Kalevipoja sissejuhatuses manitseb meie rahvaeepose looja Friedrich Reinhold Kreutzwald kõiki peedeedikalt suhtuma manalasse varisenud mälestusse. Seal öeldakse. Istuta poeg, isa iluks, isa iluks, põõsakene ema iluks õnnelil orjavitsa õele iluks, vista puuda, venna iluks, toomingas tuttama, õnneks. Neis eepose värssides kajastub meie esivanemate harras austus lahkunud omaste ning sõprade vastu. Ajal, kus pärisori seal talu inimesel puudusid kallite kadunute mälestamiseks muud võimalused, ehiti nende kalme vähemalt lihtsate looduslike vahenditega. Hilisemast ajast on teada see väsimatu hing, millega meie esimesed skulptorid August väitsem, pärg ja professor Amandus Adamson kandsid hoolt oma sugurahva, paremate poegade ja tütarde jäädvustamise eest. Bronxis ja kivis. August Weitzenbergi lõi esimesed portree püstid tervest reast kirjanikest ning teadlastest. Mõned neist, nagu Kreutzwaldi, Koidula, Anna Haava ja akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni püstid kaunistavad muide veel tänapäevalgi Soome Kirjanduse seltsi koosolekute saali. Meenutagem siinkohal ka Weitzenbergi loodud professor Mihkel Veske ja Johann Voldemar Janseni hauasambaid Tartus Adamsoni mälestussammast Johann Köleri-le Suure-Jaanis, tema Koidula monumenti Pärnus ja Kreutzwaldi oma Võrus. Jaan Koordi hauasammast. Karl Robert Jakobsonile mäletab samuti iga kurgiat külastanud. Olevikus on selles valdkonnas väsimatult tegev üks meie vanemaid, skulptorid Juhan Raudsep. On üpris iseloomustav, et oma sellealast tegevust alustas raudselt mälestusmärgi rajamisega 1905. aasta revolutsiooni päevil tsaarivõimu verise vägivalla ohvriks langenute näe. See punasest graniidist omapärase geomeetrilise lahendusega monument paigutati hiljem südalinnast ümber rahumäele. Järgnenud nelja aastakümne jooksul on kunstnik püstitanud meie kalmistutele ja mujalegi veel arvukalt teisi mälestusmärke. See on nõudnud vaevarikkaid, eeltöid, rännakuid kohapealse ümbrusega tutvumiseks hoolsat ikonograafilise materjali uurimist muuseumides, arhiivides. See kõik on võimalikuks saanud eeskätt selle hoolitseva abi tõttu, mida nõukogude riik monumentaalskulptuuri-le omistab. Kuid teinekord on tulnud käed külge panna ka ühiskondlikus korras. Nii oli näiteks lugu, kui Tallinna kodu-uurijad püstitasid nõmmel mälestusmärgi traagilise saatusega luuletajale. Marie Heibergile. Jällegi oli Johan raudselt see mees, kes kodu-uurijatele kapi tuli ja kivi kunstiliselt kujundas, paigutades sellele hauakirjaks avavärsid üldtuntud luuletusest priiuse hommikul. Mälestusmärkide kõrval on kunstnik loonud ka terve hulga portree püste, kirjanduse ja kunsti alal. Töötajatest. Selline viljakas loominguline töö eeldab kunstniku enda huvide mitmekülgsust. Selleks, et õigesti tagada edasi anda näiteks Kreutzwaldi sisemist olemust ja teda ümbritsenud mõttemaailma põleb peale tema oma loomingu hästi tunda gara luulet. Rahvaluule ongi üks Juhan Raudsepa armsamaid harrastusalasid, millesse ta üha jälle süveneb. Tema arvates peaksid skulptorid üldse ammutama rohkem aineid rahvaluulest. Eksmaailmakuulus kreeka raid Kunski tugines esmajoones mütoloogiale, seal rahvaluulele. On üks Raudsepa lemmikväiteid. Et Juhan Raudsepa monumentaal ja portreeskulptuurialasest toodangust üksikasjalikumalt kuulda, külastame kunstniku ateljeed Tallinna kunstihoones. Vahemärkusena olgu öeldud, et ega mitte kõik need pealinlased, kes iga päev kunstihoonest mööda kõnnivad ei tea, et selle fassaadi ehtivad suuremõõtmelised pronksfiguurid, töö ja ilu on Raudsepa loodud. Me siseneme ateljeesse uksest, mille vahetus läheduses kõrgub sümboolne figuur. Ilu. Meil oli siin enne juttu Kreutzwaldi tänavusest tähtpäevast, aga kui ma õigesti mäletan, siis panite teie oma käed külge ka tema 150. sünniaastapäeva