Tere, Ivo. Tere. Kuidas sa ennast tunned? Tänane saade läheb jälle eetrisse, mitte midagi halba pole meiega juhtunud, selles mõttes, et kõik jätkub. Meid lubati Altvalvelauast ilusti üles. Produtsent pani masinad kõik valmis. Nüüd on mikrid soojas, kõrvaklapid peas. Kõrvad ka soojalt, seetõttu. Ja mis on kusjuures väga suur privileeg praegusel ajal, kus ja kõrvad lihtsalt külmuvad ju otsast juba on küll, kui õue minna. Et, et mis saama hakkab, kas sa oled, kas sa tunned, et sa oled täna vormis, kas sa oled tippvormis või sa oled selline nii ja naa. Ma olen, ma arvan, et noh mingid määrded või muud asjad võivad nagu alt vedada, aga muidu ma olen ikka tippvormis. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid või juht kui ja kui määra alt veab, siis, siis on midagi muud. Ja siis on kare liug. Karel ja Kareli, kusjuures see on nii naljakas, et ma mäletan, et kui me selle saate nime peale mõtlesime vaatatud, mis selle saate nimi peaks olema, see oli mingi sihuke päevadepikkune pikkune venitamine, mõtlemine ja välja pakuti igasuguseid ideid. Aga need praegu niimoodi siuksed suvalisel hetkel välja pakutud mõtted nagu kare liug. No mitte et ta nüüd võib-olla sellele saatele sobiks see äge nimi ikkagi. See natukene viitab ka justkui ansanduri palale kare tekk. Või siis mahavoki lauljale Kare Kauks. Et noh, ma ei teagi nüüd, mida sellest järeldada või mida sellest endaga kaasa võtta, nüüd kui see on välja öeldud, võib-olla mitte midagi, aga samas haakub väga hästi sellega, millest ma tahtsingi sinuga täna rääkida, ehk siis mis tuleb meiega kaasa ja mis jääb meist maha kohe, kui me oleme esimese maitseelamuse kätte saanud. Et minna siis nüüd täpsemaks ja mitte rääkida nii krüptiliselt, siis näiteks vaata, meie meil on sihuksed kaardid meil sinuga selleks, et pääseksime raadiomajja sisse. Need on ERR-i töötaja kaardid ja meie kaartidel ei ole näopilte või meie nimesid, vaid sinna on kirjutatud lihtsalt ajutine. Seal on suur suur väike A-täht. Nii et väga tähenduslik või, või kuidagi see annab nagu selle võtme kätte, et mismoodi me üldse siin siin eetris kulgema ja mismoodi me siin elus ka kulgema, nii et selles mõttes me olemegi väga ajutised, noh, oleneb maailmaga, atest, okei, mõne meelest. Me oleme igavesed, et meil on mingisugune essents, mis jääb kestma pärast seda, kui vikatimees tuleb ja selle maise elu lõpetab, aga no kes teab? Aga meie kogemused on siiski ajutised, selles suhtes nad mööduvad, mulle meeldib seda kaarti vahel vaadata, see ajutine, tähendan nagunii. Kihvt kihvtis, disainitud ka, et sa vaatadki seda kaarti, see sõnum, mis üldiselt kohe nagu kaasa tuleb, ongi ajutine. Sa oled ajutine, see on niisugune. Või see kogemus, see hetk on ajutine, see on niisugune natukene natukene sihuke mainud full, mis eesti keeles, kuidas seda on niisugune kohal olev teadvel olev teadvel olev tunne niisugune, vaatad oma kaarti, töökaarti, sa oled ajutine. Ja, ja mulle tegelikult väga meeldib see mõte. Selle mõttekäigu võikski nüüd lõpetada tegelikult Šveitsi laulureaga, mida ma olen siin varemgi tsiteerinud haikheimseteist kuid Nothing, endal Nothing lav Everything House just Barroud. Aga me ei hakka praegu muusikat kuulama veel ja me ei kuule täna üldse test viitsi ka, mul on hoopis teine muusikaline külaline täna kaasas, aga sellest natuke hiljem. Aga muusikast rääkides või üleüldse loomingust rääkides, mis ongi ju see, millest me sinuga kogu aeg räägime, erinevad sarjad, erinevad filmid, erineva albumi videomängu, erinevad lavastused ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kuidagi hakkas kripeldama mingisugune kripeldus, mis niikuinii kripeldab aeg-ajalt, aga nüüd see tuli nagu tagasi pärast pisikest vaheaega, kripeldus on see kripeldus, et mis jääb ikkagi kestma ja mis kaob. Kas sa mõtled seda, mis sinust jääb, kes mitte tingimata kuigi jah, noh, mingil määral ilmselt mõtlesin ka enda peale, aga, aga tõesti mitte tingimata. Pigem mõtlesin selle peale, kuidas iga nädal, kui me sinuga siin kohtume, raadio kahes stuudios ja ka varem, kui me kohtusime sinu elutoas, kui me tegime meie podcasti alguspäevil, kui sinu elutoas seda saadet salvestasime siis me iga nädal keskendusime mingisugustele ägedale asjadele, mis me olime just avastanud enda jaoks taasavastanud enda jaoks. Ja siis õhinal niimoodi kirjeldasime neid elamusi ja, ja rääkisime, miks see kõik nii äge on või miks see kõik nii õudne on, olenevalt sellest, mis me leidsime. Ja siis järgmisel korral olid juba täitsa uued teemad ja uued vaimustused ja uued. Jutud. Kuidagi on see ju