Nii Kawasson nüüd põimluuleansamblile inimene ja taevas. Kautor Enn Vetemaa esitavad Tallinnfilmi juures asuva õppestuudio õpilased Eili Sild, Mall Sillandi, Tatjana Slova, Toomas Kalmet, Juhan Virkus, Verner loo, Ivalo Randalu, Arvi Hallik ja Peeter Tedre. Režissöör Priit Raudkivi lavakõne õppejõud Paul maantee. Laul mehest, kes vahtis taevasse Olid ja paljas ja pimedus oli sügavuse ja nii kõneleb esimene Moosese raamat. See on üpris poeetiline ütlemine. Kui me kujutleme seda sügavust pimeduse all või seda pimedust sügavuse peal ja veel kõvasti kinni pigistama oma silmad võime muutuda isegi romantiliseks või härdameelseks vastavalt temperamendile siis jumala vaim saagu valgus ja valgu, stopp. Ärge seda uskuge, jäi, kauaks veel pimedus maa peale ja praegugi tema varje veel varitseb meie planeedil. Varitseb seepärast, et mõnede härrade silmad on hirmus valgus kartlikuks loodud. Ütleme parem veel kord ilusasti kooris. Ma ja pae ja paljude jaoks ja rumaluse ja viletsuses sügavuse all. Elas kord laisk mees. See laisk mees oli nupukas mees selle laisa ja nupukal mehe läks kõht tühjaks. Vastumeelselt ronis mees kõrgele kaljule nukrameelse pilgu suunas mees taevasse, mõned tähemärgid, kratsisid ta seejärel kaljule. Siis lohises ta küll veidi, kuid väga tähendusrikkalt. Siis mõisest Al uuesti leheidi ja jälle väga tähendusrikkalt. Ja ennäe, tagajärjed ei jäänud mitte tulemata. Must kollane, valge mees, kuumude torn vaatepaela kaela tulevad minu peale, ütles must kollane veel, ütles valge mees. Must mees oli sündinud Skorpioni tähtkujus ja temale ennustati Magada pra kõrbete kaanedail valu säiliivadel surmas sind pea. Biooni hukutav nael Su kaitsmata kõrile laskub langeda kaavide vahel. Raskelt Zahock koht seal üksinda. Päeval meil päikene skorpioni täht koju jõuad. Nii ta just ennustas kullakange, nüüd passin targale mehele kaljult, kes taevatähtede käskija kollane mees kolis sündinud vähi tähtkujus. Ja temale ennustati. Limaste Laugaste rohekal pinnal surmusin, pea tabab hiigelvähk koletu sõraga, kraap saab sind puusadest. Haara. Suretsa õõtsuvad rabas mürgiste kailude vahel. Päeval, mil päikene Vähi märki on jõudnud. Nüüd ei taju seda, ennustas kullakange tassi targale mehele kaljult, kes taevatähtede käskija. Valge mees oli sündinud kalade tähtkujus. Ja eks temalegi leidus ennustus. Oi, põmm-põmm ja kõik need Aabraat jätaabraat. Sinisel merel sind haigla ootab. Koolen, kuis mõnusalt lõugu tallaksetab. Surm, sind mees peagi seal tabab väikeste kalade kurku, viimased narmatsust langevad päeval, mil päikene kalade märki on jõudnud. Mees kaljult oli aga ise sündinud kaalude tähtkujus. Kaaluta koopas tõepoolest õitsesid aina kaussi. Ergasi hõbe- ja kuld, säärase smaragdi, valguse, tilku, suurterruubiinide pura, kar tuld, imetles mees ja naer ronis pilku habemesse, ta lustakalt laulis. Teine osa Ballaadi jumalavallatust, tibanist, lisanimega, Grecotmi. Vaene ja hädine külake oli Sušelskaja triaasanimaal. Lepinguna viletsus nälginuna kaelasid rõhus lepinguna viletsus. Liikuna vingun arr rumalal roomas ta reede läbi imbunud õhus ühinguna rumalus, õhus kiitsingi kitsi, kondiseid, lehmi vaevasid, taudiussid vaevasid audid, ussid. Murress puskarit pruugiti, murest välkusid bussid, murre, välkusid, bussid. Kiriku kirikukukega torn, ainult kiretult, kõrgus, kõrge kõrk. Kirikutorn oli kõrk. Taevaelanikud olid sussi usku ees suure aujärjeseis ja igal pühapäeval Salme. Nii aujaak, sasipüha peedile mõõdulaks, asi sängijaid, jaak, läppar hammast, keel suus ja küla kaunitar punnis põudusse, Maasamatrioona tasa, jäljus ja papp mornilt vaates, kus eitede karid pühakuid suudega plaksetas märg. Kaks korda kuus muudkui lakio harinud püha Fjodori, püha suuvärk. Patused, suured ja patused, vähemat peadega põrandat puskisid hoolega. Keegi ei taibanud, et taevale nõnda lähemal oldi just agu poolega. Ei, mitte kõigil ei olnud susselsques taeva, kas selline vahekord