tähistamise. Pool ja sealpool oli ette nähtud tähistate Temasin sünni kohta jõeperes ja kultuuriministeeriumi, mille Sanderit jõustasin ma selle tööselli kivi, mis praegu seal seisab selleks tähtpäevaks. See kujutab enesest ühte suurt graniidirahnu, mille üks külg on töödeldud. Sisse on raiutud Kreutzwaldi Tree ja pastavad tekstid ja ühtlasi ka portree ümber on antud rahvusmotiiviline ornament. Me kõik tunneme Koidula luuletus Meil aiaäärne tänavas, milles kajastub kirjaneitsi varasema lapsepõlve mälestusi. Koidula sünni ja kasvukoha tähistamine Vändras toimus vist ka teie initsiatiivil. Ja minul on saanud nii mõnelgi korral osaks teostata meie kirjanikke, portreid ja niit. Praegusel juhul kah Koidula sünnikoha tähistamise sai pandud vastav kivi, selle maja alus pinnale, kus ta sündis ja oma lapsepõlve mööda saatis. See kujutab enesest ühte suurt looduslikku kivirahnu, mille esikülg on töödeldud ja siin on ka Koidula portree sisse raiutud. Ning vastav tekst. Kiustatud missugustele kirjanikele te muidu olete mälestustahvleid valmistanud. Peale selle on veel viil teleKeila karjakülasse tema noorepõlvekodukohta Siska Tammsaarele Kadriorgu, tema viimase elupaiga kohta. Ka nendes on portriilised lahendused vastava tekstiga. Kui ma õigesti mäletan, siis vist alles möödunud kuul teiega tormas ühe meie rahvaluuleajaloos tuntud tegelase doktor Schultz Bertrami auks tegite midagi. Ja siia tuli nüüd tagasihoidlikum lahendus anda siis seen, tahvel paigutati siseruumidesse ja siin on õige nappide vahenditega graafilises lahenduses antud Sultrami tree, mis on teostatud ühe revolutsiooni järele. Teatavasti oli suits Pärkani tütar kunstnik ja on maalinud kisast portree ja mina selle portreemaalingu revolutsiooni järele. Jõustasin selle reljeefi. Siin ateljees ma näen ka kaasaegsete kirjanike püste eelkõige rahvakirjanik, Tuglase graniitbüst hakkab silma, nähtavasti olete ka selles liinis terve rea töid valmistanud. Ja ka neid on tulnud teha mõnel kas tähtpäeva puhul ehk ka muidu kokkupuuted põhjal Tuglas, tulen mammudjeljeerinud mitmel puhul. Ja ka praegune variant, mida me siin näeme, on üks viimaseid, see on tema 80 sünnipäeva puhul tehtud modelleering selle maale raiunud ka graniiti ja siis seisab fondi kogudes. Peale selle olen ma teostanud ka kaugust kanniste ja rei kehvina, August Jakobsoni. Niisamuti maale modelleerinud varem ka Evald Tammlaani, mis on teatri- ja muusikamuuseumis. Siin oli juttu neljeefidestu siis kui meie külastame meie riikliku raamatukogu Toompeal seal trepikojas on teil ka terve sari veljeef? Ja seda ma teostasin mõned aastad juba tagasi ja oli mõeldud, et raamatukoguruumidele anda ühte kunstilist kujundust ja nii-ütelda vastu, et see kajastuks ka raamatukogus leiduvate kirjanike portreid. Ja seal ma teostasin trepikotta Koidula viilitee, Kitzbergi, Tammsaare puskine kooguli, Tolstoi ja korki. Peale selle on veel fuajeesse Kreutzwaldi seisev figuur. Ja sellega on nüüd nagu fuajee kujundust rohkem allakriipsutatud kui Kreutzwaldi nimelist raamatukogu. Te olete suure töö ära teinud kirjanike mälestuste jäädvustamiseks, aga kas te olete mahti saanud kama otsestele Ammite vendadele kunstnikele selles liinis mõelda? Ja mõningal määral küll. Nii olin ma modelleerinud nii figuurina kui kaportreene Ants Laikmaad, ka laikmaa modelleering on viidud puusse ja siifiguur seisab tema kodumuuseumist, aed. Seal ja, ja hauatähistamiseks olen ma teostanud tavalise hauakivi, mis tema enda kodukoha lähedusest on leitud. See on üks suur murtud rahv, kuhu on ta sisse raiutud tema portree. Teil on ka Kaarli kalmistul üks mälestussammas teatriinimestele. Ja see on ka juba mõned head ajad tagasi tehtud. Nimelt juukwoltzi ja Altermanni, teatavasti on nad kõrvuti sinna maetud ja sinna SAISis