Ma olen halb tantsija, ma oskaksin hästi tantsida, kindlasti tantsiksin ka siin kaamera ees, et selles pole küsimus. Aga mis puutub sellesse, et vaja selgeks teha, siis vahel tõesti on vaja sellest east palju. Etteheited on tulnud, et saama kahvanäolise lugejale ei kirjuta arusaadavalt ja sind ei loeta. Kuigi ma sellest ei hooli. Mind tõesti ei huvita, palju neid loetakse, palju aru saadakse, aga aga mingisugune jah, kasin, edevuse tundemärk või ma ei tea ka täpselt nagu formuleerinud seda, seda vist saagini. Päris teab seda juba Mihkel stsenaarium. Minu arvates asi on põhimõtteline, kui me vaatame põhimõtete järele, et iga kunstiteos peab iseenda eest rääkima, siis ei maksa seda ülesäratamise süüdistus esitada ainult kirjanikule, siis on niimoodi, et kui tunnete teos ei tulnud välja, kirjuta uus romaan. Maalija ras maalib uued pildid halva asemele juurde täienduseks ja helilooja kirjutab uued sümfooniat sinna juurde. Aga milles on asi? Teiselt poolt mulle tundub, et just kirjanikul on kõige suuremad eeldused ja kõige paremas olukorras, tema on oma asjade seletamisega, sest see, mida ta on kirjutanud, ja see, mille abil ta hakkab seda üle seletama, et on ikkagi üks ja sama aine sama meedium, siin inimese loomulik keel. Ja kui me tahame milleski selgusele jõuda. Me peame asju käsitlema käsitsema ühtedes enam-vähem samades terminites samades vahekordades. Ja ka kõik ju kunstist räägitu ikkagi on sõnaline. Ma ei leia, kui ma esinesin siin jutu asemel oma viimase romaani illustratsiooni seeriaga, et see tooks mingisugustki selgust millessegi. Põhimõtteliselt olete arvamusel, et kõik need kunstivahendid, ükskõik siis kas sõna või või värv on võimul. Ühe võimsused võimsusest ühesugused, nii et ka saab näiteks ühte mõtet avaldada nii sõnas kui ka pildis. Või on ka see vahendi vahel dikteerib, mis mõtteid saab avaldada. No ma arvan, et kunsti puhul on see täiesti kaks ise asja. Ühest küljest tähendab, oleneb siin palju kunstniku tüübist. Mõne kunstniku puhul näiteks ei tahagi kuulata tema arvamust orbiitide kohta, aga tegemist on kahe täiesti iseseisva distsipliiniga. Tähendab teadvustada seda, missuguste printsiipide järgi meie kunstikultuuris näiteks pilte tehakse, seal üks süsteem ja pildid oma etan, teine süsteem ja kindlasti teadvustatud mul peab olema. Ja ükskõik, kas seda teeb kunstnik ise või teeb seda kunstiteadlane multikriitiline. Jah, ma lisaksin juurde nii palju tähendab, et ka kirjaniku, rääkimata maalikunstist, helikunstnikust, kelle keeli võib-olla märkida teema palju keerulisem. Kirjanikul tuleb vahel ette juhtumeid, kus tema käest päritakse kunagi kirjutatu sündmuse kohta. Et mis, millised elamused soid, kas sa sel ajal kirjutasite nii sajandi, seal kirjutasid, mis motiistik oli, ei oskagi enam vastata, nii et selles mõttes vahel tahes-tahtmatult tuleb kas siis telekaamera ees auditooriumi ees või lihtsalt kellegagi sellest seletada. Palun Ma ei taha panna mingil juhul kunsti mingisse järjekorda, aga selge on see, et igal kunstil on olemas oma mingisugune ainest siiski ja mingis mõttes kirjandus. Kuigi ta ei ole kõikvõimas, aga ta on selles mõttes nagu, katab ära teised, et noh, ma ütlesin, et ma võin näiteks pilti ju kirjeldada, kunstikriitik saab pilti sõna abil kirjeldada, aga on küsitav, kas näiteks saab maalida, ütleme, seal kanti kategoorilist imperatiivi või fenomenoloogilist reduktsiooni, kusterlit või ka seda saab maalida. Nii et selles mõttes nagu on kirjandus, on nagu see või keel, on see teine tegelikkus, mis katab esimese tegelikkuse ära ja ja sellepärast me ka räägime, siin ei vaheta praegu ju pilte kai tantsijaga vahet heliteoseid selgel. Aga kas on üldse oluline, kust kirjandus või kunst võtab oma motiivid, kust ta tõuke saab? See võib ju teatavasti juhtuda väga mitmeti. See ei pea olema see reaalne tegelikkus, mis meid ümbritseb. Igapäevases elus võib ka olla mõni unenägu. Mina ise olen saanud mitmed-mitmed kandvat kujundit just ununenud. Kuidas on Mullene osa? Mina olen, ma saan tulu, osa väga suur loomapsühholoogiast ei räägi ja mina olen ka mõned jutud kirjutatud, puhtad näost maha kirjutanud, ausalt öeldes. Tähendab selles mõttes selle unenäokarkass on nii puhas. Nii tähendab oma raamatus primitiivne, et sinna midagi nagu ilustavad, juurde panna ei saa, aga ta on väga õige, sellepärast et me unenäo palju rääkinud unelema mingil määral siiski programmeerime sisse, kas eelmisel õhtul varem kunagi tähendab meie mõtet poolteadlikult nagu saad programmeeritud unenägu kuskilt taevast tähendab puhtmisekre ilma igasuguse läbi elatud või, või, või mingisuguse muu motivistiku alusel. Aga ma tahtsin siin Hando-le, kes peale siis, kas see küsimus ja ma tõin. Huvitav kokkusattumus, mina ükskord seisatasid mingisugune telliskivimüüri ees. Seal ma sain teada, et saada toimub Meil siin Telliskivimüüri ees ja seal olid paar mingist nihukest kriiti kiitibi kriidiga midagi kirjeldatud ja ma mõtlesin, et, et siin ongi, siin ongi, ongi kunst. Aga kuidas mina seda edasi annaks, minu arvates, et see ongi maalikunst. Ja pühapäevases lehes oligi sinu pilt, sein seal, eks ole, ei pea. Kokkusattumus, väga huvitav. Ma ei arva, et siis ongi kunst on see, kui mingi asi on tõstetud mingisse raami pandud juba, kui ta on esitatud kunstniku poolt, näitasid kunstnikke igal juhul väidab, et see on kunst, on, see ei pruugi muidugi tõsi olla, tähendab, aga magada sel hetkel töötuks tekstis ja siis alles kontrollides, kas sellel on ka väärtust või mitte, see on hoopis teine küsimus. Aga põhimõtteliselt ma olen noh, teatud omaloominguperioodist tegelenud selle niisuguse teravdatud tähelepanuga ümbrusele fragmenteerinud, seda toonuta eraldi välja ja seeläbi tekitada uus, tähendab siis Iraani küsimusi