Täna saab Günther Reindur 80 aastaseks. Tallinna kunstihoones on avatud tema juubelinäitus. Günter Reinhardti looming. See on niisugune ilu, millest ei saa mööda minna. Seda võiksid uuesti vaadata ja nautida. Mida lihtsam, aga sügavam on tõde loodusest, seda rohkem on ta rahvale. See ongi minu arvates professor Rein dorfi töös peamine hing ja jõud. Neile, kel on võimalik tema loomingut nii näha kui autor lai. Suurim tänu imekauni ja detailid on natuke kunsti eest teie töid vaadeldes kõlanud kogu aeg kõrvus muusika. Nii peened olete tunnetanud edasi andnud meie kodumaa looduse. Öelge, palun. Millal te esimest korda tähele panite, et teie olete oma joonistustega kellelegi rõõmu teinud? Ma oletan, et see võis olla juba lapsepõlves. Kui meil vahel olid suur seltskond koos, siis minu iilsem mind algult. Haigus sundis vannis tata. Tallinna tõsisemalt kokkupuuted kunstiga algasid sistel. Kui mina hakkasin seal õppima ja algul oli, mul teatas raskused just teoreetilised ained kyll pärast kui mina olin väike laps, siis kodune keel oli vene keel, siis reaalkoolis oli jummel, õpit meeldib rohkem saksa keeles ja möned õpetajad isegi läksin selles määruses üllikaid. Mitte kiiresti. Aga edul läksidki viimaks lõpetajad. Pean ütlema võrdlemisi hästi, sain minna siis välismaa stipendium ja sõitsin siis peale lõpetamist Pariisi. Matuitsesin palun. Puhkamise pärast tagasi pöörata, siis sai likvideeritud stipendium, eks ole. Ja siin oli loota, et sõda lõpeb paari kuu pärast. Nii arvati esimese maailmasõja esimestel aladel ja. Olin ikka olnud teie loomingu austaja. Täna aga ei tahakski siit lahkuda. Teie töödest õhkub nii võimsat jõudu ja ilu. Tulen taas ja taas teie ideelise Finlandia juurde, kus otse kuulen Sibeliuse muusika. Harvu inimesi laudinaisuus lehele ning auli ta töide jõeli naiseliiti meilis surma naasile. Nii rakas elluon, tool, metsa. Sibeliuse Finlandia on vaigutava elemis. Kiidos. Tänud. Sibeliuse Finlandia üksi on juba terve nälkjas. Lasta ja ongi olnud männid. Külalised ikka näitus küll andis, kui palju haige püksi telliti? No aga niisugused tööd nagu teil seal on palavad augustikuupäevad. Mina viskan välja minna, muudan ja siin oli üks ära niiditud vokipõld. Looduses seda paika otsima minna, siis ei leia. Melisi tühises meesmine, lund peas, nik tööd võtavad. Selle passinud tuleb ju ette kujutada u-kloriid ja jätsin mina eitan, mul on nüüd su raamatuid, mis on mittepuuga, aga võib olla ka. Nii, et ses suhtes oleneb kõik selles loodusi impulsi sellis Ärgutes, mis kiirustaka. Kaks allus üks Almsil puht lüüril linde. Võimalus huvitav loominguline moment on tugevam. Ja siis on mul ju seal näitusel ka üks väike taandamis, intiimne, veidi maastik. Kuid 26. aastal nähtud suursaarest tegite 62. aastal selle Finlandia töö. Millal siis tulevad uued suuremad asjad viimasest Armeenia reisijast armeenlastel oli 1947. Aga nägemus elust ja ja nii on ju Ellosse Lütsin, miks pilt imelikud asjad olnud minna ütles ka? See on pastel, mida praeguse näitusekülastaja näeb kohe sissekäigu ja, ja, ja esimene töö silm peale jääb. Pariisis Hispaanias kõik on viimseni, nii et see on mul suur kaotus, et see on kaduma läinud ja seda tegi juba teine sõda. Teine maailmasõda. Ja mine juhuslikult tööd, kogusin lihtsalt mappi, selleks, et mul. See säilinud, mis praegu välja pannud ainult need tööd, säilised ja metallvaatavad seda ja siis mönned Paabastelion Helsingisse. See oli vaeste patuste täna mina kui natukese noorem mees ei teagi, kus kohal seriaali nõlvade seal, kus oli minu ateljees, seal on vist üks tiib selles Mose kinos. Meie vana Günter Rainer on meie kunsti suur vana männi. Oleks kangesti kahju, kui Eesti kunstimetsas ei kasvaks uusi noori, mände kuuski, kaski ja kas või seeni. Mis lööb mood, kaasaegsus, konjunktuur, lus ja kroonukunst. Keegi ei saa keelata ega käskida armastamast armastamast. Öelge, palun, kuidas teie liblikakollektsioon elab? Teie liblikakollektsioon täieneb. Aga ainult pühapäevapüüdmisega. Aga minna praegu liiga intensiivselt. Pääsusabale ei tea, kas see on väga haruldane, ei ole haaval, aga haruldane on meie oludes teine generatsioon. See oli juba delegatsioon, mis lõunamaal on tüüpiline, meladesse ei olnud ja väga ilusaid eksemplare, kus kohal nad elavad. Joosbekil kastsin mina religiooniga ja saavad siis igav oma toidu ja arenesid hästi. Las nad on lohusalus või linnas Ellow seal, kui haige ollakse minna sellega tegeleks rohkem. Mis spetsiaal toitu nad peaksid saama siis? Pealegi, meil on see väga lihtne, need söövad tilli, eks, ja porgandit ja meil oli juurviljaaed siinsamas, nii et siin ei olnud su mure, aga vahel on ju ette tulnud, kus tuleb kilomeetreid kaudu minna teatud. Mis mida see liblikas? Ja see võtab aega. Kas te olete käinud nii otsimas oma leplikatele toitu onu teatris? Iga oomega seal suurt rännakut? Igal hommikul igal hommikul kui arvukas liblikate seltskond, tantsijal südamikul üks joon ja tead, see on paigas öelda, aga putukatega koos mul on kastil putsukat, see on ju kaklema mitte vähem kui viis, 6000. Sellepärast minna ka mitmed teised putukad, minaljult, liblikad, aga ka mesilased ja herilased ja köik röövikud, see on vill, huvitav, kui liblikad vähem silmale, aga just puhtbioloogiline. See on väga, aga elavate liblikate arv, neli umbes. Arzu välde ja mis minna ja kellele toidu kätte tooma? Ei, nüüd väga minimaalselt armul mul on olnud sadade viisi ja nukkudest tulid nädala jooksul Männik 200 välja. Nii et mine enamus. Lahtiaknas loonides loodusesse tagasi ja minnes siis otsaga kontrollisin, mis mul oleks. Variatsioon, mis minna, siis jätsin lauale. Nii et see valge. Hoidnud ja kaitsnud aga. Vanameister Ründorfinitest vaadates tulevad meelde piss, tradeni surematud sõnad, mis ilmaasjata tehtud, selle peale aeg ei halasta. Seda näitust külastades ei saa ühegi töö ees lausuda, et aega napilt on kasutatud. Ja seda pikem on aeg, mis jääb tulevastele põlvedele nende tööde tundmaõppimiseks. Suur tänu kenade joonistuste eest. Kunagi tahame ka meie nõnda joonistada. Tõdes, et aga keskkooli õpilane ütlesid, et neid näeks iki etteriaid. Kunstnikule annab väga paljud siin otsekontakt looduses, aga mitte. Nii, kui.