nii iseloomulik üleüldse sellele, mismoodi me nüüd oma meelt laseme lahutada. Kui varem oli kõik nagu aeglasem, ma juba tunnen ennast nagu mingeid laike pruukinud rokkareid, ehk siis ma ei tea siis nagu mingi hüppav plaat on ju, et et oi, vanasti oli aeglasem ja valikuid oli vähem ja ja oli lihtsam, et ma ei, ma ei taha öelda, et see on mingisugune talgia, mis minus kõneleb praegu, et ma tahaksin, et oleks vähem valikuid, vähem meelelahutust oleks korraga saadaval. Aga midagi, midagi kummalist või mingi kummaline hõõrdumine seal on minu meelest kuidas? Vaata, kui kiirelt me nüüd viimasel ajal. Okei, viimaselt kui kiirendan nüüd selles ajastus, kus me viibime, vahetame välja oma mingisuguseid lemmikuid. Et kuidagi tuleb välja mingisugune album ja täiesti obsessiivselt võib-olla kolm päeva, kuulame seda albumit ja siis kuidagi ununeb. Ja võib-olla ei tulegi enam kunagi meelde. See on ju nii tavaline, aga see ei ole. On küll eriti sellest kontekstist ka, et ma isegi ei tea, kui palju sellel on seotud valikud vaata ka kindlasti mingis kontekstis on vähemalt valikuvõimalustega aga, aga ka mina, kui ma mõtlen tagasi oma teismepõlve teise teismepõlve peale, ma ei tea, miks seda väljendit nii keeruline teism põlv, see on ka päris hea saate nimi. Aga, aga kui ma mõtlen tagasi sellele ajale, siis. Ma kuulasin väga spetsiifilisi plaate, väga-väga palju mul oli, mul on mingid plaadid siiamaani plaadiriiulis, mis mul peas pähe kulunud, sest ma kuulasin neid kuude viisi algusest lõpuni. Ma võtsingi selle plaadi ette, kuulasin teda väga tihti ja nüüd kõlan mina nagu katkine plaat, et kindlasti seda lugu ka siin varem rääkinud, ma istusingi, ma ei tea, tugitoolis või, või lamasin voodil ja, ja lugesin neid plaadiga kaasas olnud vahelehti. Lugesin neid sõnu, mõtlesin oma peas väga palju sellele ja, ja tõesti nagu selle ühe ühe Loomingu teose või ühe muusikalise teose väärtus või ütleme, tema kestvus, minu jaoks selle oluliselt pikem kui täna on muidugi see on ka seotud väga paljuski sellega, et, et muusika, sinu kaks nagu saabki väga oluliselt määratletud, kui sa oled teismeline, see, siis ta kõnetab sind kõige rohkem. Sa, sa, sa seostad seostada ennast sellega kõige rohkem ja, ja tol hetkel loodud mälestused või tol hetkel loodud seosed muusikaga jäävad sind terveks eluks saatma. Minul vähemalt on see kindlasti niimoodi olnud, et need need lemmikud, mis mul tol hetkel olid, kuigi ma võib-olla nüüd täna enam neid nii oluliseks oma elus ei pea, aga ma ei pane neid kunagi kinni. Nii kui ta mänge mängima hakkab, siis ma tean, sellega ikka tekib niisugune soe tunne, ma tahan seda kaasa laulda, mul on need lood peas. Et selles suhtes See on nagu esimene armastus. Et aeg läheb edasi, aga see jälg jääb, on ju isegi kui kõik muu muutub. Aga noh, selle selle vastu on nagu väga raske vaielda, ega kogu see nii-öelda meediatarbimine ja kõik on nagu väga palju kiiremaks läinud või selliseks hektilisemaks kaootilise maks ma olen, ma ei tea, kas sa oled ise kuulanud seda, seda podcasti hello, internet või korter? Ja natukene, aga ma ei see jäänud külge mulle. Vot see see juutuuber, Bootkestersiičipigray, kes teeb palju siukseid, hariduslikke videosid, tema on nüüd, viimasel ajal oma oma saadetes ja oma oma Youtube'is igal pool hakanud rääkima sellest, kuidas ta eemaldab internetist suuresti sellepärast et ta tunneb, et talle surutakse algoritmidega läbi interneti. Noh, ütleme väga täpselt tema aju mõnupunktidele vajutades just sellist sisu, mida ta tahab näha, et tal on väga keeruline ennast kontrollida, Youtube annab talle, eks ole, konstantselt peale seda staffi, mis talle meeldib, kogu aeg, siuksed, videod, mis talle meeldib ja jube raske on siis sellises kontekstis enesekontrolli säilitada. Sama ta rääkis ka seda ütleme selliste taskuhäälingute või jutusaadete kontekstis, et et noh, et Ta hakkas neid nagu kogu aeg kuulama, et ükskõik, kus ta ka ei olnud, kuhu ta ka ei liikunud, kus tal oli vaba hetk et midagi kuulata, siis ta kuulas neid. Ja ta tundis, et see on nagu väga olulisel määral tema keskendumisvõimet, et lõhkunud või ta tunneb, et tema mõtted on palju rohkem fragmenteerunud, sellepärast et see meediatarbimine on muutunud siukseks hektiliseks, et ta tunneb, et ta ei saa enam enam raamatut lugeda. Noh, mina, mina võiks nagu kõrvale öelda, et tegelikult päris raske on mul täna sellises sellise vanusena sellise inimese, nagu ma olen istuda maha ja kuulataks plaat algusest lõpuni niimoodi noh, päriselt ka kuulan seda, et väga lihtne on mul ühte plaati mitu korda kuulata, väga