Müüdist on vabanenud alatu võimalik, tekib ikkagi seal, kus täpset teadmist ei ole. Ja muidugi alliksaaresurmast on mööda palju aega neist aegadest, mille kohtame, vahetasime, tahad, noh, Matti Vaga, Kerry on ka möödas. Tubli 20 aastat ja selle aja peale väga palju asju ununeb, aga kui siiski koguda ja koondada kõigi meie Alliksale tuttavat aitäh, no ühised ja igaühe individuaalset teadmised Alliksaare kohta siis on selline vabanemine siiski mõeldav ja müüdi asendamine millegi sellise selgema täpsem arusaamise kalliksolvest, mis lõppkokkuvõttes aitaks ka tema kirjanduslikku tarandit. Osad kirjanduse uurijad või kirjandusinimesed väidavad, et et luule on midagi täiesti sõltumatut inimesest ja, ja mõni väidab, vastupidi, et isiksus ja luule kuuluvad hästi kokku. Kuidas olete teie, millisel arvamusel olete teie? No mina olen küll sellel arvamusel ja kaunis kategooriliselt, et kirjandust üleüldse ja luulet eriti ei saa isiksusest eraldada, see on ikkagi tegeleb inimese siseilma probleemidega põhimõtteliselt? Jaa, kõige kindlam siseilma uurimise allikas on alati inimese enda sisemaailm tema enda tundeelu, nii et minu arvates ei saa ega ei tohi luulet vaadelda ilma luule kirjuta ilma luuletajata. Kui te Artur Alliksaare isiksust niimoodi ilma müüdi elementideta, vaatate, kas saate öelda? Mida tema isikust on kõige selgemini tema luulest näha? See on nüüd küllaltki raske küsimus küll tema isik oli väga komplitseeritud, seal oli palju asju, mis oli no mõeldud nii atraktsioone mõeldud välismaailma jaoks ja seda, mis oli temas seda tõelist ja taris oma aia, isiklikku. Seda ta varjas kaunis kiivalt maailma eest või võib-olla kala teadlikult vaistlikult. Ta ei tahtnud sellega tegeleda, see oli võib-olla tema jaoks küllaltki raske ja raskete kibedalt probleemide selline ekese. Nii et üsna lähedasel läbikäimisel, Alliksaarega, nagu mul mõnel aastal mõned aastat õnnestus temaga lävida siis ikkagi tasapisi koorus välja. Muidugi tuleb öelda, et ja väga vastuoluline mees, ühelt poolt see tema kirglik väga kompromissitu iseloom, kes kohe ja kas inimkonna ära inimesteks, kes talle meeldisid inimesel teks, kes tal olid vastumeelsed kellega ta ei tahtnud suhelda, või kui suhtlus siis suhtles kuidagi üsna veidratest vormides. Ja teine osa maailmast, mis võib-olla kõige paremini avaldus tema selles loomingulises tegevuses, kõnelustes loomingule ja ka perekondlikel suhetes, mida ma ei tahaks jätta tagaplaanile kus oli väga tundlik, selline õrn, võib-olla isegi kergesti solvat, natuke abitu, olmeküsimustes väga abitu inimene. See kõik oli halliks olles kuidagi. Oli kaks täiesti erinevat meest võimalik kalliks teha. Ja ma arvan, et üks nendest põhjustaski kõik selle. Tõrjuva ja halva suhtumise temasse sest temast oli alguses raske aru saada, ta oli kuidagi käitumiselt väga erandlik, väga järsk, teinekord väga eemale peletav isegi, ja kui inimene laskis sellest esimesest muljest ennast ära ehmatada, siis oli üsna loomulik, et temal on allik saadasse. Nii negatiivne suhtumine juba, et ta ei saagi sellest üle. See barjäär tuli kindlasti ületada ja siis hakkas avanema ase loov natuur, mis avanes väga kuidagi intensiivselt ja sealjuures kaunilt, mees, kes tõesti oli mööduta ühe asja jaoks, kirjanduse jaoks tema jaoks kõik muud tegevusalad olid lausa vastunäidustatud, millegi muuga tema alla tegeleda ei sobinud ega, ega jõulutuseks võimleja. Ta katsus mõningaid töid aeg-ajalt külge võtta. Kirjandusega ta teatavasti teenis võrdlemisi vähe oma elu jooksul. Au ja kuulsust ja tunnustust ja materiaalseid hüvesid ka. Aga kõik need kõrvaltööd talle ei sobinud. Paratamatult oli ta niivõrd süvenenud niivõrd kiindunud kirjandusse, see oli tema jaoks elu, nii nagu suurel ja tõelise luuleta talle tõenäoliselt peab olema, selle poolest oli temaga suhtlemine. Noortel oli väga mõjuv õppetund kus me sedaaegu nägime ikkagi väga selgesti, missugust süvenemist kirjandusega tegelemine nõuab kuidas taevast