas või eesti kirikuelugi, lähematel päevadel juba? Ta mõjutab Eesti kirikute elu võib-olla vähemal määral. Aga kuna luterlik maailmaliit selle dokumendi saadad laiali Omapoolse. Materjalina kõigile luterlikes kirikutes üle maailma ja neid on sadu. Siis me näeme. Konsultatsiooni tulemuste eel kõiges läänemaade avalikkuse mõjutamises Praegusel hetkel te ei ole töötanud peapiiskopina kaua, mis tundub teile olevat eesti kirikuelus? Väga raske probleem. Ja, ja samas, mis on teie jaoks rõõmustav, midagi niisugust, milleks te nagu valmis ei olnudki. Mind valiti kirikukogu poolt peapiiskopiks 29. juunil sel aastal Peeter-Pauli päeval ja mul tuli amet võtta üle kohe valimistulemuste teatavaks tegemisest. Aga ametisse seatakse või pühitsetakse lend alles 31. oktoobril. Sel sügisel ja vahepealset aega olen võtnud kui oma uude ametisse sissetöötamise aega. Ma olen olnud kirikuvalitsuse liige varemgi ja kiriku üldprobleemidega selles mõttes tuttav. Nüüd tuleb muidugi nagu teisest aspektist läheneda suurema vastutusega läheneda samadele probleemidele, mille ees meie kirik on seisnud. Ma pean silmas nüüd kiriku igapäevatööd. Siis annab ennast tunda. Kirikutöötajate vähesus annab ennast tunda koguduste vaesus. Meil tuleb mõelda kirikutöötajate kvalifikatsiooni tõstmisele. Sest praegu need nõudmised Mis esitatakse õpetajatele või ilmikutes koguduse töötajatele erinevad nagu öö ja päev nendest nõudmistest mis oli 10 aastat tagasi Rõõmude jääb eelkõige. See India kutsumus, millega jumala riigi tööd Eestimaal tehakse, aga meie kirikus hoolimata võib-olla. Madalast tasustamisest hoolimata kõigest igapäevaeluraskustest hoolimata ka paljude õpetajate ülekoormusest tööd on, on väga palju. Aga kui seda tehakse täie teadlikkus ja vastutustundega siis on nähtavad ka selle töö viljad. 31. oktoober, usupuhastuspüha inimesed on meiegi käest küsinud kas luteri kirik muutub ajas seoses võib-olla teaduse tehnika arenguga. Vaadatakse, kas vaadatakse mõningatele asjadele teisiti, on näha mingeid muudatusi. Ma ei oska nagu mõistatada, millised on need inimeste ootused millega nad kiriku poole vaatavad. Ja kahtlemata need ootused on, on lõpmata erinevad, nii nagu inimesed isegi on erinevad. Kirikul on oma jumalalt saadud põhiülesanne kuulutada jumala sõna, jagada sakramente, olla juba jumalariigi ligioleku märk sellel silmal, kus maailmas. Ja selles mõttes muidugi kiriku põhiolemus jääb muutumatuks. Iseasi on need vahendid. Need moodused Mille kaudu oma ülesannet täidetakse? Aga ma olen töötanud 30 aastat. Koguduses ma olen käinud läbi nagu iga inimene. Ja kasvuaastad olnud noor Ja arvatavasti seal saan mõistetav mingil määral paratamatu kui ma oma seisukohta väljendanud konservatiivse vaatena. Et selles heitlikus maailmas mulle tundub, see, mida inimesed kõige rohkem vajavad on just toetumine elu põhialustele. Need juured mis ulatuvad sügavale, kus me oma Jõu ammutame. Ja kirik ei saa moevooludega. Lausa kaasa minna. Kirik peab olema avar, endasse mahutada erinevaid suundumusi. Aga samas ma ütlen seda, et, et kõigist sellistest maailmanägemustest ja ellusuhtumise mallidest mida inimestele pakutakse, on kristlaseks olemine kõige ava Tom ja kõige avaram ei tule teist ühtki, mis oleks sellega võrrelda. Kui siit rajalt edasi