Te teate küll, talu mängitakse tihti kohvikutes, tuletab sulle meelde Abergaa. Saatejuhid Rein ja Jarek on sisse seadnud, et Tartu kohvikus maalingutega saadet. Vaat mis seal, mis saadet kohvikklubi on meie saate nimi juba aegade algusest aegade algusest peale. Oleme siia sisse seadnud ennast kohvikusse maailm kus ümberringi inimesed söövad, joovad, naeravad, räägivad juttu. Ja nii ei ole ka siia muul põhjusel tuld kui juttu rääkima ja võib-olla sööma. Mul peaksid varsti tulema kohale lihapallid koos kastmega. Ja loodetavasti koos praekartulitega ja loodetavasti ka lauluga lauluga Reini, mis sina tellisid? Ei tellinud praegu mitte midagi. Mul ei olnud veel isu, võib-olla saate lõpupoole tuleb tere ka minu poolt. Tere. Istume siin täna kahekesi rääkiga, nagu meiega tihtilugu ei ole siin kahekesi, siis tuleb, meil on ka külaline. Külas on meil niisugune mees nagu Ahto Kaasik, tere. Tere. Ahto kutsusime külla seetõttu, et tema on on võtnud endale niukse kauni, õilsa südameasja. Et lisaks kõigile nendele pühakohtadele, mis on kivist rauast ja puust ümberringi ehitatud, otsustas tema, peaks peaks taastama ja üles üles leidma, üles vintsima ka kõik need pühakohad, mis on, mis on loodus ise ehitanud. Aga sellest kõigest me hakkame mõne aja pärast rääkima. Kõigepealt kuulame ühe ühe matsu laulu. Laulu pealkiri Welcome ja esitaja Stanley kauel, eks kuulus ja väga tunnustatud pianist. Welcome on ka meie sõnum kõigile kuulajatele ja saatekülalisena jaga saatekülalisele, keda me ennist juba nimetasime, mõtlesin seda nüüd muidugi oma kohmakas, kohmakas sõnastuses ja kindlasti pealiskaudses ebaõiglast. Aga ütle Ahto, et päriselt, mis, mis, mis on see initsiatiiv, mida sa tahaksid siitega teha? Iideega tuleb teha väga mitmesuguseid asju, kuna Hitega ei ole tükk aega tehtud peaaegu mitte midagi. Ning pole ühtegi asja tehtud. Väga vabandan, et segan vahele, palun küsin teie käest, ole lahkes, asi on siidhiid, on väga suur inimene või hallile Hyde see, millest, millest ennist rääkisime. Asi on selles, et paljud inimesed ei tea, mis seal sina nende hulgast ja see ei ole mitte hiite. Kuidas siis on nimetama ainsus, eks ole, okei, Kiido näiteks Kalevipoeg on ja, ja mõõda mets. Aga, aga meie räägime täna või Rein Pakk? Rein Pakk on ka üsna hiid. Kahjuks küll, jah, aga meie räägime Rena hiitest mis on hoopis teistsugused asjad. Nad ei ole inimesed ja nad ei ole hiidlased. Aga need on sellised kohad looduses. Nad võivad olla mäed või metsad ja mõnikord isegi järved ja jõed. Väga mitmesuguseid looduslikke pühapaiku on, on olemas. Ja peaaegu nii palju erinevaid looduslikke pühapaiku võib kohata, kui võib kohata erinevaid paiku meie looduses. Tavaliselt selline tüüpiline ettekujutus Kiiest ongi see, et on Ringtammepuid või, või äärmisel juhul mõnd teist tugevat puuliiki. Et see on tingimata justiitsaga, et sissejuhatust nüüd tuleb välja, et, et FIEd võivad olla ka mingisugused teistsugused looduskohad. Jah, sul on täiesti õigus. Tavaliselt liiteks peetakse või on peetud varem tammemetsi, tammikuid ja hiiepuuks on peetud tammepuud. Ja ehk on huvitav teada, et kust on pärit selline arusaamine meie meie kultuuris. Aga see tuli siia esimese ärkamisaja paiku, kui tekkis eesti rahvas. Heas eesti rahvas laenas päris palju saksa kultuuri nii-öelda tõlkis eesti keelde ja siis koos sellega laenati saksa kultuuriruumist siia arusaamine pühapaigast kui tammikuste pühast tuuski, tammest. Aga tegelikult hiiemets või püha mets või püha puu võib olla ükskõik milline kodumaine puuliik. Oluline on see, et ta kasvab sellest paigast sellest mullast, mis, mis asub dispühas paigas. Tegelikult see kõige püham asi on maa või muld. Just nimelt sul on jälle õigus, kas see võib olla ükskõik mis