Estraaditegijad peavad teda omaks meheks. Draamateatri kolleegid hindavad tema muhedat huumorit elurõõmusõbralikkust kuigi ta laval kehastatud tegelased põhiliselt negatiivsed. Vabariigi kõige noorematele raadiokuulajatele undaga mõnus muinasjutu vana, kelle hääle saatel Uly kohe iseenesest silmalaugudele poeg. Suitsumehena hindab aga mittesuitsetajaid, eriti neid, kes külla tulles mõne tikutopsi kaasa võtavad. Külastama on aga teda paljud maiad sest alati on peremehel midagi huvitavat näidata, naljakat rääkida. Ühel sellisel visiidil sündisidki järgnevad minutid näitleja ilmutu paadiga. Nagu esimese pilgu peale visata, siis peaks eluaegne tikule tagavaradest käesoleva tikutega vara ei ole käes, sellepärast et meil on doosid, on kõik tühjad. Tikke kasutatakse perekonnas, niisama, doosid jäävad mulle alles, aga kus see kõige esimene liku doose kollamis kogule aluse pani? Kogule aluse ma panin 1000 940. aastal, palju neid on, ma neid lugenud ei ole ma korrastama öelnud ei hakka, sest ma ootan, kuni pension tuleb nelja aasta pärast, siis. Mul on aega. Panen köike süsteemi järgi ritta ja pakkija ehitan kapid, kus kõik käepärast alati. Tegelikult ega mina ise neid Nende korjamise eest ei hoolitse geni, aga mu kolleegid Ants Eskola käis Chicagos tõiele vaata, siin ongi terve rea Ameerika doose. Ja kes käib Inglismaal, Soomes jälle telefon heliseb, tõin su jaoks kaasa paar tikutoosist. Muidugi, kasu on veel sellest, et mina saan siis nüüd esimest reisimuljed kavama, sest ta tuleb mulle doosi tooma. Kui mina lähen tema juurde, siis esimesed jutud kuulan mina ära, kuidas nüüd tik kinnaliselt kätte tuleb? Ega iga kord ikka kopikajaste doosi kätte ei saanud. No ja loomulikult ma pean ikka midagi tegema. No ja ega see korjama ja näiteks, mis maksma ka. Mul tuleb meelde, minu esimene suurem korjaja oli Vladimir Sapposhini. Ma töötasin temaga koos filharmoonias. Aga Sapposhini rändas ka Moskvas, oli, kes kaugemalt käis Kambodžas igal pool, kus ta käis tüüjale mul tikutoos ja tema ei taha mitte ühte või kahte, võid siis kohe terveks kohvritäie. Ja siis ta rääkis, et Moskvas juhtus niisugune kole piinlik lugu temale. Tema on vihmane ilm, läheb mööda Moskva tänavad ja vaatab seal rentslaseks toos. Kas seda doosi nisupaagil on või ei ole? Katsub ikka, lükkab jalaga, vaatavad inimesi lähedal ei ole siis hiilib, juurutab, doosid ära. Aga just sel momendil tuli viiulikunstnik, Oyster tuli nurga tagant ja nemad on omavahel tuttavad ja head sõbrad. Valud ja mis sina siin süsteem, korjad tikutoosis moskva rentslis, püüdis kogeleda ja vabandada, et ma kellelegi leviin, vetika. Kui mitme maatikutoosid on siin, nüüd ei tea ma nii, arvuliselt umbes 35 erimaad võiks siin olla ma nüüd viimasel ajal enam nii väga laialdaselt neid hakka juurde korjama, madalam, et meil see Eesti osa Nõukogude Eesti ja kodanike eest, et see oleks täiuslik. Siin ongi mul kodaniku eest ja need on need esimesed tikutoosid, no need on need haruldased, neid ei ole enam juurde, kuskilt ei tule. Ehkki ees kyll keldrisse keldri ajavad sedasama toodiumatakse nõelad selle doosi, ma sain juhuslikult mingisuguseid filmivõtteid, tehti Pirital Nende, seal oleks elektrikute Loriks, pandi üles vanad kuplid, olid siis tolleaegsed kodaniku eestiaegsed, olin ma vaatan, tuues kaasa täitsa täis toas oli jäänud juhuslikult sinna vahele, muidugi ma siis nii nagu saad, poolsin Moskvas salaja, mina hele, tegin ka nagu vahetaks, mis seal lampide vahel on, libistasin selle omale tasku ja nüüd on mul siin