lihtne mul taustaks mängima panna, kui midagi teen, või kui ma ala mängin, mingit mängu või kirjutan midagi või või loen midagi, et ta kuskil taustal mängib, aga seda, et ma tõesti istun maha ja keskendun sellele plaadile, sest on väga väga raske teha. Ja, ja kuigi ma nüüd võib-olla sajaprotsendiliselt siitsipigrei metoodikaga, et ma nüüd lähen ja olen internetist täiesti eemal, ei tarbimite mingit meediat, et nüüd mingi mitu kuud, et teha selline taastumisprotsess läbi ja, ja siis nagu uuesti hakata vaikselt ükshaaval erinevaid asju ellu tagasi tooma sellega nagu otseselt ei ole nõus. Aga ma olen selle seetõttu, et tema seda teemat on tõstatanud ka, nagu oma elus palju rohkem analüüsin, ma kuulan väga palju, erin mitte ainult ei kuula väga palju erinenud Bootkest üldse, tarbin väga palju erinevat meediat, mis on mõeldud väga kiireks tarbimiseks. Ja ja lõpptulemusena ma ei, ma tean, et ma naudin seda, aga. Võib-olla suurem küsimus on see, et et ma tahaks nautida midagi pikaajalisemat, ma tahaks midagi, mille, mille tarbimisest ma tunnen hiljem. Suuremat uhkust, et ma sellega hakkama sain. Ma ei tea, kas ma väljendasin ennast selgelt. Minu jaoks väga selgelt ja ma hakkaksin kinni kohe sõnast tarbimine, mida sina kasutasid. Kas see vahe seisnebki selles, et seda meelelahutusliku? Okei, ma ei taha öelda kiirtoitu, sest see kõik ei ole kiirtoit. Aga võib-olla see ongi kuidagi niimoodi, et meie päralt on praegu ju kogu muusikavaramu kõik, kõik, mis on kunagi kuskil salvestatud, okei, võib-olla mitte 100 protsenti kõik, aga tõesti see valiku valikute rohkus on suurem kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Ja mitte ainult muusika puhul, vaid ka seriaalide puhul ja filmide puhul. Kõik on kogu aeg käepärast ja. Selle tohutu meelelahutus ja kunsti. Kollektsiooni sees on väga palju pärle, väga palju selliseid, tõelisi, klassikalisi, tõelisi klassikuid, ikkagi tõelisi siukseid nagu eetilisi, suuri kultuuri ja maailma muutvaid teoseid, onju. Nii et neid võib vaadata kui selliseid gurmeeroogasid, kui tuua mingisugune paralleel kulinaaria toidukultuurist. Aga Me Vohnime neid gurmeeroogasid sisse nagu need oleksid kiirtoit, sest meil on endal nii kiire ja me tegelikult tahame sellest kõigest kõigest kõigest osa saada. Ei taha millestki ilma jääda, onju. Ja siis lihtsalt ahnitseme ahmima seda kõike sisse nagu need oleksid lihtsalt mingid kanana kitsad või friikad. Ja liigume edasi järgmise pala juurde. Ja nii tekibki olukord, kus antakse välja tegelikult nagu väga häid asju, olgu need siis kas täiesti uued teosed või, või mingisugune unustatud vana. Et igal juhul see kõik kuidagi möödub nii kiirelt ja tekib täpselt sama igatsus, millest sina rääkisid, et tahaksid midagi jääks kestma. Ja siin on ma arvan noh, erinevad jõud on siin mängus korraga üks nendest on ilmselt see paratamatus, et tõesti pärast teismeiga on väga raske millessegi nii sügavale sisse minna või kuidagi on väga raske leida midagi, mis jätaks nii sügavat jälge või mõjutaks nii sügavalt. Aga ometi. Neid olukordi tekib või neid võimalusi tekib. Ja, ja, ja seda üllatavam son, kui vahel miski nii liigutab, et see jääbki kuidagi saatma, et see ei ole, et, et saa enam ei tarbi seda ütleme albumit näiteks ei tarbi seda enam, vaid püsibki sinuga kaasas, et sa kuidagi liigud selle albumi mingisuguses pluus või mingis kulgemises või fluidumi sea ja see mõjutabki su meeleolusid ja mõtteviisi ja võib-olla isegi füüsilist füüsilist paiknemist ruumis võib-olla isegi seda, et, et kuhu sa lähed. Et see kuidagi paneb sind uutmoodi, tekitab uusi mõtteid ja uusi soove. Näiteks mul viimasest ajast tõesti, ma olen, ma olen kuidagi pidanud endale tunnistama, et ansambel plaad, oranž on midagi sellist, mille puhul ma poleks osanud üldse oodata, et, et miski nii kauaks jääb minuga headminud saatma. Pladorin Sheldoni näiteks uus album välja see aasta üsna hiljuti, kusjuures pealkirjaga niigoussuan ja enne seda ma kuulasin jube palju Pladorintši eelnevaid albumeid. Ja ma mõtlesin, et see on mingi mööduv faas, ma lihtsalt käia ja käia siin ja käia siin neid albumeid ja iga kord, kui ma uuesti mängima panin, siis ma olin kuidagi segaduses, justkui miks see mulle ikka veel nii väga meeldib. Sest see on nii ebaharilik. See ei tüüta ära, et see ei muutu vanaks. Et iga uue kuulamisega koorub välja veel üks kiht, sealt veel mingisugused meloodiliselt käigud või mingisugused helid, mida varem võib-olla ei osanud niimoodi tähele panna. Ja see jälle tuletab meelde seda seda süvenemise mõnu. Just seda, mida sa