minna. Kuidas te suhtute sellesse, et Eestimaalgi on praegusel hetkel kuuldavasti niivõrd palju erinevaid uususundeid, kas tunda rõõmu, et inimene mingilgi moel on jumalat leidmas või olla mures, mismoodi see leidmine toimub ja mis teed mööda temani jõuda tahetakse? Ma ei tahaks olla kuidagi kohtumõistja. See ei ole inimese ülesanne, aga mitte peapiiskopi ülesanne. Jumala, see, kelle ees meil tuleb aru anda selles, mis oleme teinud, tegemata jätnud ja mis oleme, oleme olnud. Mina näen nii ajaloos kui kultuurist lähtuv vana eestlase jaoks kõige omaksvõetavama ja tuttava mana just nimelt lutellust, see on mõjutanud kaudselt kogu meie kultuuri ka sel korral, kui ta ei taju ennast Kristlikuna kes rohkemal, kes vähemal määral on seda vastu võtnud juba emapiimaga. Ja kui ma seda väidan, seismitteristada arvamusena. Mujal maailmas on ka uuritud teaduslike vahenditena neid võimalusi ja teid, kus inimene leiab kõige kergemini oma hingele kodu, oma usulise kodu. Loomulik tee on muidugi just nimelt selles ristiusu vormis mis on mõjutanud kogu seda keskkonda, kus inimene on üles kasvanud seal vaieldamatu. Ja. Ma vaatan muidugi kahjutundega meie rahva olukorrale ilma et ma tahaksin kedagi süüdistada, aga tõsiasi on see ikkagi. Mitu põlve eestlasi on kasvanud üles ilma igasuguste usuliste rääkimata kristlikest ilma usuliste põhiteadmisteta. Ja praegugi võiks arvata, et vähemalt või umbkaudu pool meie elanikkonnast on selles suhtes kirjaoskamatult, neil puudub diferentseerimise võime ja Nende poliitiliste muudatuste järel. Kui muutus heaks tooniks suhtuda positiivselt kõigesse, mis on religioosne või mis kannab usu silti siis võeti kriitikata vastu ka Meile võõramat või oma olemuselt isegi kristlusele võõrad usulised liikumised teadmata, mida nad endas kannavad. Mis nende eesmärk on? Nagu ma ütlen, et kui mul on kahju sellest tühjusest või vaakumis, mille Nõukogude ideoloogia kokkuvarisemine paljudes hingedes järele jätnud on siis ma mõtlen ka seda usulist segadust, mida Meie maale tulnud liikumised nii mõneski külvanud on. Kuni selleni välja, et mõned on kaotanud psüühilise tasakaalu ja muud vaimselt haigeks. Kui mu käest küsitakse. Millis usulised voolud VSS otseselt inimestele kahju teevad. Selle mööndusega, et ma ei taha küll olla kohtumõistja. Ma toetun rahvusvahelisele praktikale. Ja vaieldamatult ma nimetaksin satanist. Ma nimetaksin Skyantoloogiat. Ma nimetaksin Jehoova tunnistajaid loeta kristlaste hulka kuuluvaks. Ma loeksin erinevaid ravi ja mediteerimise vorme, mille peaeesmärgid on ärilised. Millised põhitõed on väga olulised kui hakata suhtlema noore inimhingega lapsega meie kodudes kuidas hakata temale selgeks tegema usku, lootust ja armastust veel enne seda, kui ta on kooli jõudnud? Ma olen ise kasvanud üles kristlikus kodus. Kuivõrd ma oma naisega oma lastele on suutnud luua kristliku kodu, sellele ma ei taha otsustada. Ma näen ennast selles osas suure võlglasena. Aga minu tarkus ja see oli ka minu, minu vanemate tarkus oli see, et et lapsele tuleb luua Armastav omaksvõtt turvaline keskkond eelkõige. Ja on kasepedagoogiline tarkus, et see, mida sa käsu või keelukorras lapsaltviaalselt püüad saavutada. Ei kaalu kaugeltki üles seda, mida isa ja ema või kodune atmosfäär üldse sõnatult lihtsalt