Estonia diaat, arhitektuuri suugemetel tehtud haua sammas ühes nende transport riidega. Kõik tartlased tunnevad hästi moodsas 100 kirurgia rajaja professor Nikolai Pirogovi monumenti. Ehte jutustaksite meile veidi selle saamisloost. Kultuuriministeeriumil oli ette nähtud Tartus püstitata kaks monumenti üks Pirogovi mälestuseks ja teine Bordenko, kuna nemad olid tihedalt seotud Tartuga. See ülesanne sai mulle osaks koos, kuivõrd Mölderiga aga et materiaal ja muretseda Pirogovi portreed tarvis, selleks sõitsin Malini kraadi ja leidsin seal sõjaväeakadeemia meditsiinilisest muuseumist suurepärased materjalid, mis nii Pirogovi kui KaPordenko kohta meile väga vajalikud olid. Ja nende fotode põhjal, mis ma sealt sain, modelleerisime nende nüüd mõlemad püstid. Hiljuti pidasime Tallinnas meeles meie folkloristika doktorit Oskar Kallast. Tema 100. sünniaastapäeva puhul toimus siin rahvaluulealane teaduslik konverents. On teil ka Oskar Kalda modelleerimise ajast või nii natukene mälestusi, kui püsti tegite ja. Mina modelleerisin teda, kui ma ei eksi, vist 30 Zaits, temal aastal, kui ta oli Tallinnas, käis minu juures ateljees ja meil oli seal väga sõbralik jutuajamine. Ja selle nii-ütelda jutuajamise saatel ma tegin temast modelleeringud, John pronksi valatud ja praegu kunstimuuseumi kogudes. Muide oli see taga huvitav kohtumine, sest meie aasta vahet ja kokkupuuted olid joon väga kauged, aga siin nüüd kokku puutuda oli see väga huvitav mulle, sest ta oli väga palju rännanud ja peamiselt ka Egiptuses käinud ja niimoodi meie jutuajamine kulges väga palju kütusest, aga ka muidu vanavara korjamisest, millega tema oma nooremas eas tegeles ja niisamuti ka Eesti Rahva muuseumi asutamisest. Nii et mulle oli see üks väga meeldiv kohtumine temaga ja see modelleering sündis rohkem nii-ütelda vestluse saatel. Ent kultuuritegelaste mälestamise kõrval ei ole unustanud ka neid, kes ohverdasid oma elu võitluses sotsialistliku ühiskonna rajamise eest. Ka neid ülesandeid on tulnud mul täita eeskätt muidugi 1905. aasta revolutsiooni mälestusmärk, mis omal ajal oli Estonia ees, praegu on ta paigutatud rahumäele, kalmistule, kuhu need kohvrid on maetud. Selle saamise lugu oli küllalt keeruline selles mõttes, et see oli väga suurvõistlused ja mul oli õnn saada seal esimest preemiat ja mat jõustasin ka selle monumendi nii, nagu ta mul kavandis ette nähtud oli. See kivi sai toodud Soomest, sest tol ajal meil ei olnud käepärast nii suuri kaljurahne ja ühtlasi ka meie tehnika oli tol korral veel nõrk ja selle tõttu sai see kivi võitud Soomest, mis oma kvaliteedi poolest ka väga hea on. Peale selle on tulnud mul teostada Caniorit mõned aastad tagasi Pärnu revolutsiooni ohvrite mälestuse sammas, mis seisab seal nõndanimetatud vanas pargis ja siis olin ma veel teostanud mõningaid monumente möödunud Isamaasõja lahingute paikade tähistamiseks, nii nagu kiviloos ja nii nagu selle vaskjala silla juures. Peaaegu oleksin oma küsitlemisega ära unustanud meie muusikainimesed. Ja ka mul on nende tegemist olnud ja eeskätt törn puuga. Teatavasti sai see monument teostatud algul tema hauale, aga praegu on ta üle viidud tema kodukohta Muugale ja seisab seal tema kodupargis. Ja vist ka koorijuht Karl Leinuste. Ja Karl Eino Se haua tähistamiseks ma tegin metsakalmistule cadema portreega loodusliku kivile lahenduse. Me kuulsime nüüd siin terve rea nimesid ja kui siin ateljeeski ringi vaatan, siis ma näen siin riiulitel veel pooleliolevaid töid ja kavandeid ja vähemas mastaabis figuure. Nii et kokku tuleb neid vist ikka ligemale poolsada või ja peaaegu Küll ja see on teostatud kõik umbes 40 aasta jooksul, sest minu esimesed pohtrei modelleeringud algasid nõnda 20 säistamal kaheksandal aastal peale ja üks esimesi, keda modelleerisin, oli