päevahetkest hetkesse tuleb elada oma kirjandusteoste, nende ideede maailmas järjest aina sügavamale sisse, nendesse mõelda kannatada ja rõõmustada kuidagi mitte ainult selle üle, mis lausa silma torkab, ümberringi aga Nende kõige diskreetsemate, kõige varjatamata nähtustele mis inimelu lõppkokkuvõttes siiski suurel määral suunavad. Kui seda kirjavahetust lugeda, siis mulle küll tundub, et Artur Alliksaares pidi olema mingi magnet või ta ikka pidi enda poole täiesti tõmbama. Oliseni. Meie jaoks just ma räägin ikka konkreetselt iseendast veel mõnest oma tuttavast Meie jaoks oli ta võib-olla natukene selline smo, oblik või, või pealispinnaline isegi me tahtsime tutvuda ühe tohemmlasega ja no Eestimaal on boheemlane vähe olnud ega palju rohkem neid päris tõsi boheemlane ei teagi, aga Alliksaar oli seda meie silmis küll kahtlemata. See külgetõmme muidugi ei oleks ju kuigi kaua kestnud oleks ennast ammendanud, aga jah, sealt varjust tuli välja. No ma ütleksin, väga põnev, väga huvitav, tav, väga rikas inimene, väga ilus inimene isegi. Sest kirjanik peab oma sisimas ilus olema, ega muidu ei saa ju kirjandust teha ikkagi mingi selline eriline võlu pealt tema mõttemaailmas olema ja Alliksaar oskas seda ka siis lähemate tuttavate ringis väga sugestiivse alt välja näidata, välja anda, ta ei olnud kitsi meie vastu, ta andis loomusunni sealt kõik edasi ja ma ütleksin, et need Alliksaarega läbimisel aastat on meid ikkagi palju rikkamaks teinud. Me oleme muutusime ikkagi mingis osas teisteks inimesteks, tänu temale. Aga millest tuleneb see, et ta alati suutis enam-vähem vormis olla või nagu näiteks mina olen juba, kas minulgi on müütiline ettekujutus temast, et ta on alati säranud kus ta võttis selle energia. Nojah, eks nõrku hetki tuli ette temalgi, aga jah, need olid siiski nii üldsuse eest varjatud mat, nii et see alaline säramine võib-olla natukene müüti moodi ikka küll. Aga nimetagem Alliksaart julgesti koleerikuks või endast välja elajaks lihtsalt. Tegutses lakkamatult, ka kirjandus on ju tegutsemine mingil määral. Kuigi ta võib-olla ei avaldu nii suurtes-suurtes ja silmatorkava, tas aktsioonides tegutses lakkamatult ja oli mingisugune eriline selline põlemine tõesti, mida ma jah, teiste inimeste juures ei ole nii intensiivselt tähele pannud selline. Erakordne ütleme, inspiratsiooni kontsentratsioon, kus tõesti vaadates kirja inimesi, neil on aeg-ajalt väga suured pausid kirjutanud, tamises käivad ja kannatavad ja mõtlevad ja on elus ja kõiges pettunud. Selliseid aegu selliseid pikki perioode Alliksaarel küll ette ei tulnud, tema lakkamatult oli tal midagi mingisuguseid ideid, genereerib haaras endasse ja mis ümberringi toimus ja töötas sisimas suure intensiivsusega ümber, siis osa pani paberile ja osa elas siis vaidlustes ja kõnelustes kuidagi veel uuesti intensiivselt jällegi välja tagasi. Teie olete väitnud siin kirjatükis ja ma ei tea, et olete pisut temast mõjutusi saanud. Sama on arvanud Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo, samuti Sass Human, aga kuidas, millest tema ise võis impulsse ja energiat saada või kellega suhtlemine kas vanemast generatsioonist või, või teise valla inimestest? Teda inspireeris? Jah, siit võib küll natukene midagi välja tulla, sest on üks väga huvitav mees kellega Alliksaar suhtlas lähemalt, kellega mina kahjuks isiklikult tuttav ei ole ja ka hilisemates kõnelustes Alliksale tuttavatega ja nagu siis kameenus, Alliksaar ise pidas väga lugu meie tehnikast tõlkest Rein sepast, kellega ta oli kokkupuutes, nii et osa Alliks ole tuttavaid on isegi nimetanud treinsepp Alliksaar vaimseks isaks. Kuna isiklik kokkupuude puudub, siis ma ei oska seda väga kindlasti ei kinnitada ega ümber lükata, aga see tundub üsna tõenäoline olevat, et Rein Sepp Väga suureks innustajaks on Alliksaarele kogu aeg olnud maailma kirjandus, sealjuures ka meie eesti minevikku kirjandus. Mida ta tundis perfektselt, võis peast tsiteerida. Kümneid luuletusi