Christoph Kolumbuse majast seisab püsti ainult fassaad tükseina nagu kuklata, nägu, ent meeldejääv nägu. Neli akent, kaunistus nende kohal. Ja edasi juba ainult luuderohi ja lopsakas hallus nagu suur parukas. Millest see väga vana ja pisikest plaani nägu välja vaata, tähendab majade asjade elu on mind mõtlema pannud. Näen aegajalt unes oma lapsepõlveaegset kollast kahhelahju. See tarvitas vähe puid ja pidas kaua sooja. Mulle meeldis seljaga ta vastas olla, ema manitses, selgroog kuivab ära. Aga just nii ma tahtsingi seista ja mõtelda. Aga ka niisama ühegi mõtete tema vastas olla, tuld vaadata, meeldis mulle ahjusuu ees, kükakil. Kööki meil ei olnud. Ema keetis lõunat ses sõnas kahhelahjus. Ja kui ma koolist tulin, ootas mind tema tulises suus. Toi. Märtsipommitamisel põles Niguliste kirik ise ja põletas oma ümbrust. Seda maja ärgem otsisin. Selle kohal on nüüd uue hoone õu. Et ma ei suuda ikka veel nagu uskuda, kuidas võib olematuks muutuda üks niisugune suur kahhelahi, mida ma ju igaveseks kindluseks pidasin. Keegi ei tea seda ahju nüüd. Aga ta hing jäi ometi maapeale. Ma olen teda unes nõnda näinud. Pärast seda, kui olen õhtupimedas linnas ringi ekselnud Buduvad mu sõrmed võtit taskupõhjas ja kohe meenub mulle mu ämm olematu tuba. Ma loodan seal oma ema näha teda ei ole. Aga ahi on seesama. Ja toit. Ma naeratasin Columbuse maja näole, et ta mind lahti laseks, et ma võiksin ära minna pesude alla kõndima. Kitsastele trepp tänavatele. Tundsin Konstantini vastu üha suuremat sümpaatiat. Temaga oli huvitav. Ma imetlesin ta teadmisi. Olid tal ilusad suured käed ja madal rahulik hääl. Väga tahan. Mida te kavatsete midagi aga siiski kohvi juua? Ei tea, mispärast meil õhtul teed ei anta? Enne kui Konstantiniga alla baari minna, võitsin oma päikesest põlenud nägu. Telefon helises. Teid küsitakse, võtsin toru. See oli Märten. Tule minu juurest läbi. Tule kohe. Kuuled, kuulen vastu siis. Ja ta ütles oma toa numbri. Mind haaras ärevus, mis teiega? Otsisin välja oma prantsuse lõhnaõli, mida ma ainult harva kasutan Kerdunud lifti oodata, vaid jooksin mööda treppi üles. Läksin ärevusest toast mööda ja mul tuli tagasi tulla, koputasin, Ta hüüdis mind toast. Kui ma sisse astusin, seisis Märten aknal ega pööranud ümber. Tule ja vaata. Oled sa kunagi midagi nii ilusat läinud? Üle tänava. Vastasmaja rõdul pesid geeno naised pesu. Märten pani käe mu õlgade ümber. Aga kallistus see ei olnud. Lihtsalt ta tahtis koos minuga neid vaadata. Enamus geeno äriaknaid oli täis pesu. See oli tänavu vaarikapunane valgete pitsidega. Naised aga, kes rõdul pesu pesid, polit korsettideta. Ja rinnahoidjaid ei kandnud, ka mitte. Mõnel rippusid rinnad lõdvalt alla ja mõnel olid nad sügavast kleidi kaelusest välja hüppamas. Märten leidis need naised ilusad olevat. Ma sain aru, et tal õigus oli. Nende tugevad kehad loomulikult, keskealiste naiste kehad ja jõulised käed, mis mängides pesu välja väänasid, olid ilusad. Kõige huvitavam seisis ees kunst, kuidas nad pesu nöörile kuivama riputasid. Nad naersid ja rääkisid valjusti, kui sidusid linad ning särgisabad otsapidi nööri külge. Seda võis huviga vaadata. Küsisin. Missugune on sinu naise ideaal? Ootasin, et ta ütleb seal hinda nooruses, mina. Sul on oma ideaal, eks ole. Ehk ongi. Istusin sohval ja süütasin sigareti. See tuba oli samasugune kui meil few rooniaga. Tõmbasin sügavalt suitsu sisse ja mõtlesin, millised naised on Märtini voodist läbi käinud, keda ta on armastanud ja ihanud nende pärast