seda mul ei olnud kodus juures ja vaatan siin. See kohe päris omapärase pealkirjaga müümine keelatud praak tuli. Jah, siin Viljandi tuletikuvabrik kodanlikul ajal andis nähtavasti väga palju praaki tulija oma töötaja siis nähtavasti tarvitsenud osta Santidele niisugune doosides kaasa kata ei müüks. Vabrikusaadus, sild peale müümine keelatud, praak, tuletikud isegi ühel peale Kirtud, ohutud tulelikud seal sees ei anna sädemeid. Vaatan, kuidas sellest on möödanik. Mis aeg see võis olla üks 35 aastat tagasi, kindlasti põleb üks kord pikalt ja sõjaleek sigari põlema panna, kaardi peale panna, see on Viljandi esimesed tuletikkudega, siis nende viimastega vahepeal. Praegu on jälle head tulevikult Viljandil, aga vahepeal oli tõesti kaebusi Viljandi. Tihti läks kuskil maja põlema just sellest, et tulede plahvatuse ja sädelendaskardinasse see oli. Kümmekond aastat tagasi istusid Estonia baleriinid, järsku hakkas nende kohal kardin põlema, muidugi ettekandeid jooksid kohale. Ja see kardin nautil välja maksta. Nemad selle koha peal istusid, kardin põleb loomulikult turbanitega õnnes. Keegi ei suitsetanud ja tähendab söö. Pärast uuritise säde lendas viis lauda. Kaugemaltki panin selle kardina põlema, kohviku direktor ka ei hakanud selle asja kauglaiama ja kandis kardina maha ja Viljandi tuletikuvabriku Viljandi tuletikuvabrik on muidugi Viljandi tikuvabrikust on mul veel meeles, ma töötasin filharmoonia estraadil. Me esinesime Viljandis ja siis meil oli luba, oli antud iga koha kohta üks lehekülg niisugust teksti, mida sai kohapeal moodustada. Tea selle edenduse eel, üks paar nädalat varem oli ajalehes, et nüüd Viljandi tuletikuvabrik kasutab uut väävlit sele tikutuletikupea jaoks uut koosseisu, mis koosneb 14-st Erigemikaalist. Sil loetud, mis seal kõik oli, no väävel oli pisike asi seal hoiu Ma ei mäleta täpselt, aga tagajärg oli ikka see, et ikka lõi sädemeid ja ei läinud põlema või tikk läks katki ja mina siis tegin niisuguse estraadinumbri. Tulevikku ajaloost antakse kõigepealt sõna Viljandi tuletikuvabriku direktorile ja tema tuleb siis hakkab rääkima ajalugu, mis varem tuld saadi, hõõruti kahte puupulka vastamisi ja saadi, näete, leek laval hakkas mul see puupulk põlema ka niimodi sead, meie esivanemad tarvitasid siis taela jälle tekkis leek. Aga need niisugused primitiivsed. Näete, tulevikul on juba niisugune väävel, mis koosneb 14-st Erigemikaalist just sedasama loengus Eestist hakkab sigareti põlema põnev ja võtab siis oma tuletikuvabriku tuletiku ees. Rapsib seda, üks läheb katki, tehele kargab talle silma, kolmutus läheb kardimastes, lõbustav, vihastame, võtab puupulka, hõõrub meid vastu, paneb siis laval publiku näesse lööma, sigareti põlema ja siis tahab nagu edasi rääkida. Hambast, kui tõesti muidugi publiku poolt suur aplaus, aga direktor oli nii vihane, et järgmises selles Viljandi ajalehes ilmus kava kohta arvustus. Koosnenud igivana nalja ja vaagi Liia Laatsi põrand, seal numbrid hoopis hambutud ja kohandatud kohad. Jüri Järvet ütleb estraadikohta, nii et estraad on muide nii väga raske ja peen kunst, et kui saalis üks inimene vihastab sinu numbri peal, siis see number on oma otstarbe täitnud, sest see selle inimese pihtida läkisi. Kui me selle ühe inimeseni saime korrale kutsuda, ümber kasvatada, et siis on ju estraad oma ülesande praeguselt tikud täitsa, aga Jan muidugi tikku kvaliteet on hea, aga millega nad rahul olla? Vaatame neid. Kulun siin tikud nüüd 1009 65. kuuenda aastani, toodangu terve toodang, aasta toodang, mis