kindlasti kui mitte sadu, on isegi üks müüt Data oma rasketel aegadel on oma saatusekaaslasi sellega lohutanud lõbustanud, et on peast eesti luulet lugenud suurel hulgal. Väga tõenäoline, et aeg-ajalt jah, kui tal tuli tuju peale, siis tõesti võis imetleda, missuguse eruditsiooni on mees, kes ei ole filoloogilise haridusega. Kes juba neil aastatel, mis tuttavad olime võrdlemisi vähe, tegeles kirjandusega väljaspool seda oma otsest tõlkija tegevust. Millised teadmised, isegi teoreetilised teadmised tema oli omandanud, see tundus suhteliselt, ega ta ei olnud ju veel, aga vanamees ta siis ta oli neljakümnendates aastates selle tutvuse ajal? Selleks ajaks ei ole inimesel, võib-olla see teoreetiline pagas veel välja kujunenud. Isegi tänapäeval paljud intensiivselt õpivad-uurivad jätkavad, tunnevad, et midagi puudu. Alliksaare juures jäi küll mulje, et kõik, mis temale tarvis on, on tal enam-vähem käes. Iga asja kohta olid tal oma väga kindel seisukoht. Tagantjärele otsustades väga harva tusse ekslikuks. Vahel küll, väljendas ta seda kuidagi paradoksaalselt vormis kuidagi väitlustes teravdatult utreeritud kujul, aga mingi sügav tõde oli igaldama, jutul taga, mis näitas ikkagi, et kõige üle on ta intensiivselt mõelnud, kõike intensiivselt uurinud. Ja jah, muid allikaid ma nüüd ei julge kul rohkem nimetada, no ilmselt olid tal ka oma keskkoolipõlves väga head õpetajad, võib oletada, on, sellest on ilmselt Leomet seal midagi rääkida. Teie ütlesite, et müüdist vabaneda siis, kui teda paremini tundma õppida tema elu ja tema loomingut. Teie alustasite neid juubeli puhul. Pidasite ühe kirjavahetuse Matti Vagaga. Ent mida teie arvates oleks veel tarvis ilmtingimata teha ja mida tehakse? Mida tehakse, seda ma ei tea. Me oleme siin küllaltki eraldunud, ma tean, et väga intensiivselt, entusiastlikult on siiani töötanud alliksaare pärandi korrastamisel ja publitseerimisel Paul-Eerik Rummo, tema töö kindlasti jätkub. Mida oleks tarvis teha, tarvis oleks hakata uurima põhjalikult Alliksaare luulet. Sest need kaks luuletus koguna või õigemini üks kogusest Loomingu Raamatukogu vilkukeston luuletus koguks laske nimetada on juba käibelt kadunud või kadumas. Ja Alliksaart on minu arvates eelkõige vaja meie noortele luuletaja tule. Ja kust nemad peaksid temaga Ta saama, seda ma ei oska öelda, see tähendab, oleks ikkagi vaja kiirustada alliksaare loomingulise pärandi väljaandmisega. Mehe surmast on möödas ikkagi varsti juba 20 aastat, selle ajaga peaks suutma sedakorda saata ja selle pärandi uurimisega. Praegu tundub, et meie luuleprotsessist hakkavad alliksaare mõjud mis vahepeal olid üsna ilmselt ja kindlasti positiivsed, hakkavad kaduma, hakkab kaduma see tema luulemenetluse tundmine, see tähendab ei teata seda rikkalikku võimaluste arsenali ütleme riimi ja värsiehitus tuse alal, seda kõike uut, mis Alliksaar andis, ta on jäänud ainult talliks, oleks tema mõju ei ole nii kaugele ulatunud, kui sellise mastaabiga luule uuenduslase mõjud võiksid meie kultuuris ulatuda. See õlistaks kindlasti meie luulet märgatavalt teda matkida muidugi ei saa avaldada, matkida ei tohi, seal ei ole teist Alliksaart tulemas ei ole. Et luuletajad omal ajal mina kaasa arvatud, tegime seda Patlat, püüdsime natuke Alliksaare moodi luuletada. Aga no noh, see oli ikkagi väga ilmne ja selge ja üsna abitu epi koondus seda tarvis ei ole. Ta lausa Alliksaart mängima hakatakse, aga just tuleb kaine, selge, teadusliku pilguga uurita jälgita, mida Alliksaar ikkagi luule seal korda saatnud. Milline on see uute võimaluste struktuur, mida ta välja pakub ja seal on ikkagi väga palju meie luuletajad Intel leida ja avastada. Ja ka kirjandusteadlastele peaks pakkuma üsna tugevat huvi, kuigi vahest kirjandusteadlased on väga ja väga hõivatud muude töödega, neid on meil vähe ja nad ei tule oma töödega toime. Aga võiks siiski mõelda ka Alliksaarele. Ta ei ole sugugi tühisem. Ei ole tema panus, kui ütleme eks meie üldiselt