ma ükskõik, mis mul. On teatud seaduspärasused selles suhtes, et kus kohas need pühad paigad võivad asuda. Oleme märganud, et nad asuvad meie Iidurjad, oleme märganud, et nad asuvad ajalooliste, külade või muinaskülade läheduses. Sageli või reeglina on ka selliseid pühapaiku, mis on kusagil kaugel soosaartel eemal inimasustusest ja kuhu on mitmeid-mitmeid kilomeetreid rännata. Et üldse, et üldse kohale jõuda. Kuid enamus pühapaiku kadest asuvad tõesti inimasustuse lähedal, nad on osa pärandmaastikust maastikus, mille inimene on kujundanud kas siis aktiivselt maad harides, majandades või siis passiivselt nagu näiteks siis need pühapaigad, jättes nad rahule. Kas enda taga ajad on ka võimalik teha, kui suur tagaaed või on ka võimalik teha oma nii, et, Vot ei saa teha, et selles suhtes ta võib olla su tagaaias, kui ta on loodud niimoodi ja kuidas ta siis tekib, kui seda teha ei saa, et mis, mis asjaoludel ta siis tekki mingi hiiemeeter või kuidas leiad selle üles. Ja hiie kohta võiks öelda, et ta kasvab, et ta tekib aja jooksul. Ja tõesti võib juhtuda, et kellelegi taga ja son hiis kuna maja on ehitatud ajaloolisse hiiepaika või selle kõrvale. Aga ise hitt teha, ehitada või rajada ei ole võimalik, sellepärast et see vajab aega. Keel on mitmed tunnused, mille alusel saab öelda, et see on nüüd siis või ajalooline hiis. Kõigepealt ta on suurem maa-ala tavaline, siis ei mahu sulle rei näiteks aia taha soppi või ka keskmisel Eesti majapidamisele. Siiad on, on hektarite suured. Siis on ajalooline, see tähendab, et meie esivanemad teadmata, kui palju põlvi tagasi juba on pidanud seda pühaks on käinud, seal teinud oma taigaside, muid toimetusi, on jätnud osakese oma vaimujõust või väest sinna on rikastanud seda paika ja see on kasvanud siis aja jooksul. Ja lisaks siis peab olema kogukondlikud kasutatud, see tähendab, et ühest inimesest ühest perest ei piisa, et ta teeb endale pühapaiga, seda peab pühaks pidama kas küla või, või siis veel rohkem kui üks küla näiteks kihelkond või veelgi laiem maala. Näiteks kuremäe hiiemägi on olnud vadjalaste keskne pühapaik ja teiselt poolt Narva jõge siitpoolt Narva jõge, vanad vad jalased, nende järeltulijad on käinud siis kuremäe hiiemäel pidamas oma hiiepühi palvust. Kas sellist asja ei ole võimalik, et võib juhtuda, et keegi ehitab siia peale linna ütleme, et ütleme, et kallastele ehitatud iie peale on see on selline asi üldse võimalik. Et lõhub selle metsa maha ja ehitab sinna oma maja ja teised tulevad, ehitavad oma maja ja et seal on nagu mingi siukene, spetsiaalne energia, tänu millele on jube hea elada seal. Tegelikult hiies ei ole ilmselt hea elada, et see on küll vägev paik, erilise jõuga koht. Aga meie rahvapärimus räägib igasugu õnnetuid lugusid nendest inimestest, kes on vigastanud hiiepuud või, või seda hiiepaika. Et põhimõtteliselt, kui sa ehitad sinna maja, siis On kindel, et, et mida ta hakkab seda juhtuma, maja põleb maha, sunner olla veider, ütleme ütleme kaasaegses keeles, et kõik, see, mida need muistsed, meie esivanemad on ühes hiide nagu pannud kõik selle energia ja kõik oma oma teod ja mõtted, mida loodus selle paneme, need ei ole hea investeering linna rajamiseks. Hiiumaa on õige. Hiiumaal sõnast hiired siis jah, neil on mingisugune seos, mida me täpselt ei oska seletada. Aga teada on seda, et Hiiumaa on olnud vahepeal asustamata ja uuesti on ta asustatud suhteliselt hiljuti. Ja Hiiumaal on olnud palju hiisi, mõni neist on olnud päris suur. Ja need Teitur väga pühaks, isegi veel 1800.-te aastate lõpus. Üks selline selline teadlane nagu Wiedemanni kirjutanud Hiiumaa, sest et seal 1800.