on kunsti puhul tervikuna ja niimoodi, kui mingi asi välja pakutud, nii noh, ajakirjanduses võis võtta, eks elulõik. Ja kui ta on vormistatud kunsti pähe välja pakutud, siis seda niimoodi ka vastu võetakse. Esialgu küll, aga ta ei pruugi sellegipoolest olla kunst, kui ta ei pruugi meile anda tunnetus, andmeid ta ei pruudena, tunnetas andmeid, aga noh, samal ajal tunnetus, andmeid võib anda väga palju asju, mis seal ei ole. Kuidas üldse ära tunda, mis on võimalik kunsti võluda, kuidas toimub äratundmine? Loojal. No vot, see on keeruline küsimus ja, ja vot see on erinev mu meelest kirjaniku ja kunstniku üldse algperioodil, kui ta alles hakkan midagi tegema ja teine segu tähendab professionaalne inimene. Alguses ilmselt orienteerutakse rohkem eeskuju. Tere, no ma räägin muidugi kirjaniku vaatevinklist, ma ei kujuta ette, et keegi kes hakkab kirjutama esimest luuletust, et ta pole ühtegi luuletust varem lugenud, et ta täiesti noh, mõtleb välja mingisuguse oma uue luulevormi või asja, see ei saa võimalik olla, aga edaspidi edaspidi jah, siis siis tekib see enesekontrollimehhanism ja tekib teata, missugune tunnetus, kui on mängus kunstiaine. Aga see on väga-väga individuaalne, sest noh, ma võin rääkida oma kogemustest, kuidas töötades toimetuses, nähes oma ametivendi professionaalseid kirjanikke, kui palju esitatakse toorainet segamini, tähendab kunstiväärtusliku ollusega terad segamini sekaldega, nii et see mehhanism ka igaühe puhul alati tarvitse töötada. Jah, on ütleme, teine asi, mis alati on, paneks telefonikõne ja teine asi, mis on alati ärritanud Eeerriteerinud publikut, on see, kui palju kunstnik, kirjanik võib siis kasutada seda toorest, ehedat elu, oma ümbrust oma teostes. Seon, prototüüpide küsimus, kui palju võib kirjanik võtta otse vahetut materjali? Äratuntavalt siin on noh, teatavasti on ka erinevused suhtumises kujutavasse kunsti ja kirjandusse see, mis peetakse kirjanduse puhul patuks mahakirjutamine elust, see on kunsti puhul kohati jälle on ju väga oluline, et oleks see aluseks olev tegelikkusse motiiv tuntav. Tähendab, kui me räägime kirjandusest kui lihtsalt sõnadest mahakirjutamisest siin sel puhul pole kirjanduse puhul tegemist kui kirjanduse kui kunsti. Miks Margema, miks, miks ei ole? Ei ole, aga miks ma püüan seda pärast seletada? Sellepärast et põhimõtteliselt kunsti aines on ikkagi ikkagi tunnetuse küsimus, et nad tähendab inimese, see üürike oleks siin maa peal. Ja selle tunde Fugereerimine ka teistele. Seda võib teha täpselt maha kirjutades, nagu ei saa teha ka täpselt maha maalides üht-teist, aga ainult see veel ei tagastatud. Vot mul paar aastat tagasi tekkis sellist mõtetelt vaadates mõningate kunstnike teosed vestles nendega ja siis mul tekkis niisugune mõte, retrospektiivne tagasivaatamine, lapsepõlve mõttet, kust, kes mulle esmakordsed ütles, et vaat see, see, mis sea mul ripub praegu üks mujal ripub, et see on kunst, kust me selle, kus me seal sõna üldse sain. Ma mõtlesin, et mis, mispärast on süstitud ja graafiline leht kunst. Nii et selles mõttes see maalikunstis mind tänaseni piinab, et miks me, kust me selle raamistiku leiavad, et see on kunst, ei ole kunst. Kirjandusest võib olla, kas seaduses on, täpselt, saab täpselt samamoodi, järelikult siis võib maha hinnangul absoluutselt absoluutselt, ma olen sellega täiesti nõus, et see prototüüpide küsimus pole üldse mingi küsimus, see on noh, nädala nädalaaegne sensatsioon ja kõik. Kuigi see on teatud määral ka eetika küsimus, siis noh, me teame, et on ebamugav näha ennast halvas valguses ära tunda, kusagil siin on tõesti valguse ja nii et noh, näiteks eks Tšehhov kuulus kirjanik läks paljude oma sõpradega selle pärast tülli, et ta kujutas neid äratuntavalt oma näidendites. Vahing on tihtipeale väitnud, et tema kasutab ka enda elukogemust otse oma ümbrust, oma kogemust psühhiaatrina juttudes. Ta on isegi isegi ühes jutus kirjutanud niimoodi töötanud psühhiaatrina hulluarst, nagu mõned mind kutsuvad, kuigi see mulle ei meeldi. Kui palju, kui palju nüüd on, ütleme sul otse sinu professionaalsest kogemusest psühhiaatrina olnud kasujuttude kirjutamisel kui palju sa hoiad arstisaladust näiteks? See on tõsine küsimus, see on meestearstieetika ja ta loodab küsimus ka kaudselt. Senini ma olen üpris vähe kasutanud, see niisugune, see oli varasem niisugune vihje, et ma olen see sena hulle arst ei meeldi mulle sellepärast, et see on niisugune, ei ole hea, hea mainega sõna. Aga ma leian ühte asja, et seal on palju, ma olen saanud kindlasti nii, et ma ise ei ole taibanudki, seda tähendab nagu pool poolteadlikult alateaduslikult saanud informatsiooni, mida ma hiljem siis olen kasutanud näidendites kuskil mujal, inimestevahelised suhted on seal natuke teistmoodi, jäävad seda maal siis võib-olla kuritarvitanud Abbaseni moodustab vaimuhaigla, ei lähe, sellepärast seni kirjanduspraktika seal võib-olla paremini on näidanud seda, et psühhiaatriahaiglas kirjutavad ikka need, kes on seal olnud või, või need, kes on siis konsulteerinud hiljem, aga mitte nii päris psühhiaatrid. Tead sa mõnda mõnda inimest? Ma tean, arste, tähendab, arst ja imelik on see, et arst on üks elukutse. Kust on tähendab see kirjanike kõige rohkem talu kasvanud häid kirjanikke? Katseehaabolüho arstid ja kasvõi seal Crownin ja väga paljud ja, ja kas mitte seiklerlevisi olnute kirjand teda varsti algul ja Sammerset moon, arst kuidagimoodi seal pääseb, mingit pidi inimesele lähemale. Nad pole keegi olnud psühhiaatri, sealjuures nimetati lihtsalt inimseda, viletsust ja inimeksistentsi kuidagi lähedalt näinud. Aga vat jah, see eetika küsimus. Vot neid Tšehhovi sõpru solvatud sõpru ei tea mitte keegi praegu. Aga tsehhid teevad kõik, aga just selle pärast, mis