kannatanud keda tahtnud, nii et aru võib kaotada. Missugune ta on soldade ära, mis tähendab soldade ära, on see nimi? Sa ei tea, kust ma võin teada. Saldade erad olid kunagi sõduri naised Ladina-Ameerikas. Nad järgnesid meestele kõikjale ühest võitlusest teise. Pesid nende pesu, armastasid neid, sidusid nende haavu ja surid koos nendega. See on kõige austavam, kui naine võib mehele olla. Olla tema soldadera. Oled sa sellise leidnud, Märtin? Ei. Minul pole õnne olnud. Kellega sa oled ühes toas meileriga? Kestan kirjanik. Tundsin meie grupi inimesi ainult nägupidi. Ah, ma tean, nüüd. See oli tema lips, mis tugitoolis rippus sul mingi plaan, kui soovid kaasa tulla, ma lähen alla kohvi jooma. Märteni hoolinud kohvist. Tõusin ja läksin ära. Sel kellaajal ei olnud paaris peale meie kahe kedagi milline õndsus, istuda täielikus rahus, summutatud sammal rohelises vaikuses. Me jõime väikeste lonksudena kohvi, et ühestainsast tassist pikemaks istumiseks jätkuks. Kui teil poleks näitleja, kes te siis oleksite tahtnud olla, kui ma poleks näitleja? Ei tea, võib-olla jällegi näitleja. Aga võib-olla ka, et kunstiajaloolane missugune puh, renessanss, miks see? Ja mitte mõni teine aeg? Laske ma mõtlen, see on ehk kõige vähem vägistatud nõmeduse, meelevallale allunud kunst. Hoolsasti ja teil ei tulnud vist meelde nõudmised Michelangelo üle. Et ta parandaks maailma loomist Sixtuse kabelis ja maaliks prohvetid ja noormehed pükstesse ning kataksibillid. Mäletate. No see näitab vaid, kui kombekad maailma parandajad elasid juba tol ajal oli mõnus lobiseda. Mis on? Mulle tundus, et nägin uksel Märteni. Aga ma eksisin, see ei olnud tema kõhn, kange ja väga hea. Konstantin pakkus itaalia sigarette. Teist korda ma neid ei tahtnud. Aitäh. Ma ei võta. Konstantin vajus rohelise tugitoolisügavusse nagu samblasse. Meeldib teile, Itaalia. Mulle meeldib nii ilusat maad ei ole ma veel näinud ühestki rongiga bussiaknast välja vaadates. See, mis Itaalias ei pruugi meeldida, seda pole neil ette nähtudki näha. Nõnda on see igal maal, mitte ainult Itaalias. Ma ei tunne siin ühtegi inimest. Aga kui tunnekski mõnda, siis pole need veel rahvas. Ja kui mulle itaallased tervikuna meeldivad, siis ei tunne ma neid üksikult. Ometi on mul õigus olla vaimustatud selle maa loodud kordumatuist väärtustest, mis on teinud kogu maailma heledaks. Kui riis on lõppenud, küsige mult seda uuesti. Ta nõustus, et oli küsimuse kätte rutanud. Saskia kui üks tuttav tuli Prantsusmaa reisilt kirjeldas seda Ulkaid, pühkime kaste, viirustusliku viletsust. Minu ema. Ta on 82 aastane vana naine. Ta loeb palju ja prillideta. Mu ema pani ajalehe käest, vaatas mulle otsa ja küsis. Kostja, ütle, milleks tal oli vaja sõita Prantsusmaale, et vaadata, pühkime kastidesse. Arvan sama, mis teie ema. Maailma ei saa nii lihtsalt ära seletada. Muidu võib juhtuda, et meie noor inimene, kes välisriigis ei satugi, talle kirjeldatud viletsust ja otsa hakkab, arvame, et tal on kapitalismi kohta puru silma aetud. Inimesed peavad iseseisvalt juurdlema, et nende veendumusi poleks võimalik ümber lükata. Ja nõmedus pole üldse naljakas. Meie ühiskonnas on see väga ohtlik, sest rumalusele on liiga suur sõnaõigus. Kontrasti kõik reljeefsemaks, laususin lepitavalt, tõstsin tassi huultele viimast tilka kohvi kätte saada. Saskia, ma keristan välja klaasi konjakit, olete nõus? Teie minule, mina teile ainult sel juhul. Väiksem Konstantin tellis kummalegi konjakit. Õmblil lõpsi, poeg kuulama 17 noor