Kordame 1983. aastal kavas olnud keskööprogrammi, milles Marje Lenk ajab juttu Viktor Kingissepa nimelise Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri näitleja Eesti NSV teenelise kunstnikutee noaga. Võib arvata, et teie nimi oli klassipäevikus, kui mitte esimene siis päris alguses küll, kas see oli halb või hea teie jaoks? Ja päris alguses kindlasti kaks Aadi järjest täiesti ka kõige esimesed tähed tähendab päeviku kõige ülemisest servas. Kui õpetaja tuli klassi ja no sageli ma ei olnud ju nii hästi ettevalmistatud tunniks. Õpetaja käsi hakkas sulepeaga liikum üleval ahhaa juurest juba allapoole, siis ma võisin kergemalt hingata. Ja kui mul juba tekkis suur soov näitlejaks saada, siis ma märkasin sageli tänaval teatriafisside puhul ja ja vahel tiitrites sellist momenti, et näitlejate nimed on tähestikulises järjekorras antud aga aast peale, seega ma olin kohe kindel, et minu nimi saab olema kõikides näitlejate loetelud des alati kõige esimene. Ja minu väga hea sõber koolipõlvest Aarne Üksküla, tema nimi peaks olema tõenäoliselt kõige viimane, tagab ka peale, aga nüüd praegu ma vaatan, et ta ei peaks olema mitte sellises tähestikulises järjekorras, vaid ta peaks hakkama üksküla nimest peale. Nii kõrgel arvamusel olen mina oma kooli vennaste näitelengi, kaaslasest. Aga kui päevikus oleks olnud nimelt sellises järjekorras, et parimad õppurid ees, kus paigas teie nimi oleks siis seisnud? Algklassides esimeses, neljas klassis, mina olin väga hea õpilane, sain neli kiituskirja aga hiljem jah, kui tekkis suur teatrihuvi siis jäid hinded ikka pisut kehvemaks. Ma usun, et kui jah, oleks niisugust järjestust võimalik teha, et numbrite järgi reastada õpilasi siis ma ei usu jah, et ma üldse kuskil eesotsas oleksin enam seista saanud. Oli teid vaja kodust palju kontrollida, tagant sundida või saite koolitükkidega ise hakkama? Ikka sain ise hakkama ja esimestest klassidest peale isegi olevat ma olnud, mina ise täpselt ei mäleta, ema ütleb, et et väga hoolas ja iseseisev ja kangesti tahtnud tööd teha. Kas te käisite klassi ees hea meelega vastamas või oleksite meelsamini õpetajale kirjalikult vastanud? Ei, mul meeldis klassi ees suuliselt vastata alati ma muidugi ei teadnud, mida rääkida. Aga suuliselt vastates on võimalik natukene fantaseerida ja laveerida. Mul on isegi meeles üks selline eesti keele grammatikatund, kus ma sain päris kiita uue grammatika teooria loomise eest. Kirjalikus vastuses muidugi on liiga kõik täpselt fikseeritud, palju kergem avastada ja vahele võtta. Kas Kehra koolis panid õpetajateid laval lugema ka? Õnn või õnnetus saab osaks nendele, kellel on selge diktsioon ja pisut valjem hääl. Aga kuskil pool pole öeldud, kas nende närvisüsteem niisugust hirmsat olukorda üldse välja kannatab, astuda teiste ette ja hakata seal midagi esitama. Minul igatahes ei olnud mitte mingisugust soovi kellelegi midagi esitada, ma lihtsalt täitsin mulle antud käsu närveeride siseseaduses kohutavalt, mitte mingisugust rõõmu. Ma sellest esinemisest ise ei tundnud. Mida ma rääkisin, seda ma ei mäleta. No ei saagi mäletada, aga ma juba ka tollal ei saanud ise eriti sellest aru, mida ma räägin. Et misjaoks