suurteks luuletataks tunnustatud peti halveril või Kersti Merila sil või August sangas. Ja kindlasti samaväärne kui temaga üheaegselt luulesse astunud noorematel meestel Kaplinskile, Kaalepile. Kaalep olid küll hea kaaslane, peaaegu Suumannil. Nii et kui enne, kui neid uurida, tuleks uurida ikkagi see mees, keda ennast enam kätte ei saa, kellest uurimine läheb päev-päevalt raskemaks. Aga kui ta oli töötujus, läks tal kirjutamine imedeldavalt kiiresti. Ja muidugi ta ei varjanud oma loomingut sugugi ja väga hea meelega. Sealsamas, kus ta äsja oli luuletuse kirjutanud, oli ta nõus sellega tervele laudkonnatäiele neutradele ette lugema kusjuures mõnikord võis tekkida isegi ülearu tähelepanu, ümberringi oli võrdlemisi valju häälega inimene. Ja kui ta ühes kohviku otsas luges, siis peaaegu et teise otsa võis võis tema lugemist kuulda üldse oma palju hääle pärast oli tal aeg-ajalt pahandusi, sest ta võis mõnikord kohvikust ka mõne häbematuse öelda, mida, mida kõrvallauas või ka kolmandas lauas üldse ei olnud tarvis kuulda ja mille pärast tal pärast võis võis sekeldusi olla. Esimese muljena jättis ta inimestele kahtlema ta sellise pildi endast, et ta on tõsine inimene. Aga kui temaga veidi kauem koos istuti, tekkis kohe mulje küll jutukas inimene küll räägib palju. Ja, ja, ja kui teda veel kauem kuulati, siis leiti ka, et ta on võimeline rääkima küll väga tõsiste, väga väärikat juttu. Aga Parema meelega räägite seda tõsist ja väärikat juttu väikese irooniaga, aga mõnikord isegi rohkem kui väikese irooniaga ja on võimeline ka tõsises toonis kõnelema kõige absurdsem mat teksti ka selleks olid pruulida muidugi muidugi võimeline. Talle meeldis inimestega suhelda. Ja kahtlemata ja, ja väga-väga mitmesuguste väga mitmesuguste inimestega kõikidega saida, kaunis kaunis kiiresti. Kontakti võib olla. Kõige, kõige raskem oli kontakt tekkima kinniste ja Umbustlike inimestega, keda ju ka on, on olemas ja kelledest mõnedki tema elu lõpuni jäi teda pidama ikka kuidagi kaaluliseks või vähemalt imelikuks inimeseks ja kellega tal tõesti ja nii head vahekorda ei tekkinud. Aga need olid loomu poolest kinnised umbusklikud inimesed, pigem jahi täheldatud nalja suund oli ikka mingisugune mingisugune Teile enda arvel võista küll nalja teha ja, ja lubas, lubas ise ka enda arvel elda veel teha, laga teistesse suhtus ta küll. Jah. Kujutaksin ette küll, et, et ikka lugu pidama, iseasi muidugi, kui tegemist oli vaidlusega Taali väga äge ja energiline vaidleja muidugi vaidluse puhul, kasutades ka igasuguseid demagoogilisi võtteid, vaimukusi ja nii edasi, aga siseseisnud küsimus, mitte mitte vaidlus partneris, vaid ikkagi vaidlus teemas. Ja seal oli ta valmis muidugi liialdama ja absurdini äärmusteni minema ja. Ta oli muidugi rõõmus, kui ta aru sai, et et sama, sama taktika võib ka tema oponent omaks võtta. Ja kumbki ei tohi oma kaitstavat seisukohta liiga tõsiselt võtta. Niisugune mäng meeldis, meeldis talle talle väga. Ja samal ajal samal ajal võis ta võis ta isegi ka oma seisukohta muuta mida sedalaadi vaidluste inimestega väga harva ette tuleb, aga tema puhul võib seda esineda küll ta vaidluse käigus võis isegi ennast korrigeerida, õue seisukoha omaks võtta ei olnud võimata. Üheks saanud. Aga vot üks asi, millest ma temaga seoses veel tingimata rääkinud rääkida tahaksid. Tal olid haruldased pedagoogilised võimed. Vähemalt kaks temast nooremat poeeti võivad teda küll oma õpetajaks pidada ja nagu ma mõlema käest olen kuulnud, on, on nad seda ka siiamaani järjekindlalt teinud. Need on nimelt Aleksander Suumann ja Paul-Eerik Rummo. Mõlemad luuletajatena äärmiselt erinevad Artur Alliksaare luulet ajast. Aga kui nad olid mõlemad noored poeedid veel siis nad väga sagedasti näitasid oma luuletusi Artur Alliksaarele, kes neid väga põhjalikult ja süvenenult analüüsis vajaduse korral väga teravalt kritiseeris ja meile mõlemale väga head mõju mõju avaldas. Ma mäletan Nendel aegadel 60.