vihane mees nagu kõik. Ja ei, mul ei ole poisi eest teistsuguseid seletusi kui iseenda ees. Palju sellest, mis meie oleme ehitanud ei ole nendele enam vastuvõetav. On see paha? Mispärast elu Eiede võiks muidu, nii arvavad teie lapsed. Minu tütar ja naine surid Leningradi. Kaadis Konstantin kahjuks ei ole generatsioonide vahe siiski ainult bioloogiline meistrit, kulustub evalvatsioon. Väärtused on löönud kõikuma halastamatult. Konstantini nägu ütles, kes on süüdi? Minuealine muusikainimene jutustas kordama nooruki ja elamustest, mis ta sai JeanCristophe'i lugedes. See oli teda minestuseni vapustanud. Mul tuli see meelde, kui keegi noor helilooja hiljuti ütles, et ta pole jaburamaid raamatut, kui see lugenud. Minuealised ammendavad kolagronioonist rõõmu. Aga noor, väga haritud prantslane, kellega tutvusin, nimetas seda kõige pseudoprantsuslikumaks ja sulepeast välja imetud raamatuks mis võib meeldida ainult neile, kes Prantsusmaad ja tema rahvast ei tunne. Ja veel kostja, veel mingi uus maailm. Räägitakse, et meie ei mõistvat, seda, on märkamatult sündinud meie ümber see peabki olema. Aga ma usun vahel, et ajalugu areneb tõepoolest spiraalina. Kõik kordub ainult kõrgemal astmel. Ma ei teadnud, kuidas õitsevad ja lõhnavad apelsinipuud. Nüüd, kus ma tean, ei oskaks ma seda lõhna seletada. See on minuga, on hea ja vaevab mind. Kui ma itaalia taevasse vaatan, arvan tundvat seda lõhna ja rongiga sõites läbi rohelise maa ja sellest maast mõteldes. Võin ütelda mitut mõtet. Ühel samal ajal mõtlesin Märtini eilsele küsimusele, kui me geenoas hulkusime, mida sa tahad endale osta? Midagi arvasin niisama laristada. Kui raha üle jääb, ostan endale roosiga kübara. Nägin üht niisuguste Orly lennuväljal Pariisis, miljonär daami peas. Talle sobis. Minule peaks ka hakkama. Väike valge õlgkübar suure punase roosiga kuklas võib-olla vanema seda kordagi pähe. Aga mulle pakub lõbu teada, et mul selline asi on olemas. Juhtub väga harva, kui ma mõnda asja tahan. Pärast seda olin hull värvide järele. Igatsesin rumalat roosat ja puhast taevasinist. Vajasin neid nagu toitu. Värvide ahnus oli muus otsekui vitamiinide puudus. Ma mõistan väga hästi tolle lehma assotsiatsioone, kes sõja külmal talvel olla Venemaal kinni pistnud nööril rippuva rohelise pri. Sass ütles, märkan hellalt nagu vanast. Ma tulen sinuga kaasa, kui sa seda kübarat lähed ostma. Ma uurisin, kas ta ei naeramiini. Mitte sugugi mullansamropotid, selli mõistev suhtumine naistesse. Tema kujutas isegi paradiisis naisingleid uhkete kübaratega peas. Mul on vaja ühte Vatikani liiri, milleks pojale ta palus tuua. Konstantinil surid naine ja tütar Leningradi blokaadist. Minu ja Märten Ella Ps oleks praegu 24 aastane. Ta sündis seitsme kuusena. Esimesel jõulupühal. Meile näidati Campos Antot püha välja sammaskäiguga piiratud kalmistud geenoas. Seal seisis kilomeetrite viisi selle ilma vägevate valgest marmorist jäljendeid. Elusuurusi loomutruusid. Ootasin kannatlikult võimalust, et üksi jääda kivist härraga, kes kandis põskhabet ja sabakuube ning hoidis näpus torukübarat. Astusin tema ette, sirutasin välja käe, et puudutada kurval näol pisarad. Polnud oma elus veel kunagi näinud ega puudutanud ühtki kivist pisarat. See ei läinud minu sõrme all soojaks ega hakanud veerema. Ja inglile, kes hoidis viimsepäevapasunat suu ees, ütlesin, ma. Oled hiljaks jäänud. Kas sa siis tõesti märganud, millal sa oleksid pidanud juba puhma? Aga ma ei jõudnud enam midagi öelda teistele õilsate nägudega