Ma mõtlen, et alustuseks me võiksime meenutada mõnd viimast reisimisei, ole veel raamatuks saanud. Need on kahjuks märksa rohkem kui neid raamatuks saanud. Mõned aastad tagasi tegin ühe päris huvitava reisilaevaga mööda põhja mereteed Murmanskis Dixoni saareni ja sealt edasi juhusliku transpordiga. Uuel liinis on väike eskimo küla Beringi väinas. Ja olen siiamaani õieti hoogu võtnud, et seda kirja panna, aga ikka on tundunud, et materjali jäi nagu väheseks ja umbes aasta tagasi tekkis ka ettekääne selle edasi lükkamiseks. Nimelt avanes võimalus ette võtta vil märksa tõsisem reis peaaegu peaaegu sedasama marsruuti mööda mis on seotud õieti ühe suurema filmiüritusega. Ja möödunud aasta Augusti lõpul me asusimegi siis kuuekesi teel pikale teele, mis viis meid kõigist tähtsamatest soome-ugri rahvaste asustus Raivo nendest läbi. Ja mille keskel me sõitsime ligi 18000 kilomeetrit läbi. No nüüd te selgitasite küll, mis ajendas seda reisi ette võtma, aga kas nüüd see näiteks eelmine reis, millest te rääkisite ja millest ei ole raamatut saanud ja mille puhul te selgitasite, miks pole raamatut saanud? Mis ajendas õieti sellist reisi pika reisi ette võtma, ilmad sellest siiamaani veel raamat oleks saanud? Ja no ma vastaksin võib-olla nii, et, et kõige ilusam reisija muidugi, reis, mis sünnib ilma tagamõtteta, see tähendab ilma kavatseta sellest raamat kirjutada. Aga teisest küljest ma olen püüdnud alati neid reise kujundada kuidagi kontrastsemalt, see tähendab, kui ma olen käinud, ütleme, Kesk-Aasia vabariikidesse kõrbes pärast seda tekkis kange himu näha ehtsat Siberi taigas ja ja kuivõrd eelmised reisid olid jalareisid, siis tekkis tahtmine seda reisi vähemalt alustada laeval. Ja see osutus väga lihtsaks, sest meil, Eesti merelaevanduse laevad võtavad iga aasta iga suvi ette ühe 30 neljakuulise sõidu Tallinnast üle Murmanski Kaug-Itta mööda põhja mereteed sõnadega mööda mereteed, mis 30 aastat tagasi oli peaaegu Wella läbipääsmatu, ehkki veel mitte, ehkki enam mitte valge laik mööda teed, mis kahtlematult on praegu ka veel maailma mereteedest kõige raskem kõige tihedamini ootamatustega ja dramaatiliste vahejuhtumitega seotud. Ja nii ma sattusingi väga toreda kapteniga allahaldur Ameeriku käe alla, kellega me tutvusime kunagi varem Petropaluskisse ja säilitasime kirjavahetuse ja tutvusime aegamööda süvenes sõpruseks. Sattusin tema laeva viljanale mille pardal siis algaski tee. Ja see oleks mind tõenäoliselt viinud koluma alamjooksuni teiste sõnadega peaaegu minu sihtkohta. Kui tookordne suvi Arktikas poleks nii raske olnud, jäime kusagil. Peasaare juures jää vangistusse seisma, üks nädal aega liikusime, võib olla päevas 10 miili edasi järve veerel. Ja kui siis Dixoni saarel selgus, et et ka edasised tingimused on sama rasked või raskemadki, siis mani õige raske südamega võtsin seljakoti selga ja läksin seal saarel maale. Läksin maale, lootus sealt kuidagi edasi pääseda ja ja muidugi pääsesimegi, ehkki laevaga enam-vähem järgselt tšuktši poolsaarel. Ja mis selle reisi liikumapanevaks võiduks oli raske öelda, lihtsalt. Ma ei olnud sealkandis varem olnud, see aga on huvitav. Romantiline ja uurimuslik rajoon, uurimuslik selles mõttes, et et me kohtame seal kahte väikerahvast tšuktši ja eskimo, siit nendega on seotud palju teaduslikke probleeme, mis esitavad küsimuse näiteks kas või selle kohta, kuidas toimus Põhja-Ameerika mandri asustamine. Kasta toimus Beringi väina kaudu, nähtavasti on siin nüüd enam-vähem