Oskar Luts Sirgasime omade uuem teekond. Näe, veereb Tõnissegi ajalehte need Tartus tänavu jällegi näitus. Äi Saamuel, Pliuhkam, ahjude kant voodist, karged Joaco küündidele näitusele asutama, koegi, manitseb vana perenaine roosi köögist pliidi juures. Nüüd näitused. Laulupeod on juba nii laps teinud, et päris hirm tuleb peale, kui selliseid asja kuuled. Näitus on, mis seal peab olema. Nii ütlegi, näitusele raku ninasse karva, püharistike uhke proosi juba hakkavad jälle peale. Samas tuleb eeskambris noor perenaine, Liisbet küsib, millest on jutt ja üheskoos tehaksegi otseseks näitusele minna ainult Ärguumi mehed jälle, nii nagu läinud aastal. Seekord sõidetakse Äripäeval noosis, poed lahti, saab ühtteist osta. Janielasi sõidavad kolmekesi Pliuhkam ise. Väimeespoeg Sägi ja Norberenell Liisbet. Vana perenaine Roosi jääb koduhoidjaks. Liisbet istub nagu kahe käsigranaadi vahel kaitse poolega, et need kokku ei põrgataks. Aga vanamees on lasknud õhtul just enne linnasõitu hõõruda oma selge sääri, jõe vammi ja piiritusega. Ja see iseenesest tähtsusetu asjaolu avaldab teekonnale siiski omajagu mõju. Nimelt paistab päike sel päeval nii soojasti, et vanamehe higine ihu, paksu kampsuni ja veel paksema lammusel sügelema hakkab. Esiti nihelebja näsile, niisamuti püüab käega sügada. Siis ütleb tütrele. Lükka, lükka Liisbet mul paar korda üle. Seljaeelne rohi kipitab. Tütar lükkab paar korda üle isa selja, kuid sellest on vähe abi. Siis ulatab äi käe väimehe poole, andku Seebeedsi Mess apiitsaga tee selga, sügan. Massaažis on täid seljas v nõstalisid, vamm sügeleb. Jaoks vihma, tule maja viilule minema turise päis. Kus on inimesel saa, teised teevad näituse, tema palub vihma ja vilu. Ajakuub seljast võtta pintsak maha, soovitab Liisbet. Kus ma ikka kuuema võtan, mõni tuleb vastu, siis siis usku, komed, sa parem pea kinni tunnis. Male. Lükkan vastu telefoniposti. Nüüd, pea kinni ka veel, vaata kui nüüd tema lükkab, muud ma ei kuulegi tervedega. Letame lõka, mine siis lõka, pagan, aga vaatad sa posti ümber ei lükka. Lased ennast veel sunnitööle viia, kõigi oma pommiga. Mäss sunnitööle, vaata Pliuhkam tagasi. Ära ei Görise muide, ma annan hobusele piitsa, sõidan minema, siis võid edasi lükata kuni õhtuni. Vanamees teeb posti juures oma töö ära, tuleb tagasi sülgat Raskmine või koju tagasi. Upitab ennast vankri ja lasku jälle minna. Niiviisi jõutakse ühe veskijärve äärde ja seal tuleb Liisbetile hea nõu pähe. Teadmissisa. Sa võta riided seljast, mine sinna kaugemale ja uha selg mammis puhtaks, sest kaua see niimodi ikka sõidad. Paremaks põriseb Sägi, lasime tee peal sauna, tüüta üks jumala rist, niisugune inimene. Arvo Pliuhkam, pea kinni ja Tõnis, ma lähen uhan selja puhtaks, ta klipitab nagu Curry vaima. Pooles lõunas me muudkui löötame, ületame, kui seal kähkuid mõnele hobusele piitsa sõidame minema, väänab endale Plotski hambusse sülgabeki Rubäia mehe moodi, otsekui teks tüki tööl. Ai, karjatab Liisbet korrega, näe, sisse kukkus talvelt sisse, kukkusin ära, kadustad, jookseb, jookseb, jookseb, mis järgselt tõmbad väljatõmbel tõmba välja, ära upuvad. Oleks etta upuks maid, viskab Tõnis suitsu maha, jookseb õnnetuskohale. Raskemees on järsult kaldalt, ühes mätta vajutades operdab ees nagu saar, samas uppumist karta ei ole, aga välja ka omal jõul ei saa. Tõnis ulatab talle käe ja sikutab, no väebekundameti Vannar Rebeligimise asjadel teeb, see oli hullem kui väike tita. Kuid samas kaotab tasakaalu ja kukub laiali, sil trügib mulin Liisbet karjuv. Siis tuleb veski poiss pika ridvaga ja toimetab mõlemad mehed kaldale ja algab äia väimehe vahel umbes niisugune kahekõne. Äi Latsakil maas, mudane ja kole. Vaata kus nüüd tahtis tõbras vanainimese ära tappa. Prauhti selga nagu kivi. Väimees märg nagu rääbis mess, mess, kes tahtis kedagi tappa, kes mu tiris jõkke. Aga kes hüppas mulle selga, litsus põhja. Üks joon tütsioonil veel nisukesi sõnu hakkad rääkima, moleks siia jätnud kuni sügiseni, kuni sul oleksid samblad selga kasvanud jäetust, pealegi, küll ma oleksin teinud. Seda, ma usun küll seda oleksid tahtnud ja kulla väi mehekene. Seltskond peale Bly, Juhkami, kes alasti, liigub Veski poole. Liisbet hõikab üle õla tagasi. Vaata, et sa nüüd jälle vette ei kuku, isa, mispeale väimees, las ta Buras, nüüd kukub mina talle enam järele. Lähen äi särki selga ajades, sina pole mul järel käinudki, sina tulid mind uputama, tahtsin, tahtsin must lahti saada. Kuivatavad veskipoisi toas riideid, protsessivaid koledal kombel ja sõidavad koju tagasi.