Mihhail Lõssenko aristokraat. Mina, kulla vennad, ei salli naisi, kes kannavad kübarat. Niipea, kui naine kannab kübarat, niipea kui tal on need Sildekoss sukad jalas v mopsike süles või kuldhammas suus nii peaajule, säherdune puhv on minu jaoks üldsegi naine, vaid õhk. Käisin temaga ja vedasin dist teatrisse. Teatrisse kõik juhtuski. Teatrist avaski kogu oma ideoloogia täies ulatuses. Aga kokku puutusime temaga maja õuel koosolekul vaatonis sopselt säherdune Vufa sukatisel jala kuldhammast sätendav suus, astun ta juurde, ütlen tere. Tere. Vastab tema. Kust sa oled kodanik, mis numbris elada tema vastu number seitsmendas? Olge lahked, elage pealegi. Ja ta hakkas mulle korraga paugupealt hirmsasti meeldima. Hakkasin käima tema pool number seitsmendas teinekord teen, nagu tuleksin ametiisikuna, et kuidas teil, kodanik on, lood veevärgi ja väljakäigu rikki minekule kas töötavad tema vastu töötavad küll? Ei lausenamiidega muutku, mähib end paika räti ja pillub pilke. Ma käisin tema juures, kuu aega harjus ära. Hakkas andma üksikasjalikumaid vastuseid, et veevärk töötab. Tänan teid, kiriku Uri väänavitš. Aega võttis, aga asja sai. Hakkasime uitama, tänaval saame tänavale. Tema käsib käe alt kinni võtta. Võtan tunud käe alt kinni. Vedin nagu narr, ei oska temaga midagi rääkida. Inimeste ees on kuidagi piinlik. Ühe korra ütlete mulle, mis asjad mind kogu aeg mööda tänavaid ringi veate pea käib juba ringi ausena. Parim viiksite mind kui kavaler ja nüüdisaegne äsja mese teatrisse. Seda ma imetlen, mina. Ja just järgmisel päeval tulid meile komsomolirakukese ooperipiletid. Ühe pileti ma sain ise teise, ohverdas mulle Luksepa, paiskab need piletid maja, uurinud teda ja need olid kumbki ise kohta. Minu oma oli all istumiseks aga see, mille ma, Pascal, sain seal üles. Viimasele rõdule. Läheme teatrisse. Tema istub minu pileti vaeskaa omale. Istun üleval, Kuke pööningul. Ei näe keda kuraditki. Kui just üle rõduserva alla küünitada, siis teda ikka näen halvasti. Iga Eela hakkas mul läksin alla, vaatan vaheaeg, tema jalutab vaheaega pidama. Astun ta juurde, ütlen tere. Tere. Vastab tema. Ei tea, kas siin veevärki välja ei peaks töötama? Tema vastu ei tea. Ja kõnnib puhvetis, mina talle järele, käib teine puhvetis ringi ja vahibletti, letil on aga vaagen vaagnalkkondiitri koogid. Mina nagu Haini, nagu mingisugune pool pursui, tiirutame tema ümber ja pakun, et kui teil peaks tulema himu ühte kooki süüa, siis ärge häbenege midagi, mina maksan märssi, lausub tema ja astub oma liiderlikul köinnakul vaagna juurde. Kraps kreemi, poog pihku ja kuku põgima. Minul on kole vähe raha kõige enam kolmekoogi jaoks. Tema sööb mina tuhninud taskutes Kobon käsikaudu. Ta sööb kreemikoogi ära, raps teise kallale. Ma oleksin karvapealt lõppenud, aga hoia ennast vaos, sest mind valdab säherdune purssoilik häbelikus isekavale rõduraabul. Saalis istet võtta vahest kanti juba kella tema vastu ei ole ja võtab kolmandagoogi. Ma ütlen talle, kas ehk tühja kõhu peale ei lähe, paljuks tema vastu ei lähe, meie oleme harjunud ja võtab neljanda koogi. Nüüd tõusis mul veri näkku, ane tagasi ütlema, sulle. Ta kohkus ajas suu ammuli mind nagu oleks nagu herilane suusanud, ükstapuha, mõtlesin. Ei tule temaga käimisest enam midagi välja. Panen tagasi. Ta pani kreemikoogi tagasi, mina pöördusin peremehe poole, kui palju meil tuleb kolme ära söödud koogi eest. Ka peremees pidas ennast üleval, in diferentselt mängis matsi. Teie arve, ütleb ta, on nelja ära söödud koogi nii ja nii palju minu vastu, kuidas nelja eest, 400 vaagnale tema vastu, et nelja Tombaagnal küll, aga seda sõrmedega muljutud ja hambaid jäljed peal. Minu arust, mis hambajäljed seal ainult jabur fantaasia, aga peremees peab ennast üleval in diferentselt muudkui vehib mu nina all. Rahvas jooksis muidugi kokku, eksperdid, ühed ütlevad, on hambajäljed, teised, et ei ole. Nemad arutavad, mina pööran taskud pahupidi. Igasugust prahti pudenes muidugi põrandale. Rahvas pani irnuma, mina olin aga naljast kaugel, loen oma raha. Loen raha üle. Hädavaevalt tuli neljakoogi hind vä? Ilma aeg, vaatasin Maidlema taevas küll, maksin ära ja pöördusin daami poole. Sööge nüüd lõpuni kodanik, kookon kinni makstud. Taamaday, liigutage ennast. Piinlik oli vist lõpuni see, äkki ilmunud võix onkel platsi, anna siia, ma söön ära. Seegi ära, tõbras minu raha eest. Võtsime saalis istet, vaatasime ooperi lõpuni, läksime koju. Aga kui koju jõuame, ütleb ta mulle oma pursuviliku moega. Aitab teie poolt tehtud sigaduste. Kellel raha ei ole, see ärgu käigu daamidega. Mina vastan talle. Õnn, kodanik ei peitu rahas. Vabandage näpunäidete pärast. Nõnda me läksimegi lahku. Ei meeldi mulle aristokraadid.