selgitatud. Uue liini küla on tuntud kui maailma tähtis arheoloogidele muistend. See tähendab kohe küla taga algavad vanad eskimo, kalmed. Nad on igikeltsa tingimustes peaaegu maa peale rajada. Teiste sõnadega sa kõnnid nii nagu mööda Trooja linna varemeid ja tunnete poolest kui füüsiliselt, et et sa sõtkuda oma säärikutega ajaloosaladusi. Ja kokkuvõttes oli see reis muidugi igatepidi väga huvitav ja minu jaoks ka ainulaadne, sest ma tegin selle reisi teise poole. Üksinda. Varem ei ole kunagi vähemalt nii pikka reisi üksinda ette võtnud. Sellisel üksinda liikumisel on, on ka omad head ja vead omad suured võlud, mis seisnevad eeskätt selles, et et üksinda inimene on kuidagi nagu abitum, järelikult ka tundelisem järelikult ka märksa tänulikum igasuguse väiksegi inimlikku kontakti suhtes ta oskab seda kuidagi terasemalt märgata, terasemalt sellele reageerida. Ja üksinda reisija pilk teiste sõnadega, on, on suunata tud mingisuguste muude väärtuste peale, mis ma usun, kollektiivse reisi puhul jääksid sageli vast märkamatagi. Kas nad on tõesti nii juhuslikult? Tulnud nagu paistab, et tema raamatutest tõesti nii juhuslik rühm inimesi ja teil avanes juhus, mine ekspositsiooniga kaasani. Jah, ja ei, see tähendab juhus tuleb alati otsida, juhust tuleb alati organiseerida. Sa pead endas looma sellise olukorra, et sa, et sa kuidagi oskad paljudest juhustest, millest osa kindlasti on veel rohkem juhuslikud, et sa oskad nendest juhustesse lõikuda, juhuse välja valida, mis siis juba eestpoolt tahapoole vaadates tundub, et ei olegi nii väga juhus. Aga selline paindlik ja, ja kiire reageerimine juhu selles ei peaks muidugi olema, sest muidu ei oleks sattunud näiteks. No kasvõi pele tui jõele. Reisiseltskond oli juba koos ja ka reisisiht oli suures laastus määratud, see tähendab, see oli Jakuutia. Jakuutia on üldiselt pisut suurem kui india, see tähendab mitte India vabariik, vaid India subkontinent. Ja siis pakkus meile lihtsalt väga suurt võlu võtta tavaline nööpnõel ja see torgata ühte kohta, mitte mitte väga juhuslikku kohta, aga siiski ühe Leena harujõe ühtegi kääru ja otsustada, et esimese ehtsa sellise laagripaigani löömisel lahti nööpnõelast jääb väga väike auk kaardile. Seda on raske millimeetriga mõõta. Nähtavasti looduses ei tähendaks ühte nii umbes poole kilomeetri laiust kraatrit. Ja meie enda imestusel õieti ei olnud piire, kui me ühel õhtul tõepoolest sellesse härra jõudsime ja oma telgid lahti, lõime lõkke üles, seadsime kala, püüdsime kärestik kohises ja kuu tõusis. Vot see on seal nüüd juhuse ja ja reaalsuse vahel, kust te olete väga? Humoorikalt kirjeldanud, kuidas Griša Kromanov sellesama pele Tui ekspositsiooniga liitus. Aga juhul, kui neid oleks olnud osad vahetatud kui teie oleksite olnud tema seisus ja tema oleks olnud kindel mineja, kes oleks pidanud teilaagiteerima kohvikus oleks täpselt samamoodi õnnestunud. Ma tahaksin loota küll. See, et Grigori Kromanov nii vahvasti liitusi kõneleb muidugi tema kasuks, nii et kui ma ütlen, et ma loodan, et ma oleksin seda sama tema asemel teinud, siis ma tõepoolest loodan seda, sai ju seda kindlalt lubada. Aga, aga teisest küljest täpselt nii, ma sattusin Kesk-Aasiasse, see oli üks juhuslik lause, mille ülemal Panso heitis siis, kui me olime kõik pööraselt tülpinud matkast mööda mööda Karpaatide metsi, kus meid vihm tabas. Ja juba jonni pärast leidsime, et tuleks temaga skas sõita Kesk-Aasias tõepoolest vihmalt päikese kätte. Kui palju nende reiside