üldse on tarvis inimesed ilmuda lavale teiste inimeste ette hakata seal pajatama, kui te ise selleks mingisugust sisemist vajadust ei tunne. Ja sellest ise mingisugust naudingut ei saa. Vaat siin juba tundub, mulle on nagu mingisugune paralleel väikeste laste esinemise ja täiskasvanud näitlejate esinemise vahel. Millal siis näiteringi läksite, kas Kehras? Ei, näiteringi mina läksin Tallinnas viiendasse klassi Tallinna teise keskkooli. Ja siis koos lapsepõlvesõbra Madis Ojamaaga. Õieti tema eestvõttel ja õhutusel läksime Helmut vaagi poolt juhitavas pioneeride palee näiteringi. Sellest sai õige pea kohe pioneeride palee nukuteater. Seal me olime siis mõned aastad väga aktiivselt tegevad. Samal ajal hakkasime esinema ka Ellen liigeri juhitavas lasteraadio näiteringis. Ja siis olin mina, olen täiesti veendunud, et minule see elukutse väga meeldib. Et mina tahan kindlasti näitlejaks saada. Kuidas kodus selle peale vaadati, et niisugused plaanid mõttes olid? Kodus õnneks selle vastu ei oldud. Ma olen sageli kuulnud, näitlejad tihti räägivad, et oi, minu lapsest mitte mingil juhul ei tohi näitleja tulla ja inimesed teavad jahise, kui raske ja kui keeruline ja kui kariderohke on see töö ja kui väga sageli saadavad teda ebaõnnestumises väga tihti on sellest vähe rõõmu. Väga palju muret. Aga palju pettumusi. Aga vist minu vanemad teatrist, nii eriti näitleja elukutsest õigemini nii palju ei teadnud ja nad olid mõlemad nii mõistlikud inimesed, et nad lihtsalt, kui lapsel mingisugune huvi on, et las ta siis tegeleb selle asjaga. Aga nüüd mingit suunamist või õhutamist kodu poolt ei olnud. Kes teie näiteringi keskkoolis juhendasid? Keskkoolis juhatasid meie näiteringi algul teises keskkoolis Jaanus Orgulas. Jaanus Arukülas oli just lõpetanud koos 24 noore näitlejaga. Lutsu kevades Tootsi ja me olime väga rõõmsad. Ta võttis selle näidendi, meie näiteringi kavasse ka meil, poiste kool tollal ja tütarlapsed tulid meie näiteringid Tallinnas seitsmendast keskkoolist, mis oli tütarlaste kool? Loen ette, kes selles mingit osa mängisid. Need on kõik meile kõigile tuntud kultuuriga tegelevad inimesed, mitte kõikjal näitlejad, meil siin on väga palju teisi tuntud nimesid. Näiteks ühte. Ühte koolitüdrukut mängis Rakvere teatri näitleja Veeveeaa misset. Ripperit mängisin minu klassivend Arvi Siig. Tõnissoni mängis Andres Vihalemm. Köstrit mängis Ivalo Randalu. Libled mängis kadunud Jaan Saul. Arnot mängis Madis Ojamaakiirt, mängis Aarne Üksküla. Teelet mängis Meeli Sööt. Tootsi mängisin mina tol ajal. Ja Silvia Laidla juhendas ka teie näiteringi. Silvi välja hakkas meie näiteringi vaatama seitsmendas keskkoolis, kuhu pärast kahe kooli ühendamist, kuhu mina sattusin? Ja seal me mängisime kohe päris mitut näitemäng, roosa või tema sõbrad. Üks näitlejanna, draamateatri repertuaaris tütarlapsed, kaunitarid, kus mina mängisin ühte vanatreialid vana lukksepa, see on nii naljakas järele mõelda, nende suurte vuntside ja selle vana mehelikuga ei joo ja kui selle rääkimise maneeri peale ja juba tollal ma hakkasin pisut ette kartma seda, et et võib-olla teatrist saabki minu saatuseks vanemate meeste mängimine ja see tõepoolest tõestus