on nüüd hiljem ma enam ei ole hakanud neid korjama. Ma nimelt korjanis tikutoosietikett ja need tikutoosid ketid. Nad ei ole seal tikkuda selle kujundatud kahest. Näete, siin on, vaatame neid, noh, siin on varaselt avastatud, tuberkuloos on ravitav ja kaks niux. Lahja, kopsusin, pean sedasama ei taha isegi kätte võtta, kui niuke tuberkuloos võime, raske haigus ei tähendab vaadata miskit kohe ära ja ta tulemasinat. Eks need vist neid ütlemisel siin paremini. Vanaema peab minema, kapsi kontrollivad. Muidugi tehakse Aziz, ära hüppa vette, tundmatus kohas on ju vana tuntud ja tapke hulkuvaid kasse. Siin raamatut leiate raamatukauplustest. Nojah, mul on nüüd niisugune plaan ongi, et ma nüüd hakkan just huvitavat eetikettidega. Erinevus, koguden naerma ajab. Vahelduseks kuulame Helmut vaagi katkendis estraadistseenist televiisorivaras. Teolt tabatud lõdisevast mehikest kasvab stseeni lõpuks välja olukordade sunnil nahaalne kuju. Nii et korteriomanik, näitleja Olev Tinn on võimetu tema ees. Miks just televiisor? Naine ajas pea? Kui naine ajas peale naine ja ega ma ütlesin, muidu minu eriala on hoopis auto rattad. Mõtlesin, ma mõtlesin, et viimast korda ausõna. Töökoht on juba valmis vaadatud, utiili punkti. Aga niit. Ei vea miteeria, naine, muudkui närilised, vaat kõigil all ja vaat sinu. Tuleb pisut oodata. Ega teil kiire ole? Mis teen nii, et naine ajas peale ja. Tuttav lugu. Või minagi teda muidu ostnud oleks, kui naine poleks peale ajal. Unistas vahetpidamata jäänud ööl, ega päeval asub, et kõigil teistel on, aga sinul näed, ei ole. Oletame, et oleksite selle neetud kastiga ilusasti koju pääsenud. Kas teate, mis teid siis oodanud oleks? Kaks, kaks aastat? Kaks aastat? Söö, pole midagi. Põrgu oleks teid oodanud ja tulete töölt koju. Olete väsinud nagu 20 kraavi haist. Hea meelega loeksite midagi või laseksite silma korraks looja, kuid televiisoris käib parajasti moedemonstratsioonaparaadi külge nagu kinni tinutatud, silmad põlevad ja seal see väärtus jääb üle terve keha. Ja köögis põleb panni peal rass ning vannitoas jooksevad kra liidule. Ja aga samal ajal käib teisel kanalil poksivõistluse, mida teie poeg tingimata näha tahab? Kui poja tahtmine peale jääb, ähvardab naine abielulahutusega. Kui naise tahtmine peale jääb, alustab poega ajalehes diskussiooni sellest, kuidas vanem generatsioon nooremat Urali, see töö aga, aga, aga samal ajal käib kusagil 66. kanalil võõrkeelne seeria film. Armastus ja veri. Ja teie ja teie kolmeteistaastane tütar käib ringi nutetud silmadega. Ähvardab kodust ära joosta, kui ta seda filmi jalavaid taha ei saa. Tervest politseil hirmuks pinge moositavad ja kõõlitavad alkul õhtueineks kõrbenud püha öösel ärkate unisust hirmsakarjatusega. Töö juures olete unine ja väljamagamata, eksite arvetega, kassas tekib puudujääk. Teid ootab süüaluste pink rahvakohtuõel ja. Võin teile tunnistada, et selle neetud kükoloogi pärast hakkasin jooma. Teie terviseks. Terviseks. Kelleks. Sooviti seisate lõkkeplatsi platsi ja palun, siin on sigaretitehnilist. Verseks. Terviseks ja. Seal on, mis siis ikka? Ma annan teile andeks lukku, et olgu pealegi, tänan südamest, aga, aga pidage meeles. Mõtlesin, et tõepoolest viimane kord oleks. Ja võtame. Täidaks selgeks tegemiseks tänase tänase igavest. Olge 1000-st terve. Ma ei unusta seda iialgi. Jumalaga. Jumalaga, luba kõvage. Aga kuidas ma lubasid Tüanss sõna sai, oli riskantne. Öö ajal ma ei jõua sellega. Läbi aegade ja teate mis, kui te selle leetu tükk silmasid ära koristate, siis maksan teile 10 rubla peale. 