-te aastate lõpus ei korjatud hiiest kiitest ülesse oksagi. Kuigi Hiiumaal samal ajal valitses küllaltki suur küttepuude puudus. Aga inimesed pidasid meeles oma traditsioone ja kombeid ja hoidsid siis oma hiiepaikasid, nii nagu nende esivanemad olid hoidnud praegu Hiiumaale vist ostnud krundid enamus Soome ja Rootsi kodanikke, kes seal puhkavad ja korjavad neid Occini hell. Et praegu vist on, et inimeste jaoks ei ole vist talle siiani niivõrd püha või palju neid paiku üldse alles on jäänud. Jah, nagu Rein enne tabavalt märkis, et hiie pühaduse aluseks on maapind et sellest saab kõik alguse ja maapind, et kuni see maapind on säilinud, on säilinud ka see püha paik, et inimene võib seda küll kahjustada ja oluliselt rikkuda, raiudes näiteks hiiepuud. Aga see hiiepind, alus jääb alles ja näed, uued puud, mis sinna kasvavad, on taas hiiepuud pühad. Nõnda on see vähemasti meie rahvapärimusliku skulptuuris. Minul tuleb praegu meelde, et mina olen vist ühe ühe hiie peal käinud ja see oli Hiiumaal. Seal kuskil üleval otsas oli mingi koht, kus kus piisas täiesti sellest, et ennast korralikult välja magada vist kolm tundi või neli tundi, sihuke hästi spetsialisega tunne, power tunne oli kogu aeg sees. Olime nädal aega seal juba magasin, iga kolm, neli tundi on see võimalik, et seal on niisugune energia. Nad ise rääkisid ka seal need kohalikud, et meil ongi niisugune värk, et ma lihtsalt jõuame, kulub palju tööd ära teha ja ja, ja magame õudsalt vähenenud, sest ei ole vaja lihtsalt magada, käivad hiies magamas. Nad elasid selle koha peal. See oligi mingisugune energiaväli rääkinud küll hiidest, aga aga nad rääkisid energiaväljast hoopis mingist, aga ma praegu seostasid. Hiiumaa jäävad Iiedjad. Küllap see koht siis on täiesti eriline, sellel paigal on eriline maavägi. Aga kas ta on ajalooline hiiekoht või muidu pühaks peetud paik, seda ma ei tea. Seda ma ei oska öelda, selleks tuleb uurida, rahvapärimust, ajaloo allikaid. Vaadata, aga kas arheoloogid midagi on selle kohta kirjutanud või on leidnud sealt ja siis nende andmete põhjal me võime öelda kas on tegemist ajaloolise pühapaigaga ja muidugi väga oluline on see, mida selle paiga kohta teavad praegu veel kohalikud põliselanikud. Teeme muusikapausi oli täpselt sama mõte. Nõndaviisi istume siin viisi nõnda just islami siin järeki aastaga on juttu Ahto on mees, kes tahaks pöörata endale ka kõigi teiste palgeid. Muistsete spirituaalselt kommete poole, et oleme siin täna rääkinud niisugust asja, et õigemini rääkinud veel Ahto käest teada saanud, et, et meie kodumaa, Eestimaa on tihedalt täis pühasid paiku, nende paikade pühadust tuleb nende paikade maa seest ja kõik, mis seal peal kasvab on tegelikult olnud meie esivanematele püha neis paikades. Ja, ja et seda on siis nagu loodus ja, ja inimesed koostöös aastasadade vältel, nagu siis rajanud neid pühapaikasid. Mina tahtsin küsida sult, Ahto, oskad sa umbes öelda, on seal mingi ettekujutus, kes sina oled uurinud neid asju, et kas kui palju neid ütleme, ütleme siis, kui suur protsent meie Isamaapinnast püha on? Palju neid paiku on? Inimesi, kelle jaoks kogu meie isamaapind on püha tunnen selliseid, selliseid inimesi. Aga sa nüüd tahtsid küsida vist tegelikult seda, et pühad paigad pühasid paiku just jah, et need on korraks veel katkes tegelikult siis nagunii nagu kirikutki, eks ole, on näiteks katoliku kirik on katoliiklastel püha paik, nii on, nii, on siis muistjatele, eestlastele või meie meie esivanematele on, on siis need on nagu sihukesed pühapaigad, kus viiakse läbi religioosseid talitusi ja milles on energia, eks ole ju just nimelt seal toimuvad pühad talitused, seal inimene, kett kogumas, hingerahu, käib taastamas oma vaimujõudu, käib kogemas osadus loodusejõudude või jumalate haldatega oma esivanematega. Ja mis sa siis arvad, kui palju neid võiks olla