ka, sest ma olen päris noore mehena mänginud kolabriniooni ja Kihnu Yenn ja Alfred Illi, tere mate vana daami visiidi, kes kõik minu arust täpselt poole vanemad samakeelsel tohutul sel ajal teatris. Me isegi hakkasime üles märkima, mitu korda mehena võistlesime isegi omavahel, mitu korda keegi mingit etendust näinud. Seal olid ikka päris suured arvud kui palju. Me käisime balsa Miinovi abiellumist vaatamas, Jüri järveti. Pärast seda vaatasime isegi proove. Lavaproove. Ma olen siiamaani väga tänulik nendele Draamateatri valvelauatädidele, kes meid malbe lavast läbi lasksid vaikselt tasakesi saalis rõdudele proovi vaatama. Ja kaluripoega. Me vaatasime noorus üle paari-kolmekümne korra kindlasti. Ja kevadet muidugi, me käisime vist igati etendust vaatamas, nii et tahes või tahtmata nagu nagu noored estraadilauljat, kui nad võtavad ühe tuntud tugeva laulja esituses laule, hakkaksid eesti keeles laulma, nad tahtmatult matkivad teda. Niimoodi matkasin mina kindlasti Orgulase Tootsiga. Kui te juba lavakunstikateedris olite, kas siis tuli kordagi mõte pähe, et ei tea, kas ikka on minu õige elukutsena? Ja tuligi külm. Ja teate, mis on kõige hämmastavam, on see, et kõik see konservatooriumisse astumine, see kõik läks kuidagi väga automaatselt, meie lõpetasime 57. aastal, mina tähendab, lõpetasin keskkooli ja just siis avati lavakunstikateeder konservatooriumi juures. Nii et minu küpsuseksamite ja lavakunstikateedri sisseastumiseksamite vahele jäi täpselt kaks nädalat. Niiet kiiluda viisime paberid sinna ja seal enam suurt midagi midagi mõtelda kaaluda ei olnud, lihtsalt suurim soov oli sinna sisse pääseda. Ja Ma usun, et see on üks suur puhtvedamine vist, et mina sinna sisse sain. Sest et kumb kurss oli väga suur ja kuna vaikselt hellitate lootust, et sellest esimesest lennust peaks saama tulevase noorsooteatri algtuumik siis võeti vastu väga eri ilmelisi eri vanuses inimesi ja kuna tegemist oli esimese lennuga, siis oli neid inimesi, kellel juba ammu küpsenud soov näitlejaks saada, need oli nii tohutult palju tekkinud ja nii väga suures vanusepiiri, sest seal oli sisseastujate hulgas 30 aastaseid inimesi, kes soovisid õppima tulla ja 18-st 30-ni. Praegu viimaste lendude vastuvõtus on rohkem nagu keskkooli lõpetajad, kõik meie esimesse lendu, väga paljud tulid teistest kõrgkoolidest. Jaan Saul tuli Tartu ülikoolist, Mikivad TPIst, Meeli Söödi, Aarne Üksküla Pedagoogilisest. Võitlesid riski peale välja, sest paberid tuli välja võtta ja kui sisse ei saa, siis kes ei saanud enam mujale tagasi, tahab. Aga kõik läks õnneks hästi. Esimesel kursuse ajal tõtt-öelda ei saanud üldse aru, mida, mida meilt tahetakse, tähendab, see kooliõpilase püüdlikkus oli jäänud korralikult tunnis käia, kõik ära teha, mida sinult nõutakse. Täitsa võrdväärselt erialaga püüdsin ma õppida kõiki teisi õppeaineid. Aga seda, mida, mida see elukutse üldse tähendab, sellest mina esimesel kursusel aru ei saanud. Pealegi hakkas mind tollal konservatooriumisse sattununa taas kummitama see suur soov lauljaks saada. Viimases klassis kohe päris kõvasti kahtlesin, kas minna muusikakooli laulueriala vastuvõtu eksamitele või minna lava kateedrisse. Tänu