25 20 rubla. See on paljude rahvariiete seened neilt korduvalt. Siin on rahvariietes lati omad, need on 12 või 13 rahwarjad, siin on mul Aksel Küngas, Draamateatri näitleja, tõi mul Prantsusmaal tõinnata terve huvitav rahvariietes ja üks, kaks, kolm, neli, kuus, kuus poissi igast prantsuse maakonnast ja siin allan jälle rootsi rahvariided, näete, neid on ka väga huvitav, väga hea kunstniku poolt kujundatud. Seda võiks vaadata, siin on mulle just need haruldasemad doosid, nimetaksin neid, siin on Korea Hiina omi Rangoon seilanud Colombo, see on nüüd lippan teerulliga ja Anderali venedaid lahti võtta ja head lon tervele, kes sõber on öelnud, mitu tikkusin sees, peab olema saastik puudus, võib kaevata. Siin on veel kivi välet, üle kolme poole sendi ta ei võta, et maksimumhind kolm pool sentitikud on ka mitmesugused, väga mitmesugused antik. Puusk, peened, jämedad, väävlit, mitmevärvilisi on isegi kirju väävliga, need on niisugused väikesed karbid, need mulle alli hingel pakkuda, Inglismaal käidud, Hispaania tuletikud tegelikult peal on pilt. Härjavõitlusest vaata, seal on niisugune pilt. Sellel on jälle teistsugune nurga peal jahmunud. Ja see on tore toorpeale järge, ärg püüab võte, mis toredad äratab, see on siis mitmes seal. 16 16. siin on 27. ei tea, mitu numbrid neid, võib-olla need sümptomid, kui need 27 minul näete, vahepeal puudub, siis on mul siin terve rida tsehhi tikutoosi ja nende tsehhi tikutooside eest, ma olen tänulik Ernesaksa koorile, üks paarkümmend doosi, mul tuleb meelde. Ma ostsin Moskvas käisin väga palju neid luksus doose, nagu te näete, need on suveniirid, niisugused. Vaata, siin on balletikohta, see on 16 väikestik, kuidas üks suur siin on? Filmi kohta ma need karbiku vassinud, see hunnik, mis need on. Siis elasime hotellis ja siis tõin karbid ära nisust karbida, siis puistasin nad seal laual on õunapuuviljavaagen, puistasin need tikud sinna, et mul kohver kergem oleks. Ikka kaks päeva puistasin järsku hommiku tuleb sisse hotelli direktor ja terve see koristajate personali, vaat siinsamas, näete jälle täna pandud jõle suur vaagen tikke täis. Tähendab, helistame miilitsasse, hotelli, tahtis põlema panna oma viletsa vene keeleks, proovin selgitada, et ma ei taha põlema, panen, ma tahtsin siia, et mis võiksid need tikud ära. Et need on tüliks, mulle ikka ei saa arus? Proovisime ikka kätega rääkides näitasin need tühjad tikutoosid etes, nad saavad aru, et kollektsionäär, kes daamides tikkudest lahti saab siis vabandati muidugi siis need koristajad, need iga hommikul tuli siis üks viis põlletäie, siis tikkides tasa, terve paar nädalat kodus ilma tikute läbi ja tänalide mina korraldasin, eks kord Draamateatris garderoobis näitusele. Viisin siis paar kohvreid sinna, panin siis seina peale pardale seinani tähises. Kolleegid käisid vahetevahel seal ikka vaatamas ja andsid hinnanguid, tegelikult väga huvitav ka, niisugune koguja. Mõni muidugi naersid, no kas muud teha ei ole mõtet seismas seal seina peal mitu nädalat? Saks pikkamööda vähemaks jääma, vaatan jälle üks tühi karp, üks tühi koht, karp ei ole muidu tikud sees seal. Mul prooviks, igast karbis on mul kakskolm, tiku ka kujund, huvitamat, tikud tõin jälle siin tikud kadundsitena, siis nad tunnistasid üles, et olime siin sõpradega koos, sind ei olnud, ei olnud suitsu peale tuld panna, kuskil puhvetis ei tahtnud minna, võtsime, ega see paha on. Mõtlesin, et Toots jäi palitu taskust kadunud, mul jälle üks toas vähem. Siis ma enam neid