kirjeldasid ka, et, et me enam ei kuula, vaid paneme lihtsalt taustale mängima, mäletan kunagi ansamblit suul souli solist. Meenotšeeemms kiinen ka kuidagi, tegi siukse ette heita, üle avaldas siukest nagu rahulolematus sellega, et mismoodi inimesed muusikat kuulavad, et sa muusika põhiline koht tänapäevaelus on taustal, noh, et see on alati millegi taust, on, kas ostukeskuses sulle mingi taustaks nagu tiksumas hoida meela meeleolu üleval, filmides taustaks on, see on kodus taustaks lihtsalt autos, taksos, kus iganes. Et seal taust samamoodi nagu raadiotaust, lihtsalt mingi jutuvidin. Põhimõtteliselt me võiksime siin ükskõik mida rääkida, sõiduta praegu autoga lihtsalt on hea, kui, kui keegi räägib midagi. Näiteks ma võiksin öelda. Domeestikati Tanimas popkulturistid, allkriips, intro kartval loen erinevaid asju, mida sa siit ekraanilt näha akses kaks. Näed, et paljud inimesed kindlasti ei varjanud praegu? Katkes lihtsalt peaasi, et see inimhääl kuskil vibreeriks võnguks. Okei, no see on mõtetu, arman, võtame teid. Kuidas te meid kuulata, aga tõesti need hetked, kus mina olen jällegi selle koha pealt olen ka nõus, et need hetked, kus istuks maha ja lihtsalt kuulaks albumit, jäi tegeleks millegi muuga, isegi keerutaks Vidžets pinnerit. Et neid hetki tuleb aastas ette. Võib-olla tuleb kaks, ma ei tea, võib-olla kaks. Ja harilikult need ongi need hetked, kus on, ma ei tea emotsionaalselt midagi kuidagi niimoodi, et on vaja, võta hoog maha, olgu see siis kas väga suur rahulolutunne või just vastupidi, mingi väga suur rahulolematuse tunne. Ja ühtlasi ilmselt peaks olema selline hetk, kus kõik teised on kodust ära läinud, et sa saad olla omaette koos selle muusikaga kuidagi lihtsalt vaid heita pikali ja ja keerata heli normaalse volüümi peale ja hakata kuulama. Ja võib-olla sellepärast ma ostan ka näidet pagana vinüülaia mingeid, kas ette kokku, et need kuidagi sunnivad mind endaga rohkem tegelema mitte iseendaga, kui minugi Chimmiga sunnivad muusikaga rohkem tegelema, sest vaata, kui kui, kui mängida arvutimängu, siis seal ei ole valikut, justkui sa ei saa mängida mingit videomängu niimoodi, et sai, ei jälgi, mida sa teed, lihtsalt tausta ja see, see, see lihtsalt nõuab seda, et mängumängus õnnestumine nõuab seda, et sa pühendasid kõik oma meeled jäägitult sellele tegevusele, mis seal ekraanil toimub, eks ole. Ja filmidega on natuke sarnane lugu, kuigi muidugi noh, väga palju kurdetakse ka seda, mismoodi me vaatame nüüd filme, eks ole, et et selle asemel, et minna kinno nagu vanasti, inimesed lihtsalt on kodus, et ilm on ka mingisugune taust samal ajal, kui räägitakse sõpradega juttu või elukaaslastega Mis on iseenesest tore sotsiaalne tegevus vahel, mina olen ennast näinud lihtsalt Treditit scrollimine. Ja et see rääkimine rääkimine toimubki siis kas mingisuguse ekraani vahendusel, mis peos parasjagu või, või niimoodi, et inimene istub su kõrval. Ja kui kõht läheb tühjaks, pannakse film, pausile, minnakse, tehakse võileib, võib olla vahepeal minnakse õue tegema suitsu, siis läheb üldse meelest ära, et mingi film oli, tulevad uued mõtted, uued telefonikõned, kõik muutub, ühesõnaga et see on nagu see on lihtsalt noh, see on lihtsalt ajaviide. Muidugi, alati ongi olnud lihtsalt ajaviide mingil tasandil, alati on meelelahutuse lihtsalt ajaviide või või looming, aga hea. See jutt kuidagi väga ohtlikult lähedale liigub sellele vanamees karjub pilve peale tüüpi nagu jutule, et et kuidas tänapäeval asju tehakse nagu kehvemini või muidugi mitte, et noh, ma nagu otseselt seda, seda teemat nagu ise ise nii ei näeks või tõstetakse, kas ajutisus kultuuris üldse noh, nii see ajutisus kui kuidas sina või mina või meie kollektiivselt nagu tarbime seda muusikat kui ka see või kultuuri laiemalt kui ka see, kuidas kultuur ise nagu on ajutine on, on hästi huvitav teema üleüldiselt noh nii nagu sa rääkisid, et muusika loomine võtab väga palju aega, kui sa võtad mingi mingi artist tahab teha uut plaatide, paneb väga palju energiat väga palju aega sinna sisse ja tihtilugu see noh, ütleme, keskmise kuulaja kontakt sellega isikus, artisti ise saab tuntuks, kui, kui ta jõuab kuulajateni, siis kuulaja kontakt sellega tihtilugu ongi sihuke väga kiirelt kaduv. Ta kuulab, äge lugu või, või lihtsalt see jääbki kuskile taustale, see kaob ära ja varsti mitte keegi enam enam ei kuula seda muusikat ei kuule seda loomingut, plaat on, on lihtsalt üks eks ole, tervest hunnikust ja vahel on nii huvitav. Isegi ütleme siis, kui plaat, plaadisaamine või plaadi tegemine oli nagu oluliselt keerulisem, kui