ma ennem ütlesin, sest all on peale selle veel midagi peale mingi hoogus andsin, ongi oluline, see ühendab tegelikult ka nii võõraid väitlejaid nagu võõrastel seisukohtadel praegu olema, peaks ühendama ka mehita. Kas sa tahad öelda, et juhul kui Tšehhov ei oleks oma sõpru solvanud ja ta oleks mõelnud, need tegelased täiesti peast välja ei taha? Üldiselt jah, seal pole mingite ja seal oleks kogemuseks olnud võimalik ka tõsta, ennast valinud on iseloomulaad oli selline, et tal oli vaja seda konkreetsest elust võtta seda kogemust. Aga kas on üldse võimalik kirjanikul teistmoodi, kui võtta konkreetselt? Kõik võetakse, konkreetselt? Lõi, kuna me elame, mis elu on kokku selles mõttes konventsioonide ja siis sõbrat käitumine nendega, liidame siia kunsti juurde, kõik eelnevad. Selliseid selliseid juhtumeid ka olnud on, võtame kasvõi munki, eks armukadedus konkreetse loo puhul, eks ole, tegi selle pildi ta mõnda aega, töötas seltskondliku anekdoodina ja praegu seda pilti ülimalt harva reproduktseeritaks, sellepärast et ta jäigi liiga isiklikuks. Ta ei kuulu tema paremate piltide hulka. Ja igale niiskuse elusündmusel peab muidugi mingi niisugune üldinimlikku andma, aga ma mõtlen, puht niisugune subjektiivne tunnetus ise tunneb, et vaat see elamus, mis ma nüüd selle inimesega suheldes sain, mis on vaimu aeglaselt sain. Sellega suheldes sai, kui sellel on mingisugune uus psühholoogiline väärtus, mida mina varem ei ole kogenud ega ei ole lugenud ega midagi taolist. Siis ma karda seal üldse avada. See on kindlasti väärt. Nojah, aga samal ajal kui palju siiski annab juurde prototüüpide tundmine, sellega ju tegelevad nii kunsti, kunstiajalugu kui kirjanduslugude käivad, tegelevad just suures osas prototüüpide otsimisega, kirjaniku enda elu seikadega. Nii et kas on, on seal mingit mõtet või peaks olema täiesti kunstiväline sfäär? Mina arvan, et see mõtet on kindlasti nagu igasugusel kultuurselt tegevusel on mõte olemas, aga kas ta annab midagi juurde tundmaõppimiseks? Minu meelest peaks lahus hoidma. Prototüübi võiks teiste kirjutada ju uue kunstiteose prototüübiks näiteks või sellest, kuidas Kirjanike prototüüpe kasutas, sellest saab uue kunstiteose teha, aga konkreetsel juhul teade, et see on sellest inimesest kirjutatud. Pealegi kunagi keegi ei kirjuta ju puhtalt, ma ei tea, kui puhtalt maha kirjutad, aga üpris puhtalt tahangi Alan kirjutada nii nagu suudab, oleks meeletu nagu võib-olla elegantne. Nii dokumentaal nagu väga, aga paraku seda keegi siiski võib-olla saad erandlik selles mõttes 99 protsenti kirjanikest niimoodi ei toimi. Alati on ikkagi süntees ja sellepärast solvumised. Prototüüp leiab, et, et midagi on temaga sarnast, üks viiendik kattub temaga näiteks talancovernina kõvera ninaga inimene leiab, et nojah, olengi mina, aga peale selle on mul veel omistatud need ja need omadused on, muidu neid ei ole. Ja sellesse solvuminegi. Teisest küljest, nüüd on küsimus ka selles, kui palju kirjanik kunstnik ennast julgeb eksponeerida. Minu arsenalist tuleks eksponeerida nii palju nagu suudad nagu suudad ja nagu julgat. Ainult ainult, mis kuju, mis kujul ja eksponeerin ka ennast nii palju, kui vähegi saab, aga ma eksponeerin enda ühte teatud tunnetan mis mul on selge, kogemusena saada, aga ma ei näita iseennast. Tahtsin küsida, et kui palju voib ekspitsioneerideni ütleme teravamalt teravamalt välja kui palju, võib-olla minu arvates kirjanikul nagunii eksifitsionist, kui sa tuled ikka välja, kui raamat meil siin kõigil lauapealsel pildid seina peal ja nii me kõik ju, eks ole, mina sahtlisse kirjutanud põhimõtteliselt ei saagi, selles mõttes. Anna endast ära, nii palju kui suudad ja siin on vahe, tähendab sahtlisse kirjutamine see või kirjutada ka ajaloolist või dokumentaalset proosat. Aga noh, see üks asi on oma isiku nii-öelda kuulutamine ja teine asi on see, kui sa räägid iseendast. Üks on niimoodi oma maine pärast kirjaniku staatuse pärast muretsemine, teine oma isiku hinge sokkide paljastamine seal on kaks eri asja. Aga kui palju endast endast kirjutada, noh, ma arvan seda, et et sa ise oled endale nagu mingisuguseks invariantseks, töömudeliks või ma kujutan ette näiteks, no mismoodi ma pean kujutama armastavat meesterahvas, kes armastab naist. Kui sa ise pole armasta täpselt kui ma ei ole kordagi armastanud, siis ma ei oska talle seda varianti sisse sööta, ma ei oska teda kohaldada, antud in variandiks tähendab antud variandiksin varianti, ränne peab nendega läbi tegema. Jah, sinu enda subjekt muutub sinu tunnetuse objektiks kuni Jelosoofil. Üldiselt vist peab paika niisugune seaduspärasus, et need, kes kirjutavad mahukaid teoseid romaane, triloogiaid, need hoiavad oma isiku rohkem tagaplaanil kui näiteks mõni luuletaja või, või teine. Mis lühid lühikeste põgusate žanride, viljeleja ja. See noh, üldiselt on nii, alati käib ikka kaasas suure luuletaja kreek kaasas isikumüüt, suure prosalistiga ei tarvitse käia. Kunstnikud on kusagil luuletaja ja proosa Eesti vahepeal, osa osa neist hangib endale või no ütleme nobelistid ja mõni mõni näeb vaeva, et hankida endale isiku nutimõni, mitte agressiivne isikumüüt, see iseenesepaljastamine, rollide esitamine, kas see olla heakskiidetav? Kas on, aitab see kunsti mõjule kaasa päralejõudmisele, ütleme nii, vaat mina teeksin, vahetasin sellega, et kuivõrd palju sina pead ennast näitama ja võrkpallis pead sina ennast avaldama, et oma kirjanikuga kunstniku rollidele alles hoida, tähendab, sinust räägitakse, näiteks on see aga teine on muidugi võib-olla see on halvem küll ka progressiivne, ega see tähendab, et et kui sa ikka, kui sa kirjutad siia oma rollist, püsid, siis. Nagu nagu süda ütleb. Aga siin ka sinu esimesele küsimusele otsa küsisite, kas vastus oleks