näitusi ei korraldanud. Need, kes näha tahab, peab nüüd koju tulema. Olete nüüd ise püüdnud uurida ka, kuidas nüüd üldiselt tuledikuse valmistusprotsess on, eks Viljandi tikuvabriku olete käinud ja kuidas üldse tulevikule? Ajalugu, võib-olla tulevikuajalugu on, on väga keeruline ajalugu, aga meie tuletikuvabriku ajalugu võrdlemisi lihtne. Meie tuletikuvabrik asutati, esimene tuleviku vabritud, kas 63., las Tallinnas? Nojah, siis seal Viljandis oli samal ajal ka Paides ja Pärnus neli tuletikuvabrikud oli aga siis hiljem muidugi kodanlikul ajal tuli see rootsi kuulus tulevikumonopol siia gravikkeri monopol. Sattusime selle krõberi mõju alla ja need meie tuletikuvabrikud hakkasid tegema siis tikke meile ja ka ekspordiks tähendab selle firma jaoks see monopol ja tegi väga palju halba selles mõttes tikk läks kalliks ja siis tuligi see tulemasinate aeg. Iga mees katsuse, muretsed tulemasinad. Me oleme tikkude ümber jutu keerutanud, küll räägiksin natuke sellest sellest põhitööst ka näitamisest, te tahate küll juba nelja aasta pärast pensionile minna, aga eks seda tööd on tehtud. Ma olen teatris olnud üle 35 aasta aga ma olen ennast lõhkunud nii ribadeks ka maalin estraadil. Olin 10 aastat koosseisul selle estraadi peale selle, me oleme straadidento. Päris filharmoonia estraad, niisugune noh, koosseisuline estraad tekkis siis ma olen nukuteatrit teinud, mul on kõik kümnemise 10 astmes filharmoonia 10 nuku töötakse 10 nukunäidendit, Kirsten ise lavastasin näide, iga näitleja peaks kord estraadil läbi käima. Siis ta saab sealt väga palju julgust ja, ja karakterite nisust loomise võimalusest laval sa teed selle kolme tunni jooksul ühe osa ära ja hakkad. Ta elulooga peale lõpetad surmani ära, tal on oma pidev areng, aga estraadil kolm lehekülg on seda teksti, see kestab seal siis viis, kuus, seitse minutit. Täpselt valmis tüübiga sisse minna ja kuna neid tüüpe tuleb õhtu jooksul teha kümmekond, siis on see väga nii pingeline. Omal ajal, kui ma töötasin Tallinna töölisteatris, siis mul oli väga head kolleegid ja partnerid olid Ruts, Bauman ja Sass, Teetsov. Sass Teetsoviga oli üks niisugune anekdootide rääkija, et sa ei saanud aru, kus see anekdoot algase, kus tõsielu lõppes. Mul tuleb meelde üks lugu, Teetsov tirtsovi vend, oli omal ajal. Minister oli kodanlikul ajal kaubandus või majandusminister natukene, aga kes oli ka niisugune lihtnäitleja ja ta läheb mööda Narva maanteed üks kord ja vaatab teiselt poolt teed. Keegi meeskodanik tervitab teda. Vaatab, tõmbab käega. Mees tuleb üle laia Narva maanteed, olete juurde, et. Tervist, härra teed seal. Täitsa üks hetk, palun, oodake. Võtab siis taskus taskuraamatut, sirvib seda aha ja teie olete mulle nimekirjas, jahjahjah, tervist. Ta valis omale siis sõpru, vend ministriks. Ja see teine lugu, kui ta oli Pärnu Endlas, oli direktor. Külaskäiguetendustele ja saevad teed sellega hommikul tänaval kokku teetsulakas nähtavasti proovile. Ja daamid siis seal. Draamateatri naisnäitlejat tervitavad ja küsivad muidugi, kuidas elu läheb. Palk on nii väike, tead uskuge mind, ma ei suuda isegi oma lapsele peksmisega vitsu ost ei ole lihtsalt raha avanupule riba Mulonit, vanad tsaariaegsed liivapaberit veel, kui poiss pahandust teen, võtan munasarjaaegselt liiva, Vabergi hõõrunud, aga sellega sellega tagumiku talle. Karistus on käes töölistajat väegade väga huvitav aeg, sest meil oli ainult üks garderoob ja seal olid kõik need siis ja naljamehed koos ju seal sisi mõndagi. Koolis ja isegi õppis seal ju sealt kunagisele