ta on täna täna toodetakse meeletutes kogustes muusikat. Siis kui sa pidid ikka noh, plaadifirma kuskilt leidma, kes pidi pressima plaadivinüülile lähetena vinüüli neid nii-öelda karpe otsima kuskilt mingis second hand poest ei lähegi kuhugi muusikapoodi, kus keegi muusikahuviline on juba teinud, eelvalikuid sa lähedki kuhugi, kuhu keegel toonud oma mingi vanaisa plaadikogu ja sa vaatad neid plaate enamuse nendest, noh sa mitte kunagi ei ole kuulnud ka, et siukest asja keegi teinud on, enamus inimesi pole mitte kunagi kuulnud, et et mingi Joonas Peterson kunagi Rootsis salvestas nagu 10 ehk see on lihtsalt täiesti nagu meie kultuurilisest ajaloost täielikult kadunud. Ja see on seda nii huvitav mõelda, et kui palju neid nii-öelda pärle ja asju lihtsalt nagu kaovadki ära. Ma käisin hiljuti ilmselt väga paljud käisid sellest, ma kuulsin neid viimaste lahtiolekute päevade järjekordi, mis uksest välja venisid, KUMUs oli Michel Sittowi näitus. Jaa, ja siis minu jaoks oli nagu see oli nii veider kogemus, ma tundsin ennast nii rumalana. Et ma olin, noh, abikaasa ütles, et lähme siia näitusele. Läksime, ma vaatasin, et mingisugune Maikult situ, mingisugune, ilmselt mingi moderne briti kunstnik kelle loomingut ma lähen praegu vaatama ja astun uksest sisse, hakkan lugema neid tekste, mis seal oli ja sain aru. Tegelikult esiteks, ta on surnud esiteks minema, kas see on nagu see on mingi leinaüritus, kas on mingi retrospektiiv, mis asi see on ja siis lugesid hädasi. Loen edasi ja näen, et eks ole mingisugune eesti kunstnik. Sadu aastaid tagasi oma loomingut, mitte mingi moderne, eks ole, Triti tüüp ja, ja kus kusjuures väga paljuski nagu selle ajutise või kaduvusega nagu selline huvitav, huvitav pärlikke, kelle puhul väga palju tema loomingust ei teatudki, tõesti, oligi peaaegu ära kadunud ajaloos tema teost enamus teosed, mida me täna mõistame, tema teostena olid, olid isegi teistele kunstnikele juba juba määratud ja suur osa tema elu jooksul tehtud loomingust ongi täielikult kaduma läinud vähemalt me ei tea täna, kust seda otsida. Ja, ja see oli nagu nii. Nii huvitav, huvitav huvitav kogemus, kuidagi minna sinna sisse sellise võhikuna ja tegelikult saada selline nagu pomm, kogemus sellest, kuidas on tegelikult olnud üks, üks inimene mitte väga kaugelt minust ütleme, geograafilises punktis ajaloolises punktis ka noh, tegelikult mitte nii kaugel. Ja kultuurilises punktis, isegi võib-olla mitte nii kaugel, kes on, on jätnud tegelikult meeletult suure jälje mis peaaegu oleks täielikult ära kadunud, aga samas mitte midagi sellest on jäänud, et et noh tegelikult kaob neid jälgi ju kogu aeg ja, ja väga palju. Ja, ja ka minul oli õnn sellele näitusele sattuda küll natuke aega enne sind Evat. Aga see polegi võistlus. Ja see hetk lihtsalt, kui saigi seista. Noh, nii lähedal nendele töödele, et peaaegu et nina läks vastu ja siis lugeda, kuidas näed, see emal tehti 600 aastat tagasi. Ja siin see nüüd on. Kõik need pintslitõmbed ja kõik kuivanud värv, see ongi seesama värv, mille ta pani sinna 600 aastat tagasi. Et see tekitab jah, mingisuguse võnke, mida ei oskagi sõnadesse panna, aga ei peagi alati sõnu kasutama, näiteks võib ka muusikat kuulata. Meil on täna külas üks härra, kes on samuti meie seast lahkunud aga samas kas on? Ivo, kas on, ma usun, et sa tunnetada hästi. Nii Ivo ja chi tundsid ära, kes oli, tundsin ära. Kes ma olen seda plaati siis printsi varakambrist välja kistud, välja lastud mikrofoni klaver olen kuulanud tegelikult mitu korda see nädal ikkagi rohkem kui kolm kahjux taustaaeda, mitte keskendudes liiga palju sellele kahjuks. Mis on kurb. Aga algus on tehtud, algus on tehtud ja ma kindlasti tahaks seal rohkem keskenduda. Loo nimi oli Seventsin täis ja pärineb see siis tõesti värskelt välja laastud. Väga eriliselt selliselt nagu demoalbumilt. Mis siis ilmus printsi? Ma ei tea siis mitte kurikuulsast ei ole kurikuulus aga kuulsast varakambrist, kus ta hoidis kõiki oma muusikalisi Katerjale katsetusi materjale, nende seas ka kindlasti erinevaid šedöövreid, aga küllap on seal igasugu asju ja printsess steit, kes andis siis nüüd välja sellise algselt kassetile salvestatud demode kogumikku, mis sai nüüd pealkirjaks Piano Maikrofoun 1983. Ma saan aru, printsi õde peaasjalikult tegeleb valikute tegemisega ja ja otsuste tegemisega sel teemal, et mis lastakse välja ja millal ja see on nüüd siis esimene selletaoline sihuke varakambrist välja toodud materjalide kogumik, mida avalikkus on saanud oma oma kõrvaga kuulata, väga eriline album. Väga mõnusalt