-te aastate algusest etteheiteid, mis ma kuulsin Paul-Eerik Rummo käest, sel ajal oli noor üliõpilane ja ka minule, kui neil natuke vanemale seltsimehel oma luuletusi näitas, ütles just, niiet sina lihtsalt kiidad minu luuletusi, mitte midagi kasu Mulejad sellest kiitusest ei ole, vähemalt Arturi juurde, tema käest kuulen ka midagi asjalikku. No ma pritsin ennast kaitsta. Onjojad, luuletused. Miks ma ei peaks neid kiitma, kui nad mulle meeldivad, tema ütles, aga vot Artur ei kiida. Siis ma ütlesin, et Artur on loll, kui taigid ajad luuletust. Aga Artur muidugi kiitis JK, aga temaga kiitus oli ikkagi alati kriitiku kiitus. Selle eel käis ikka põhjalik põhjalik analüüs. Ja see andis just nendele kahele poeedile õige palju ja mõlemad on talle siiamaani tänulikud. Ja muuseas, mina ka mina ei ole küll mees, kes oma luuletusi üldse teistele tahaks eriti näidata, enne kui, kui nad lõplikult valmis on ja kus ma enam neid muuta muuta ei tahagi. Aga Artur Alliksaar, isiksus ja luule on mulle minu loomingule avaldanud kahtlemata mõndagi, mõndagi mõju nii hästi tehnilises kui ka kasvõi selles samas maailmapildi mõttes, nii et loed siin mingil määral ka enda Artur Alliksaare õpilaseks. Artur alitsaseks imelisemaidiooni oli veel õppimisvõime, ta õppis absoluutselt poolt ja igal hetkel kaasvestleja Ast peale kuni kuni targa ja teadusliku raamat tuli välja ja sealhulgas oli tal väga hea mälu. Ta oskas peale eesti keele õige hästi vene ja saksa keelt siis nii võrdlemisi korralikult inglise keelt ja mingil määral ka soome keelt. Ja kõikidest nendest keeltest on ta ka luulet tõlkinud. Ja, ja ka tema õpetajate hulgas, see on omaette suur teema, keda ma ilma poeetide hulgas tema õpetajateks pidada on kahtlemata kõigi nende keelte esindajad kergkõikides nendes keeltes luulatanud luuletama poeedid, kelle, keda ta iganes on, on lugenud. Ta oli äärmiselt omapärane poeet, aga sellesse üks luulesaladusi kahtlemata seisabki, et, et just see poeet, kelle enda isiksus on väga tugev ja väga ere, on eriti õppimist õppimist kui võimeline tema isiksust, ei kus ta mingisugune oht, epi koolits langeda, sest ta isiksus on selleks lihtsalt liiga tugev. Ja mul on meeles ka missuguse rõõmu ja huviga tutvusta prantsuskeelse poeesia, kus mina teda mõnevõrra aidata sain. 60.-te aastate alguses. Me tõlkisime siin Tartus. Mitmed noored poeedid olid kaastegevad kaks toredat antoloogiat, üks Aafrika luulest ja teine Anttillide luulest. Ka tema oli kaastegev. Ja prantsuse keelt ta küll ei osanud, aga prantsuskeelne poes ja kuulus ka asja juurde. Ja ma mäletan just, et minu kommentaarid suure Aafrika poeedi seen kooli luuletuste juurde pakkusid talle suurt huvi. Ja muidugi olekski vahest kõige õigem olnud, kui seda siin kooli, kes oma temperamendiga kummaliselt lähedane poeet Artur Alliksaarele oleks pidanud vahest tema tema ise tõlkima. Mina tõlkisin, neitsen koori luuletusi, aga ma pean ütlema. Kõige suuremaks abiks oli sealjuures just ettekujutus Artur Alliksaare luulest. Ja ma mõtlen, püüdsin tõlkida, sain koori niimoodi, nagu Artur Alliksaar oleks seda minu arvates tõlkinud. Nii et ühesõnaga oli tal niisugune vaimne osadus ka prantsuskeelse poeesia olemas prantsuse keelt, ise sealjuures oskamata. Kas sa keele oma muredest ka rääkisime? Artur Alliksaar ei rääkinud arvatavasti mitte kellelegi oma muredest. Ja noh, näiteks kas või niisugune väga sagedasti müür, luuletajatel esinev, kõige lihtlabasem mure nagu lihtsalt rahapuudus. Võis juhtuda niimoodi, et Artur Alliksaar tuli, kylla, rääkis maast ja ilmast luulest kirjandusest, näitas mõnda oma uut luuletust, aga oli kuidagi aru saada, et, et siiski, et see ei ole õige küllatuleku põhjus. Ja kui juhtus, et minul näiteks oli raha ja temal temal ei olnud, siis pidin ma ise küsima. Kuule, sul vist on raha suhtlus ja siis ta ütles ja ja võttis muidugi väikesel laenu laenu suure rõõmuga vastu, aga kui tema käest seda ei oleks küsitud, ega ta ise vaevalt et siis küsinud