nagu kaotada, jälgi rõhutaks, et talle kaks täitsa iseseisva distsipliinina. Miks on tegemist kunstiga, sellel on kultuuriloos oma väärtused ja ka selle prototüüpide otsimisel on sellest samast kirjandusteost täiesti erinev väärtuse otsitakse selle ajajärgu meetodit ja meetod ütleb ajajärgu kohta sama palju kui selle ajajärgu kunsti. Aga hoopis teises distsipliinis müütilise kui nüüd aga kolm duuri muidugi jälle jätab selle vastu ei ole midagi. Muttin eriti on, eks ole, annil loodan, Laapiline laager, laadimine väga hea ja ta teeb, et sul on kolmnurga ja üksi võib-olla ilma tema müüdid ei töötaks üldse nagu praktiliselt sellised sidemed igal juhul siin ma võin tuua tsitaadi Hando Runneli kes kirjutab lahingu kohta niimoodi. Nii nagu vahingu teostes leidub kujusid, kes suhtlevad kahe ilmaga siin- ja sealpoolse k, on vahing ka iseennast müstifitseerinud võimetoloogiseerinud. Ka tema ise on asetanud asetatud kate reaalsusesse, kordunud autor kord autori poolt loodu, mõni kujusama autori jutus mõni vahingu, mis tähendab soome keeles häda, viletsust, Õnnet just sellest ma küll süüdi oleksin. Laino tähendab ka midagi lisada jah. Nii et kui nüüd konkreetselt küsida, oled sa näinud vaeva, et ennast endast müüti kujundada. Kahtlemata, miks ma ei ole tänane õhtugi vihkasin veedame koos, on siin ka mingisugune vaeva nägemine rääkimata muudest meie omavahelist kemplemist või dialoogidest või, või kasvõi tülidest, isegi see riik aitab müüti luua ja seal muidugi vaeva nendega midagi hõlma vaevata. Aga mis puutub sellesse rolli, mis ma olen selle poolt alati olnud? Rolle võib palju olla, tähendab sotsiaalset rolli palju olla ja mida rohkem neid on, seda parem. Ja nüüd tuleb lõhkuda, nüüd tuleb uuesti luua ja see teekirjanikule ka maalikunstnik minu arvates lihtsalt kahju. Kahju jah, sest noh, on maalikunstikeskus on kirjanik, kes on veel kes on, eks ole, kriitik samuti teatrivaldkonnast. Aga võtame selle eraelu ikkagi, tähendab see eneseeneses kirjutamise õigus. Kas on õigus looval isikul teadlikult ennast dramatiseerida tähendab oma elu meelega keerulisemaks muuta hakata? Et otsida nii-ütelda kana, ehk siis selgelt on küll, aitas minu arts. Tihtipeale ei saagi näiteks mõnda näidendi episoodi üldse remondi mõõta, personaasi üldse kirjutada ega, ega luua, kui ei dramatiseeri oma elu, oma elu, tuleb dramatiseeri, sellele kiidareid kannatab, fantaasiavaesuse pole lihtsalt noh, siis on jah, aga no kui mul fantaasiat ei ole, siis ma tahan dramatiseerime, aga aga kui resultaat sama sina fantaseerida, mina dramatiseerinud siis resultaat sama, eks ole. Ja noh, niipalju et kas see tähendab põhimõtteliselt kunstnikule vajalikud kogemused on, kas see kogemus peab olema just kannatustele nimetati, see on üks asi, tähendab. Ja kui me vaatame üldse meie kirjandust, enamasti see kannatus tuleb noh, küllaltki üht igapäevaselt asjadeks, abielulahutusest, eks ole, kas kannab või kogemus. Nojah, aga kirjanik on teatud määral, ma räägin praegu kirjanikust teatud määral on nagu, nagu kuju Paul-Eerik Rummo näidendist pseudouppus, see, kes tahtis kõik patud enda peale võtta, kes käis, käis mööda Teeba linna, karjus debasel katk, mina olen süüdi, mina olen süüdi, keegi ei tahtnud teda kuulata. No teda ei tahtnud kuulata, aga tore näha, ikka taheti. Vaata, kas ei ole niimoodi asi, tead, et katk on kahe otsaga asi, kas on kunstnik, kirjanik on see isik, kes satub loomu poolest juba säärasesse, situatsioonidesse? Saadame, nimetame tinglikult kannatavad, siis ma mõtlen just neid ar keerulisi asju või on see, et teda teadlikult teeb ja ma olen loomu poolest tähendab, et ta saab ikka veel tahes või tahtmata alade all provotseerinud, vaid teeme siis vahet kirjaniku liikidel kirjanikul, kirjaniku liikidel vahet, see, kes kirjutab ikka ajaloolist biograafilist romaani, tema peab, töötame arhiivis, aga mitte otsima kannatusi tema seda vaja ei ole küll. Ega ta arhiivimaterjalidega katsed ära kirjuta. Kui ta just päris kroonikate kirjutab. No võtame mingisuguse ulme ulmejutu või säärase seal, igal juhul on väiksem see vajadus, aga just see, kes kirjutab minu meelest sellest tänapäevast oma ümbrusest, siin ja praegu sellest situatsioonist, sellel on kõige tähtsam see et elu tema ümber liiguks. No ei ole põhimõtteliselt vahet, võib ka kirjutada väga valusalt kirjutada ajaloosündmustest varasematest etappidest, ütleme kasvõi Mats Traadi puud olid hellad, velled on väga suure valluga, kirjuta teatud väga isiklikuks suhtes isikliku pagasi suhtes. Aga kahtlemata selline kogemus, mis selles raamatus on see eeldus ikkagi seda tänapäeval läbielamist, muidu poleks ta sinna sattuda, mina leian, et oled sa kunstnikult sa kirjaniku, helilooja lõivu, sa pead maksma oma isikliku Ülo arvel, sellest ei ole pääsu. Olgu sooned, lahutused või on, need on need muud pahandused hoiu peab maksma? Sellepärast ma ei tea ühtegi niisugust. Isegi antiikajal Leonardo da Vinci, kes keelseid millestki puudust ikka maksis lõivu, eks ole, kuni tänaseni välja on, nüüd võeti puhul eriti tihtipeale ei ole neil mingi isikliku elu, rääkimata filosoofilist, paljudest kandistasin karsket kanti, kandistraalsetas dramatiseerida maalide kanti ja mis isegi olen, aga eks ole natukene ka noh, meie, meie olukorra süü, see vana jutt muidugi pole midagi uudist. Et noh, elame nii väikses keskkonnas, nii väikses rahvas ja, ja sellepärast see meie lõivu maksmine on nagu suurem. Võib-olla kui oleks näiteks erades Pariisis seitsme miljoni hulgas lihtsalt et meil on liiga palju, trügime liiga palju põrkume kokku ja euroliiga väike on, see ei ole särast peagu kriitiliseks massiks. Aga see muidu nii kirjandusavalikkus on eriti tõsine probleem. Ei ole, noh, me räägime siin mitte publiku seisukohalt