selline lõufae, kõik seal niisugune kasseti välja veninud vana kasseti sihuke heli moondub ja kõik see mõnus defekt on seal ka ilusti juures ja ja kuidagi kuidagi väga intiimne tunne kuulata printsi niimoodi kuidagi selline tunne, nagu oleks järsku pääsenud salaja kuulama kärpijana seinal tema mingisugust. Jah, tõesti, ja, ja üldse see printsi ja tema varakambri teema nii vastuoluline, sest ühest küljest prints hoidis asju paragrahve kambris põhjusega kui tema oleks tundnud, et see materjal on piisavalt hea, oleksite selle välja andnud, aga, aga see ongi ka selle plaadi puhul nii põnev kuulata, kuidas seal on katsetusi lauludest, mis tulid välja hoopis teisel kujul või, või hoopis palju hiljem. Ja, ja seetõttu ongi nagu kuidagi seda loomeprotsessi näha, tema puhul nii põnev. Ta andis laule mitu korda välja, muutes väga olulisel määral seda, kuidas, kuidas laul toimis, isegi ütleme plaadil, mis tuli mõni aasta hiljem välja, oli sama lugu, mis eelmisel plaadil täiesti teises, teises nagu kuues ja ka sellel plaadil, kuulata mingeid esimesi, kas siis esimesi, aga kindlasti varaseid katsetusi laulust propol Rein ja selles suhtes suurepärane, nii et mulle nagu mulle väga-väga läheb, korda. Prints ongi selles suhtes, kui ma hakkan mõtlema siukseid hetki, kus mu prints olen kõige, kõige rohkem on ta mind liigutanud või, või, või tema looming on mind mind väga lähedalt puudutanud, on naljakal kombel hetked, kus ma olen linna peal ringi liikunud, sest kui ma hakkan mõtlema sellele, kus ma täna muusikat nagu niimoodi sügavalt kuulan ja naudin, et siis tõesti neid diivanil istumise hetki jääb järjest vähemaks, järjest rohkem on seda, et mootor näiteks rongi või bussi ja ma seisan kuskile, ma kuulan nagu väga keskendunud, sest noh, see, mis mu ümber on, hetkel ei lähe mulle korda, ma ootan, et midagi juhtuks, midagi nagu hetkel ei, ei ole ja ja ma olen niimoodi kuulanud päris palju printsi laule. Propul Rain selles suhtes on üks ilmselt kõige kõige parem laul, mis printsi üldse kirjutanud, kuigi isegi võib-olla ta ei ole mu lemmiklaulmist, on kirjutanud, aga lihtsalt see, see laul ise on nii hea. Ja, ja ma olen seda nagu korduvalt tänaval kuulanud ja ma ma tunnen, kuidas iga kord mu käsi nagu liigub kõrval kaas, kus ma panen käe rusikasse, tahaks nagu nagu kaasa viibata sellel hetkel nagu George maika Nendele, tartlased tahaks lüüa kedagi ei noh, nagu lihtsalt nagu, nagu enda käsi rusikasse. Krampi läheb, et. Väga naljakas välja, eks ole, kuidas seal omaette niimoodi lihtsalt nagu pingutan lihaseid ja mõtlen, et. Ja, ja samamoodi, tegelikult ma mõtlen, et näiteks leidiga viimane album Joann, mida ma lähen lubanud korduvalt mänginud, sees tiitel, lugu, Johann, mis on tema surnud tädist kirjutatud, kes tema, tema elu ja karjäär oluliselt mõjutas, et ma olen, ma olen trammis seda lugu kuulates nutma hakanud, sest ma olen nii sügavalt saanud seda kuulata ja nautida. Et lihtsalt see sängi nii huvitav, kuidas nagu me enne rääkisime, et raske on kuulata ja keskenduda, et keskendumine lihtsalt minul nagu vahel teistesse kohtadesse läinud. Ja minul samamoodi, nüüd kui sa sellest niimoodi rääkisid, meenus ka mulle, et loomulikult kõrvaklappidest kuskile poole teel olles ma tõesti olen vahel saanud täitsa süvenenult kuulata erinevaid heliteoseid, aga viimastel aastatel, ma arvan, on ikkagi valdavas osas mu klappides mänginud erinevat podcasti. Ja nüüd ütleme viimase aasta jooksul on boot käestid ka kuidagi jäänud tagaplaanile ja ma olen hakanud, kuulame audioraamatuid peaaegu peaaegu ainult ette audioraamatuid, mis ongi väga ilmselge liikumine, sellise aegluse Pikema pikema meediumi poole. Pikema aja aeglasema meediumi poole ja praeguse seisuga see on naljakas, et ma olen sellisesse punkti jõudnud, sest et kunagi kui ütleme ei olnud veel selliseid voogedastusteenuseid, kust audioraamatuid oleks kätte saanud siis ma vahel sattusin kogemata raamatupoes audioraamatutes seederiiuli juurde. Kuidagi vaatasin see, see, see vaatepilt tekitas minust siukest nagu nõutuste võõristust. Kes ostab neid CD-sid ja mida nende CDdega teevad? Ma ei suutnud ette kujutada, et keegi päriselt kõnnib raamatupoodi, ostab sealt CD. Ja mis te siis nagu noh, kuidagi ma ei tea, see tundus nii nii nagu ebatõenäoline kuidagi viis, kuidas nautida mingisugust lugu ja nüüd ma olen pika kaarega jõudnud sinna punkti, kus ma tunnen, et see on üks nauditavamaid viise üldse, kuidas mingisugust lugu, lugu kuulatavamatel loovalises, mitte muusikalist lugu, kaid mingitest, eks ole ja seda enam, kui vahetevahel loevad