estraadile mineku vist nii alget kätte sain, sest me käisime. Ma mäletan, Ruts Bauman iga mitu korda estraadi tegemas tol ajal see kutsuti lihtsalt esinema pidudele, Baumann muidugi kui sisse läks, siis muidugi aplausiga. Elagu Ruts, elagu moemees on nii populaarne. Mõnel oli kaasas viiul. Tema ühes näidendis mängis viiulit, Ta oskas natuke mängida ka, viiul oli tal kaasas ja see oli siis tema numbrit külmadele viiulil najal midagi välja mõttes hakkama kavaga viht, kas sul midagi on, Elmut mass? Mul ei ole midagi, üks üks anekdoot mula. Las orkester mängib algul ühe loo, siis sa räägi oma anekdoot ja siis tuleb vaadata, kas ma olen Ede valimistel platsis, hakkasime kavaga peale, mina juhtisin kava sisse ja orkester mängis vägeva looja. Mina rääkisin seda anekdoodi, Varblaks oli, no lähen vaatan veel ei ole valmis, veel ei ole valmis. Mine veel see orkester. Orkester veeriks, lu, orkester mängis jälle ühe loo, mina lugesin jälle ühe nalja. Noh, publikum oleks närvis, kus siis jääb see lavanael. Nojah, ja siis lähen taha, aata paremas korras, nüüd esineb paganiini, ütle, ei olegi kähese. Bauman tulises lavale ja see koosnes see number ainult sellest, et ta hakkas seda viiulit siis häälestama. Proovis sepal mängida, kord läks, keeras üle vähem, kord kukkus poogen maha ja nii ta möllas seal improviseeritud seitse minutit. Jah. Raputage väikene akord, kummardas ja oligi valmis kohutavalt aus eestlane, tema sai honorari kätte smanni, lähme nüüd. Rutta. Eks töölisteater oli see esimene koht, kus seda õiget lavalõngu sain osta, mis line esimene osa on meeles? Ka teatri näitlejatöö, kui ta ei ole just teatrikoolist tulnud algab ikka selle nii-öelda kooriliikmena või me nimetasime tol ajal seda praegugi, nimetas. Krahv, teil on Telegram osaga? Eks lause lause, no see on ju sõnn, kui lause on, siis eriti suur rõõm oli siis, kui see osaline kirjutati ka tavapeale, mis mul on siin terve paks album töölisteatriajalugu, aga võib-olla seda sirvida ei jaksa, seda on ikkagi mitukümmend lehekülge seal ja seal on mul 1928.-st aastast kuni töölisteatri lõpuni kõik ajaleheartiklid, kavad ja vastavad materjalid külmada, viin teatrimuuseumile edasi töölistataks, hiljem ma hakkasin mängima juba Lutsu tükis jorihhaarnel kiirt. Seda ma mängisin siis Tootsi pulmas äripäevas ja sügises. Me arvame, on nii, et mida rohkem mängida seda asi selgemaks saab. Tegelikult vahel juhtub ka nii, et mida rohkem oled seda lugu mänginud, siis juba hakkad automaatselt mängida. Tuli meelde, seal jälle töölistajate läheb. Mängisime Tootsi pulma, noh, ma ei mäleta ka üle 100 korra kõvasti olin mänginud juba, kui õppisime, samal ajal õppisime uut. Järgmist Lutsu lugu Äripäev, seal tuli mängida nädalas, ütleme kolm korda Tootsi pulma, aga päeval tegime äripäeva proove ja nüüd üks Proos oliks peaproov kestis väga kaua ja õhtu pidime hakkama mängima siis selle Tootsi pulm. No vahepeal grimmi maha ei võtnudki, sõime ja läksime laval pool kaheksa oleks ees ja hakkasin mängima juba poolvaatust läheb, vaatan järsku, aga miks selleks uus tegelane oli sees, äripäevas? Vaatame, et miks, miks see seal istus, see peaks siin istuma, hakkasin niimoodi, mõtlen mõtlemine, hakkasin mängima Tootsi pulma asemel seda proovidel kujunenud äripäevateksti, räägin, vaatanud, partnerid on ehmatama. Proovin ikka, rääkis, vaatan, nüüd ei saa enam lõpuks aru, kas ma mängin Tootsi pulma, mängin äripäeva musta klapiller nagu Silmet ei oska välja improviseerida, mitte midagi, mine või jookstesse lavalt