üldiselt, vaid iseendas püüame midagi selgust saada. Ma ei tea, kas kunstnikud saavad näiteks kirju, kui neid näiteks kirjutatakse näiteks kirju ei saa, paljudel näitustel on külalisteraamatut, ei lase sinna sisse kirjutatud netis alati kuigi tõsiselt võtta. Numa kardan kirjumiste saated, neid ka palju, aga need on siis kahtlemata pikema vaeva vili, kui see näitas, ongi seal ikka analüüs teinekord täiesti olemas. Ei, ma olen saanud ka sõimukirju varasemate väikeste novellidest pärast ja nii edasi, kindlasti sina saad sõimukirja ja, ja, ja prototüüpide käest olen saanud onu, äratuntav prototüüp, aga mis sellest sellest ei tasu hoolida. Seal seal võid sa nüüd rääkida tähendab mõne oma juttu konkreetsest tekkest ikkagi või tähendab algtõukest kuni jutu valmimiseni. Kongress jah, konkreetselt mõnda niisugust näidet, et jutt niimoodi igav teooriaks lase läheks. Näiteks ma toon niisuguse näite, ma kirjutasin, kuna päris algul Viasti ühe lehekülje pikkuse jutuetüüd. No kuidas ma nüüd ütlen selle hindamisele tüüdi, kui mees topib naisele sammalt suhu ja pärast joovad viina, tulevad koju, otsast taaskohast. No on see autobiograafiline või ei ole, mis arvad? See ei julge öelda, ei julge, on teatud määral kindlasti avat, autobiograafiline on, kas, kas ma nüüd sammalt toppisin taevaskojas naisterahvale? Naisterahvale kindlasti, selles ei ole mingit kahtlust, aga ei võtnud seda ei olnud, et aga mingi emotsioon oli, tähendab, siin oligi mingisugunegi emotsioon, tekkis või tunne tekkis minus, et vot niiviisi võib asi olla ja siis ma arvan siin edasi. Aga Natoga enda, mõnest, vot mina ei saa tuua minul. Kõik algab mingisugusest tühisest asjast ja kõik on pärast sinna juurde kasvanud ja see esimene tõuge ei ole eriti tähtis, aga just et keegi ei hakkaks prototüüpi otsima. Ma võin mõne säärase loo rääkida oma varasemast perioodist, sest siis on aeg on veel edasi läinud ja niikuinii midagi otsima hakata. Näiteks ilmus kunagi mul läks jutukene näitlejanna Hanna kus oli noorsooteatrikohvikusse näitleja probleemid niimoodi ja millest kõik alguse sai tühisest asjast ma tõesti üks päev sisenesin väljast pimedast kohvikusse, hämar oli kerge kanapimedus nagu ja siis tahtsin kuskil tuhka raputada ja vaatasin, tuhatoos on laua peal ja raputan, tuleb välja, see oli näitlejanna Marie Mets oli rahakott. Ja sellest kõik, mis pärast tuli kasvaski sinna juurde, aga see on tühine asi iseenesest. Või üks jutt oli lõunad Wolfide pool nakkuspere sealsele kisselli poti ümber askeldab see kõik algas sellest, et see vana elamus tegelikult kuidas kord mehega jõime ühest pudelist mineraalvett ja, ja enne kui ma võtsin tema pakutud pudeli maa püksikorra käeseljaga üle pudeli suu, ta pahandas muga, sellepärast vaata alastest asjadest algab, et kõik asjad. Aga noh, jutu seisukohalt on see tühine. Nüüd ma vaatan, et Andrusel on tõmbunud endasse, võib-olla need on ainult kirjanike probleemid, kas kunstnikul on ka niseid? No ega vaja fikseerida, vaja käia, ringi, maailmas, olla kogu aeg valmis fikseerima algtõuge loomulikult ainult et ta võib-olla ei lähe nii otseselt töösse sisse nagu kirjanikel, sellepärast et nagu siin oli juttu, eks ole, mingi sündmus võis olla, see läheb otsaga jutustesse sisse. Kunstnikud lähevad enamasti pilti sisse lihtsalt kogemusena, aga see tähendab ikkagi pidevat valmisolekut. Ma usun, ei ole meil kellekski kogemuseks, eks ole, seda kogemust tuleb jahtida, seda tuleb provotseerida, tähendab, eks ole, seda tuleb leida grammatilise dramatiseerida ja, ja siis, kui ta on korra olemas, nad siis tuleb hakata leida vastet, kuidas seda uuesti välja panna. Kirjanduses võid hakata kohe, no selge sai, sellepärast hakati sedasama juhtina kirjeldama kohe, aga mina pean hakkama teatud fragmentidest seda uuesti kokku lappima, nii et seesama kogemus tekiks uuesti ja kas sa ei karda ja kindlasti ongi, et väga palju loetakse, tähendab, vaadatakse mööda sellest, et see kogemus, et ma pean hämmastavalt, ütleme, et ei tule välja, anna mulle jutustati ühest noorest poisist, kes olevat ühtegi viimaseid pilte vaadanud ja see kommentaar, kuidas ta paika tähendab. Kuigi noh, üldse mitte nii nagu mina seda tõlgendanud, aga püsige, põhise hoiak oli samasugune pildiks sobib, kas see niimoodi nüüd sinu viimase perioodi töödega, kui sa oled nagu öeldakse, muutunud natuke Literatoorsemaks või dramad dramatiseeritumaks või ainult niimoodi? Ma arvan, et varem oli veel lihtsalt paremini veel lihtsamaks tahtsin just küsida, et nüüd see sekundaarne impulss, mida annab kultuur Koit ja Hämarik, eks, teada sekundaarne impulsse ma isegi ütleksite, sekundaarne sellest, et et ma ei oskagi siin vahet teha, kas see, kuidas ma elan siin laua taga praegu. Kuidas ma elan, noh, kunstiajaloos kunstis endas, tähendab kui palju seal üldse vahet tunda tahab, kultuuri ise võib-olla ka täiesti kunsti tegemise ainest. Vahelduseks võiksin, võiksin veel lugeda, teile ühe katkes seest kirjaniku uhkusele autor Roland sport. See on just see puudutab siis nii kirjaniku kui ka kunstniku müüti. Siin algab, sellest ma päris kõike ei hakka otsast lõpuni lugema, tähendab müüt kirjanikust müüt kunstnikust, kes vahetpidamata töötab isegi puhkusel olles ta töötab. Ja siit läheb edasi, Bart, niimoodi kirjandusliku puhkusemüüt on palju üldisem ega piirdu kaugeltki suvega. Tänapäeva ajakirjandus kasutab igasuguseid igasuguseid võtteid, et maalida kirjanikust aina proosalisemaid pilte, kuid ekslik oleks arvata, nagu püüaks ta sellega kirjaniku olemust müstifitseerida. Otse vastupidi. Kui kirjanikule võtame arvesse ka kunstniku siin kirjanikule avalikkuse ees hästi maine keha anda ja paljastatud tema nõrkus näiteks valge veini ja verise paavst tegi vastu siis muudab see tema