Kuristiku serval kitsal lookleb läikiv asfaltmadu ees on kuulus kuurort, ritsa all on kaelamurdev kadu. Lõunamaine loodus lausa pillajana paiskab pilte. Aga kiirus, ütlen ausalt, 40 kilti. Buss, kui lennuk langeb kurvi, Palmi käharate varjust õrnal rippuv sillal turnimlejad vaimus. Karjub autojuht musta kunstnik ilmselt rabada, meid tahab, naerab keerutades vuntsi. Vahibuljelda. Daamidele pungitab ta deemonliku silmamune, röörleb lausa hundirattaid nagu akrobaat unelm. Äkki pidurite krigin põrutusest, ootamatust võõras kuklas, ninapidi ootan iseenda, mahtusid alles autojuhi vandeist, avan silmad. Piilun Kissis. Armsad sõbrad, andke andeks, hing on jäänud sisse. Aga tee peal seisab ees meil igaks Rembuks valmis. Täitsa tüüpiline eesel. Kui krelloori valmist kõrvu hoiab iseteadvus koormaks mandariinid, heida karda liiklusseadust ega kas satiiriperre meestena käpparkis sikutab nüüd sabast. Eesel seisab, jalad harkis teele, eanna vabaks. Autojuht läks omasoodu, tõstab jõuga visalt, eesel keskelt kaardu, kooldub jõledasti kisa. Püüdsime siis ühistööna kollektiivselt süles, eesel taipas, hakkas lööma, eest ja tagant üles. Mõtlesin. Kui õige prooviks, tunnen ma ju Eestist omaenda koduhoovist mõnudki taolist eeslit, kes, kui mõttega on pistmist kapja peale, pressib kohta, soojendab tee peal risti kinni, peab progressi. Lähenenud kikivarvul kummardunud ja lausunud. Teidrist tülitasid parmud, ka kõrgeausus, taolist eeslit tuleb veenda võimalikult tasel kraavi põhjas. Lugu Peeter leidub pehmemas. Eesel põrnitses must mööda kahtlustavalt, küsis, kes seal kraavis mind ei lööda ja kas koht on püsiv. Ei, teil lööda vähe tööd ja saate prisket palka. Eesel kähku kraavi, rööpas põllud tarvis malka.