kividele, sest kirjanik meile lähenes. Ma arvasin tal lipsust ära ja hakkasin tema kõrval sammuma ikka edasi mööda loomud ruuduse, kalmistut. Kas te olete kunagi krematooriumi näinud? Ükskord minaga sees ma ei käinud. D käinud sees? Seal mängib väike palgatud orkester. Ma küsisin, öelge, kas neil masendus peale ei tule siin päevast päeva mängida? Ei, vastas mulle keegi, kes teadis. Nad on pimedad, neid tuuakse oma tööpostile hommikul ja viiakse iga päeva lõpul jälle tagasi. Seda muusikat võib ju surnutele ka lindi pealt mängida. Hüüdsin võit muidugi. Aga elavad, tahavad süüa, öeldi mulle. Teie ei näinud neid. Ei. Ma nägin väljasenud korstnast suitsu tõusmas. Käisin piki kiviseinu, kuhu urnid on müüritud. Ühele tahvlile oli kirjutatud tsirkuseartist Tseesi ning teisele ustav ametiühingu liige sellest ja sellest ajast peale. Ei ole vist mõtet seda galeriid mööda enam edasi minna. Ma tundsin teid lipsustena, see rippus Märtini toas tugitoolil. Unustasin omanikud koju. Selle röögatuse ostsin Torinust, kodus viskan minema. Lips poob mind kilpnääre, jooge salvei teed. Üks mu tuttav sai terveks ja. Kas te arvate, et ainult flix on see, mis inimest kägistab? Vaadake seda meest. Ta on valanud kivi pisara. Te ütlesite, salvei teed, tuleb juua. Olime tagasi torukübaraga kurva härra juures. Kas te ostsite Campo Santo väravas mälestuseks brošüüri? See kalmistu jääb mulle nii samaga meelde. Palava päikese käes lagedal lihtsatele määratud väljal kaevasid töömehed asjalikult haudu üles ja eraldasid mullahunnikutest luid ja kirstulaudu. Osal väljal oli maapind juba tasandatud uuteks matmisteks. Osa kalmistut alles lammutati. Üleni mustas naised kohmitsesid haudade ümber. Perekonnaliikmed olid tulnud, et siit koju viiev viimse mälestusena nimeplaadi, õli, lambikese ja vahast roosikrantsi. Mul ei jäänud meelde, kui palju aega lubab Campo Santo seadus selle väljamullal rahus olla. Kolm või neli aastat. Igatahes seni, kuni liha luude küljest ära laguneb. Kusagil siin Portochinos mägede, roheliste seinte vahel, kus majade lävend on peaaegu meres, kõneles salatustra. Inimesed ise on soetanud endale kõik hea ja kurja. Neil pole suuremat võimu maa peal kui hea ja kuris. Melonkisime karjas mööda Porto Fino väheseid tänavaid ja sattusime ikka jälle vee äärde ja valged purjekad muudkui ootasid üksisilmi ja ootasid ega läinud merele. Oli nii hääletult palav ning ma võtsin kaelast klaassilmadega naarits, pistsin ta käekotti. Inimesed arvatavasti tahtsid istuda majade vahel õhutus, merekäärus ja tugeva kala lõhna käes, imeda kõrre läbi mahlu. Ühe poisikese juures seisis koormaid rakendatud hobueesel. Paljud hõikasid üksteisele, vaadake seal ning tahtsid end temaga pildistada. Seejärel me istusime bussi ja sõitsime edasi räpallusse. Ja ometi oli see sõit unenäoline, mille tippudes seisid üksikud kõrged piinijad ja kübresside põuest lendasid sisse ja välja laululinnud. Ning meri ja taevas olid nii sinised, kui see üldse võimalik on. Märten istus mu kõrval bussis Santa Maria rikast peale. On see midagi huvitavat, mida sa mõtled? Ma ei mõtle, ma lihtsalt kordasin. Bennissima peni, issi. Märten võttis mu käe ja hoidis seda oma peos. Balloni. Süda rabeles kinni Priit vägedusega ja ma ei teadnud, kas ma tahan seda või ei taha. Ta mu kätt hoiab. Ei, ma ei mäleta ka, et oleksin sel ajal veel midagi vaadanud või näinud enda ümber. Mul hakkas kuum sellest, et Märtin ei teadnud midagi meie lapsest. Lõpuks tundsin veel ainult väljakannatamatult