kunstiloomingu veelgi imepärasemaks, lausa jumalikuks. Tema eraelu pisiseigad ei tee. Ei tee mulle tema loomeinspiratsiooni olemust üldsegi mitte lähedase märkusega selgemaks, vaid selliste pihtimustega ta just rõhutab enda kui kirjanikku. Võtame arvustada kunstniku ainulaadsust, kuidas ma võiksingi pidada millekski muuks kui üliinimeseks selliseid laia natuuriga olendeid, kes võivad kanda siniseid pidžaama-sid ja samal ajal kuulutas teda oma loomingu universaalse teadvuse oma loomingu universaalse teadvuse manifest aktsiooniks võitis väljendada oma armastust kitsejuustu vastu selle sama häälega, millega nad annavad teada, et peatselt on ilmumas nende ego fenomenoloogia. Tähendab, see nüüd püüab purustada seda, seda müüti kirjaniku kunstniku erilist rolli kõigutada. Mis siis paar on väga tuntud nütoloog poole tuntud meteoroloog, aga kas see ei ole nüüd, kas ei meeldi meile endalegi see müüt, kas me lüpsa seda müüti? Ma arvan, et see kunstniku, kunstniku müttiseerimine, tema teatud jumalustamine, seen, romantiline traditsioon muidugi saksa romantismi speriti seen rahvusetti väga erinev. Ma ei oska hinnata. Eesti kultuur on suhteliselt noor ja ta ei ole loomulikult arenenud, tan ikkagi kunstnikult viimase 100 aasta jooksul nagu istutatud. Kuidas oleks loomulikult läinud meie rahvuslikule temperamendile vastavalt ilma balti ma ei jäeta, aga ma tean seda, et noh, näiteks tuuakse tavaliselt kaks erinevat suhet siin üks on see äärmiselt asjalik lähenemine kunstnikule ja tema tegemistele täiesti proosaline, see nagu Ameerikas, kuidas ütlema, kujutame ette, et üks Hemingway küsib Stein pekilt, et kuule, et vanad, palju sa selle joru eest kokku dollareid said? Sena, säärane äärmisel militaarne ja teine äärmus on vene kultuurist, kus on ju noh, kirjanikud Tolstoi on ju noh, jumal jumalus selles mõttes, et tema kodukohta korraldatakse palverännakuid ja see, ma arvan, et noh, meie suhtumine on siin ikkagi vahepeal ja ei maksa arvata, et et siin oleks mingit erilist ülepakkumist. Mina arvan kat mingit ülem ja müstifitseerida müttiseerimist, kui nüüd võtta ei ole meie isiklik küsimus sulle hea hiljaaegu seoses oksa juubeliga kehastasid mitmel moel oksa kirjandusõhtutel sa võtsid nagu oksa rolli ronisid, ronisid siis teise surnud kolleegi nahkam. Kas see oli sul jälle läbi mõeldud, et sellega nüüd oksa-oksa tutvustada või selle üleb ennast tutvustada? Kindlasti läbimõeldud nii tuvi Stalini oksaga ennast mitte saagide läbi oksa, mille eest kindlasti läbi mõeldud ei saa, sinist asja ei saa teha ilmani spontaanselt lävinud kahtlemata. No aga siiski. Kas kunstnikest tuleb meil ette mõni mõni suurkuju, ütleme Eestimaal, kes on kellel käib kaasas kindel müüt? Ma ennem rääkisin kindlustanud Lapin Ülar Jüri Org. Aga kui vaatame ütleme üks 15 aastat tagasi, siis oli selline rühmitus nagu subkuuskümmend, üheksa tähendab mis peaaegu ta sellega tegeles. Või nende hilisemat mingisugune 11, kolme nelja inimese näitajates pidevalt korraldavad, seal on ju ka. Aastate järel korraldavad siinse Kruga näituste avamised, tseremooniad on viidud küllalt teatraalseks. Aga ilmselt võiks rohkem olla, kellel on selliseid kalduvusi, võiks arendada seda ikkagi radikaalse aeda. Salvador Dali nii, võib-olla meist keegi päris ei ulatu, aga aga ma ei suuda, pannakse seda pahaks ja sest kui sa ikka oled niisugune kunstnikega nagu Salvador Dali, siis sa võid teha testi nord, mida tahad, mis sa arvad? Jah, kui see ka nii hästi joonistad, siis siis loe endale, milline nüüd tahate, ega see nii hästi kirjutatud nagu mütsis loendale, nüüd ta. Vastu, kes oleksid nagu paremini makstud, esitatakse väga palju tellimustöid, nagu me teame, kirjanikele nisutellimusi ei esitata. Ja samal ajal, kas see tellimus on siis sotsiaalne tellimus või on sotsiaalne tellimus midagi sisemist? Küsimus on Ando sulle kõigepealt. Sotsiaalne tellimus on kin tõstunda. Tähendab iga ühiskond tõenäoliselt vajab kunsti aja pühadkunsti, Jagnist võib sellele ühiskonnale täita neid funktsioone ja sotsiaalne tellimus. Tegelikult on teha jätkunstimist. Aga need tellimused, millest ta jutustas, et neid ei ole esiteks nii palju nad ei ole mitte väga hästi makstud ja, ja siin võib rääkida ainult monumentaalkunstitöödest, mis on väga töömahukad, nii et isegi siin ei julge öelda, et nad oleks väga hästi makstud, aga tellimustöö on praktiliselt nii, et seal lihtsalt ette ära ostetud. Ma ei tea, kas kirjanikul tõesti ei ole. On küll leping toimet kokku kasvõi suuline kokkuleppest raha küsimus, see ei saa, avanssi ei ole. Ei siga, Vanssis saame, tähendab, näiteks on näidendite puhul kirjutati sihttellimus saatikama kirjutamise raha ära, vähemalt selle aja jooksul peaks neilt ära kirjutama. Ja tähendab, see erinevus tekib sellest, et kunstiteos on ühekordne. Ta ei ole teraliseeritel, eks ole, massiskulptuur pole terroriseerinud. Ta on küll nooremat konservikombinaati, mis nüüd. Aga see pole nii tähtis, et ta ei ole ka ühekordne selles mõttes, et et ta käib pidevalt näitustel. Nii on täiesti väär aru saadud pilt ostetakse, tellitakse ära, ta läheb keldrisse, ta töötab umbes 10 aastat kindlasti näitustel. Nojah, aga seda väärarvamust on see natukene põhjustanud, et see tellimus ühe autori käest ühele asjale. Ja meie nagu teistmoodi Need asjad. Aga sel pole tähtsust, eriti ma ei leia ka tähtis üldüldse funktsionaalselt on tähtis, kuidas me seda sotsiaalset tellimust mõista mööda ma saan aru joolist, ta viitas siin, et tegemist on teatud järeleandmistele järeleandmisega kunstilises mõttes nii-öelda kunstilises mõttes sandada puhta kunsti suhtes. Aga mul on sulle küsimus, aga näiteks ütleme sina kui poeet. On sul sotsiaalseid tellimusi olnud, palju sulle selle eest maksta? Ei, ma näengi on