Uno Laht vestlus rahvustervikust. Akad, Bei, seltsimees pruutus, võtke vastu satiiriku tervitus. Kuulsin, et vannute rahvale truudust vastaselt vestleme rahvust tervikust. Nii et eestlane olen ja eestlaseks jään. Praegu pruutus väga. See on äärmiselt meeldiv, liigutav, eks, et me mõlemad peame end eestlaseks ainult. Vanaisaga teisega juhtus nii Lätist naise tõi magus pat. Aga üldiselt olen ma maarahva tõust soome-ugri Virtsu, Viljandi segu. Seda igaüks märkab mu vaimujõust, mis nii aeglaselt võtab vedu. Näiteks ei suuda ma tänini taibata, mida te taotlete, seltsimees pruutes rahvast kui tervikut, soovitaja aidata. Kus on see tervik ja kestada, puutus kalevipoeg suves sarvikut, serviti selges ott sirgelt serviti lüüa, aga rahvast kui tervikut vaadelda, terviti. Kirvega kurge ei püüa. Tuleks väljade, mõtelge, milline lops. Ühe pulga peal tunneksid ennast üks endine kulak ja üks endine Pops, kes jäidki vaid piimavennaks. Ühest lisast elu hakkas neil maitsema solidaarse heina limpsasid huuli. Pärast piimarent peremees oma kaitsjana saatis Popsile kuklasse kooli. Üks neist külastas kaua küll Siberi maad teise hauaks jäi Ussisoo Pervik. Lööge või maha, ma aru ei saa, kumb nendest on rahvuslik tervik. Ah siis möllas sõda ja terror ja hirm, vere tasub klassivahede klikid. Teine näib, sotsialism on vist võluv sirm, tõmbadeedeehaap, tsirkusetrikid kohe vürtspoodnik unustab natsitud poe, olles rahva ühisest hõimust jõululaupäeva hommikul, lastele loeb juhtkirjatöörahva võimust. Nii lihtsalt need asjad ei muutu. Maailm tulvil alalist liikumist, mateeria liikumist, peegeldab teadvus. Ent mis peegeldaks teadvuse kiikumist? Pole niisugust looduse seadust. Mõne rahvuslust rahustab ümarduv kõht, mugav korteri hoolitsev naine, teise rahvuse tunne on hõre, kui õhk helesiniselt ebamaine. Aga kolmandal unenäos viirastus Budapestlikult verine piirasus unes veoautol, püstoli sai Viru vaadiski, rahvuslik piiratus ajas vahtu kui lahtust okay. Vaatad, koolipoiss viisakas välja, näeb, ei lõhu pükse ja aknaruute Altkettale, vaid füürer ja vabad käed kukubki saama, peksa juute. Ja veel kujutleb puhtaimat vabadust. Puusanõks on rock n rollist. Ega rahvus kui tervik meil, vabandust, koosneme tosinast lollist. Meil ju tuhandeid noori on vägagi häid elu nende käes edasi lähe. Igas peres on värdjaid ja selgeid päid, see on rohkem kui rahvuslik nähe. Õige seltsimees pruutus nimelt just kõige tähtsam on rahvuslik uhkus. Kui sa kannad kord eestlase nimetust radagane, mis ka ei juhtuks nägime hiljuti vussis ühtseegakest. Tühiasi. Nüüd pidage meeles. Kaks pesueht eestlasest Eilekest sõimas teineteist puuvene keeles. Ruumipuudusest nakatatud mõnele teate, säärane rahvuslik maru. Lõpuks taipasid mõlemad kõnele eesti keelt, siis isegi aru. Bussis tasuta naerda sai inimmurd, naiste piinlikult venisid ninad. Aga mul hakkas teate, miks natuke kurb. Oh, kui näiteks neid kinolinal agiteeriks neid olete koomiku paar, tulge, filmime, korralik tasu, kuid nad keeldusid kindlasti asi klaar. Ja kui nõustuksid, poleks neist kasu. Nende sõim tuleks stuudios hädiselt, juhtum hele valgus. Pine. Meie ühine elu ei ole nii tuhm, et see pilt paistaks, tüüpiline. Bussib tõesti meil pungil on rongid ka, majata pole kummipallid. Vahel tunnetad ribikondiga, kuidas kasvab meie kodulinn tallinna oma kitsaid ja auklikke kõnniteid, nagu peremees, hindan ja kirun. Ent ei vahetaks iialgi laia prodedeid sinu vastu. Mu väikene viru, ammuigate roosakat värvi jutt, minutaoline kummardab Moskvat. Teate vene rahvast kui tervikut, mina samuti kiita ei oska. Ent ühte patta lubama toppida huligaani ja Venemaad. Vene rahvas ei ähvarda kloppida. Vene rahvus ei ütle, tsuh naa. Seda sõna ei leiaks tee, lisan ka sõnaraamatu ühestki lõigust. Lenin kriipsutasin läbi, kui visandas Eesti enesemääramisõigust. Majakovski tõmbas neid maha veel ahaalitats hääbid, šiiidid kaotab vankad ka eestlaste kõnekeel. Kuigi sõnumil vähem on niigi. Nendite mõnede eestlaste jutt kõlab ikka aktsendiga pooleks. Ma ei kirjuta hääldamise õpikut, jätke see nende eneste hooleks, kui ehk teiegi keel tunduks kangena, eks õppige, oleks mu palve. Teie taoline Brutus hangeldab rahvustundega, see on halvem. Mõistan teid, tean peas seda muusikat, pätsu, Ellordi, Evanni. Ah et eestlased matki ku Gruusiat, kus rohkem on julgust ja jonni. Mis on gruusia, kas taevani kõrguvad mäed, jaherroiline Rustaveeli või ehk Tallinna turu peal tihti näetjate, säärane karvane veli. Kumb gruusia on ideaalide pant, mis teie fantaasias kehtib? Näete, olete rahvuslik spekulant, müüge edasi loorberilehti. Mina Moskva ees põrmu sõi, püherdada ega soovita seda ka teile. Mind kui inimest Moskvaga ühendab ustavus komparteile. See linn pole minu jaoks festival ei metroo ega aguli praegu. Ta on lipp, millest maailmakapital, kuidas kangutaks, ei saa jagu. Hea on temaga raskusi jagada. Hea on kuuluda kindlasse liitu. Ja kui härrade käest saame pragada, võtan seda kui moskvakiitu. Nii et eestlane olen ja eestlaseks jään. Braavo, pruutus väga atilist. Soovite kuulda ja ruttu, eks. Miks nimelt ma hüüan teid põrutuseks? Ei, teie ei puutunud see sari koos nutsime siis, kui ta suri. Alles pärast septembripleenumil peas möllatel suri Murry, et paluge andeks kõik patud ja kõik, mis tehtud on, vildak, rumal. Mingi udune demagoogia. Nüüd on teie uus ebajumal. Algab intelligent üle ärkamise aeg sotsialistlikes raamides üksnes osa võtavad need, kel on silmadel kaed ja ka need, kel on jänesed pükstes. Mina lubage loobumisest kahtlasest aust. Ärge pidage ennastki lööduks. Vaimutoitu jätkub teie jaoks üksnes leivast, ei saadud söönuks. Aga kopitanud kirstust ei kogume teie kõikide eestlaste uhkust. Julgelt kiidame oma nõukogude rahvaste sõpruse puhtust. Ja kui otsivaid südameid leidis mu laul teadke võideldes sõpruse eest just Me hoiame rahva kui terviku au. Eesti töörahva ainukest eestlast.