vaimse keskkonnana lastele edasi annavad. Ja selles mõttes Minu meelest last respekteerida ka isiksusena. Talle peab andma nagu selle toe mille najal ta saab kasvada. Selles mõttes ma ei poolda absoluutselt mingit vabakasvatust. Siis mängitakse laste mängureeglitega, vanemate kohus lapsele edasi anda seda, mida me nimetame inimkultuuriks. Mis on nii-öelda inimkonna ühisvara paremas mõttes kuidas laps tuleb ilmale ju elu jõuetuna ja väetina füüsiliselt kasvada täisealiseks. Koduülesanne ja kooli ülesanne on aidata tal saada ka vaimses mõttes täisealiseks. Ja siin on küll igal kodul ja igal koolil veel veel palju. Töömaa tees igal riigi valitsusel ja, ja igal ühiskonnal. Igal juhul tuleks usuasjades vältida igasugus sundost või või pealekäimist. See on minu kogemus ja Kuuldavasti on mõned ringkonnad vägagi mures, et järsku ikkagi juhtub nii ja tõepoolest tuleb usuõpetus kohe kõikidesse koolidesse. Kas te olete kursis nende muredega? Mida ma olen? Nendes kartustes kuulnud? Aga ma mõtlen, et need kartused on küll põhjendamatud. Eesti vabariigi konstitutsioon ütleb, et Eestis ei ole riigikirikut selle tõttu välistatud. Usuõpetus koolis kohustusliku ainena kui omal ajal olid kõik need kommunistlikust ideoloogiast läbi immutatud lõppe ained. Usuõpetus on koolis praegu valik avana aga valikavade saatus koolis muidugi on, on armetu. Siis on päris selge, siin räägib kaasa kooli juhtkonna suhtumine. Siin räägib kaasa rahanappus. Siin räägin negatiivses mõttes kaasa veel veel palju tegureid. Mina näeksin optimaalsena ehk sellist lahendust et koolis on valikained, aga juhul, kui laps või lapsevanem on langetanud neist valikainetest ühe otsuse ühe kasuks siis aine on ka kohustuslik. Aga vaba valiku alusel. Millistest printsiipidest üldprintsiipidest peaks usuõpetus koolides lastele lähtuma? Üldine lähtekoht on see mis endistele nõukogude inimestele kõlab väga võõrana, aga mis ei tohiks skulptuur inimesele kuidagi võõrastav olla. Nimelt et religioossus kuulub ühe põhitunnusena üldse inimeseks olemise juurde. See tähendab, et usklik on, on iga inimene, iseasi, millesse ta usub ja mis on tema usu sisu. Inimene olla ja inimesena elada ei saa ilma usuta. See on see vana usuisade tarkus, kas inimesel on on jumal või on tal ebajumalad. Aga ta seob ennast alati Nendega usu kaudu. Homo religioossus ja kooli ülesanne. Tulevast riigi kodaniku ja ühiskonnaliigad kasvatades oleks anda põhiteadmised mis puudutavad inimeseks olemise seda tahku. Nagunii oma usulised või või hoiaku valimine jääb igaühe enda hooleks. Ja kirik on ühiskonnas. See instants, mis omalt poolt peab aitama kaasa inimesel õige ja parema valiku tegemisel Milliste mõtetega te vaatate ühiskonnale kus vastvalitud riigikogu kuulutab välja näitemängu selle üle, kas palvetada või mitte? Kui aktiivsed demokraatia eest võitlevad inimesed kirjutavad lehtedes, kas usuõpetus tulla võiks tulla kooli või mitte? Kui räägitakse usuvabadusest, kus usku on võetud umbes nii et iga mees võiks teha oma partei selles mõttes, et just tema liin on see õige, kus austatakse otseselt põhikirjade järgi kehtivat aitäh kirikute vastu vaimulike vastu. Ja põhjendades seda sellega, et kõik on kivinenud, vana, aegunud kirik ei tule kaasa uuega. Ja et kiriku õhkkond sumbunud Ja. Muidugi