sotsiaalne tellimus on tõesti olemas laulutekstide peale neid nagu leiba. Nende eest makstakse ka, kummaline küll, tunduvalt rohkem kui päris puhta ja kõrge kunstilise luule eest. Nii et noh, on olemas, aga ma vaatan, et päris poeesia sellega siin ära ei ela. Pole, pole elatud ikkagi igal juhul tehakse jah, täidetakse mingeid tellimustöid ja no ütleme, ka tõlkimine on tellimus, otsene. Puhas poeesia on kehvasti makstud, küll aga laulutekstid, nii see nii meil kui mujal, ega see ei ole mingi Meelis uudis, eripära see on alati olnud ja ka mina olen küll igasuguste konkursside ja nende poolt, sellepärast et see motiiv, mispärast sa hakkad midagi kirjutama, see on ikkagi noh, pole alati nii tähtis, et ta tahab puhtast eneseväljenduse eest midagi teha. On ju küllalt teada, niisuguseid juhtumeid, kus kus näiteks on kirjanik, on kirjutanud, on selle pärast, et endal hinge sees hoida, nagu Vildegi kirjutas oma oma Mahtra sõda ja tal ajaloo poisikene ajale poisikene ootas kõrval, et järgmises numbris pidi ilmuma ja nii ta kirjutas järjest. Ja endal on ka hea, kui on mingisugune leping, mis kohustab sind kindlaks kuupäevaks midagi tegema, see mobiliseerib sind, võtad kätte lisatöö ära, muidu venitad ja venitad. Aga mis nüüd puudutab sotsiaalset tellimust, siis mind on. Natuke hämmastab see teinekord midagigi selle sotsiaalse all mõistetakse sest sest kes siis veel paremini kui kunstnik ise nagu ei tea, mida ühiskond talt ootab, ta tunnetab seda kogu aeg ise ja mu meelest me midagi muud ei teegi, kui pidevat täidan ainult ühteainsat suurt sotsiaalset tellimust kogu aeg igavam aktiga. Ta valusalt tunnetab valusiani, kui ütleme, et see ongi tema funktsioon ja sotsiaalse tellimuse juures iga iga teosonicu sotsiaalne, aga ohtlik on, see tähendab sotsiaalse tellimuse all mõeldakse kunstnike puhul oraatliku paraliku esinduslikku pilti, tähendab sageli on. Kutsub esile irooniat ei ole päris tõsine, hea plakat on kunst, võib-olla võib-olla, ja ka tellimuste ütleme nagu noh kõige keerulisematel teemadel, isegi see võib olla kunst. Ma olen mihklit mutigrees, nõus. Selles mõttes, et ta, näiteks kui sinu käest tellitakse säärase kokkuleppe mingi näidendi suhtes draamateos suhtes siis see mobiliseerib tõepoolest, tähendab, sul on kindel tähtaega selleks ajaks sa pead tegema ja sa saad selle peale murest mõtled pidevalt. Ei ole kusjuures see ei tähenda üldse seda. Nüüd hakkaksin selleks puhuks midagi spetsiaalselt välja mõtlema, mul võib-olla see ammu juba lademes kusagil olemas mingisuguseid andmeid või jäävad ja nii et üks asi on see tellimus, see nagu ametlik ikkagi mingi konkursi kuulutamine ja selle pole midagi seoses pistmist sellega, mismoodi must tekib, mingisugune loominguline tunne või mingisugune realiseeriks. Ainult see kohustab siis seda, mis on varem tekkinud nüüd täie jõuga pihta hakkama, nii et ma olen nende asjade footiga iga lõhnaga. Rohkem oleks näiteks tublisti rohkem rohkem, eks ole. No aga kas kunsti puhul võistlusmoment on terve nähtus, kas üldse on erinevad kunstiteosed võrreldavad omavahel? Ütleme, kas kaks romaani Mahtra sõda panna nüüd võistlema, millega? No see niisugune juudi sõja juunis, nii et minu arvates on kaks ise asja ja üldse ei ole võrreldavad, polegi mõtet võrreldest Mahtra sõda, ikka Mahtra sõda on need toimima, teatud ühe ajajärgu töid on võimalik. Hea jah, aga, aga need. Aga selleks on vaja üle üle trantsen Dentaarsetes objekti on vaja, selleks Lähed paika paneks, kes seda ei saa võtta, tähendab noh, mis tähendab kunstiteose headus, mismoodi saab otsustada objektiivne, ütleme Nobeli preemia žürii, kui mida tähendab tõde ja õigus meie rahva kontekstis, ta pole kompetentne, lihtsalt ta ei oska kriteeriumi määrata kriteeriume kusagilt mujalt. Tulnukad, kes kõike läbi näeksid, saaks lume osas paika panna asjad Laser ellu tagasi väikse ja suure rahva erinevusi nende kultuuride erinevuse peale, mis on ikkagi maailma keeled, need nendest kirjutavad autorid, jõuavad ikka kaugemale. Need kunsti puhul seda ei ole, aga kas? Kas me saame öelda, et Eesti kunsti oleks nüüd Euroopas või mujal kusagil väga hästi tuttav esindatud? Ta on üldiselt mul on selline tunne, et me oleme vahel püüdnud sellist müüti nagu luua, sest sirgest võib-olla lõpmata lugeda, et see kunstnik esines seal ja seal ta praktiliselt neid esinemisi teades, tähendab see üks pilt mingisugust noh, tavaliselt üsna halvasti eksponeeritud näitusel sees ei tutvusta eriti eesti kunsti muidugi aga põhimõtteliselt eesti kunstitase on maailma omaga praegu üsnagi võrreldav, seda näitab noh kasvõi eksporttellimuste kasv kujutavale kunstile. Praegu, näiteks Lääne-Saksamaal nagu küllalt palju pidevalt nüüd Ameerikasse. Jah, mina selle eestika rubriigi vastu ka ei ole, siis noh, kusjuures reaktseni romaani kui kui, kui poes jäänud, kus, mis ilmub milline, milline, milline resonants tal seal onlamiline kõlajõud seal on seda raske öelda, eks ole, aga aga see oli hea laiematest läheb, aga muidu moekunst mulle tundub, on kõige ees Nendest alates ütleme öeldakse osas veel, vaat mul tuli meelde seoses selle ikkagi kunstiteose loomise motiividega. Ma arvan, et isegi selles paraadlikus suhtes või nimetame ka niimoodi noh, neid konkursi tellimuste niimoodi varjukülgi ka nendes etteantud piirides mu meelest on võimalik siiski luua. Häid tõi ka igal ajal Koronju loodud. Noh, ja peale selle võib juhtuda ka stiililiselt lahti, näiteks ütleme, kui me teeme näiteks pildi 40. aastate sündmustest ja meil siin tuhanded võimaluse opereerida näiteks selleaegsete maalistiilidega panna, panna need erinevatesse kontekstidesse, kus kõik on võimalik. Mainisin, eelne esimene Leonardo da Vinci Michelangelo samuti, eks ole, tellimustööd, eks ole, no