oleks. Või kui siis kah nii kuidagi möödaminnes mitte eriti siduvalt v ike möödamine märkusega seal juhuslikult raha ei ole, ei ole aa no ja siis jälle millestki muust edasi rääkida. Aga see oli ka ainuke niisugune niisugune mure, mis tema sõprade kõrvu ulatada, ulatada võisest raha ei ole, noh, siis tuleb kuskilt hankida kasvu ajutise laenudel. Aga näiteks kasvõi tema tervis. Sellest oli alarmeerivaid signaale kuulda küll juba hoopis varem, kui kuni ta lõplikult voodisse jäi selle üle kaevanud ta näiteks mitte kunagi juhuslikult tuttava arsti käest sain Po mitu aastat varem teada, et tervisega tõsised lood. Ja küllap see ka tema enesetunde pale võis mõjuda ka loomulikult kõige vähematki kaebustama suust kuulda küll ei olnud. Me oleme koolivennad, aga tema oli minust paar klassi ees ja peale selle veel seal C-klassis. Tähendab reaalkoolis, sellises koolis käisid Hugo Treffneri gümnaasiumis Tartus. Aga Metzee klassi poisid olid üldse hiljem kooli kooli tulnud, et noh, kas linna algkoolidest maa algkoolidest ja nendel siis A ja B klassi poistega oli nagu vähem vähem suhteid koolist on mingisugune väga ebamäärane kujutlus sellest pikast ja natuke iseäraliku välimusega poisist, kuskil seal paar klassi pole olemas. Naga tõeline tutvus tekkis pärast sõda. Kas 46. 47. aastal siis Artur Alliksaar oli? Tartus mõnda aega. Ja ta oli okupatsiooni all nagu kuulda ka natuke aega ülikoolis saanud käia. Aga Shell sel momendil, kui ta Tartus oli siis ta vist parajasti kuskil ei töötanud, aga varsti sai ta töökoha kuhugile põlevkivirajooni Kohtla-Järvele või sinna kanti. Ja siis läks Tartust ära. Paar kuud olime koos ja oli ühiseid tuttavaid ja selleaegsete Tartu üliõpilastega tekkis, tekkis tol kontol punkt ja aeg-ajalt ja mind oli ta kuskil eemalnaga, kontakt katkes 48. 49. aastal. Mäletan veel, et sul, igatahes sel aastal, kui oli Puškini juubel ja ma pidin Puškini juubeli puhul nagu mõningad üliõpilased ta oma ülesandeks võtsid pidama loengu ühes ettevõttes ja olin loengu tekstiga edasi, Artur Alliksaar veel abistas mind loengu teksti koostamisel, lisades loengu teksti mõned väga pikad kõrgelennulised lauset, millega tegelikult küll suuliselt loengute ettekandes midagi ei olnud peale hakata. Aga siis uuemad ja viimased. Ja väga lähedased kontaktid tekkisid arvatavasti 56.-st aastast peale, kui Artur Alliksaar tuli Tartusse ja oma elu lõpuni Tartus elastikustaga abiellus klil taala mäega praeguse Lindaalid saarega. Nii et 56.-st aastast kui Artur Alliksaar elu lõpuni on ja väga palju temaga tegemist olnud. Kuidas teie, Ain Kaalep, tema luulet hindate, luuletused, mida ma nägin päris oma tutvuse alguses, Artur Alliksaarega, niisiis 40.-te aastate lõpul tundusid mu meelest ootamatud hoopis teistmoodi, kui eesti keeles on siiamaani luuletatud ja kuidagimoodi naljakad. Pean ütlema, et eriti tõsiselt nendesse suhtunud need tundusid mulle omapäraste tiididena, aga mitte veel küpsete töödena. Need luuletused aga, mis, millega ma viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Tutvuda olen saanud ja ma arvan, et enamik Alliksaare loomingut nii hästi see, mis on avaldatud, kui ka see, mis on seni veel avaldamata. Ta on mulle tuttav seebi. See osa loomingust on aga algusest peale tekitanud väga tõsist huvi ja suure rõõmuga ma võisin märgata, kuidas Artur Alliksaar väga kiiresti küpses kui alguses ta vahest jätkas ka mingisugust Paljusõnalist pateedikat, kus sõna jaa-sõnaga manipuleerimine, nagu oli olulisem kui sisu siis üsna varsti jõudis ta nende kahe pooluse omapärase tasakaalustamise niikuivõrd Artur Alliksaare luule puhul üldse mingisugust tasakaalust rääkida võib. Teinekord seisab selle kummaline tasakaal just nimelt meelega tehtud tasa kaalutuses. Liialdustesse viimase äärmuseni minekus aga siiski moodustab, moodustab ka sel juhul iga tema luuletus mingisuguse, väga omapärase, harmoonilise terviku, olgugi see tervik teistsugune kui kui teiste ja mõõdukamate poeetide