ühtekokku? Noh, circa, meil Eestis hiieni nimelisi paiku on teada praegu umbes 550 lisaks sellele 2500 üksikut pühapaika, üksik kivi või allikas üksik puu kusagil. Et selline number on teada, aga kahtlemata neid on rohkem, kuna neid paiku ei ole uuritud, nendega ei ole nimelt tegeletud kuigi palju siis paljud paigad on jäänud uurijatele seni teadmata. Ma toon näite Muhumaalt. Möödunud aasta lõpus sügisel käisime Muhumaal maavalla koda, Eesti kirjandusmuuseum, Tartu Ülikooli arheoloogia kabinet ja meid aitas ka Muhu muuseum. Me tegime seal Muhu pühapaikade ülevaatuse. Kui me läksime saarele, siis meil oli arhiividest pärinevaid andmeid 20 kaheksapaiga kohta. Kui me ära tulime, seal kaks nädalat hiljem oli meil kirjas 50 pühapaika ja lisaks 20 paika, mis on võimalikud pühapaigad. Aga Muhumaa muidugi on üks isevärki eriline maa. See ei ole nii nagu iga iga teine maa. Muhumaal elab palju põliselanikke, kes on elanud seal palju põlvi järjest, kes mäletavad lugusid oma kodukoha kohta. On hoidnud neid alal ja julgevad rääkida, et on, on meie keskel elab inimesi, kogukondi, gruppe, kes jätkuvalt põlvest põlve tänase päevani välja on pidanud neid kohti pühadeks ja, ja toimetavad seal oma oma neidsamu toimetusi, mis sa ütlesid, koguvad hingejõudu ja saavad sealt energiat ja on need olemas. Kindlasti on üksikuid peresid olemas, kes seda teevad järjepidevalt. Me ise nimetame neid järjepidevalt, eks mao usulisteks, kes kes on põlvest põlve olnud teadlikud sellest, et nad kannavad edasi seda vana vaimsust, vana kultuuri ja vana usku on ta selle üle uhked. Kannatanud sellepärast on on selliseid peresid ja siis on muidugi piirkondi, kus vanausk on rohkem säilinud kui mõneski teises kohas, kuigi need inimesed võivad käia ka kirikus, näiteks Täita, teiste uskude kombeid ja nii edasi, aga, aga samas nad on hoidnud alal vana esivanemate pärimusega. Jarek näiteks räägib mulle tema jõuluajal käib ka kirikusse, pärast saab sealt tohutu energia, sest sinna kantakse ka kokku vajub inimestesse. Aga kui nüüd pühakohta nii palju oli, siis tuleb ikka teha ilmne järeldus, et meie esivanemad olid väga sügavalt tihedalt religioosne seltskond ja rahvas, ma olen sinuga nõus. Et see jutt, et eestlased ei ole usklik rahvas või et ajalooliselt ei ole usklik rahvas ei pea kuidagi paika. Võtame kasvõi Võnnu kihelkonna Eestimaa peal on, on natuke üle 100 kihelkonna siis umbes üks sajandik Eestimaast on see Võnnu kihelkond seal teada praegu üle 70 pühapaiga ajalooliselt ajaloolised paigad ja kahtlemata on neid olnud rohkem sadanud, hävitatud, osaleda kohta, mälestus on kadunud. Aga, aga see näitab, et meie esivanemate jaoks vaimsed väärtused on olnud palju olulisemad. Võib-olla kui meile praegu, et pühakohtades käijaid või nimetada maa Osulisteks, eks ole, laias laastus termin sobib siis, ma mõtlen neid, kes on traditsiooniliselt varasemas ajaloos seda teinud jah, selle tavade järgi, et võib küll, jah, kui sa ütlesid, et, et selleks, et üks koht oleks püha, et selleks ei, sellest ei piisa, kui seal, kui seda peab pühaks ainult üks inimene, eks ole, et seal peab käima mingi suurem seltskond, kas perekond, kogukond, kihelkond ja kui neid kohti nii palju on kuidas nad jõudsid, kuidas nad jõudsid siis kõik kõiki kohti pühad hoida. Kuid kui tihti nad käima pühakohtades, kui need nõnda palju on. Ja pühakohti on tegelikult laias laastus kahte sorti Ühed on need hiielaadsed, paigad, mis on kogukondade pühad paigad ja siis on ühe pere või ühe talupühad, paigad mis võib-olla lihtsalt puu või ojakäär või jah, just nimelt. Ja siis selliste ühe pere pühapaikade juures nad käidud sageli mõnes peres igal päeval või on tehtud süüa, viidud osakene sinna või tähtsamate toimetuste eel või järel on viidud