saab kirjutada ja paljud läheb pärast juurde lisada? Ma olen nii tasapisi õppinud seda kööki pidama ja ma päris viimases päevikus on küllalt selliseid lehekülgi, kus, kus on ka nii vihma, füüsiliselt jälje, reisiraamatu või iga dokumentaalkirjanduse. Teose üheks vooruseks on tema täpsus. Ja, ja teisest küljest teiseks komponendiks peaks olema selline lüüriline element või, või siis vähemalt lugeja kohalviibimise illusioon. Ja, ja need mõlemad elemendid, mis mulle tundub, on peamised, nad eeldavad nii hästi koha peal töötamist. Ja see kohapealne töö peab olema peaaegu et pimesi kõige parem on, kui sa märgid kõik üles lakkamatult ja kunagi ei lase endas küsimusel kerkida kas see või teine või kolmas detail, kas see lause on oluline või mitte oluline, sest seda kohapeal vaat selles ajavoolus, millega me parajasti kaasa voolame, seda on äärmiselt raske, kui mitte võimatu hinnata. Ja kui siis see töö on tehtud, siis siis tuleb üks, üks teine töötasapind, see tähendab, kui see ei ole juba enne reisi tehtud, siis hiljemalt pärast reisi tuleks palju lugeda, palju läbi mõelda, leida, mis oli juhuslik, mis ei olnud juhuslik. Ja nii tasapisi sõelut, siis mingisugune lehekülg ja peatüki lõpuks spiraamat paberile. Kas te eelistate enne lugemist? See on vist iseloomu küsimus. Ma võin ainult vastata, et ma peaksin eelistama muidugi enne lugemist, aga mul ei ole kunagi aega olnud. Selleks reisile minnes on pilt enamasti selline, et et laud on siis raamatuid täis ja iga raamatu vahel kusagil viienda 10. lehekülje vahel on väikesedelikene torgatud. Ja siis raske südamega jätavad maha läheb. Reisile mõnikord olen ka mõne raamatu kaasa võtnud. See on selline rahustav tunne, kui sul raamat on kaasas, sa tead, et et sind võib halb ilm tabada, aga sind ei taba kusagil igavus. Sest igavus ma kardan. Aga mul ei ole küll kunagi olnud vist reisi peal võimalus raamatut avada. Kinni kõige enam tunnete üksinda reisite kas kütina või kalurina või matkajana või geoloogina või ajaloolasena või siis ajakirjanikuna või kirjanikuna. Olenevalt olukorrast, vot seda tuleb kõike kaasa teha, kui ma sõitsin rongiga esimest korda Kesk-Aasiasse, siis ma sõitsin veduril, mitte kogudi, aga, aga lihtsalt tuli pööraselt põnev, hoopis põnevam kui restoranvagunist või, või lihtsalt vagunist vaadata. Vaadata Aasia peale, vedurijuhi silmadega avanes mingisugune sootuks uus dimensioon, ta sõidab näiteks ja ja seletab mulle ja on tunda, et tema mõte liigub peaaegu nagu meremehe mõtte. Nii 500 kilomeetri piirides ta teab täpselt, mis, mis paari tunni pärast tuleb, ta teab mulle täpselt rääkida. Selles väikses külakeses on toredad kaamelikasvatajad ja, ja siin on talvel väga raske teekonna lõik sagedased tuisud ja jäätumised ja see tee lakkas olemast monotoonne otsekohe. Sest ma tundsin nagu temagi ette, et igal kilomeetril on siin äkki oma biograafia olemas. Kas te olete analoogilist läbi elanud, lugedes reisikirjeldusi? Ma ütlesingi, et Hearrysi raamatu üheks tunnuseks peabki olema juuresviibimise illusioon lugeja juures ja ja heas reisiraamatus on salati olemas. Kes on kirjutanud häid reisiraamat, ma usun, kõik need, kes on silmas pidanud kahte tingimust, millest ma olen eespool kõnelnud. Kolmandaks, aga väga subjektiivseks on muidugi see, et et kuivõrd reisiraamat sellisel kombel palju intiimsem kirjandusliik kui noh, kui ütleme romaan kuivõrd on võib-olla autorikuju lähemal autori enda juuresolek kuidagi tajutavam lugejale siis peaks