autorid ise oma raamatuid ja vahetevahel nad on väga head lugejad. Nii et ja ülim mõnu on lihtsalt kuu aega selliste juppide kaupa jällegi teel olles ühest kohast teise, lihtsalt kuulata mingit ühte ja sama lugu, mis omasoodu kulgeb ja mis ei jõua 10 minutiga oma kuidagi lõpp pointini, vaid sa peadki sellega olema kaasas. Sa pead nagu minema mingile pikale teekonnale koos selle raamatuga. Jaa jaa, jah, eks ma olengi seda varem ka kirjeldanud, nii et niisugune tunne nagu nagu see autor, eks ole, saatjaks, et sa lähed temaga koos jalutama. See on nii huvitav, sest kui, nagu sa rääkisid, et kui varasem kokkupuude eriti Eestis aga kindlasti ka mujal maailmas, aga, aga eriti Eestis ma mäletan raamatupoodides vaadates, et peamised need audioraamatut, mis siis poes olid, kas siis seeder plaatidele enne kassettidena sa nägid ära kohe, mis, mis see nii-öelda sihtrühm oli? Lasteraamatut alal, et tavaline lapsele taustana mängima. Ja noh, kindlasti ka neile, kes palju autoga pikki otsi sõitsid. CD või kasseti variant oli kindlasti ääretult mugav, aga, aga jah, tol hetkel ka mina neid seal poes vaadates ei kujutanud ette, et me või noh, et ma istun ja kuulan kodus niimoodi, istun tugitooli maha ja panen rehepapi mängima, istun ja kuulan. Muheledes. Aga noh, täna on see reaalsus ja samamoodi noh küll ma olen jäänud peamiselt Bootkestide peale, aga kas audioraamatu teemana see on see, see on see koht, kus ma tunnen, et maju ei ole veel päris katki. Et kui ma panen audioraamatu peale, see võtab nii endasse, et ma tulen, tulen koju. Audioraamat ikka mängib edasi, ma ei taha seda kustu panna, ma lähen istun diivani peale maha ja omaette, istun veel selle peatüki lõpuni. Tahan sulle ära kuulata. Aga jah, see ajutise kestvus. Ega me seda teemat kuidagi ära ei lahenda, ma lihtsalt tahtsin jagada oma mõtteid, sinuga sõmer ja kuulda, kas sina mõtled samamoodi või sa mõtled teistmoodi oli väga tore selles suhtes ja, ja. Huvitav, kas prints jääb kestma või kui me ütleme, et ta on jäänud kestma, aga kui kauaks, kas teeb kestma nagu Mozart? Vot no neil teemadel korraks huvitav spekuleerida, aga mitte päriselt teada ei saa. Aga, aga korraks on väga huvitav spekuleerida, sest et noh, paljud no kunstiajalugu ja üldse kultuuriajalugu on täis selliseid näiteid kus tuleb mingisugune uus mood, mingi uus kunstivorm, mis esialgu tundub täiesti nagu salongikõlbmatu on ju? Tundub täiesti nagu diletantlik ja, ja amatöörlik ja vale igatpidi ei vasta heale maitsele hea maitsetavadele ja tulevad uued põlvkonnad peale ja siis on järsku saanud sellest vanast avangard Eestist, kes nägi avangard issina, kes, kes nägi lihtsalt mingi andetu tühikargaja tühi kargena on saanud klassik, järsku on ju. Ja, ja noh, meie oma elu jooksul oleme näinud, kuidas hiphop on muutunud on ju ühel hetkel siuksest täiesti mingist nishi kultuurinähtusest kõige mainstream peavoolu esindajaks. Et noh, see, mis kuna kunagi meil olid rokkstaarid, nüüd meil uued rokkstaarid ongi, on, hipooopereid on ja selles ei ole mingit kahtlust. Et kuidagi. Aga noh, need muutused on ka nii kiired tegelikult kui vaadata üldnagu kuidagi suuremal skaalal kultuuriajalugu ja, ja kuidas mingid moed moevoolud on omavahel vahetanud või kuidas mingid erinevad, niisugused liikumised ja koolkonnad on üksteisele järgnenud, et ega ma ei tea, võib-olla see kõik kokku on nii kiire mudru, et et üleüldse on nagu, kõik läheb puusse, mis me siin pakume, kes, kes seal, kes, kes ei jää, see kõik nagu justkui käib kuidagi välkkiirelt või noh, et kõik need arengud on toimunud nagu välkkiirelt. Et ma ei tea, aga, aga tõesti noh, siin ühes saates rääkisime Eminemist, mul on niisugune tunne, et nagu Eminem on üks meie ajastu suuremaid nagu lüürika, vale sõna, aga noh nagu lives, sest ma Lüritsist sõnased sõnaseppasid. Mul on selline tunne, et prints temas on mingisugune siuke kestev Kvaliteet kvaliteet, väidet liiga tehniline termin, aga prints elab ikka veel ikkagi on ja, ja, ja jaa jaa, sarnaselt Bowigajaga ja kõikide nende hiljuti kadunud kangelastega nende legendi justkui sai veel võimsamaks sellega, et nad kuidagi et nad surid ühtäkki kõik, kõik see kuidagi nagu šokeeris ja samas muutis nad veel rohkem oluliseks veere elusamaks, kui, kui nad kunagi varem olid või ma ei tea mingil äraspidisel kombel. Muidugi ma ei taha üldse kuidagi romantiseerida seda, prints fentanüüli üledoosi suri, on ju, et see ei ole ühestki otsast torega positiivne. Võisemis Kriorit kombainiga juhtus või noh, et, et see kõik on õudne. Aga aga jah, ma ei tea, mulle tundub, et