Afanassi, poli, karbuczist ja matrioona Gabrivamast sündis sellesse maailma sinisilmne poisike? Suur batoori ja jumalavallatu ketser kasvas sellest jõnglasest. Juba lapsena ei olnud ta usin, palvetama ega paastuma lugema, õppis ning alati midagi meisterdas suure häbipäev. Nõnda saabuski pea. Kuulake õigeusklikud, mida ütleb selle kohta kroonika sekreakootney Ivan polid karpi, poeg korjas nahatükke ja õmbles neist suured aulaeelik Puriini. Selle pauna sisse puhusta tulist soid, sõja põrguvingu. Ja ühel päeval varsti pärast paasapühi õhtupalvuse ajal, kui köik õigeusklikud oma hinge palves ülendasi ja süüdisti palvetasid tõusis ta kuradi väel Kasel advust kõrgemale. Järsku hüüdis üks kirikuline õuest. Risti ette lüües ja alates jooksid kõik kiriku õuele ja lasksid põlvili viimsepäeva ootuses. Aga see oli hoopis ketser, jäi jumalas, algaja kräkut lõi, kes kiriku torni küljes rippus. Ja see sinisilmne noormees rippus õlal ja vaatas külale alla. Vaatas, eitesid, palvetas, hullumas, vaatas püha Fjodori piltimis õuele toodud. Seda kurvas silmalist joodorit, nuruti, kellelt aina lammaste tervist ja kärntõve kadu. Siis vaatas ta üles, kus tähtede pärjad vilkusid kutsuvalt. Ja keegi ei tea, mida mõtteski akut nei ronides aegamisi tagasi maa peale. Järgmisel aastal ehitati kirikule uus torn. Reostatu asemel. Kolmas osa variatsioonid vananeb, viimane esimene variatsioon. Sõna on kolleegiumiassessor, arhitekt Dmitri poeg, siider ravil. Selle sinatse aasta seitsmeteistkümnendal veebruaril viisin mina kolleegiumiassessor Arsiiptimeetri poeg siibrov läbi oksjoni vaestehaiglas surnud matemaatiku poeg, ossa. Perekonnanimi kahjuks kustunud ajaliku varanduse müümiseks. Oksjonil, mille pidasin Šeremetjevo Juulitsas, läksin müügile. Punkt number üks, maja sisustus ja tarbeesemed. A üks toon katkise kooriuga p. Üks joonestuslaud valmistatud kahest puukastist. See üks keskmise suurusega savinõu. Kõik need Sinaatsed esemed ostis voorimees Ivan Kuusmaa poeg Lassaactin 40 kopika eest. Punkt number kaks, riideesemed A üks must satter, kung väga kulunud p. Kaks särki tõenäoliselt heledad. See üks tekk, kõik need seinad, esemed ostis pesunaine. Anja. Ei tea kelle tütar Briaatsina 45 kopika eest. Punkt number kolm. Muud väärtused. Muud väärtused koosnesid suurest hulgast raamatutest, tõenäoliselt matemaatika ja mehaanika kohta. Ja virnast joonestuspaberist, mis kahjuks mitmesuguste arusaamatute ja mitte põrmugi kunstimaitset rahuldavate joonestustega olid täis kritseldatud. Need raamatud ja paberivara ei leidnud ostjat ja läksid vastavalt linnavolikogu sellekohasele otsusele. Tasuta kasutamiseks tabeetseeria meister, sidur, Dmitri poeg, Achippovile alla kirjutanud Siidorov A-d kolleegiumiassessor. Teise variatsiooni, kus oleks olnud Tõi, Ivan Petrovitš koliibinist silmapaistvast vene mehaanikust otsustas autor kirjutamata jätta, kuna see variatsioon erineks esimesest ainult selle poolest, et kolibini lesk pidi tema matusekulude katteks müümas seinakella. Niisiis kolmas variatsioon, millest teeme juttu, kuidas tublid inglise härrasmehed suhtusid kära lainhoughelisse maailma esimesse naisastronoomi ja mida nad arvasid toruga taevasse vahtimisest. Kaks kombelist inglise härrasmeest aumehed läbi ja läbi pressinud jutu noorsooprobleemidest ja tundma Pirid, nad häbi oli raugestanud, härrasid vaeva, fakti ja arutlus algas neil umbes nii. Jon, mulle muret teeb meie sajandi vaim. Kas sulle ei näi, et moraali varitseb oht? Võta või kadunud öösse Li Carolyn? Tüdruk teada ei taha, kus asub tüdruku kohv? Täpselt see sajandi vaim, kui mõõt ütled, hinges teeb vaeva. Öösel ja aias on kuur. Sealt ööd läbi taeva Käärolai ning ta vend mingi kahtlase toruga vahivad sabaga tähti. Sa kujutlen, mida nad jahivad. Midagi ette peab võtma. Vähe on sellest laita. Vabameelset nõleme. Kui tütarlapsel ei aita üksiktikandi kunstist, siis palun õppigu flööti tantsigu sara pandi. Ent tont võtku, magagu hüüti. Sinu