minema. Siis nisul laual muidugi, päästab järgnev näitleja sisse tulev, noh loomulikult. Tol korral oli ka õnneks arusaaja inimene seal vaatas, et seal on midagi sassis, hüppas sisse, jäi vahele üks terve lehekülg. Nähtavasti ma olin siis tol ajal nagu öeldakse, mitte ainult kena, sale, vaid ka füüsiliselt treenitud, sest töölisteatris maalin ka tantsija. Muidugi praegu, kui ma räägin teile või ükskõik kellele keegi ei usu, et kuidas tantsija saab seal nii 110 kilo kaaluda ka. No ja ega siis inimesed ei sünni 110 kilosena. Jah, töölisteatris ma tantsisin terve, mitmes rahvatükke muidugi mängiti väga palju seal kraavihallid parvepoisid ikka olid, tantsud olid alati sees ja iga hommik oli meil ikkagi tantsutrenn, nii et pöiasirutus seda omal ajal päris käes jojo jõukuse puu juures, Pljeediane, viies positsioon ja need olid alati näitleja, peab olemagi, tähendab laulda, tantsida oskama, sest muidu ei saa, kuidas need rekvisiidid on ka siia, kordan tõelisena mõtlesin, näiteks tuleb mängida niitmist, napsuvend ja kes seal teised tahavad, kas ikka vesi pudelis. Vahel on kangem kraam Viini postmargis nimelt me mängisime seal Jüri järveti ka üks 150 korda seda ja joome seal ära pudel konjakit, joome ära iga etenduse jooksul. No ei tea, ei ole proovinud, kas edenduse ära mängib, kui kahe Võnnak ära ju? Ma ei tea. Aga seda vett sisse ajada ka pool liitrit karaskega, see pole kerge, mis on ikka teeks tehtud tee moodi. Muidugi ta konjaki muljet ei jäta, Kunaks, tee vahutab seal ka vahel. Aga ega tegelikult on niimoodi, et ega vintis peaga ei mängid vintis meest kunagi välja. See on üks eriline lugu, teinekord arvatakse. Vintis meest on kergem mängida, vintis peaga ei ole vintis meest mängida. Siis pead olema just eriti kained, sa saaksid, mida sa oled elus näinud, vintis mehe igasuguseid, niisuguseid erilisi nüansse, et sa neid saaksid seal ära kasutada, aga kui sa lihtsalt vintis vintis üldse, noh siis ei mängi mittemidagi. Tähendaks väikene puu poisburatraaži nurgas seal nukuteatripäevil. Aa, jah, see on nüüd nukuteatri ja draamateatri ter. Omal ajal tegeles ka nukuteatriga, see oli üks noorsooteatriosakond oli eraldi ja siis olid nukuteatriosakonna ja mina olin selle nukuteatriosakonna juht, dolla. Lavastasin terve rea nukunäidendid ja tuli ise kirjutada ka, siis ma kirjutasin kaela kümmekond nukunäidendit ja siis lavastasin neid ka ise ja mängisin ise kaasa, niikaua kuni see nukuteatriosakond läks iseseisvaks riiklikuks nukuteatriks, mis praegu välja ainult väike, on peanäitleja terve rida näidendi talinisu, mis võib-olla ei olnud mõnele heale arusaadavalt veel, siis oli ees ja keskel ja lõpus oli alati muinasjutuvestja niisugune vahendaja saali ja selle näidendi vahel. Ja seda mina siis tegin, nojah, see muinasjutuvestja nüüd jäänud ka raadiost ja lugenud ja mul on seal üks võib-olla üks paarkümmend linti. Ja noh, mul ka seitsmeaastane poiss, tema läheb, garaadiour, keerab õhtul kell 20 50 raadiolaastud, kes täna on muinasjutuvestja, kes loeb raadio kasu on see, et kuuled ennast ka kodus ka, lihtsam jälle poisil vaja rääkida, eks ole, ja, ja vot see ongi, poissi tuleb ka, et loe muinasjutte ja mõtlesin, et ootan võib-olla pühabema äkki loendit. Juhus oli ainulaadne. Mu naine sõitis komandeeringusse ja tänu sellele langes tal ära võimalus oma vaevu varjatud muigega minu pedagoogilist autoriteeti kõigutada. Asusin kohe tegutsema. Suure vaevaga läks mul korda hankida klaasitäis juba ammu unustuse hõlma vajunud peedisiirupit ja natuke jahujahust. Keetsin