reisiraamatus, ütleme huumor il ma mõtlen sellisel sarkastiliselt enese iroonial olema mõnevõrra suurem kaal suurem sellest, millega me tavaliselt oleme harjunud. Ja selles mõttes, kes on minu silmis üheks ületamatuks reisiraamatuks. Näiteks Flemingi seiklus Brasiilias. Kui palju teie arvates? Võib-olla reisiraamatus enda isikut, nii et ei muutuks liiga ebaobjektiivseks või edevaks ja kui palju peab seal teda olema? Ilma ette tähendab, selleks, et raamat ei oleks lihtsalt igav. Ja need piire on ju võimatu seada ja mulle tundub hoopis olulisemana, et et subjektiivne ja objektiivne. Et kaks tendentsi, mis igas dokumentaalkirjanduses on, et nad oleksid eriti reisiraamatus kuidagi tajutavalt üksteisest eraldatud. Meil on selle kohta küllalt häid näiteid. Võtkem oma nõukogudekirjandusest minu pärast Smirnovi või Saluhhini või Juhan Smuuli raamatut kus on alati olemas nii hästi subjektiivne kui ka objektiivne poolus. Põhimõtteliselt dokumentaalfilm, väärikas konkurent dokumentaalsele kirjandusele. Mul nii või teisiti tuleb endal praktikas nendele küsimustele vastata seoses eelseisva etnograafilise filmiga. Ja ausalt öeldes ma kardan natukene seda tööd, sest. Ma ei ole praegu leidnud mingisuguseid eriti veenvaid lahendusi, vähemalt mitte vormi osas. Ja ma olen kogu aeg see tunne, et et filmikaamera on veel märksa kohmakam kirjaniku sulest. Sest kirjanik kirjutades juba suudab kuidagi välistada kõik teisejärgulised tema seisukohalt esijärgulised elemendid kaameraga on selles mõttes kohmakamad. Ta registreerib objektiivselt, tal nagu ei ole võimet osutada ainult ühele detailile ja kõik muu ära kustutada. Kaamera. Objektiivsus ongi tema suur voorus ja ka tema puudus tema nõrkus. Ma praegu ei tea veel, kuidas me sellest üle saame, aga, aga on ju küllalt filmi olemas, kus sellest on väga veenvalt ja väga andekalt üle saadud. Kui suure osa teie lugemisvarast moodustab dokumentaalne kirjeldus või selle kallakuga kirjandus. Ma ei tahaks sellele küsimusele nii vastata, et sellest võiks järeldada, nagu ma nüüd eeskätt just seda kirjandust loen, ma usun, et ma loen täpselt nii nagu iga läbilõikeline Eesti lugejagi. Aga asi on lihtsalt selles, et viimase aastakümne lugemistoodangus on dokumentaalse kirjanduse erikaal lihtsalt tunduvalt tõusnud ja ja vastavalt sellele siis ka minu isiklikus lugemuses on selle kirjanduse kaal suurem, kui ta oli, ütleme 10 15 aastat tagasi. Ühe väga toreda raamatu ja soovitas seda ka meie kirjastusel välja anda. Raamat, autoriks on, ots on pealkirjaks kaksikspiraal. See on ehtne näide väga heast dokumentaalkirjandusest ühest küljest väga heast ilukirjandusest teisest küljest. Raamatu autoriks on Nobeli preemia laureaat bioloogiadoktori, õieti keemiadoktor kes 62. aastal krooniti siis Nobeli preemia ka selle eest, et ta koos kahe kolleegiga avastas DNH molekuli struktuuri teiste sõnadega selle meie pärivust kandva mehhanismi struktuuri. Ja see raamat annab muidugi väga rikkalikku ainet mõtisklemiseks. Ja minu pärast kas või sellesama diskussiooni jätkamiseks, mis tekkis pärast seda, kui Norajandi esines oma tõlgitud litter atrooni raamatu puhul sirbi vasara veergudel. Ma mäletan, et talle mõnes küsimuses vaidles vastu Harry Õiglane. Nüüd hiljuti detsembrikuus võttis sellel teemal sõna veel Charles Villmann ja ma olen kindel, et pärast selle raamatuga tutvumist ma mõtlesin Kakseks, Taali leiavad kummalisel kombel mõlemad vaidlevad pooled argumente, mis nende seisukohti kinnitavad. Elus on