väljendan oma isiklikku arvamust tulla nüüd riigi kogu kogus peetud palvust juurde. Nii et see oli viga. Oli selge, et sellise sammu astumine tekitab vastureaktsioone. Ja nendele kirikukogu liikmetele kes tõesti järgivad vaimulikku distsipliini. Ja kellele? On vajalik hommikupalvus. Oleks leidunud Josin Toompea lossi lähikonnas. Küllalt paiku ma mõtlen kirikuid, korstnaid pallusi korraldada, mitte. Riigikogu saalis. Ja Eesti ühiskond on muidugi haige pärast pikki traumaatilise aastaid nüüd kohe vabadus, siis võetakse sageli vabadust. Seda vabadust kuritarvitada. Ma mõtlen, et mitte üles ehitavas, vaid vaid lammutavas mõttes. Ja teinekord on lihtsalt Ale, nagu vaadata mõnele väljaastumisele millega väljas sõja teeb, ennast ise naeruväärseks. Aga minu meelest ega meil selles haiges ühiskonnas ei olegi midagi enamat oodata. Me võime olla õnnelikud ja tänulikud selle eest, mis meil praegu on juba kätte saadud või mis meil on kingitud, teised ütlevad, mis me oleme kätte võidelnud. Ja ma räägin haigest ühiskonnast, räägin traumadest, siis ma arvan sinna juurde ka kiriku. Ja kiriku suhtes tõuseb minu meelest liialdatud ootusi. Me tuleme samast ühiskonnast. Kirik oli täielikult Nõukogude võimu poolt represseeritud ja et nüüd üleöö või lühikese ajaga midagi midagi muutuks minuga minu meelest. Ülekohtune nõudmine. Lühinägelik nõudmine. Kirikul tuleb oma koha leidmiseks oma taseme tõstmiseks. Oma vaimsuse parandamiseks. Palju tööd teha? On päevselge. Selleks on vaja head tahet, selleks on vaja tööd, on vaja aega. On vaja kannatlikkust. Ja teiselt poolt mina nõukogude aja kasvandlikuna ja nõukogude aegse kirikutöö tegijana Olen harjunud sellega, et, Olla pilke. Märklaud. Õigustatud kriitika on alati omal kohal. Milliseid aateid andis teile teie ellu kaasa, teie kodu, teie vanemad mille eest olete neile tänase päevani südamest väga tänulik. See on Väga. Hingeliigutav küsimus ja. Ma ei taha avalikkuse ees võib-olla sellele üldse ammendavalt vastata. Igaüks teab seda, mida isa ja ema talle tähendanud on ja mida. Ma näiteks nendele võlgnen selle eest, mis ma ise praegu olen. Aga oluliseks olen ma pidanud meie peres sellise üldise ellusuhtumise ja kristliku maailmanägemuse kujundamist. Sama sätte lastele täiesti vabad käed oma valikute tegemisel. Aga eelkõige see, et keegi meist ei ole kuidagi kogemata siia ilma sündinud. Ja meie elu ei ole antud ainult eneseteostamise. Mänguväljaks. Vaid kõige oleva, olematu nähtava ja nähtamatu valitseja on andnud igale sündinud inimesele ja tema elule eesmärgi. Mõnusa on eelkõige see, mida meile õpetab evangeelium. Naatsareti Jeesus teenimine armastamine. Elamine. Nii palju, kui sa meist oleneb ja kuivõrd me selle suutelised olema vähegi teiste heaks mitte eelkõige enda heaks. Maailmas on need asjad vastupidi. Milliseid hetki lapsepõlvest mäletate siiani millegipärast? No neid hetki on palju Me keegi ei usu, kui ma ütlen, et ma mäletan, kui Saksa sõjavägi 41. aastal Eestimaale saabus. Mäletan venelaste tagasitulekut, ma mäletan Sõjajärgsed küüditamise ma olin juba koolis, kui oli see viimane märtsiküüditamine. Esimesena tulevad meelde need varjud, mis on langenud meie rahva ja tema liikmete tee üle. Ja kodu on olnud nagu see varjupaik. Ja Lapsena aga kirik, kus mäe