sinna osakene ja on oma mõtteks säilitatud seal. Et selliseid paiku Leida iga teoreetiliselt võiks leida iga vana põlistalukohalt. Aga neid, mis on olnud kogukonnaga tähtsad ja olulised neid paiku on vähem, võiks lugeda sama palju ehk heal juhul, kui meie muinasmuinaskülasid. Selge. See on jällegi arusaadav, ma mõtlesin muidu, et kuidas need kõik, need tuhanded paigad jõuti kambakesi läbi käia las ürgset trummid põriseda, kui just Go mürist nagu. No vot selline laul, Donald pöördja jess pinna lasannabriistes oli laulu nimi, lasanna, preestrit, tarist, aga Me räägime seintest ja muudest pühapaikadest, muudest pühapaikadest. Et milleks neid vaja kaitsta, milleks on vaja neid hoida üldse. Miks ei võiks sinna peale maja ehitada ja, ja tunda ennast kui pühapaigas elaja, kuidas ta võiks olla nagu kinnisvarapühapaigas elaja vara hinnad võiksid nagu tänu sellele hästi kõrgeks minna, et, et see on niisugune püha paik, et me läksin elama. Kolida kirikusse? Kuna kuna Osooduse kirikuna osad pühapaigad on kaunites paikades, kus inimestel on meeldiv olla, siis siis paraku see ongi juba tõstnud nende hinda. See kinnisvara hind seal on kasvanud selle selle loodusliku vägevuse tõttu, näiteks panga pank Saaremaal. Kes meist ei oleks seal käinud, kes poleks nautinud selle paiga looduslikku ülemast ja väge. Ja õnneks õnnetuseks õnneks võimetus tuleks, tahavad seal käia paljud teisedki praegu mao omanik kavandab sinna suurt parklat, mis on peaaegu üks hektar suur nelja elumaja ja suurt turismi keskust. Et veelgi rohkem inimesi saab seal käia sealt oma raha sinna arendaja kaukasse. Aga aga, et miks need palgad siis olulised ja miks peaks neid kaitsma. Praegu Eesti riik kaitseb. Kaitseb neid paiku, kui kultuurimälestisi ühelt poolt. Need on muinsuskaitseobjektid. Ja teisalt riik kaitseb nelki loodusmälestisi. Üksikud haruldased puud, kivid, allikad ja nii edasi. Aga riik ei kaitse neid, kui pühapaikasid. Riigi jooksiiet ei ole mitte üheski seaduses mainitud kui sakraalobjektid või pühad paigad. No selge see, et looduskaitsehuvi on ju, et kaitsta haruldasi taimi, loomi, et nad ei, nad ei teagi ju, sest pühapaigast ja see ei ole seda. Ei seda ei saa ikkagi kindlaks teha, et kas see on püha paik või ei ole, siis on. Kuidas sa teed kindlaks pärimuste järgi, kui ikkagi inimesed räägivad, et sa alati ei olnud ja inimesed võivad igast juttu ajada? Muidugi seda kõike rääkida, et kas, kas on olemas ennist rääkisime, et kas on olemas mingi asi kuidas saab kindlaks teha, et raudselt nüüd on püha paik, et kuidas see, kuidas sa teed kindlaks, et katoliku kirik siin Tartus Tähtvere pargis punastest tellistest torniga majana ilus maja, see on arhitektuuri nagu looduspaik on ka ilus paik. Et ma, mina lihtsalt tahan seda öelda, et vist ei ole garantiid olemas või mis sina arvad, et ega need ei ole ju tegemata. Äkki seda saabki teha nagu loodus, see teeb kindlaks, et seal ongi lihtsalt need allikad ja seal ongi niisugune haruldane õhk oli ja ka selliseid allikaid võib-olla kus tahes mujal Eestis, aga neil teistel allikatel ei ole seda kultuuri-kultuuripärimust juures. Et me ei tea, et meie esivanemad oleks nende teiste allikate juures käinud, neid tähtsaks pidanud, seal ohverdanud ja palvetanud. Aga nende pühade allikate kohta me seda teame ja lisaks me teame seda, et esivanematel on sealt kogemused selle kohta, et nende allikate veel näiteks on tervistav jõud. Mida nende muude allikate kohta ma ei tea, et võib-olla neil on ka, aga, aga nende, nende teiste allikate vee tervistavalt jõudu ei ole sadu või tuhandeid aastaid kontrollitud. Aga, ja siis on selline asi nagu looduskaitse, aga võiks olla siis selline asi ka nagu kultuurikaitse, et mis kaitseb juureid? Mõtlesin seda ka