see sageli nii. Raamatu võlu seisneb just selles, et Ta on kohutavalt avameelne, kohati tundub, et küünilisuseni avameelne seal, kus teadlane kirjeldab oma kolleegide tööd küllalt intiimseid üksikasju. Aga tal on selleks õigus. Ja see moraalne eetiline õigus tekib kahel põhjusel. Esiteks ta on veel avameelsem iseenda suhtes, siis enda nõrkuste, kahtluste, kõikumiste inimlike külgede suhtes. Ja teine asjaolu, mis talle selleks õiguse annab on see, et maailmas on väga vähe teadlasi, kes 25 aastaselt oleks saanud Nobeli preemia. Väga palju räägitakse praegu dokumentaalsuse tendentsi süvenemisest kirjanduses, eriti ka puhtas ilukirjanduses. Kas jagate seda oma lojaalse põhjal ja selles pole ju mingit kahtlust? Minu meelest suureneb nii hästi dokumentaalse ilukirjanduse erikaal. Ühest küljest see on tendents. Ja selle kõrval sellega üheaegselt on täheldatav sellise dokumentaalse loomingu suurenev mõju ütleme traditsioonilise ilu ilukirjandusele, ATK luulele ka filmile muidugi filmile eriti. Aga see just tekitabki tükati poleemikat. Kuidas teie suhtute? Ja no ma ei tea, see poleemika nagu nagu iga poleemikat saab tekkida ainult siis, kui absulutiseeritakse äärmuslikke näiteid, üks pool, kes kõneleb, et nüüd ongi saabunud dokumentaalse kirjelduse aeg, elu oma faktidega on niivõrd dramaatiline faktid niivõrd kujukad niivõrd kõnekad, et ei ole mõtetki enam tegeleda kirjanduse väljamõtlemisega, situatsioonide karakterite väljamõtlemisega. Ja teine poolus traditsioonilise kirjandusmeetodi kaitsjad, kes tunnevad muret just selle eest, et traditsiooniline kirjandus võib-olla alistab selle pealetungi ees, ta surutakse kõrvale ja nii edasi. Ma ei näe siin mingit vastuolu, lihtsalt nad, need mõlemad tendentsid on alati olnud, nad praegu on lihtsalt märksa rohkem oma näo leidnud. Nii hästi väga subjektiivne kunstilooming kui ka väga objektiivne kunstilooming. Kumbki ei ole kunagi varem inimkonna kultuuris nii täpselt välja joonistunud näoga esinenud mees. Ja, ja küllap nad lihtsalt täiendavad teineteist, sest kokkuvõttes uurimisobjekt on ikkagi. Maailm, milles elab 20. sajandi inimene. Kuidas te suhtute dokumentaalse kirjanduse reisikirjanduse arvustamisse ja ma pean, ma pean ütlema, et mul on arvustusega olnud päris head vahekorrad, järelikult oleks kuidagi tänamatu neid arvustajaid mitte kiita, aga aga kõige rohkem on mulle meelde jäänud küll kunagise koolivenna erast Parmasto arvustus just selle tõttu, et ta on bioloog, loodusteadlane. Ta rääkis vigadest, mis mu raamatusse esinesid. Loodusteadlase seisukohalt. Ja siis juhtis tähelepanu sellele, et oma raamatus ranna kasutanud, ütleme seal 17 või 20 sõna mille korral püüdnud värvi kirjeldada sel ajal kui eesti keeles tema andmete kohaselt neid sõnu on 89. Selline konkreetne osutamine puudu sellest, sest see on muidugi sõnavara, mitte mitte piisav valdamine. Sellest on kole palju kasu, ma tundsin, iseta, oli puudutanud minu ühte nõrka nõrka punkti, ma olen lõpuks linnapoiss või linnainimene, praegu oleks nagu vedelavõitu ennast poisiks nimetada. Ja selle tõttu küllap siis sõnavaras on teatavate ühekülgsuse, mida tema kui pidevalt looduses liikuv inimene väga täpselt tähelepanu. Paljud ei ole aru saanud. Miks mind tõmbab alati kui viimasel ajal eriti põhja, küllap kõige õigemale viidata inimesele erilisele inimtüübile, kes põhja on läinud või õigemini, kes põhja on pidama jäänud, sest põhi ja Siber ta töötab umbes nagu koorelahutaja sinna iga aasta asub ümber