endastmõistetavalt käisime hiljem murde asja nagu eneseleidmise protsessis. Oli ka periood, kus mul oli väga tugev vastuseis ja kriitika ja tõrge. Aga õnneks ma. Me ei jäänud pidama sellisesse sepa küpsuse staadiumisse. Kuidas vanemad suhtusid sellesse tõrksasse perioodi? Kui täiesti loomulikku nähtuses? Ei mingit parandavat pööramist. Ei mingit. Ma võisin vanematele meelehärmi teha. Võisin neid pahandada. Aga mul on meeles just seisa suhtumine küll. Või lootus, et küll aeg paneb poisile aru pähe. Ja kuidas siis oli, mis asi oli see, mis tekitas tõrk sust ja mis oli jällegi see, mis aru pähe tõi? No raske öelda On José mässamine oma vanemate autoriteedi vastu. Iga inimese saatus murde-eas ja ma ei ole nagu püüdnudki analüüsida. Tagantjärgi mitte metsa käib inimese iseseisvumise juurde seada kõik senised autoriteedid küsimärgi alla ja otsida endale endale uued. Ja mu meelest puhtalt see vanemate usaldus, et nemad on nagu oma osa andnud. Teatud piirist alates inimene peab ise otsustama valiku tegema. Et neis oli usku sellesse headusesse või positiivsetesse algesse, mida me endas kanname. Need on Olnud mitmekülgsed. Ma tegelesin kooli spordiga olen kirjanduses, ma olin keeltes. Ma olin matemaatilises ainetes kõiges suhteliselt tugev. Et õpetajad keskkoolis nägid minu tulevikku seotud igaüks vastavalt oma ainega, kas filoloogia või meeste kirjandus või just nimelt füüsika. Aga kui ma 10. ja 11. klassi vahel käisin Tallinna Jaani koguduses leeris siis ma mäletan seda vana pea kooliõpikut, mida ma lugesin sajandi algusest. Põhjalikult, ja kus ma esimene kord teadlikult tegin endale või püüdsin selgeks teha kristluse sisu. Päris läbi mõelda. Ja samal ajal ma olin hoidnud ennast muidugi väga hästi kursis, mõtlesin su lan nendes oludes kaasaegse teaduse arenguga. Nii et mul kooli lõpuks Oli selge mis on kristluse sisu. Milles seisneb kristluse üleolek näiteks filosoofiast või võiteadusest, mis käidi tol korral just argumendina ristiusu vastu välja. Nendest probleemidest oli ma juba selleks ajaks üle kasvanud, millega lihtsamaid hingi püüti. Mis aasta see oli, kui te leeris käisite? See oli 1958. aasta suvi. Siis vist olid juba ka need rahvas kutsused, võsaleerid. Need algasid vahetult selle järgi minu meelestus mööda. Tol korral olid kirikud rahvast täis, kuna. Sundasumisele saadetud eestlased pöördusid koju tagasi ja minu mäletsus mööda oli nõukogude valitsuse reaktsioon kirglikku elu elavnemisele Eestis ja ma olen hiljem kuulnud, et Eesti isegi esseid võeti kuidagi mingi katsepolügoonile Nateistliku kasvatuse mõttes. Ja rahva selja pööramine kirikule ja võsaleerimine. Kirikust eemalejäämine toimus alates 59.-st aastast. Kui ma teist õigesti aru sain siis tol ajal täitsid kiriku need inimesed, kes koju tagasi tulid. Ja inimesed, kes siin kodus olid ei olnud osanud Krikut enese jaoks alles hoida. Ja ma olen ikka seda meelt olnud, et kuni 50.