prints, kui keegi popmuusika ajaloost nagu võiks jääda kestma, siis ikkagi Jackson, prints. Povi noh, kuhu nad saavad kaduda, mõnes mõttes on ju. Ja samas on huvitav mõelda, et nüüd et prints ikkagi kaoks ära ja siis ja siis viie 500 aasta pärast kuskil muuseumis. Mis iganes siis muuseumid on viie aasta pärast, kuidas need välja näevad ja kuidas neis käiakse või hõljutakse või ma ei tea, et keegi siis järsku kuulab võib-olla sedasama albumit. Klaver ja mikrofon 1983 ja mõtleb, et täitsa lõpp, et planeedil maa elas selline mees ka, ta elas samas linnas, kus mina elan või kuidagi niimoodi, nagu meil oli salvestus, kusjuures väike vigade parandus. Sellele Citovile viidates ma ütlesin, et jube sürr tunne oli vaadata 600 aasta tagust maali. Tõele au andes oli 500 aastat aga situ situ, kuidas seda on viisakas hääldada. Ta sündis küll umbes 600 aastat tagasi, natuke vähem, aga, aga ütleme laias laastus umbes kuus. Sihuke vigade parandus. Mõnda inimest nagu mõnevõrra on oluline, raadios kõlaks õige jutt. On ju, eks ikka, tahad veel midagi täpsustada? Sa tahad veel midagi? Et oleks seal aidata kaasa kuidagi, et prints jääks kestma, kas me saame siin midagi? See on arvamusliidrid täna kehtestada ära, et et jääks tema pärand ikkagi kestma. Kas me oleme arvamusliidrid, ma ei mäletanudki, et selleks kunagi juht me oleme ja isegi isegi kui me oleme, siis mul on tunne, et ega sinna midagi teha ei saa, kõik see nii-öelda ilmselt täie täielikult ajalukku kokkujäämine või vähemalt ajutiselt ajalukku jäämine on kuidagi väga palju seotud nii õnne kui, kui trendide kui ka mille iganesega andekus mängib väga palju rolli, populaarsus omal ajal mängib palju rolli, vahel isegi on see vastupidine, et, et need, kes, keda me täna nagu tagantjärgi hindame, ei olnud omal ajal üldse nii populaarsed ja ja kõik see on kuidagi nii rändam ja, ja kaootiline ja seetõttu ka väga lõbus. Aga kas see ei mõju kokkuvõttes ka vabastavalt ja mul on olnud neid vaidlusi, ütleme nii, erinevate loomeinimestega, kelle seast mõned on väga jõuliselt üritanud selgeks teha mulle, et kui ikka midagi luua, siis, Tasub minna selle suhtumisega, et ma loon igaviku ikkagi. Või kui mitte igavikule, siis kindlasti mitte nagu olevikule, vaid ikkagi homsele. Ma loen, ma kirjutan oma homsele lugejale ja ma, ma loon ikkagi selleks, et luua midagi kestvat ja jäävat. Ja võib-olla nagu üks asi, mis pani mind kõhklema kunagi hiphopi jääbuses oli see räppkultuuris on hästi harilik rääkida päevakajalistest asjadest noh, sellest, mis nagu täna juhtus ja mis praegu on teemaks, millest praegu räägitakse ja kes praegu on põhiline mingisugune no mingi põhitroll, keda peab sõimama ja kes, kes praegu on mingi põhiäge sõber, kes, kes, kes toetab ja nii edasi. Et kas ei tundu nagu kas ei teeneid palasid nii ajalikeks kuidagi, et noh, et nagu 10 aasta pärast, keegi ei mäletagi, et millele sa siin viitad praegu. Isegi kui sa viitad mingitel filmidele või sarjadele, unusta ära, nagu see noh, nii palju uut tuleb peale kogu aeg. Aga see ei ole päris nii hullult nagu läinud ju, et ikka me kuulame ka neid hiphop, albumi, mis on kaheksakümnendatel välja antud ja kus ongi võib-olla mingisugused väga selle hetketeemad, aga, aga kuidagi noh, see käib asja juurde ja mitte midagi hullu ei ole sama tunne nagu, nagu loeks mingit. Okei, halb näide, ma tahtsin öelda, ei ole sama tunne, nagu loeks mingit kroonika esimest numbrite, tegelikult isegi see on praegu väga nagu stiilikogemus, väga tugev stiili kogemus, kui, kui lapata mingit vana kroonika, et ma ei tea Mu isa ütles selle kohta kunagi, kui ma noorem olin ja hakkasin huvituma Frank Zappa, siis ta ütles, et selleks, et Zapat nagu tõeliselt tema muusikast aru saada tuleb, tuleb tutvuda selle ajalooga ja selle poliitilise olukorraga, mis oli Ameerikas tol ajal ja see oli väga õige. Ma usun ka selleks, et nautida Chalice'i plaati süsteem, süsteem, pead sa teadma, mis asi oli Nexus. Ja kõiki muid viiteid, eks ole, et noh, kindlasti on ta nauditav, teistel tasemetel, aga aga. Ajaga tuleb lisada juurde aina rohkem ääremärkusi ning tärnikesi. Aga prints õnneks ei vaja praegu veel mitte mingisuguseid tärne, sest ta ise ongi üks suur särav täheke meie kultuurilises taevas mille poole me püüdleme ja sirutume, prints, kus iganes see ka poleks. Siit sulle üks. Popkultuurne musi, meeridontšoviip, popkulturistid punkt com on meie kodulehekülg, kus tasub käia. Facebooki leht on see, kuhu tasub panna laik, sest iga laik kõik on nagu väike Bay. Tsiteerides klassikut Ivo Cruztokid. Kohtume järgmisel korral.