miljon või paar miljonit noort inimest ja ja peaaegu sama palju lahkub seal teatavate pettumustega. Sest kogu see romantika, mida nad endale ette kujutasid iga kord ei lange kokku tegelikkusega, mis neid seal ees ootab. Aga see 10 kuni 15 protsenti, mis nüüd viimastel aastatel on sinna pidama jäänud. Ja eriti teised ja kolmandad põlvkonnad, kes seal ennast ammu juba kodus tunnevad. Nad on erilised just selles mõttes, et nendes äärmuslikes looduslikes tingimustes kujuneb mingisugune eriti. Põhjas kogeda seda iseenesestmõistetavat käe ulatamist ja öömaja, pakkumist ja ja toidukeetmist ja ükskõik mida. Näiteks Mul on selga pandud kasukad, ehkki ehkki kasuka peremees teadis, et ma lendan edasi 300 kilomeetrit jätta lähematel aastatel sinna sattuda, ütles, et ta kasukas lennujaam, et ma kunagi seal ta sealt ikka kätte. Vot selline iseenesest mõistetav abi, mis on kaugelt üle väiklasest kaalumisest ja, ja väiklasest mõtestest. Lõpuks mina olen juhuslik teekäija. Võib-olla kunagi elus ei tule sinna tagasi, ammugi mitte ei saa inimene arvestada sellega, et mina talle seda ja tagasi maksan. See inimlikkus ja avatud avatud südamed, mida ma olen põhja salati eest leidnud seedib põhjarajoonid huvitavaks ja, ja külgetõmbavaks. Ega selle kaasaegsele inimesele üldse rohkem ja suurem liikumisvajadus kui võib-olla sajand tagasi või rohkemgi mõtlesiseta pärisorjuse tõttu oli näiteks kinni. Ja, aga küllap ka sellepärast linnainimesele kasvõi maalesõit on juhuvitav elamus selle poolest, et kõnnid mööda külas, põleb koolipoiss, vastu, võtab mütsi peast, ütleb tere. See on midagi, mida me linnas tänavas, tänaval, tõugeldes, bussi trügides, kaubamajast välja tormates ammu juba ei, ei ole üle elanud ja, ja mis, mis meid oma, oma lihtsa siirusega. Mõnikord paneb mõtlema, et jah, kas linn on ikkagi see kõige inimväärsem paik inimesele? Põhjas aga elatakse kuidagi veel veel lihtsamate seaduste põhjal, seal ei öelda mitte ainult erinevaid, püstitatakse kohe, kas sa süüa said, kuhu sa öömajale lähed. Aga viimases küsimus oli muidugi veel üks väike tagamõte ja mulle tundub, et sellest asub ka rääkida, ma olen püüdnud oma mõtet noh, ikka nii pidada ajaloo Roobastel ja kui siis silmadeta, manada pilt inimkonna minevikust tema põlvkondade vahetusest sellest kui pikka aega. Me elasime looduses. Kui mitmete tuhandete põlvkondade vältel tal kevad tähendas alati kohavahetust liikumist kasvõi 10 15 kilomeetrit edasi järgmisse metsatukka, kus kus loomi oli rohkem, kus kalu oli rohkem siis tekib vägisi selline oletus, et et selline suvine rännulust on meisse kuidagi nii sisse programmeeritud seal midagi, mis meie eelmistest põlvkondadest on meile pärandatud. Et nõndanimetatud paiksuse periood oli võib-olla siiski mingil määral üleminev paratamatu nähtus inimkonna ajaloos, mis oli vajalik lihtsalt tootlike jõudude arenguks linnalise kultuuri tekkimiseks. Arenenud põllumajanduse tööstuse tekkimiseks aga nüüd, kus kus uus teaduslik-tehniline revolutsioon on muuhulgas ka kõiki massikommunikatsiooni vahendeid viinud uuele astmele, sealhulgas ka ka transpordivahendeid, nüüd, kus inimene ei ole enam mitte niivõrd oma külaga, oma linnaga, isegi mitte oma sünnipaigaga seotud tundub mulle, et me võime tõepoolest järeldada, et on tendents järjest suuremale liikumisele. Te olete reisidel kokku puutunud väga paljude rahvustega. Aga kas te olete teinud enda jaoks ka mingeid üldistusi või tähelepanekuid? Nende vaatluste põhjal siin on alati see