pool. Üks väga tähtis asi Artur Alliksaare luule mõistmisel oleks vahest see printsiip, mida võiks nimetada. Eksperimendist on mõtet lugu pidada ainult siis, kui ta viib positiivse tulemuseni. Ja vaevalt Don Artur Alliksaare luuletuste hulgas leidva selliseid eksperimente, mis ei ole tulemuslikud, küllap leiab selgelt, aga need ei ole tüüpilised. Tema oli väga õnneliku käega eksperimenteerida ja ta võttis ette väga julgeid katsetusi. Ja mõnel puhul võiks isegi võib-olla tema katsekulgu ette kujutada, umbes niimoodi. Lähtudes mingisugusest pildist kõlast. Kas mõte või sõnastuse vaimukusest võis ta ette kujutada mingisugust suunda, kuhu, kuhu see kuuse alg lähtepunkt võiks edasi viidata, aga, aga selles suunas minema. Ühesõnaga luuletust teostama hakates võis ta sattuda kõige kummalisematele kõrvalteedele ja unustada ja sealjuures meelega unustada, milles võib-olla just tema omapärane Suurus seisabki. Alguses ette võetud siht päris ära ja minna uue siis ja lõpuks ometigi välja jõuda mingisugusesse sellisesse finišisse. Mis siis, kui me vaatame kogu tema suurt eksperimentaalset sõnade rida tervikuna mis siiski on kuidagimoodi seoses selle alg lähtepunktiga, äkki äkki näeme, et ta pidi teelt kõrvale eksima ja pidi teine ja kolmas kordki eksima. Et tema, tema luuletuse kulg ei ole mittelineaarne? Seda ei saa? Väljendada graafiliselt sirgjoonega või ka mingi regulaarse kõveraga, vaid mingisuguse lainelise joonega laineline joon on sealjuures kaunis ja, ja ometi oma lainetamise juures kummaliselt terviklik. Muidugi luulet on iseloomustada üldse väga raske. See oleks jah, võib-olla noh, Artur Alliksaare luule niisuguse stiililise või, või isegi strukturaalse vaatluse katsetus või selle katsetuse niisugune põhijoon, mida ma praegu püüdsin väljendada, aga sellele tuleks ilmtingimata juurde lisada see kõige olulisem milline on luuletaja isiksus ja Artur Alliksaar. Puhul tuleb öelda, et see annab tema luuletustele vahest just kõige olulisema väärtuse seda isiksust ja seda elutunnet, mis on nende kummalise struktuuriga luuletuste taga. Võiks ehk nimetada küll väga kulunud ja ja mitmetimõistetava omadussõnaga optimistlikuks. Asi on nimelt selles, et Artur Alliksaaremaailmapilt on, on päikeseline ilma. Traagiliste vastu oludeta. Ta on keeruline ja komplitseeritud, nii nagu elu ise. Aga kunagi ei kohta me selles viiteid mingisugustele. Pimedatele ja müügistele sügama kõigele vaid otse vastupidi, ikka mingisuguste heledate õhuliste kõrgustega on on tegemist, mis ei ole sugugi vähem keerulised, komplitseeritud kui, kui need tumedad sügavikud, mida me nii sagedasti maailmaluules oleme. Oleme näinud. Artur Alliksaare lemmikpoeediks, oli Rainer moniga Rilke. Ja mingisugust lähedust võiksime ehk leida eriti Elke loomingu kõige viimase staadiumi. Ma pean silmas eeskätt oma Tuino eleegiaid ja Artur Alliksaare loomingu selle kõige komplitseerituma etapi vahel. Kusjuures aga vahe on tõepoolest isiksuse vahe. Nelke on igal juhul traagilisem luuletajanatuur kui Alliksaar. Elamise ja olemise mõttetuse elamust leiame ilgelt sagedasti Artur Alliksaarel, aga vaevalt kui ta ka kasutab absurdi kui esteetilist mõtet, seda kasutab ta sagedasti rõõmuga siis pigem ikkagi selleks et märkida, kui tore, kui huvitav ja kui komplitseeritud on kogu olemine ja kui palju võimalusi on seda keelelise materjali abil edasi anda nii hästi kõlade kui ka mõtete ootamatute seoste abil. Noh, see võib-olla oleks mingisugune katsetus, Artur Alliksaar luulestruktuurist, tema luulel, luuletaja isiksusest rääkida, kusjuures ma muidugi tean väga hästi, et nagu enamik selliseid katsetusi maailmakirjanduse ajaloost ja maailma kirjandusloo ajaloos on see paratamatu ikkagi puudulik. Kui tahta leida mingisugust kõigile tuntud suurt prototüüpi või arhetüüpi, millega Artur Alliksaar isiksust võiks seostada siis oleks kahtlemata kõigepealt meile kõigile tuntud ongi hote. Ka Artur Alliksaar oli pikk, kõhn. Tähelepandava ninaga