kördi, millele lisasin maitseks pisut siirupit. Tõin poisi lasteaiast ära. Koduteel ütles poeg. Tead, paps, täna meil vahva emmed pole kodus, nüüd võib vannitoas vett pritsida ja. Mul on hoopis parem plaan. Teatasin salapäraselt. Me mängime täna mängu, tookord. Ko on see põnev paps? Küsis poiss. Kohe näed, ütlesin mina ja keerasin ukse lukust lahti. Tõstsin meile mõlemale taldrikutäie körti ja märkasin, kuidas poiss taldriku taga nina krimpsutes. Mina mõtlesin, et meie kaks meest pistame täna kausitäie praetud liha nahka. Emmet pole, ju siis võib. Lausus pois pettunult ja lisas nüüd juba pahaselt. Mu kõht lahti, polümpion körti sööma. Kuula nüüd hoolega. Kui isa väike oli, sõime iga päev niisugusse suppi. Rääkisin õpetlikku tooni. Sellepärast sul ongi siis pealagi paljaselts? Küsis poeg osavõtlikult. Rumalus. Tookord oli raske aeg. Isa oli päris rõõmus, kui vanaemal niisugustki suppi keeta sai. Istu paigal, sõbrake, Daniele. Jah, istuja istuja siis tuleb magama minna ja nii ei saagi. Ei, mu pois täna ei tule. Täna teeme kõik nii nagu tookord, kui mina väike olin, et sa näeksid, kui raske siis kõigil oli. Peeter rääkis lasteaias, et täna on telekas vahva pilt, et tagaajamine ja revolvri paugutamine ja ei mingisugust pilti ei tohi vaadata. Aga, paps, täna me oleme kahekesi, emmet ei ole mehed omavahel noh. Hetkeks linud minagi nõrgaks. Kuid paneksin poisi kähku voodisse ja võitis siiski mu parem mina. Söönid oma Supera, muidu ei räägi ma sulle, kuidas siis olid, kui mina väike olin? Ei, ega pole vajagi, paps, lausus poiss. Vastutulelikud. Siis tuli mulle suurepärane mõte. Keerasin korgid välja ja korrapealt muutus kogu korter pimedaks. Näed, tookord oli ikka nii, äkki kustus valgus ja kõik inimesed istusid pimedas seeneis poisile tugevat mõju avaldavat sest ta ei lausunud sõnakestki. Kui olin lõpuks küünla leidnud ja selle põlema pannud, nägin poissi kraanikaussi kallatud körti alla loputamas. Noh, hea küll, saad vähemalt tunda, mis tähendab tühi kõht. Muud meil süüa ei ole. Pole, tõsi, paps Elle, kui emme ära sõitis, näitas ta mulle, mis ta milles ja ostis ja pani kõik köögikappi. Ei lastud poeg ennast kõigutada. Kuula, mu poeg, püüdsin ennast vaos hoida, hing oli poisi ja naise peale kah parasjagu täis. Tookord ei olnud köögikapis mingeid toiduaineid. Ja kui sa küünalt rahul ja ta saab vastu näppe pagan võtaks, kasvõi siis tõesti ei suuda talle selgeks teha, mis oli sõda. Me olime alati külmas. Pois, tõstis pea. Kuidas, kas kütja jäi haigeks või? Ei, mu laps neil polnud tookord kütet, pidime ise metsast puid tooma. Küll on vahva, lähme ka metsa, paneme auto pakiruumi puid täis ja tookord polnud meil mingit autot. Miks? Kas ei pannud ennast järjekorda? Ei, sõjas olid kõik autod katki läinud. Oi, paps, kui ühtki autot polnud, võisid ju lapsed tänaval rattaga sõita. Õnnes arusaamine. Last sellele seisukohale ka jätta ei saanud. Mu poeg, mul polnud siis aega mängida, pidin vanaemaga maale minema kartuleid tooma. Sa valetad, paps, kartulid saab igast juurviljapoest. Ma olen emmega seal küll käinud. Nüüd vajasin tungivalt närvikosutust. Ega sa pole kusagil sigarette näinud? Kas sel ajal sigaretti oli? Siis poiss ja haigutas magusalt. Arvatavasti olin talt liiga palju nõudnud. Keerasin korgid sisse ja kustutasin küünla. Kui kaks meest olid singist ja munaroast kõhud täis saanud, küsis väiksem suurema käest. Kas tookord on nüüd möödas, paps? Jah, mu poeg. Vahva ja särava näoga, tõmbas ta oma püksitaskust välja. Minu sigaretikarbi.