-te aastate lõpuni Eestlase teadvuses püsis luterlik kirik kui oma kirik kui, kui rahvakirik. Ja kui jälgida ka tollase aegset kirglikku statistikat siis lahus tagasi pöördunutest viiekümnendatel aastatel oli märgatav. Ka neljakümnendatel aastatel elav kirikuelu. Tagasi tulnud. Tõid endaga kaasa teatud kolmineerumise mis tundub eriti kontrastne just järgnevat langust silmas pidades. Kas teie valikud elutee ja saatuse valikud ei tekitanud, ajas vastulööke? Ma ütlesin, et ma tulin kiriklikus perekonnas, minu isa oli kirikuõpetaja, oli tol korral peapiiskop. Ja ma tundsin kirikut Nõukogude tingimustes sedavõrd hästi, et ma ei teinud endale illusioone. Ja see oli võib-olla üks mu suuri eeliseid, ma teadsin millise teemale Malinud, millised kitsendused ma sellega enda peale olen võtnud. Ja samas tähendas mulle ikkagi vabaduse valikut. Teha valik ja tunnetada eneses vabadust. Ja tähendab, see on mille ülemale Rõõmus ja mille üle ma olen tagasi vaadates tänulik. Nii väga lihtsalt öeldes ma ei olnud sunnitud kandma maske, maa ei olnud sunnitud otseselt valetama. Ma võisin oma arvamuse alati välja öelda. Kuigi Ma ütlen seda ikkagi mööndusega, et see nagu ühiskonnast väljaspool getos elamine ja töötamine on ka ikkagi jätnud minusse nagu teistesse kiriku töötajatesse oma jäljed Kuidas olid lood usulise haridusega, sellel ajal? Bioloogilise koolituse eest hoolitses tol ajal usuteaduse kõrgem katsekomisjon. Need olid bioloogia kursused kaugõppe vormis. Tartu Ülikooli omaaegse usuteaduskonna programmide alusel. Jaa. Minu meelest andis see usuteose katsel kõrrekomisjon hilisema nimega Usuias instituut üliõpilastele võimaluse saada täiesti korralik haridus selle eeldusel et ta oskas keeltest, eelkõige saksa keelt ja inglise keelt, kuna õppekirjandus oli valdavalt saksakeelne. Samas ma olen pidanud tolleaegse koolituse miinuseks just lõppevormi, kuna see kool ei taganud kõigile ka laisematele õpilastele ühtlast taset. Raadio seitse stuudiokülaline on Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Jaan kiivik. Millistes kogudustes on teil olnud rõõm teenida? Mina olen jah, mingis mõttes võib olla erandlik. Ma olen eluaeg teeninud ühesainsas koguduses. Alates esimesest maist 1964 esialgu kandidaadina pärast õpetajana aseõpetajana, stuudiumi lõpetamise järelõpetajana Tallinna Püha Vaimu kogudus, nii et käesoleva aasta mais möödus 30 aastat. Kui vana on vana püha vaimu kogudus? Tahame lähtekohaks. Keegi pole mõtelnud, et juubeleid pühitseda või ümarate tähtpäeva. Aasta 1524, kui Tallinnas. Juurdus reformatsioon Tallinna linnas. Kuidas on Püha Vaimu kogudus suurenenud või vähenenud nende aegade jooksul, kui te olete seal teeninud tunnete kõiki oma inimesi ja peresid, Marvad. Ei noh, see emissarid lõpuks ütlesid, ei pea küll paika. Sest ma olen eriti viimastel aastatel Jäänud kogudusele võõramaks ja olen saanud kogudusele pühendada vähe aega. Just seetõttu, et mul on olnud üldriiklikke ülesandeid nii kirikuvalitsuse liikmena kui usuteaduse instituudi dotsendina praktilise bioloogia alal. Aga. Oleme olnud Tallinna pühavaimu koguduses 65. aasta lõpust alates ja muidugi ma olen elanud kaasa. Järgud koguduse elus. Vanade. Eesti iseseisvuse ajal koguduse noored moodustanud inimeste vananemise lahkumise uute peale kasvamise koguduse elu tõusu alates 1980.-st aastast. Ja. Järsu muudatus alates 1988.-st aastast. Kogudusel on olnud oma eriseisund meie kirikus ka kahe maailmasõja vahelisel ajal. Kooli õpetajaks oli Theodor Tallmeister niinimetatud protestantliku suuna esindaja ja eestvedaja meie kirikus. Tol ajal kuulusid kogudusse väga arvukalt eelkõige jõukamad ja kirikust võõrdunud inimesed. Ja selle tõttu ta 1945.