Aktid näitavad aktid kõnelevad alati iseenda eest. See lugu juhtus säratovis, võisin Pirskis. Ühesõnaga kusagilt Turkestani kandis linnateatris. Selles linnateatris mängiti ooperit peale näitlejate tähelepanu. 1923. aastal, kui kogu teatrit üldises grupis pildile jäädvustati surutise Montöör kuhugi ääre peal, et tehniline personal keskpaika tugitoolile aga pandi istuma. Tenor. Siis aga juhtus sedamoodi, ütleme täna mängitakse Ruslan ja Ljudmilla Glinka muusika. Dirigent maestro Katzmann. Veerand minutit enne kaheksat ilmuvad selle Montööri juurde kaks tuttavat preilit hulgas oli neid varem kutsunud või tulid disemine võta kinni. Ilmuvad need kaks preilit, flirdivad meeletult ja ülepea paluvad ennast paigutada, istuma üldkasutatavasse saali etendust vaatama. Montöör vastu, jumaluke, preili, miks see otsekohe kombineerindele paar piletit ise muidugimõista juhataja juurde. Juhataja vastab, täna on puhkepäev, rahvast hullupööra, iga tool seisab arvele. Ei saa. Et sedamoodi, no siis ma mängu kaasa idee, ütleb Montöör ei hakka ühesõnaga teie toodangut valgustama. Mängige ilma minuta, siis saab näha, kes meist tähtsam nina on, keda võib keskpaika tugitooli istuma sättida ja keda külje pealt üles võtta, nii et pole fookuses. Läks putkasse tagasi lülitas kogu teatris valguse välja, keeras putka ukse kõvasti lukku ja istus muutkui flirtis plikadega. Nüüd tekkis muidugi täielik tohuvapohu juhataja budis ringi. Publik möirgas kassiir kriiskas hirmus pimedas rahast ilma jääda. Ooperi peadenoraga vander, kellel oli alati harjumuseks lasta ennast pildistada keskpaigas ilmus direktsiooni palged ja ütles oma tenori häälega. Ma keeldun Pimedas tenorit laulma, sest kuna on pime, siis malakun mulle mu hääl, kallim, lasse tee. Monter laulab. Mille peale Montöör vastase ärgu laulgu, jah, pole tarviski tuuma mõtleb, et kui on tenor, siis valgusta ühte lugu, ainult teda põle nüüdsel ajal tenorid enam ühtegi siin muidugimõista lõimunud pöörete nurite suhtes viltu. Äkki ilmus juhataja platsi, no kus need kaks kuradima plikat on nende pärast kogu asi untsu minna. Tooge nad siia, ma panen nad kuhugi istuma. Montöör vastab, siin need plikad ongi, palun väga. Ainult et mitte nende, vaid minu pärast võib kogu asi untsu minna. Otsekohe annan valgust, printsipiaalselt pole mulle energiast kahju. Selsamal silmapilgul tekkide valgeks. Ise ütles, hakake pihta. Nüüd pandi muidugi plikad istuma silmapaistvale kohale ja etendus võis alata. Otsustage siis ise, kumb on tähtsam selles keerukas teatrimehhanismis. Muidugi, kui asju ilma ägeduseta kaaluda, siis on tenoril samuti teatri seisukohast teatavaid väärtusi mõnes ooperis, kuhu neid tuldud temata toime. Aga ka ilma Montöörita pole teatrilaval elu. Nii et nad mõlemad kujutavad endast võrdselt hinnatavaid väärtusi ja pole siin midagi praalidelt nähm, mina olen tenor. Ei maksa vältida sõbra mehelikke suhteid ega uduselt ülesvõte, nõnda et pole fookuses.