Aarne Ükskülale. Langetasime otsese siiski siiski lavakunstikateedri kasuks, meie vastu oldi kohutavalt ranged, neid peaaegu ei kiidetud, kuna öeldi, see, mis on hea, see on normaalne. Räägite, mis on vale, mis on halb ja väga kõrgeid, väga kõrgeid nõudmisi esitasid meile meie kolm õppejõudu Voldemar Panso, Leo Kalmet, Ilmar Tammur. Ja väga sageli hakkas ikka kaduma ära see eneseusk, usk enesesse, et võid üldse selle elukutsega tegeleda ja eriti justkui hakkas lähenema. Konservatooriumi lõpetamine ees hakkas seesmase No see tõeline perspektiiv, minna päris kutseliseks näitlejaks, teatrisse rääkimata sellest, et suunamiskomisjonist tuli juba selline meeldiv uudis, tulnud, et seitse tükki meist määratakse draamateatrisse. Vaat siis hakkas ja mina alles tõsiselt kartma. Mina hakkasin päriselt mõtlema, et et kas mina passin siin, et mida ma siis õieti lõppude lõpuks oskan? Aga rasked selles mõttes juba, et me sattusime nii tugevasse teatrisse sellise näitlejate potentsiaaliga teatrit, nagu oli Draamateater tollal 61. aastal kus Moskva ja Leningradi teatriteadlased-kriitikud ütlesid, et Draamateatri näitlejate potentsiaal võib julgelt lugeda Nõukogude Liidu tugevamate hulka sellises teatris selliste meistrite kõrval loomulikult meil juba töö saamisega väga suuri raskusi ja tööpuudus on, muidugi kannatasime seal peaaegu kõik. Mati Klooreni läks paremini alguses head rakendust leidis kohe Mikiver. Meeli Sööt samuti. Minu esimene roll oli Mart Raua näidendis suve ilmsi. Kus kunstiinstituudi üliõpilane seal on ikka, no nii täielik ebaõnnestumine lausa mäletan seda, kuidas mängisin. Ma isegi tean, miks ta ebaõnnestus. Mina isiklikult alustasin küll ikka väga kehvasti. Näitlejal peab olema usk endasse, sest vastasel korral, kui ta pidevalt saab nahutada, no kuidas saab kriitikas pidevalt lahutades? Kriitika eksib. Aga kui ta vaatajate poolt ka mitte mingisugust mõistmist ei leia. Kui ta lähedasemad tuttavad, sõbrad, sugulased kõik temasse halvasti hakkavad suhtuma, siis lihtsalt ei ole näitel võimalik töötada. Ja Mulle tundub, et kõige suuremaks tänuks ja ja rõõmuks näitlejale võib-olla see, kui päris tänaval või kaupluses või transpordis kuskil astub su juurde võõras inimene hakkab sinuga rääkima ja meenutab ühte või teist meeldivat hetke, mis sa oled suutnud talle valmistuda. Samuti olema väga palju tänu võlgu sooja suhtumise eest, mis mulle sai varda saaks Ants Lauteri poolt. Väga tänulik olen ma Georg Merile ühe ilusa teatriteemalise artikli. Tegelen praegu, kui me töötasime hiljem Teatris Romulus suure kallal, kus mina mängisin miljardär tseesar rupi, siis ühes proovis, kus mulle endale hakkas ka tunduma, et peaaegu nagu ehk vist nii võiks olla. Selles proovis ütles korpanson, need. Mul on siiamaani mällu sööbinud sõnad, no ei, olevi kaotanu hakkab siis tulema. Selline kiitus aitab väga palju edasi elada. Ja huvitav on see, et näitlejad loomult. Kiitusele kuna meie instrumendiks on ju meie endi meeter 70 pikkust ja 100 kilo kaaluv või kuidas ta kellelegi antud on või õigemini eelkõige meie endi närvisüsteemi endi mõistus siis kui meil roll ebaõnnestub, kui meie tööst midagi välja ei tule, siis ei saa me