-ks aastaks oli koguduse liikmeskond dramaatiliselt langenud v emigratsiooni. Hiljem küüditamiste tõttu. 1945. 46. aastal oli saal 1200 liiget ja Kõige väiksemaks kahanes kogudus, kui mõtelda just liikmeannetust õiendanud liikmetele. Ma õieti mäletan, 1978. aastal, kui neid oli alla 500 natukene. Aga 78.-st aastast peale algas hel alguses aeglane, hiljem kiirem tõus. Ja te ütlesite, videoga tagasid kaheksakümnendad aastad olid mis märkisid tõusu. See on mõneti üllatav, sest see oli niisugune Karl Vaino aeg, kus ju isegi lapsed. Lasteaedades taheti ikka niimoodi paari panna, et keel süveneks ja ja ühtepidi kaoks. Nii et see aeg tähendas teie kirikule siis hoopistükkis tõusuaega. Ja ma arvan, et need statistiliste andmete kõverad võisid koguduste kaupa erineda. Räägin ainult antud konkreetses koguduses, kus 1980.-le mustal lahkurutaja surnute arv jäi väiksemaks kui ristitute konfermeeritud arv. Ja see tendents on püsinud sellest ajast peale. Ma ei ole kellegi käest kuulnud mingit analüüsi. Meie ei ole sellele tähelepanu osutanud, aga võiks kujutleda, et mingil määral, vähemalt Tallinna oludes rääkis kaasaga Teatud osa inimeste vastuseis sellele venestamissurvele. Ma mäletan pühavaimu kirikut selle läbi varasematest aegadest ja tõepoolest see võib olla ka 60.-te aastate keskpaiku, kui seal toimusid väga ilusat muusikaõhtud. Kantite suurvorme, mida ei olnud võimalik mujal kuulataja ja kas juba sellest ajast kujunesid välja need iga esmaspäevased kontsertide traditsioonid. Viimased aastad on muidugi toonud igasse kirikusse palju muudatusi ka kontsertide vallas ja, ja on ka pühavaimu kirikus juurde tulnud teisi kontsertide aegu kuivaid esmaspäeva laupäevased ja need kontserdid, mis nüüd selgi suvel toimusid. See oli küllaltki tihe muusikaelu. Aga mäletate, millal algas see niisugune suurem püha vaimu kirikumuusikaelu ja kellele me võiksime siinjuures tänuga mõelda? Minu teada on pühavaimu kirikus muusikaelu olnud elav läbi aegade, kui mõelda, et seal on töötanud ka selline Omanäoline. Pastor nagu Voldemar kuljus vedama kohe esimesena siin nimepidi nimetaksin organistena tiikvart 1948.-st aastast alates. Arnold halve. Jaga tol korral koguduse koor koos Tallinna Kaarli koguduse kooriga kandis, et aeg-ajalt suurvorme nagu Jürme Memento mori. Lase laatsaruse ja rikka mehe mehe lugu. Hüürme ju kukkus ja tema noodikogu hävised. Tallinna pommitamisel. Aga? Ma ei julge enam täpseid aastaarve nimetada. Ja need aastad on seotud ka Riikliku julgeoleku komitee väga teravate sekkumistega. Algasid esmaspäevased muusikaõhtut plaadimuusikaga. Ja. Seda korraldas väga andekas üliõpilane Soomele. Temal ka konflikte riigivõimudega. Plaadimuusikaõhtut koos uuemas vormis palvetega jätkusid, kuni meil oli jõudu korraldada. Iga esmaspäev, vokaal-instrumentaalmuusika kontserte ja nende korraldajana on toiminud, kuni tänase päevani. Siiri ronima võis. Tema korraldab ja koordineerib kontserttegevust. Pühavaimu kirikus. Tänase päevani on olnud kaasatud väga suur ring inimesi. Ja mis eriti hinnatav, seda pikka aega tehtud ilma igasuguse hüvituseta. Puht armastusest, puht huvist, puht tahtes tuua kirikusse uusi tegevusvorme. Kirikuõpetaja annab iga päev endast ära väga palju tema juurde