Susanne vaatseeneitsioni üllas ja vagus. Möödunud laupäeval vestlesime sinu pool juttu. Õrn valges kleidis ta oli. Ja armunud nümpide nuttu puhus oboel meil. Hinges hakkas nii magus. Siinkohal haardasid härrased ja keskustelm lakkas. Arutlemata jäi aadete kaitsmise taktika. Ent saientific Peipecis tähekaartidel hakkas õigele lähedast pilti võtma meie galaktika. Neljas variatsioon Ja selles kongis sinoiame kibalczyksite kõrgeausus Kas sedasama, kes minu venna juures tahtis kirjastada õhusõiduaparaadi projekti ei ole au teada, Teie kõrgeausus igatahes sedasama, kes hirmus öelda, valmistas pommi kadunukese Aleksandri jaoks kulgu õnnistema mälestus hammelaseletama. G5 G5 raja hääletult laiali ajab nahkhiire tiivad, hirm laiali ajab. Tantsi, valvuri naerumäkitus, kukerpallita treppidel kägaras. Kuskil on Surja ägamas kivisema ja kivised kajad, nahk, Sirle tiivad, hirm laiali ajab. Et karjud vangide kari. Paljutseen palju ja hästi on karjenud, oleme harjunud. Karjus sõbrake, kaua sa karjud? Ligasel seinal kükitatiisikus pikita valvab platsid. Hinnas Ljube pitsite, kaebad, lõhnad ja haisu. Värsti siis kenad punased paisud kapsude saavad. Küllap siis karju malest. Vahialune kibalczyks palud pliiatsit ja paberit. Ütle, et kull veerpalu ei saa enam leibagi. Nägu lugu Heraklese vägitegudest nagu Jeremija nutulaul on teadust, ajalugu. Tuleriidad Angustavatena kulgu ja orelit, hirmutavad vastsete kaladega. On muidugi veel olnud ka teine teadus tolmunud parukat, teie tolmunud traktaatide teadus, kavalate, härrade lustlik ja kasulik teadusakadeemiate kroonlühtrit valgusel. Kui mõelda nendele kahene korraga siis tundub, et harva kui tarkade vaeva ja higi hinda keegi on küsinud. Lollpead on loorbereid tõmmanud ligi puupeadel, pärjad on püsinud. Olid ehk tõesti kenamast kenamad lindid oinaste kõveraissardis lehvinud, siis seal. Kuli tarkadel tarvis leiba ja voodit ei enamat. Mehed sünnitasid raamatuid ja surid sünnitamisel. Aga tänu neile mürisevad tehased ja suvisel elektronaju püüab integrali kõvera konksuga teadmatusest siputavaid saladusi. Ja teised ajud dresseerivad, näed kuulekalt rättideks, kes lendavad inimkonnale õnne tooma. Neljas osa fokaato Apoteos koda lahti lahti lahti lahti, vaimu aasta ennast rebida jaksas tüdines tüdines mängida väetigest gravitatsiooni jõul laava väetidest. Laht tee lahti lahti lahtilõpuks, ent siiski, kaheksas. Küllalt sai maapealsest häälista taevasse vahtida. Küla sai taevase lahti ja Kosmose müütides kirjatud voorid. Nüüd lõpuks lõi lahkida kosmosemüütidest loori, lõi lahti ta. Inimene sammub mööda Kuud. Ennäe inimest. Õngelisel barelli heliseb talari. Tema jälgedes ei õitselilled. Aga kuutolmu pressib iga ta samm, maapealset tehase nimetuse. Rass, möll, praetaarin, võime sealt lugeda. Kas tõesti eelistaks keegi krüsanteeme? Kuula, inimene sammub läbi vaikuse meri ja hilistab n inimest Kuu kraatrite kajamaa peale tooma soov, vilistagu ta õhtutest Moskva lähistel või siis Viljandi paadimeest seal ikkagi. Inimene jäi mõttesse Voltaly kraatri serval. Inimes sobiv paikkond mõtlemiseks. Las mõtleta veidi see inimene, kuidas kiiremini saaks pilvede merest ja udude soost selguse, mere selgust, juua armastab inimene. Nüüd kummardus ta ja tõstis midagi kuult. See on meie vimpel. Näe, kui säravas kuutolm impli ta hoiab seda ette. Koledat surma kalade märgi all, kas polnud ta 30. vanaisa, jumalavallatu Ivan Žušilsquest või üks nendest, kes kiriku ees laulsid? Teema ise aga hoides käes vimplit, mõtleb sellest, kuidas kiiremalt muuta pilvede, merede ja udude soon, selguse meredex. Seda vaja are sina ja mina maailma köik sinad ja vea. Kuulsite poeemi luuleansamblile inimene ja taevas autor oli enne tema esitasid Tallinnfilmi juures asuva õppestuudio õpilased Eili Sild, Mall Sillandi, Tatjana suva, Toomas Kalmet, Juhan Virkus, Verner loo, Ivalo Randalu, Arvi Hallik ja Peeter Tedre. Režissöör oli Priit Raudkivi lavakõne õppejõud Paul maantee.