mitte mingisuguse viiuli, klaveriga, akustika ja nootide kaela ajada vaid meie ise. Ja kui sul järjest ebaõnnestumine ebaõnnestumisele järgneb, siis hakkad ennast alaväärtusliku inimesena tundma. Ma usun, et sõnaliselt mingi Tuge ja tunnustust ja nii tore on, kui kolleegid omavahel, noh kui selleks põhjust on, ma mõtlen päris nihukest labast lohutamist, ebaõnnestumise puhul aga sellist tunnustavad ja isegi sageli tänuliku suhtumist kolleegide vahel ühtlase edusammude äramärkimist ei maksa häbeneda, head sõna. Head sõna ei maksa häbeneda, heast sõnast on nii kohutavalt palju kasu. Loomingulised inimesed vajavad seda. Kas teil on meie maa näitlejate hulgas ka selliseid inimesi, kelle käekäikude pidevalt jälgite kelle etendustele tahaks minna? Kirjeldamatu vaimustuses sellest hiliaad kuulikovist. Kunstiteater käis Tallinnas, siis oli teatrikunstipidupäeva periood, sest et Ma käisin vaatamas kõiki etendusi ja nägin väga palju väga häid näitlejaid ja oli võimalik väga mitmel korral ka smuhtonovskiga juttu ajada ja lihtsalt tema käest väga paljusid asju küsida, teda jälgida, teda kuulata ja üht huvitavat asja panime tähele tema juures, et ta on vist ilmselt kõik 24 tundi ööpäevast ka siis, kui ta magab. Ta on näitleja. Selle sõna kõige paremas mõttes. Isegi kahekesi rääkides, kus keegi teda pealt ei näe ja ta ei pea nagu mitte kellelegi ees esinema või ta on, tundub pidevalt treeningus ta, kui ta midagi kurvemat või traagilisemad tõsisemad sündmuste räägite, lähevad silma ääred, punased, pisarad silmi vahel. Vahel ta naerab nakatavalt ja mu meelest selles on mingisugune teadlik enesesuunamine, ta ei muutu iialgi loiuks iialgi mõttelagedaks ta iialgi ei lobise tühja-tähja. Ja ta on äärmiselt tark inimene, muide teda kuulates on nagu, nagu mingi täiendav teatrikooli kursus läbi-lõhki sündinud näitleja ja arenev näitlejavälises maa näitlejatest. Mul on kõige suuremaks mõistatuseks isegi rääkimata kõige paremaks näitlejaks pean Spencer dressi ja roots tiger kahtlemata. Eriti just viimane oma erakordse kontsentratsioonivõimega. Tema Napoleoni hüvastijätukõne oma vägedele filmis Waterloo sild. Kuidas näitleja selleni välja võib jõuda? Ma olen temast väga palju rääkinud ka smunktonovskiga. Kes teda lähemalt teab? See on üks hämmastav, see on, see on sedalaadi meistrit, keda, keda muutonovsk ütleb, ennast olevat päris uurinud ja siiamaani mitte aru saavad, kuidas nad töötavad. Kuidas nad selleni jõuavad, mida nad teevad. Aga et need on sellised, sellised näitekunstiimed, sellised erakordsed anded ja Lorenz oli veel loomulikult ka, keda mul oli võimalus. Mis ma selle teadmisega, et seda etendust pikk päevatee kaob öösse enam Londonis ei mängita meie Draamateatris just selle etenduse välja toonud Mikiveri lavastuses. Kaarel Karm mängis vanathayronit. Ja see oli ikka väga suur ehmatus, kui me Londonis nägime afiši, et ongi täna õhtul pikk päevatee, kaob öösse ool trikid teatrist. Ja koos Leedu teatriteadlase Judel Järvitsusega on, kes väga hästi valdab inglise keelt. Läksimegi meie etendusele, peale etendust ajasime mõne sõna Lorenz teiega juttu. Tõnu Aav, te olete väga palju ka Eestimaal ringi sõitnud. Olete esinemas