tugev tugevate näojoontega juba noore mehena üsna ilmekad, kortsud ümber suu kulmude vahel. Ja enamasti oli ta oli ta ka tõsine. Isegi kui ta nalja tegi, siis eelistas ta oma nalju esitada tõsisena. Mis aga puutub naljategemisse ja naljade üldse, siis siin vahest on teatav vahetundki Ortega Sist olemas. Artur Alliksaar oli see, et ongi hote, kes oli juba ühte ja teist õppinud ka oma kannu poisilt sanso banzult kes tegi oma maamehe nalju ja kelle, kelle oma omasugune huumor, tundki, hote tõsidust servantlase suures romaanis täiendab. Kui kui meenutame Tantsu Pansole kerele tulijaks Euroopa kultuuris ja kirjanduses kahtlemata on ju vahva sõdur šveik siis leiame mehe, kes on Artur Alliksaarele mõnes mõttes juba võrdlemisi ligidal. Šveiki laadis nalju oskas Artur Alliksaar üsna sagedasti teha. Ja aga ta tegi neid seda, olles ise, välimuselt ongi hote ja surmtõsise näoga muidugi mõista ka teinekord naerda ja väga ootamatutel kohtadel ja tema eriliseks harrastuseks sõprade ringis tema erilised stiilid ja sel ajal ei tea madal ühtki järeletulijat olil pidada pikki ettekandeid. Mingisugusel täiesti absurd sel teemal fantaseerida kuni viimase absurdse äärmuseni ja sealjuures seda tehes rohkete võõrsõnadega pikkade ja keerulise ehitusega lausetega ja ja olles ikkagi alati tõsise tõsise näoga. No näiteks tuleb mul meelde üks kord arutlus ühe sel ajal luuletuskoguga esinenud poeedi ühest luuletusest kus Artur Alliksaar tõlgitses täiesti tühist olustikulist luuletust, mis sisaldas kriitikat selleaegse müügikultuuri kohta. Negatiivseks tegelaseks oli seal poemüüja, kes halvasti ost ostjatega käitub. Tühine olustikuline luuletus. Muidugi. Artur Alliksaar pidas pika kirjandusteoreetilise ettekande selle luuletuse teemal ja näitas, tegemist on sügavalt religioosse luuletusega. Et autor, poemüüja on kahtlemata mõtleb jumalat ja poemüüja seal teenib ühte ostjat hästi ja teineteist halvasti, tegemist on täiesti põraboliga uue testamendi laadis ja nii edasi ja nii edasi ja 20 minutit vähemalt. Täiesti põnev kirjandusteoreetiline analüüs sisult absoluutselt absurdne ja kõik olid naerust kõverad, välja arvatud Artur Alliksaar ise. Noh, täiesti tüüpiline tema nali. Mul tuleb meelde, kuidas ükskord Werneri kohvikus Artur Alliksaar rega istudes märkas ta kõrvallauas üht noort daami. Ei, ei teda väga, väga andunult silmitsema ja vaatasin ka, keda ta need seal õieti silmitseb. Vaatan äärmiselt tavalise välimusega tütarlaps nagu neetik Eestis minu meelest ülearugi palju ringi jookseb, noh niisuguse hästi ümmarguse ümmarguse näoga tavalised väiksevõitu silmad ja ega just eriti ümmargune nägu. Ja neiu läks ära ja siis Artur perearstidest küll oli kena neiu. Ja, ja siis mäki sain aru, milline on tema maitse naiste alal ilmtingimata ümmargune ja ümmarguse näoga ja siin on mingisugune reegel, kuna ta ise oli pikk ja väga kõhn siis nähtavasti jah, nagu loodus ikka tahab ennast täiendada. Meeldisid talle just naisolendid, kes olid hästi kehal kui ka näol ümmargused tema abikaasa muide ka sama keelt. Kas ta käis tihti Werneri kohvikus, oli see ka siis niimoodi kogunemise kohaks? Jah, Werneri kohvik oli sel ajal palju rohkem kogunemise kohaks Tartu mitmesuguses eas intelligentsile, sealhulgas ka noorematele üliõpilastele. Sel ajal ja ülikooli kohvikut, et vist veel ei olnud või alles värskelt asu. No aga noh, näiteks üks asi, et seal võis suitsetada ja suitsumeestele järelikult palju hubasem, kui praegu seda enam ei tohi ja Artur Alliksaar istus seal väga sagedasti ja väga pikalt. Ja mul on tunne, et ta oma luuletusi enamasti kirjutaski kohvikulaua taga. Need olid tema niisuguse Pika ja viltuse käekirjaga natuke gooti kirja meenutava käekirjaga kirjutatud suurtele lehtedele paljude parandustega. Ja kui ta kõrvallauas või siis ka selles lauas, kus juttu aeti kirjutas, siis imestada seda, kui kiiresti ta meid kirjutab. Noh, ma ei tahaks öelda vaim peal, sest sisaldab endas midagi Kreesterlikult.