Pildikene Peipsi rannalt, see oli sel kõrralgu ordi annus naisvett. Mina olen päris vaesekene aju panniscenna kirjaselts ja karjal käisin. Ja siis vaadiku mulle esimesed püksid, saed. See oli pärast viimesid suvistepühi, mõnikord õõtsilgi õlin. Seakarjal käisime kõiku lapaasikesele tütrukesed, ühel kool, kus meil, et väljad just järve jäärenullid, hüve oli suaja päevage vedesiden lobistajate. Mõnikord saatkonniskiselt Koerused ära tehtud, Messvil kesk ei olnud nähtudega kuulnud. Karjusse joasepp, see liike siberis, koer Lähme sõitu mara kirjooriku seljanguobese seljal, Mukuseda deme Salliku keskidelt, karjus Joosepi sütel. Tema ise ise, Madis oli enne vanas kirikuküla karjus olnud, kust, kui asi, nimi, jää Madis õlut õelegi, Äärulised käega mees, ta mõistnud ussisõnu. Ja ega ükski hunt ei ole tõstnud deme karja tulla, ega seda lammast puutu, kellele tema sõnu oli lugenud. Tedreküla ja punnik võre, karjused lassid siis ka maksuJamiele hüvedes enesekarjale sõnu lugeda. See oligi jah, õige küll, seal kõrralgu ordi annus naisvõt ja parajas järves rääbis püüeti. Meie küla lapsed, distsime suure kiviotsal Mess vil kalevipoeg olla visanud Kodavere kirikute jõllud. Kivi oli ülevas otsaski, Ääroline, järjääroline juskui, käänetud trepp. Mihkli petukes oma peksa oli saanud õtsa jazz, kelle tädi ühe silmaga kuusiku väike Leku, kes käikeseda särgi Kädisse sisse tõmbas karjusse Joosep ja vill mitmed küla puhasidki sele tütrukesed. Kus nagu duaali moodu, Israeli hakkas seal juskui köster lugeja määraegreeseisas keegi lugeja kedagi ajaga koera sõnu vil minevauasse Õppas, eme temale meiereis õpetus v ärme aga siis õliu aabits, ei jääkude ära kadunu joasepessontastigi selges sõsarmanni Zuzu veel praegugi, et Huaaritsa kadumisega õige lugu oli. Kua kuulud lubjajazz ise oma kõrvaga, kui Joosep öelnud, kui mul seda Huaalitsed Verem ei oles. Mille on jaagu pulmas? Õhkas kuusiku väikile kõrgemale, kivi otsa minna. Seal Polmandis ära, jõle kedagi ütelnud petuvaata, kui sa kõrra must vetes. Vot kus on ilusad majad, mina pulma ei tahagi ütelda beto, aga täna oli selle selle lühedes vaenud, et isest maha edastnud jääde. Tädi öelnud meie emale Buapsi Mihkel, temale kössi oli lubanud tulla São ütel Märdimann. Tema oli kõrre kuulugu õpetaja köögi tülitseda. Modi saksa soov oli öelnud ja tamme võtnud, nõus. Niimoodi saksa madu soo öelda. Pulmalised tulid heegeldigidele, raadio ütel Joosep mjaa sõidan neile Orituga, ratsaVassa. Ärä sai ende kukkudes jää sellest maha, ütel betosoad haiged aga Joosep Pespo tähelegi ja naks jälle oma tempo tegema. Kõrraga lasti pulmalistest Mettur Volmrid lahti, lõigati haav ei tulepaiga. Äi tuleb urrik ehmetes ja pistku kuul jooskma juba natukese moa peal ukse Joosep maha ja sai niiske matsu. Mats oli ise pist rüütmegu ela ees. Kõrrega case Niske piksel Laksakett moa võrri ja selle brannakse kangesti paukuma. Välku lööb meie vihima valama, meie tahtsime teeks suure kivi kõrvale varju joosta, kui kõrraga välkkivi peale leib ja kivipurus jahus katki läks. See oli kõigi Läänemerre ehmetanud ta poni käedrissi. Lubane Mill mängib koerust teha, kuda viil ele, meie ei kurja vandu emme voki Paalu katki lõigata ei, ise kirve säre nügib, ei Reali asjanaga edes ära tõmmata. Kõigepealt lubas ta aabitsaaeda rästes Äradoada.