Kärkalt rehk legend surnud sõdurist. Kui sõda veel täie hooga käis, oli neljandat korda mai siis sõduripäevade arv sai täis, langes sangariks, sai, et lõpp, aga sõjal veel polnud peal, siis haledaks keisrile läks meel, et temas sõdur sai surmasõjal. See talle näis varaavee. Soe suveaeg on jälle käe, kuid sõdurse hauas on seal ühel ööl tuli sõjaväeline arstlik komisjon ja peatus arstlik komisjon truus sõduri haua ees ja uuesti välja kaevati sealt langenud sõjamees. Arst hoolega uuris sõdurit või seda, mis jäänud olidest leidis rindel pruukida sooksul langenud kangelast. Ja kaasanad vedasid sõduri sinimustolid taevas peal ja see, keda kiiver ei takistanud näha koduma tähti, võisse sõjamehele Peetristmis pilgeni täis kerre kallati, tuline naps. Kaks kitlis õdede kõrval käis, eks poolpaljas tütarlaps. Ja et küljes on sõduril hauale, ehk siis viirukipanniga ees kõndiseks papp, et nõnda ehk poleks Hailsoni märgata. Rongkäigu ees lehvis ta, suri, särk, see oli varju jääks sopp mustvalge punaseks maalitud ja mõjust, täitsa tip-top kah rakis, härra, ei puudunud sealt see sammas rongkäigu ees. Oma kohust tundis ta täpipealt nii nagu eht saksa mees. Nii läksid nad pilliga tralliga ja suurele teele said siis ja sõdur kaasa läks vankudes rahvageerist endaga viis jätkaikus koer, leiad kasside lärm ja põllul rottide piiks. Neid innustas õilis meelehärm, kõik prantslase ikke alt priiks. Pealkallas külma valgust kuu all juubeldas linn ja maa ning painutas endiga teeäärne puu ja rahvas karjus hurraa. Naisi, papp ja koeri, kõik teed olid täis. Pill, Füülise mürtsus, trumm nagu purjus, ah seal sõdur käis, juubeldas rahvasumm. Nii väga rahvasumm täitis teid, juubeldasid kõiki, nii et surnud sõdurid keset neid enam üldse ei näinudki. Need, tants ja trall käis köigil teel teerist meile platside peal, et teda võis näha vaid ülalt veel. Ja ainult tähed on see, kui täht tegi, pole ju alati, sest hommik ootab ees. Aga sangarit surmaõpitud moel läheb suremas sõjamees.