tulnud inimestele inimesi teenida. Kuidas saab õpetaja energiat tagasi ja kas peapiiskopina teenides tunnete puudust oma kogudusest oma inimestest? Teil on nüüd palju rohkem inimesi. Aga see oma, mis oli? No paika peab see, see vana tõdemus ja vanavanakogemus, et keegi ei saa anda rohkem välja, kui ta vastu võtnud. Ja õpetaja ellu kuulub ühe möödapääsmatu koostisosana enesetäiendamine seinale kuuluma oma palveelu, sinna kuulub nii-öelda enesetäiendamise raamides. Piibli lugemine, bioloogilise kirjandusega kursis olema olemine. Ja see on täiesti vältimatu. Ma võin ainult öelda, et Puudusena, ma tunnen Viimaste aastate arengut, kus tundub, et aega jääb järjest vähemaks lihtsalt rahulikult Mõtiskleda. Rahulikult uurida piiblisõna. See on see ammendamatu varaallikas ja peamine. Mulle olnud. Mis puudutab küsimuse teise poolde Siis maa faktiliselt olen püha vaimu, koguduse õpetaja kuni oma ametisse seadmiseni. Kuigi ma ei ole juba paar nädalat jõudnud jalga sinna tõsta. Olen ajanud asju telefoni teel, pühapäeval on mul ristida lapsi. Kindlasti need inimesed kellega elus on koos töötatud kes on palju tähendanud selles või teises mõttes lihtsa inimlikkuse ja Ja. Nagu. Rikkuse poolest, need jäävad eluks ajaks meelde, kuigi võib-olla kokkupuutumisi jääb järjest harvemaks ka selline elukäik tahes-tahtmata, et. Me elame nagu voolus. Ühed tulevad, teised lähevad. Kindel sõprade ja lähedaste ring, see püsib. Kuni surm sedagi arvendab Ma olen teile väga tänulik intervjuu eest, Jaan kiirit, kas te tahaksite oma öö palves ehk edasi mõelda? Sellelt pinnalt lähtuvat mõtet, mis on vana testamendi lõpus? Kus meile kõigile antakse võimalus? Pööra ennast. Mõtle käsureeglitele, et ma ei peaks tulema ja maad lööma oma vitsaga. Seda, et inimene võtab iga õhtu mõttes kokku oma päevategemised kahetsevad, mis ta valesti on teinud, ta palub meeleparandust. Selleks suuruma igaga ellu. No ma vaataksin ka laiemalt läbilisena puhul seal on mõeldud kogu maade ja kogu rahvast. Raadio seitse stuudiokülaline oli Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Jaan kiivrit. Raadio seitse. Meile laulab nüüd Hollandi Taaveti kirikukooli kammerkoor, mida juhatab Lisette Bert. Me kuuleme Taaveti laule, mida seadnud Peeter Aussored Gert koost. Laulis Hollandi Utrechti kirikukooli kammerkoor juhatas Lisette Berk. Kuulsime Taaveti laule, mida seadnud Pieter Coussore ja Gert koost. Raadio seitse on lõpetamas mõned tarkusesõnad. Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast. See on kallim kui pärlid ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav. Selle paremal käel on pikk iga ja vasakul käel rikkus ning au selle teed on armsad teed. Ja kõik selle rajad on rahu. See on elupuuks neile, kes sellest kinni haaravad. Õnnis, kes seda suudab hoida. Jehoova on tarkusega rajanud maa mõistusega valmistanud taevad. Tema teadmisel lõhkevad sügavused ja pilved, tilguvad kastet. Poeg, ära kaota neid silmist. Säilita arukus ja otsustusvõime. Siis on need su hingele, eluks ja kaela ümber kaunistuseks. Siis sa võid käia oma teed julgesti ega tarvitse oma jalga ära tõugata. Kui sa heidad puhkama, siis pole sul vaja karta, vaid sa võid magada ja su uni on magus. Saatejuht oli Ene Pilliroog, Raadio seitse lõpetab õnnistatud öörahu.