praktiliselt kunstiajalugu kogu jäänud ja, ja lihtsalt tuleb kitarr. Tähendab, tellimustööd on alati olnud teatatud küllalt jäigad piirid pannud kunstnikule ette ja vahel isegi kunstnikule küllaltki ebameeldivad teemad, mida ta tegelikult ei tunne üldse. Aga selle töö briljantne teostus, selle töö täiuslikkus ületab, katab nagu selle õilistad selle küllaltki banaalselt tingimused, mis talle ette on pandud. Ja see võimalus on ka meil alati olemas. Minu meelest see on professionaalsuse küsimus. Nojah, aga kas see ei olegi ikkagi niimoodi, et noh, on vahel vahe on nüüd ja käsitöömeistri ja kunstniku vahel suhtumine harras, suhtumine on ikka ainult kunstniku puhul käsitööveeni. See meistri meistrioskus enam ei ole nii kõrges hinnas kui kunagi vana Monal ajal kirjanduse kohta see küsimus pole relevantne. Nojah, ta ei ole. Aga mis puutub näiteks ütleme, käsitöösse noh, mõnel muul alal kestab veel käsitööriistade tegemisse, millega see omal ajal meist väga head, see on tõesti, praegu enam neid meistrit ei ole, kes teevad nii häid käsitööriistu, ütleme, kas puud üheksa millekski muuks on natuke erinev küll aga, aga sinna sinna seal merel ikka professionaalid, kõrget professionaalid. Vene keemia tööd nimetati käsitööks, aga mina isiklikult arvan siiski, et käsitöö niisuguse hea kunstide vahel on ikka vahe olemas. Kui sa ikka vorbit hästi palju, et siis ise ütlesid väga ilusti, org hästi, palju neid neid kõmulaule või ja mida sa, mida sinult tellitakse. Ja samal ajal kirjutad ka head poeesiat, seal ikka vahe. Saad, meister, sa oled meister või sell, oled selle nende populaarsete laulude peale, aga aga professionaalse selle peale, mis on avaldatud, tähendab ikkagi eetika küsimus nynorsk külla ja minu isiklik raha pärast ei või kirjutada põld küll raha pärast kellel on raha vastu midagi ka, et see on natuke valehäbi, eks ole, kui me tunnistaks, pean paljusid asju ainult sellepärast, et ära elada ei ole ja olin ilusti ütles, et noh, kirjutad, tuleb kõige ettevaatlikumaks mind, kui ma tegelen noorte autoritega, tegelesin, tähendab kõige ettevaatlikumaks teevad need autorid, kes, kes tahavad midagi väljendada, kes lihtsalt puhtast enese väljendusest tahavad kunsti teha, kellel ei ole mitte mingeid muid motiive, kellel ei ole kujundite ise on. Mul on ka tulnud väga paljudest tõesti massides läbi lubada igasuguseid teatava kontingendi, inimeste teoseid, jumal, seal leidunud lihtsalt eneseväljenduse ja seal seal pole mitte mingeid muid, kaalub muudest, seal jäi finantsilise ei ole mitte isegi lihtsalt tellimus grafomaanide halvas mõttes jah, nagu hästi, aga kas sa ei ole sealhulgas ütleme, natuke psüühiliselt ebanormaalsete inimeste hulgas avaldanud avastanud ka kunstnike, kus on kujunenud, tema olen olen ja ma olen isegi läbi surunud paari näiteks haige luuletused Edasis ja ja mujal soovitanud, aga ma eriti palju ei ole ainult konsultante nagu nendega koormanud, aga on selle kohta kõlab väga ilusti ühe kuulsa psühhiaatri lause, et. Maamees ütleme, talumees kui tants, skisofreenik, näiteks vaimuhaige, tema kannatab selle Rinberg streenhiilger seal. Mulle noh, see on selle, jah. Edasi läks niiviisi, aga poeet sellega ainult võidab. Ei, see oli niimoodi, tähendab täpselt niimoodi, et kui talupoeg jääb skisofreeniat ja siis on tema hukatunujaga kirjanik ja kõik selle pealt teenida Te võite teemadel emaga noorena välja kirjutanud, kuna no ma olen ka noorena. Aga see nüüd omakorda jällegi toetab seda müüti kunstniku hullusest. Ja jõudsime sinnamaani, kust me alustasime, midagi halba ei, kahtlemata toetaks, tähendab see ei ole mingi saladus, et paljud paljud kuulsad poeedid Najutame, helderline lemmikpoeet oli, oli noorest peast väga kõrgel tasemel, kirjutas luuletusi, häid, hiljem oli elav laip praktiliselt 30 aastat ja nii edasi, nii oleks neid näiteid võib palju tuua. On räägitud väga palju psühholingvistikas, sofreenikute keelest, näiteks sellise teate väga hästi seda, nii et midagi neil on ja neil mingisugune niisugune kujundiline külg on ka, aga see on teatud perioodidel. No me ei hakka siin rääkima meie omadest teatud perioodidel selgetel perioodidel, nendel on maailmataju selline, mida saab interpreteerida juba kunstina. Maalikunstis. Treeningute joonistust, et on antud mitmeid album veel just, aga, aga tõenäoliselt kunstiks ma siiski keeldusin teda nimetamast, aga tal on kujundlik mõtlemine, see on kõik olemas, tähendab, aga see, mida ta selle kujundage peatab, tähendab, see ei ole kunstiainest, et vot nii palju osta. See on huvitav mõte, selja tagamaa, kui varem-ile mõtlen, et kui on kujundit sisse priisatud, kunstan ei nokkinud, jäi meil see kujundav olema korrastatud, ma mõtlen seda näiteks nagu haige loob, loob korrastatud kujundilise süsteemi, siis ta on ikka kunst, aga vaat seal siis nii, et ei ole kunst võib-olla ei ole korrastanud, ta võib-olla ei ole raamidesse pandud, seal tuleb natuke, võib-olla tähendab lühendada, tähendab, see kujund jutustab mulle kaosest tegelikult jah. Aga, aga, aga kunst enamasti ta jutustab just vastupidi, sest arvad ei tarvitse Hedarviksime kirjutada võid võita küll kaoses, tähendab aga lõppeesmärk on ikkagi meenutada seda tabelit. Selge, kas me peame võtma mingeid otseselt ka vastu, ma arvan, et ei. Avatamic miks mitte võtta võib-olla võib-olla niisuguse otsuse vastu? Et selliseid niukesi kooskäimisi jätkata jätkata tähendab nüüd meie meiega aga, aga, aga teiste alade esindajad muusikud all siiani see enese vabanduseks lisan veel ühe tsitaadi. Üks Rigi mees on väljendanud mõtet, et inimese mõistus on midagi väga imetlemisväärselt, see hakkab tööle niipea, kui inimene on sündinud ja lakkab töötamast alles siis, kui ta astub mikrofoni ette. Sellele Est lisada midagi ei ole.