Arno Leppnurm, öelge mulle, palun, kes selle väga ilusa ja omapärase väljanägemisega maja Tänud selle ehitas nüüd minu onu Joosep Boberk. Hubert oli meil endine perekonnanimi ja ta ehitas selle omal ajal mesilaste majaks. Ta oli üsna väike kaks toakest, pisut. Hiljem ta siis seda hakkas suurendama, ehitas kõrvale, lahutas katuse ära, tõstis teise korruse vahele ja ja niiviisi maja läks suuremaks. Alustas 1914. aastal. Aga no väljast paistab olevat number 1915. No see muidugi meister seda tegi siis sinna, kui ta juba oli maja suurimaks teinud pisut. Ja lõpliku kuju ta sai 1923. aastal. Oli mõeldud mesilaste talvemajaks ja suvila. No on üks niisugune maja, mis võib nüüd öelda, et see on tüüpiline näide võib-olla sellest, kuidas mõisaarhitekt. Arno Leppnurm, kes selle omapärase ja väga ilusa maja on ehitanud, selle ehitasid nüüd minu onu Joosep puber. Hubert oli meie endine perekonnanimi ja ehitas selle omale mesilastemajaks, kus ta talvel võis mõne mesipuu sisse panna, algul oli ainult kaks tuba oli väike, siis hiljem ta laiendas seda. Ja nii ta siis tõmbas kõrvale ühe toa juurde, lahutas katuse pooleks, tõstis keskele teise korruse juure. Alustas ehitust 1914. aastal. Väljas näib küll olevat number 1915 nuuks meister pani selle siis hiljem, kui juba midagi tal näha oli, rohkem ja lõpetas selle maja 1923. aastal. Elumajaks ta ei olnud, mõeldud oli rohkem mesilaste jaoks ja suvilaks. Igal suvel oli meil üks perekond. 10 aastat suvitas selles majas kevadel Nad tulid sügisel läksid ära, tollal käisid laev laevaga, tulid siis kõikuma, kolijad perega. Sügisel, kui koolid algasid, muidugi lapsed läksid kooli, siis nad läksid jälle ära ja nii käis kuni 1929. aastal sündinud siis viimast korda elasid selles suvitasitsi majas väga omapärase võiks öelda arhitektuuriga. Võib-olla see maja nüüd on näide sellest, kuidas mõisaarhitektuur nüüd toodud siia talu talumaadele alus ja niisuguseid maju ei ehitatud, talurahvaarhitektuur oli hoopiski teistsugune. On võetud üle nagu tol ajal ikka tislerid ja meistrimehed mõisas õppisid. Ju nad siis sealt midagi nägid ja omale ka võtsid ja noh, võib-olla niisugused suvilatesse tõepoolest sega tol ajal sobis. Kuna Citre Mõis oli siinsamas kõrvas ja küllap seal oli näiteid väga palju. Ja küllap onuga seal mõlemad ka selle mõisa juures töötasid. Need tõid sealt, tõid sealt selle. Niisuguse ehitamine jäi siia, tõid selle omale õue ja selles majas olete siis sündinud teie ja teie venda selles majas küll ei ole sündinud. Ei tema ega mina. Aga elumaja oli hoopiski siin, vastas see sõja ajal hävines ja siin siis sündis nii hoogu. Sündisin mina ja veel kaks venda peale nooremate peale meie. Missuguse poisina te hukat mäletate? Hugo oli ikka sel ajal, kui ma teda mäletama hakata, oli juba suur vend. Ja eriti siis, kui ta koolis käis. Ja õige vähe mäletan ka seda, kui ta siin algkoolis käis, väga vähe ta käiski kolm aastat kõigest, oleks kohe kolmandasse klass, käis loo algkoolis. Aga vot pärast, kui ta läks juba linn Tallinna konservatooriumis selleks et sellest ajast hakkan teda mäletama, siis ta tuli tuli ikka jõuluks koju ja ja ülestõusmispühade ajal ja siis, ja ta mängis siis juba hästi tilli. Ja siis ta oli niisugune, tõi meile ikka midagi linnast kaasa, jutustas muinasjutu jutustas seal mõned raamat, mis on võetud, need olid päris huvitavad, nii et tema oli niisugune nagu tugimeelik sel ajal. Nii et tema muusikaline andekus paistis silma juba väga varakult. Muusikaline andekus kindlasti paistis jah, nii et ta hakkas orelit mängima. Hiljem toodi talle isad, võid olla harmooniumi. Siis ta seda mängis ja ja nii et õieti teda vist koha peale jäämas natukene nigelaks ja kattis ikkagi taotlema, et ta saaks muusikalise hariduse. Ta oli lokk seal. Loksa köster soovitas kohe või, või isegi oli nõudnud teda muusikaliselt edasi haritakse temaga muusikalise hariduse saaks ja nii ta siis konservatooriumi läks. Koolmeistri ameti kõrval olete leidnud aega ka uurida üsna põhjalikult Kuusalu kandi muusika tegemise ajalugu, nii et teilt oleks kõige õigem küsida, millal siis siinkandis niisugune kõige kindlam muusika muusikaharrastuspeal algas. No kui nüüd võtta seda, et meie rand on rikas rahvalaulikute poolt, siis ulatub see päris päris kaugele. No aga niisugune muusika tegemine koorilaul ja see tuli sel ajal, kui asutati Kuusalu kihelkonda, esimesed valla koolid. Sel aastal 1864 asutati, uuri esimene ja kolm aastat hiljem teised Kiiu-k, pöörla, Valkla koolid, Hirvli tol ajal siis hakkas