hirmus oht, et et need üldistused hakkavad meenutama seda tuntud anekdooti. Inglasest, kes kes jõudis Prantsusmaale padrik paleesse, kohtas ühte puna juuksurist prantslanna Estelle grafeeris koju tagasi. Prantslanna punajuukselised. Neid üldistusi tuleb endale ikkagi lubada kole ettevaatlikult ja ja neid kontrollida kas või viimase reisi jooksul. Mulle tundus, et terve see reis kinnitas hästi teadaolevaid tõiku, et soome-ugri rahvad on, on metsavööndi rahvad, see tähendab, et soome-ugri etnograafiline kultuur on kujunenud metsavööndis aastatuhandete vältel ja teda iseloomustab teatav eriline looduslähedus. Nii hästi igapäevases olustikulises elus ma mõtlen seal jahilkäimist, kalapüüki kui ka kui ka folklooris rahvakunstis, uskumustes ja nii edasi. Eks mari külasid on võimalik ära tunda. Esimesel pilgul kohe selle poolest, et ei ole sellist. Küla, ei ole sellist talumaja, mille ees ei kasvaks suured sajaaastased, pärnad või paplid või kase taga enamasti pärnad. Pärnad, mis ju mingisuguste käegakatsutavat kasu ei too, mida tuleb karja eest kaitsta väikeste aedadega. Ta tuleb külatänaval aegajalt asendada, kui pikne või tormamine pikali löönud. Ja, ja ometi inimesed teevad seda, kulutavad selleks oma niigi vähest aega, tunnevad südamevalu, kui mõni puu ära kuivab. Ja, ja see kõneleb, et neil on mingisugune sisemine vajadus selle järgi, iga perenaine käib üks kord päevas luuaga ümber oma maja ja, ja pühib lihtsalt muru absoluutselt puhtaks. Ja, ja see murusi meenutas pigem inglise muru. See kõneleb ka nähtavasti mingisugusest sisemisest Mitte mitte sellest lihtsameelses puhtus armastusest, vaid, vaid ikkagi sisemisest vajadusest tunda ennast ühe osana looduses ja oma juuresolek kui ka mitte rikkuda loodust, mitte mitte haavata loodust. Ja nüüd siit edasi minnes pean ma tunnistama, et et mulle kõige põnevamaks jaga, painovamaks päevaks on alati olnud see päev, kus ühe või teise raamatu venekeelne tõlge jõuab kohapealsete lugejateni. Aga nähtavasti on mul vedanud, sest sest ma olen saanud kirju ka Jakuutias ja. Ja, ja need on üsna heatahtlikud kirja tulnud sealhulgas ka Jakuutia kirjanikelt, kes kes kirjutasid sellest, et et nad mõistagi näevad oma vabariiki hoopis teisiti ja nad oleksid minu asemel hoopis teistest asjadest kirjutanud, aga, aga et neile sellepärast just raamat oligi üllatav, et nad nägid mingisuguseid külgi, millest nad on kuidagi harjunud. Nonii harjumuslikud lähevad mööda ja ei oska neid tähele panna. Ma usun, et meid kõiki ähvardab just samasugune oht. Meid, tallinlasi. Näete, missuguse põnevusega loeme ajalehtedest ühe või teise külalise mulje Tallinnast. Ja iga kord on meister selline tunne, et näed, mis ta räägib, et et imelik, ma ei oskagi selles hoones või selles tänavas või selles vajad ansamblis näha seda ilu, mida, mida tema nüüd sinikiidab. Ja selline pilgu nüri nürinemine või harjumine enda ümbruskonnaga oskamatustada äkki uutmoodi, nagu esmakordselt esmaavastaja pilguga näha. See on muidugi väga-väga ohtlik asi ja küllap selline matkamine ihub ka selles suunas, ma loodan, vähemalt pilku mõnevõrra teravamaks. Vähemalt niipalju võin ma küll öelda, et iga kord, kui ma mõnel pikemal reisil tulen, Tallinna tagasi saanud jõudnud, siis tundub mulle Tallinna alati kuidagi. Uuena ja, ja ma näen minu pärast kasvõi päikesetõusu või, või mingisugust videvikutundi Toompeal. Nii nagu ma seda kunagi varem ei ole näinud. Ma isegi tunnen läbi jalatalla trumpi munakive ja ja heldin sellest.