Berta press, laste ristikäik 1939. Aastal 39 Poolas vihane lahing käis Lätis, külad ja linnad suitsevaid varemeid täis. Õed, vendadest ilma jäid sõjas, naistel mehed, seal otsa said. Lapsed, tule rusude keskel, ei leidnud vanemaid. Poolast midagi enam ei tulnud, ei kirju, ei lehti, ei muud. Aga ida pool kummalist lugu kõneleb rahvasuu. Lund linnale langes ja teedele puid painutas lumekaal, kui jutt käis, et laste ristiretk on alanud Poolamaal. Seal hulkusid näljased lapsed salgas mööda teid ja varemeis küladest juurde, tulite Eisi näljaseid, nüüd vaevasid sõda ja lahingud, tule möllud ja kanonaad tahtsid pääseda selle käest ja leida rahumaad oma väikene juht, neil oli need minema seadisse. Aga tal oli raske mure. Talle teada ei olnud tee nelja-aastast seal 10 aastane, viis kõiges emalik kolida, laad, ta andis teisele, kõik, mida võis, polnud anda tal rahumaad. Seal marssis ühes väike juut sametist lapsekraega tema kodus kõige valgemad saia, sõi aga tubliks ei kaua aega. Kõhn hallis kuues pois, seal käis väljaspool teiste raudu ja kandis eneses hirmsat süüd. Natsi saatkond oli ta kodu. Oli seal, nende seas ka üks muusikamees, see leidis trummi põlenud poest ja tohtis seda kanda. Aga lüüa seda ei tohtinud, see võis nad ära anda. Ja oli seal koer kinni püütud, et süüa teda ja sööjana kaasa võetud, sest keegi ei raatsinud seda. Ja oli seal kool ja kurje väike koolmeister ka ja üks koolipoiss puruks lastud tanki peal õppis kirjutama ära. Ah, neil toimus ka kontsert, üks trummi lüüa sai loa, sest keegi ei kuulnud seda mühaval talvisel joale. Nii oli seal ka üks armastus, poiss 15 tüdruk, 13 pea kuskil suletud õuel tüdruk kammis, poisipead ei saanud kesta, armastus. Külm hinge võttis tal. Kuidas peaksid puukesed õitsema nii rõhuva lume all. Neil olid ka matused. Sametkraega poisina mõtlesid kaks sakslast ja kaks poolakat, ta külmunud mullaga katsid katoliiklane nats ja protestan, panid mulda, nagu komme on. Ja lõpuks rääkis üks väikene kommunist sellest, et elavail homme on. Nii, oli neil usku ja lootust, aga puudus liha ja leib. Ärge laitke, kui mõni neist varastas sealt, kus sooja ei lastud neid. Ja ärge laikega kehva meest, kes neid lauda ei kutsunud teelt poolesaja jaoks tarvis on jahu, mitte ohvrimeelt kui leitakse kaks või isegi kolm ei majade suletuks. Aga kui neid nõnda palju on, pannakse kinni uks. Ühest rusudeks lastud talust jahu, nad leidsid siis 11 aastane laps põlle ees küpsetest tundiviis. Tainas oli neil hästi sõtkutud. Tulepuuks tõi nad viimse kui teiba. Aga leib ei kerkinud ometi. Nad ei osanud teha. Leib. Nad liikusid peamiselt lõunasse, lõuna on seal, kus kell 12 seisab päike. Ja tähist neil polnud. Teist võsast haavatud sõduri leidsid nad küll, kelle otsesel leiaks teda seitse päeva, nad põetasid etateet neile juhataks. Se ütles palavik silmades, siis te siht on veel korra. Aga seitsmendal päeval surida temagi maetud sai. Seal leidus küll teeviitasid, kuigi hangest nüüd kaebama pidi. Aga teed need ei näidanud, vaid olid köik pööratud valepidi. See polnud halvaks naljaks, nii, vaid sõda oli nõnda nõudnud. Ja kui nad ka otsisid, pilgorid, nad leida seda ei jõudnud. Nad seisid oma juhi ümber tuisu hammusse vaatesse ja viipas väikese käega ja ütles, seal peab olema tee. Kord öösel nägin lõket hoidusid selle eest kord mürises mööda kolm tanki, seal olid inimesed sees. Kord sattus nende teele linn või suurem asula, mingi, siis liikusid nad ainult öösiti läksid kaugelt ringi kus kordoli tagu poolama keskhange tuisanud. Teid läksid need 55 ja seal viimati nähti neid. Kui ma suletud silmi vaatan lume tühjusesse suurde, näen eteen ühe rusudest talumman teise rusude juurde nende kohal ülal keset pilvi, naerma laste otsatumat, rodu raskel rännul vastu külmi tuuli, pole sihti neil ja pole kodu, otsivad nad maad, mis sõjatulekahjudes ei kumaks nagu see, kust nemad tulid ning salong saab tohutumaks. Ja nad polegi needsamad. Seal on veel keskööd ja hägu, miljon prantsuse, hispaania ja hiina lapse nägu. Püüti kinnipeni. Ta tuli vist kaugelt, kuid kaelastal papist tahtlike rikkusseni. Seal seisis. Palume appi, teed me enam ei tea, meid on 55 koer kohale, tooteid pea, ainult talle on teada paik, kui teil tulla on raske, ajage ta ära, ärge ta peale laske. Laps oli kirjutanud need read. Külas loeti neid tuisu käes väljas. Sellest poolteist aastat möödas on. Koer oli poolsurnud näljast.