Senistel tiibadel kihutab edasi, aeg. Kauguses kustuvad ajalooks, sulanud päevamajad, mille kunagi vedasid müürideks paes, seisavad ikka ja põlvedeks, püsima jäävad. Saastasid ausast töömehe teed pilku ei pidanud minu eest kunagi peitma. Nukrust ei tõstnud su südames isegi see, et sinu nime su töö küljest hiljem ei leita. Keegi su nimega mälestustahvleid ei löö majade külge, mis sinugi vaevast on tõusnud. Olgu siis peale. Sind mälestab kogusa töö. Rohkemat pole seal kunagi endale nõudnud. Kõik tülid olen lasknud meelest minna, vist olin väärt, kui tuli keretäis. Üksainus okas on mul jäänud rinda. Ja see vist eluks ajaks sinna jäi. Poiss, anna aega, mäletan su sõnu. See heliseb mu kõrvus nagu viis siis murdis meie uksest sisse sõda. Kui ta läks, siis sinuga kaasa viis minnes sai julgust veel mullegi, jagasid lubasid sõjale lõpetust pea lubasid tulla koos võiduga tagasi, ainult et kuupäeva ette ei tea. Isa olid nii tugev, et paljudel läks sinu jõu peale kadedaks meel. Venemaaväljadelt lahinguväljadelt, miks sa ei leidnud siis tagasiteed? Kui ma ei oleks nii väga sind oodanud, aga ma ootasin tulema pead. Miks sa ei tulnud? Ei tõusnud, ei roomanud lumise surma käest minema sealt metsade vahel või ääretus stepis surmale alla, miks vandusid sa sellega, isa ma iial ei lepi. Lepiks veel mõistus, aga seda ei saa. Senistel tiibadel kihutab edasi aeg. Õhtusse kustuvad möödunud murede päevad. Majad, mil kunagi vedasid müürideks paes seisavad ikka ja põlved, eks püsima jäävad. Maanteed on uued ja uued on masinad neil maanteedemasinad aegadest läbi ei väsi. Ja kas tead, kuidas meil tarvis veel oleksud tarku ja tugevaid käsi?