juba väga ammu, et selline asi võiks olla haruldasi loomi, kaitsevad, et võiks võikski haruldasi loomi, haruldasi kultuuri, haruldasi mõtteid ja haruldasi ideid ja haruldasi tundeid ja üldse haruldasi inimesi. Ega ei kaitse keegi just nimelt jah, täpselt niimoodi nagu ka alles siis, kui surnud oled, siis hakatakse mõtlema, et kurat, tegelikult oli hea mees, aga ausammas surnud mehel on rahva enda meelelahutus. Surnud mehel ei ole sellest midagi täpselt temal on ükskõik et vot tema elu võiks seda kõike mõelda ja aga see, aga see, mida, mida Ahto ennist ütles, et vaata, et nagu riigi seadusandlus seisukohast on, on siis kohtadel võib-olla nagu looduskaitseväelased, looduskaitse on seadusega sätestatud ja samal ajal on Eestis ju siis evangeelne, luterlik kirik on ka kuidagi riigi poolt eelistatud või noh, nagu kuidagi seadusega seaduse kaudu nagu Canoniseeritud. Aga et miks ei võiks siis olla samamoodi maosk, et kui, kui meil on nii laialt traditsioonid meie kodumaal sellele, et miks, miks me siis ei võiks teda tõsta ka kuidagiviisi seaduse kaitse alla? Ei, tegelikult, selle luterliku usu tähtsus ei ole seaduslikult kuidagi praegu kanaliseeritud. Ja ma sellel teemal praegu pigem pikemate teate muidugi. Aga vot tegelikult ju neid hiiepaikasid kaitstakse kui kultuurimälestisi eelkõige siiamaani ja nõukogude ajast pärineva traditsiooni hea traditsiooni tõttu käsitletakse neid kui arheoloogiamälestisi, seega siis riik kaitseb praegu hiitilise muudes pühapaikades võimalikku arheoloogilist ainest, mis võib seal olla, aga ei pruugi. Aga, aga kõik muud väärtused, mis selle pühapaiga juures on? No näiteks looduslikud väärtused, vaimsed väärtused, kultuur, eks ole ju, ei seisne ainult materiaalses kultuuris, vaimses kultuuris. Vot neid teisi väärtusi riik praegu pühapaiga juures ei, ei näe ja ei kaitse, aga peaks kaitsma, kuna need pühapaigad on keel, kõige vaimse kultuurimälestised ja vaimse kultuuri väärtused, mida nad hoiavad. Saht oskad tuua äkki näite mingist teisest valdkonnast kus on kuidagi edukalt vaimse kultuuriväärtused kaitstud. Et kus, kus on noh, et. Vaatame meie praegust Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi, kes tegeleb ju nii materiaalse kui vaimse kultuuriga püüdes seda arendada ja hoida ja edendada. Ja samuti ka siis mälestised, kultuurimälestised kuuluvad kultuuriministeeriumi haldusalasse, nende rida täpselt samamoodi siis mälestuste puhul peaks ka vaatama ja hoidma vaimseid väärtusi. Sest kui meie neid ei hoia, siis ega ometigi Brüssel või, või Moskva kes siis muu kui meie. Einoh, seda muidugi. Kas kuskil on nagu? On see nagu kõrgelt arenenud kaistaksegi neid kohti ja kas kuskil on näide maailma siin maailmas, ma saan aru, et Aafrikas on sellest abi, ei ole muud võimalust, esimene keegi ei tungi siis ja kohapeal, sest seal lihtsalt ruumi niivõrd palju sellele pühapaigad vist suuremalt ka tänu sellele. Aga kas kuskil on nagu sihukeses keset tsivilisatsiooni nimetajat keset tööstus kõikjal islami ja kristluse tõttu on Aafrikas väga paljud looduslikud pühapaigad hävitatud või kahjustatud ning hävitad seda nimme ja kuid looduslikke pühapaiku nüüd, kaasaegsete seaduste alusel püütakse kaitsta Ameerika Ühendriikides, Kanadas Jaapanis, näiteks lausa suurlinnades on Chinto pühamute ümber pühad puutumatut salud hoolimata selle maa ääretult suurest maksumusest. Nad hoiavad neid paikasid ja hoiavad kui vaimse kultuurimälestisi. Nendele rahvastele on need paigad siis tähtsad. Aga küsimus on just selles, et on olemas põlisrahvad, kelle jaoks Need on olulised järjepidevalt. Eestis on lugu pisut teine, kuna see eestlaste põlisrahva olemine või suhe on pisut hägune ja keeruline, et ühte otsa pidi me kõik oleme justkui põlisrahvas, meie