peale, tulid juba niisugused haritumad mehed, kes hakkasid koorilaulu siin harrastama koolilastest tegid koorid ja nii hakkas peale. Muidugi, esimene üldlaulupidu andis suure tõuke. Sellepärast et Kuusalu meestel õnnestus käia ka esimesel üldlaulupeol. Sina mindi jalgsi, sinna mindi hobustega ja kahel kaks hobusemeest palgati, selleks tuli ka muidugi jalgsi tantsida. Ja Jaagup Priimann, talumees, kes tol ajal oli, käis seal sellest peost osa võttis, ta kirjutab niiviisi, et no kand ja varvas 200 versta. Et mõnikord tuli öösel olla ka kärbisti all või kõrtsipingil kulutada. Aga et kui teised koorid ka tulid juba sealt kaugemalt kõrvale, siis oli tuju hea ja kui päeval läksime, siis tõmmati lipp lehvima, laul lahti. Nii et pärast muidugi niisugune pidu andis meestele siis kus see suure tõuke, eriti priimannile. Priimann oli vaimustatud orkestri mängust. Samuti oli Kiiu kooli õpetaja Stein aga sellest vaimustatud. Nad kuulasid seda ja pärast seda, kui nad siis jällegi koolimas oreli juures seal juttu ajasid ja, ja võib-olla laulupeol käiku meenutasid siis nad igatsesid, et oleks meil gaasiniks pillik. Ja nii siis tuli ka varsti, järgmisel aastal 1870. aastal tuli Kuusalusse ka juba pasunakoor. Selles on väga palju teenet just priimanil, sest tema andis oma emalt saadud päranduseks päranduseks saadud 60 rubla pillide ostmiseks. Abillid maksid muidugi 120 rubla, kust siis veel 60 rubla saadi, seda nüüd ei tea, aga igatahes tellide eest maksiti neli pilli toodi algul tartust ära ja nendega siis hakati õppima. Priimann kirjutab siis niiviisi, et nagu majaehitajad hakkavad peale nelja palgiga, nii, meie asutasime pillikooriga nelja pilliga. Te olete kirjutanud üles ka. Rahvasuus liikunud laule. No ei ole neid palju kirjutanud, aga nüüd, kui seda muusikaelu hakkasin uurima, siis enne laulupidu oli Kuusalus meeskoor. Enne laulupidu juba 1867. aastal ja jälle seesama Jaagup Priimann, kes oli kirikumõisas tol ajal töödejuhatajaks. Tema siis kirjutab niiviisi, et et tol ajal siis hakkas õieti see kuusiku Kuusalu muusikaelu peale, et enne seda nihukest koorilaulu ei olnud. Siis ma selle uurimisega tuli niiviisi välja, et et üks Talumehe laul oli, kui ta kuulas oma oma kägisema puuessi vankriratast. Et õhtu oli käest, tuli Kolga mõisa õuest välja ja ratas ütles, et käes mind kes mind tegi. Läks natuke maad edasi, seal liuväljal, tee lõks natukene allamäge ja vana Turso Mick wind tegi vanadushommik, mind tegi, külm oli ka, mees tõmbas oma labrucki hõlmad koomale sättisid natuke hõlmaga kinni, jäi siis mõtlema ja näe, nii et elu on ikka raske ka. Rent on kallis ja, ja lubatakse ikka need kohad rendile anda ja, ja kõrvas tegu tollal abitegu meil nimetati teda, nimetati kõrvaste koera, et aga ei midagi, mõisnikud järele ei anna. Rannamehed tõstsid küll kanged mehed mässu, aga näe, said Kolga mõisas Pikaree Jes oma kerede kätte ja Mik kivise kõige kangem rannamees. See saadeti peale seda, kui ta 400 hoopi kadalippu sai Siberisse kaavil. Meelevalla aasta veel trumli Tõnu sai tembeldada. Ja rummu kästud, ütles, et ma seda renti maksa. Krahh virutas talle vastu pead, nii et mees hingetult põrandale kukkus. Ja ja sai edasi, natuke tõmbab hobust. Lõõdmine kiiremini, ratas ehitusel häda risti vaeva nägema, hädaristi vaeva nägema. Mine võlvaste, saatsime trühvli Tõnu tsaarijuure. Et enam ei lubataks pekstajat nii kõrget renti, nõutakse. Siin ei aita enam kuberneri kaebamine, ei aidanud agro, eile rääkisin rääkimata. Aga graafiaid kihutas kohast välja. Aga pärast siiski näe, oli abi Toristi vaeva nägemast ratas krigiseb, edasi. Oli ikka abi. Talukohtade rendile andmine läks natuke paremini ja ja kremlitulule anti ka teine koht Ilmar rendita kasutamisel. Et olla talitaja? Sai küll ametist lahti, aga tema asemele pandi teine mees. Ja nüüd elu läheb natuke paremini. Kodu jõudis lähemale, ratas väsis kägisemast ära ja mulksu nüüd veel oma kopli mulk oma kopli mulk. Mehe tuju läks ka natuke paremaks. Et näe, Kentmanni asutas Kuusalusse juba esimese kooli. Uuri sai kooli hakkama, IRL mehed pidid ka palke vedama. Ja Valkla mehed ja Hiiumaal ka veavad koolid ja, ja saavad lapsed paremini õppida. Rahva elu läheb paremaks. Hobune jäi õues seisma ja Nüüd see elu, mis edasi läks, see oli juba midagi muud, sest koolmeistrid tulid Jädi verest ja Kuudast. Need asutasid laulukoorid, hakkasid rääkima Jakobsonist, Jonsenist ja rahvas hakkas jälle koolimajade juures käima. Orelite juures. No ja viiulite saatel laulu. Tore ja huvitav lugu.