käinud? Pea kõigis meie kultuurimajades. Kui me juba seda Smuuli muhedalt muulased Atlandi peal koos vendade Ammani trioga esitasime me seda üle 200 korra, siis ma arvan, et vist peaaegu peaaegu vist kõik kohad peaks olema läbi käidud. Kui palju mõjutavad näitlejat sellised kohtumised ütleme väiksemas ringis. See on selline olukord, kus näitleja tajub täiesti vahetult tagasisidet publikuga. Pealegi, sellistel kohtumistel küsimuste-vastuste vormis läheb vestluseks see näitlejale õudselt kasulik. Ma ei usu, et see vaatajaskond või isegi klubi, kes seal kohtumisele iilid, ma ei usu, et nemad sellest kohtumisest üldse nii palju kasu saavad, kui, kui mina näiteks saan. Ja rääkimata sellest, et sellistel esinemistel näitleja paneb alati välja maksimumi, mitte midagi sellist, nagu võiks oletada, et Ta ei ole päris kutseline lava ja vähe inimesi või et et noh, et nagu midagi haltuuramaigulised võiks tekkida, seda mitte mingil juhul ei saa olla ja tänu sellistele esinemistele on võimalik hakata Ta tasapisi kätte saama õiget tavalist enesetunnet, lavalist vabadust, võimet laval tõeliselt mõtelda ja selle tulemusena ka täiesti vahetult laval luua. Ma olen sellistele esinemistele väga tänulik, kuna nendel esinemistel oled sa täiesti ainuisikuliselt vastutav iseenda eest esitatavad numbreid, need täiesti kindlalt. Kas hakkavad kasvama? No mu meelest muutuvad huvitavamaks või paremaks, kuidas öelda. Või siis lihtsalt hääbuvad ja langevad repertuaarist välja, kui ilmselt valesti valitud lootmis ennast ei õigusta võim, millele lihtsalt jõud peale ei hakka enam lihtsalt endale huvi, pakub. Juhan Smuuli loomingut ikka esitate veel. Ja kindlasti. Ja mul on suur unistus kunagi veel, ehk avaneb võimalus tagasi pöörduda. Kui ma olen jõudnud juba sellesse ikka, kus oli Kihnu jonn. Selles vanuses, kui näidendis on kujutatud. Et ehk avaneb kunagi võimalus Kihnu jänni, Ani täismehena mängida. Samuti Smuuli monolooge ma ikka aeg-ajalt. See on, kas te tundsite Juhan Smuuli ka isiklikult joon? Ja ma olen talle väga tänulik, et ta mulle väga palju õpetas, kuidas ärni monoloogid tuleb lugeda. Ma käisin tema juures kodus, tegime tema juures kodus proovi kahekesi. Ja tänu temale ma sain tuttavaks nende prototüüpidega Muhumaal me tegime Koguva külas filmi kirjeldus ägedate külalistega ajasime lausa nädalate kaupa saare peal. Puutusime väga sageli kokku nende meistriga, kelle hulgas on Smuul kasvanud ja kes kindlasti mängivad tema loomingus väga suurt rolli. Kas teil elus on tulnud palju end tagant sundida või ei ole teil tahtejõust puudust tulnud? See on nagu ainult mingisuguseks isemoodi moeks või trafaretiks kiruda väga iseenda laiskust ja tahtejõu puudumist ja mina ei ole tõtt-öelda selles suhtes ka mingisugune eriline erand. Muidugi tuleb ennast tagant sundida enda laiskusest võitu saada. Aga otsin samas Moktonovski killast, meil juttu oli, ta ütles, sõnastas ühe väga meeldiva mõte, mille peale ma ise ka palju varem mõtelnud, et kui näitleja on väga koormav ja väga rakendatud ja tihedalt töös, siis ta jõuab palju rohkem ja ta tulemused üleüldse selle all ei kannata. Ja kui ta on, tähendab pidevas töös isandaga pidevas treeningus