esivanemad on siin elanud tuhandeid aastaid või 10000 aastat. Aga samas paljud enam ei ei kanna neid traditsioone, mida ja pärimuskultuuri, mida ta on kandnud, meie kaugemad esivanemad aastatuhandeid järjest. Et on tekkinud selline lünk. Aga samas on Eestis ka neid inimesi, kes, kes peavad ennast põliselanikeks, kelle jaoks põliselanikuks olemine on tähtis ja väärtuslik. Teadlikult püüavad kanda ka ka neid põliseid traditsioone hoida oma kohalikke maagi keeli. Murdekeeli ja nende inimeste jaoks on muidugi need pühapaigad olulisemad kui teistele. Ja nende Nende põliselanike hulka kuuluvad ka maousulised, kes, kes on võtnud siis ette hiite kaitsmise mitte uurimise. Ja mina ise olen ju ka maavalla kojast, male maavalla koja vanem maavalla koda, nüüd tegelenud hiite uurimisega üle 10 aasta ja umbes viis aastat me oleme ette valmistanud üleriigilist pühapaikade ülevaatust. Samas, mis asi on maavalla koda? Maavalla koda on usuühenduste katusühendus. Sinna kuuluvad siis kohalikud Taara ja maausulistekojad ja maavalla koda, siis ühendab neid ja muuhulgas maavalla koda, siis tegeleb ka ajalooliste pühapaikadega. Oleme püüdnud luua riiklikke dialoogi nendes küsimustes oleme saavutanud ka mõningast edu kuid tuleb ka monoloogi ette. Jah, monoloog on, on küllaltki tuttav, tuttav see raamat on meil. Kuidas teil on läbisaamine kirikuga, kristlaste ja teiste omasugustega? Kas nad aktsepteerivad seda maausku seda kindlasti, et nad ei aktsepteeri seda, kuidas läbisaamine on, kas te olete mingeid sihukesi usulisi debatt või midagi sellist olnud? Vot kui kui te nüüd, järgmisel laupäeval kutsute oma saatesse Andres Põdra näiteks luterliku kiriku peapiiskopi, siis oleks vast kohasem seda temalt küsida. Et kuidas nemad meisse suhtuvad, sest teie suhtute neisse, kuidas teie neisse suhtute? Vaat see on küsimus, nii, meie suhtume neisse kui ühte usuühendusse, ühte usku, mida eestlased usuvad. Nii nagu eestlased usuvad ka muid uske muhameedlased, näiteks budismi, Bahai, pahaismi, Taara uskuma, aurustub, et on tegemist siis ühe usuga, mida eestlased usuvad, on tegemist ühe usuühendusega. Meil on küll eriarvamusi nende nende tegevuse suhtes, mis puudutab just koostööd riigiga. Meie arvates nad Türivad riigikirikuks riigiusuks oma tegevusega, aga see nüüd täna ei ole oluline, eks ole. Et las iga inimene usub oma usku, kas teab kalliks neid, neid tõdesid, mis on talle olulised. Ja jäägu see nüüd riigi tegemistest kõrvale. Ilusad sõnad mulle peale rajasuhe ka selle peale sellise loom pääle, mille nimi on ilusad asjad. Kohvik-klubi R2 räägime hiitest ja külapaikadest ja külas on selleks puhuks Ahto Kaasik kes on selle asjaga juba lähemalt tegelenud ja juba tükk aega, aga kui tükk aega, kui tükk aega on need pühad paigad olnud pühad, oskad seda öelda, kui vanad on nagu vanimad pühapaigad. Looduslikud no me eeldame, on sama vanad, kui on meie püsiasustuskivi ajastamat pärit saad vähemasti neist, see tähendab kümmet tuhandet aastat. See võib tähendada kuni kuni 10000 aastat aga samas sellist aparaati, millega vanust määrata nagu pühadust määrata. Et selle aparaadiga on keeruline lugu. Ja kuna neid paiku Karheoloogiliselt õnneks kahjuks on vähe uuritud, siis on näide ainult olemas meil Kunda hiiemäe kohta, mis asub Virumaal põhjarannikul. Ja siis On uuritud Kunda hiiemäe Kalmet ja tehtud kindlaks, et see on vähemasti 2000 602700 aastat vana. Kalme on hiies mida on pühaks peetud, tähtsaks peetud kuni kaasajani välja. Ja see nüüd annab ühe niidiotsa ühepidepunkti selle kohta, kui vanake siis seda seda pühapaika pidada võiks. Muide, Kunda hiiemäe kalmes kleiti möödunud suvel Eesti üks kõige vanemaid kaudesemeid ja võib-olla on isegi kõige vanem veel? Siin vist ongi, eks