piina ja vajadust suitsetada. Eksai evakueerunud. Mu ema ei tahtnud. Mu ema ütles. Kui kõik ära lähevad, siis on see eikellegimaa ja ükskõik kes võtab ta ära. Rahvas peab jääma oma maa peale, ainult siis on ta rahvas. Ja ainult siis on ka neil, kes ära lähevad. Maa, kuhu tagasi tulla. Ei maksa sellele mõtelda. Teda ei ole enam. Meid toodi Rapallur ranna puiesteel, et võiksime siin jalutada. Me jalutasime neljakesi, Märten meiler ja Konstantin. Ära suitseta, nii palju. Mõtlesin käekotis naarits ja panin kaela, kuuled, Saskia, kuul ärases, suitseta, mobilvistandeid palmi all. Ristorante teatratooriad olid rahvast täis ilusat pikkade naeltega, naised istusid näoga mere poole ja igaüks neist tuli vaatamise väärt. Selle luksuse paraad, ehkki Ricardo ennist kinnitas, et hooaeg ei olnud veel alanud seega siis ükski neist ilusatest naistest polnud veel see, et tõeline seltskonnaõisteooriad Ellazassi eta. Me leidsime lihtsamad ratoorio oma taskule kohase ja läbisime pudeligiantirossat. Ma uurisin naiste riietust. Febroonia küsis hommikul, miks ma kogu aeg ühte ja sama kleiti kannan ja kas see mind ennast ei tüüta. Vastasin, et mul on kaasas ka kokteilkleit, aga seda pole põhjust olnud. Selga panna. Räägitakse, meie näitlejannad ei oska riides käia, neil on halb maitsevennad, on lohakad ja oma välimuse suhtes ükskõiksed. Ma kannan valmisriideid, poleks õmblejate vahet käimist, ostan, mis parajasti saada on ja panen selga teadmisega, et teine, kolmas, neljas tuleb vastu samasuguses, mis parata. Asi ei seisa sugugi rahas. Mehed maitsvlesid veini. Neiler vaatas järele ilusale helesiniste juustega naisele. Vähi aatomi sajand. Ja ikkagi kahvatub ta ilu kahtlasega võrreldes. Mandril on taevasinised, põsed, veripunane, nina, sidrunikollased, vurrud ja habe ning tema tuhara muhud oma osalt sinised ja osalt punased. Liiga nõudlik meie naised, püüame ju küll. Vein oli lõdvestunud krampi, mis salvas mind bussist. Siit ei oleks tahtnudki niipea lahkuda. Kuid Me võisime olla ainult 40 minutit. Märten polnud veel sõnagi lausunud. Konstantin veeretas klaasi sõrmede vahel. Jutt ei edenenud keegi viitsinud end pingutada. Päev oli meisse liiga kirjud muljed jätnud. Ainsatki mõtet ei tulnud pähe. Siis küsis Konstantin meilerilt, kas ta tööga usub, et palm pildi peale mahtus. Ja geenvasse tagasi jõudes ei mõistnud enam keelgi. Miks meid kõiki ohjeldamatult naerma ajas. Hotelli liftis ütlesin Martinile, et mind vapustasid Campo Santo üles kaevatud hauad. Ta vastas, et teab maailmast palju koledamaid asju. Ja et alles soojade laipade tükeldamine jaa, ahjudes toppimine on ka küllaltki ebameeldiv. See oli katkend minu pooleliolevast romaanist võima Veera. Turismireisil mööda ilusat kevadist Itaaliat saavad kokku inimesed, kellel on üksteisele mõndagi öelda. Näitleja Saskia, tema noorpõlve armastus Märten, keda ta jõudnud puhnwallist tagasi oodata. Kirjanik meile ja antiikkirjanduse, professor Konstantin, see tahab olla armastusromaan romaan inimese kevadest. Ehkki kõik nad minu armsad selles raamatus on juba üle 40 aasta vanad, ent armastus ei ole ju aastatega üleminev nähtus ja inimtunnetel ei olegi ju vanust. Kõigi kaunimalt kujutas kevadet Itaalia renessansi suurmeister, botitšelli ja tema maali nimelaborina Veera kannab ka minul oman kunagi missikoolipõlves kehastasse maal minu jaoks igavest iluideaali. Rohkem ei tahakski ma sel korral midagi juurde lisada, kui vahest ehk seda, et inimene otsib kogu oma elu jooksul oma iluideaali.