ja ta hakkab kasutama enda selliseid reserve, mis muidu uinuvad ja roostetavad aga pidevalt töös, olles pidevalt ennast töösse sundides või väga palju ja väga tulemusrikkalt ära teha. Selliseid asju nagu on horoskoobid ja biorütmid. Kuna ma kuulun Veevalajad hulka, siis, siis v varajate kohta on öeldud, et neil esineb laiskuse perioode, aga samas võivad nad ära teha ühe nädalaga terve kuu aja töö. Niisuguseid momente pani enda juures märganud ka, et vahel töö lihtsalt laabub, aga ma päriselt siiski seda ei usu, sellepärast. Siin ma olen vahel päris nagunii kohe risti vastu püüdnud. Biorütmide graafikule töötada ja tõepoolest, kui sa leiad iseendas korraga sellise käsu kuulamise momendil iseenda poolt antud käske endale, et ma lihtsalt pean. Ja kui sa oled võimeline oma puhkuseliikumise toitumise režiimi viima selliseks, et sa mitte lihtsalt ei logele palju ei vedele siis võib tõepoolest saavutada ka oma nullpäevadel väga suuri tulemusi. Kas te teatritööd unes kõnete? Ja, ja nii nagu kõik näitlejad, ma usun, on meile võrdlemisi ühtemoodi unenäod. Me tihtipeale peame mängima etenduses teksti, me ei tea. Või jääme teatrisse hiljaks ja ei jõua enam lavale ja juba tulevad valjuhääldi eest juba tuttavad repliigid ja ja sa pead mängima sellist rolli, mida sa üldse pole kunagi mänginud ja. Kas teil on teatritöös vedanud? Vahel on, vahel ei ole. Aga kuna ma olen täiesti veendunud, et õnn külastab eelkõige ikkagi neid inimesi, kes õnneks valmis on näitlejate puhul tähendab see pidevat treeningus olemist, pidevat vormis olemist pidevat valmisolekut mängima mis tahes huvitavaid, raskeid rolle, siis sõltub näitlejast endast ikkagi väga palju, kui peaaegu mitte kõik. Aga kohtunikeks ise endale peame jääma. Me vist ikkagi ainult ise, sest et nii tähtsaid asju ei saa ju ainult teiste kätte usaldada. Sest ega nii suuri kõikumisi üksteisele järgnevate etenduste vahel ei ole, nagu sageli hindajad väidavad, masinad võiksid lihtsalt võrrelda kasvõi kasvõi üht ja sama filmi, kui teda erinevatele päevadele vaadata, sest väga palju sõltub vaatajast vaatajast endast. Täna tundub, et film on nagu pisut kehvem, üleeile oli ta päris hea film, aga laupäevasel seansil olid nad kõik selle ekraanile kuidagi noh, nii väsinud või ei saa nad ise ka õieti üldse aru, mida nad mängivad. Sest et nii filmivaatamise kui teatrietenduse vaatamise puhul see loominguline protsess etendus see toimunud ikkagi saali ja lava ühist tööna, aga ennekõike. Muidugi ootan praegu pikisilmi, millal ükskord meie oma vana armast teatrimaja korda saada, et saaks selle alatuse tõsine ja raske töö uue rolli loomisel, sest nii palju on kogunenud vahepeal uusi ideid. Kuidas edaspidi saaks kõik hoopis teistmoodi tegema hakata. Sest on ju nii palju, on ju valesti tehtud. Mõned head rullid on mokka keeratud, tihti poolele teele peatuma jäädud. Mõnikord on hoopis vales suunas otsitud ja muiugi, ega keegi ei garanteeri, et see kõik edaspidi ei juhtu, aga aga selge on see, et et kunstile lähemale jõuab ainult suure tööga läbi pikkade piinane. Ja jätkub edaspidi ka iseenese. Eesti NSV teenelise kunstniku Tõnu Aava kajas jutu Marje Lenk. Saade on lindistatud 1983. aastal.