ole. Leitutest tõenäoliselt mis ese oli siseselt, mobiiltelefon? Sirp vasar või võib-olla mingi selline mingi esmatarbeese? Mina mõtlesin siin vahepeal, kui sa rääkisid, et, et on väga palju neid nihukesi ühe pere pühakohti, mis ei ole siis terve, suur niiskus käis koos suurem seltskond, mida pidas pühaks vaided mõõdet ühel ühel perel või ühele leibkonnale või või ühel väiksemal gruppidega, ühel inimesel oli oma oma pisem üha kohta, aga mulle tundub, et, et nüüd on ka tänapäeval olemas ilma ilma teadliku maa usutud. Näiteks kui suvel vanaema juures käivad lapsed siis neil on mingisugune oma puu või oma kivi või oma koht, kus nad käivad, ja siis, kui nad seal käivad, mitu põlve, siis tegelikult kohti muutubki pühaks. Jah, muutub teadlikult pühaks, selle paigaga seostuvad inimese mälestused. Aga see ongi nüüd hiie siis ei miks siis kohe hiie see on või siis või siis või siis seal lihtsalt pühapaik, väike, see on see võib-olla ühe inimese või ühe perekonna või, või sõpruskonna jaoks tähtis paik, see võib-olla neile omamoodi püha. Ja kuna ta on endale omamoodi püha ja tähtis, siis nad võivad seda näiteks ka hoida. Et see püsiks ja ka nende lapsed saaksid samamoodi põlvest põlve, võivad seda hoida ja nõnda vot nõnda siis kunagi võiks saada ühest ühe pere pühapaigast hiis kunagi sadade aastate pärast. No Eestis ei ole sihukesi puid, siis ei ole see Secoya sekvoia sekkovi väga keerukas sõnaus viis eestlaste kätest kinni ja et Eestis ei ole nii vanu vanaks elavaid puid, et ma arvan, et palju tamm elab 300 aastat on vanemaid-vanemaid, praegu on vanemad kuud Eestis üle 600 aasta vanuses otsas, mis need, mis need on? Paljud ei ole küll tammed, pärnad, aga tärn on näiteks selline puu, kes juurelt kasvab uuesti. Näiteks Hiiumaal, kõbus on ülendi, häda jumala ülendi hiieniinepuu siis 90.-te aastate alguses kurjade käte poolt pandi põlema see puu suri, aga ta juurtest ajas uued võsud ja hallide puhkesid aas hiiepuu. Et siis uus väike puu on tegelikult nagu sama tarkust täis, sest vanast juurest jah, ja seesama puu võib olla kasvanud seal tuhandeid aastaid. Vähi vaata kus kihvt, eks ole sealgi. Aga ühesõnaga, see, mis ma ennist kirjeldasin, et et kui on üks ühel ühe pere kinnisvara kinnisvaraplatsil muutub siis läbi mitme põlve üks paik kui üks koht või üks, üks üks osa sellest kuidagi kõigile armsaks pühaks, et niimoodi need pühapaigad tegelikult ju võivadki aja jooksul tekkida, eks ole, ja niimoodi nad võivad tekkida. Ja see kõneleb ju meile ka midagi kultuurist. Peame ennast kultuurrahvaks, oleme selle üle uhked, et me oleme nii põline rahvas, nii kaua siin elanud. Aga see kultuurrahvaks olemine on ka omamoodi raske vaev, sest sellega kogunevad mälestused. Mis need väärtused, mida teeb, hoidma, kui me oleksime üks, Mahad, rahvas, läheksime, ostaksin uue maa või asustaksime selle ja meil ei ole, meil oleks, võiks olla üsna ükskõik või paljudele sellistele uutele rahvastel on üsna ükskõik, mis seal enne on olnud või mingit muret mingite panga, panga, panga hiitega või paluküla hiiemägedega teemaga suusamehed otsa või sõidame autoga sinna panga peale, peaasi et oleks mugav ja lihtne. Mina loodan, nende sellised päris ei ole. Ja me hakkame lõpetama. Ja nii ta on, aga, aga ma tahaksin vastata veel ühele küsimusele, mis saine küsisid ja see oli, et miks, miks on tähtis neid paiku hoida ja see oli küll. Aga see on sama hea küsimus, kui küsida, et miks me peaksime hoidma oma kultuuri või miks me peaksime kõnelema oma keeles. Ja mõelge, mõelgem, minu meelest tasub ka selle üle mõelda. Õige, mõelgem kodu üle ka. Kui tähtis paikidele kodu on. Ja kohtugem uuesti järgmisel laupäeval, aitäh, Ahto tulemast head kuulajatele kuulamast, aitüma kutsumast nägemist tegevad sõbrad.