professor Nikolai Triik seal pronksi valatud, seisab meie kunstimuuseumi kohvikus. Küllap selle suure teoste arvu juures on teil ka mõned sellised, mis teile enda meelest on eriti õnnestunud ja südamelähedased. Võib olla neide valiksite. Jaa, kahtlemata, kui kõigist nendest töödest pilku üle lasta, siis peab ütlema, et mõned nendest on nagu öeldakse, püsivama väärtusega tähele pandavamad, teise taga on jällegi tagasihoidlikumad ja portreelahendus. On üks küllalt raske ülesanne, sellepärast et kui meie lähtume portreteerib tavast ja kui ta meile ei ole veel küllalt, Ta siis me ei taba võib-olla esijoones mitte kõiki olulisi jooni ja sellepärast nõuab see aega ja pingutust ja ka materjali kogumist. Ja tuleb ka teha terve rida kavandid ja katseid, et leida parimat lahendust. No ma võiksin nii ära märkida, mis nüüd nii püsima. August Jakobson, August Jansen, siis laikmaa, siis ka veinide ja ka ma olen küllalt tegelenud Kreutzwaldi ja Koidula kuju leidmisega ja neid materjali kõiki kasutanud. Mis siini nendest on tehtud, aga peamiselt ma olen toitanud ennast Tartus kirjandusmuuseumis saadud materjalidele, sest sinna on laekunud viimasel ajal nüüd üsna mitmeid materjali, mida varem veel ei tuntud ja need on kõik olnud kasulikud, et Kreutzwaldi ja Koidula portreekujundusel. Ma segasin vahele egod, rääkis Tõnis Grenzsteini tehtud Koidula portrees. Teatavasti on see üldtuntud ja ka väga palju reprodutseeritud, kuid vist alles hilisemal ajal leiti gaasi foto originaal, mille järele käis teinud, selle suurenduse tegi. Ja see foto ei ole mitte väga suur, aga ta on väga iseloomustav ja üks väga tänuväärne materjal. Ma olen ka seda kasutanud ja leidnud, et seal on ehk Koidula kõigi ise loomustavam. Nuhni kujutus. Ja loomulikult leiate, et skulptuur on see ala, millest saate ennast kõige paremini väljendada. Aga sellega seoses mind huvitaks küsimus. Mida teie üldse arvate meie skulptuuri tänapäevast ja selle tulevikuperspektiividest? No meie ees seisab üsna palju ülesandeid, teatavasti on kultuuriministeeriumil terve suurkava monumente ette nähtud, kusjuures ka muidugi portreilised lahendused ei ole tähelepanematult, aga meie praegune skulptorite pere on ju üsna suur. Siis kui mina oma tegevust algasin, siis oli meid kõigist viis, nüüd on teatavasti neid juba üle viiekümnekuigi, kõik ei ole mitte loovalt aktiivsed, aga siiski ikka üsna. Et viimasel ajal mitmeid suuri töid on praegu kah neid käsil. Skulptuur on mutike võtnud nüüd ka palju oma vormilt palju laiema ulatuse oma mitmekesiste, vormide, materjalide ja lahenduste pooliast, kas nad alati õnnestunud on, seda muidugi Me ütelda ei saa, aga niisugustes otsingutes ei ole midagi ime, et seal ka libastamiisid tule ja neid tulevikutööde juures arvesse saab võtta ja need kani ütelda üldisele loomingule kasuks tulevad, sellepärast et meie ei õpi üksinda mitte nendest headest saavutustest, vaid ka mõningatest vigadest. Nii palju, kui teil kokkupuutumisi on olnud, olen teda alati tulvil igasuguseid uusi plaane ja kavatsusi. Võib-olla räägiksite lühidalt mõnest oma kõige armsamast lähema tuleviku kavatsusest. Ja neid on ju mitmeid, aga praegu on nad veel alles nii eelastmesse ja võib-olla, et siin tulevikus mõndagi saab teostatud. Üks nendest on Wiedemanni monument. Haapsalu mul on sel tiimil olnud mitmel korral asjaosalistega juttu, aga siinise kavandist veel kaugemale ei ole jõudnud. Aga loodame, et see siiski vast lähemal ajal teostub. Sellepärast et seal on koht juba ette nähtud ja väga sobiv koht mere ääres temanimelise tänava lõpus. Ja kuna ma ka Haapsaluga olen üsna tihedalt seotud, siis olen ma nagu juba nii selle sisse elanud. Kui siin sõda Wiedemanni mälestussamba kavandit praegu vaadata, nagu teie tahate teinud siis ma näen, et ühele küljele tõote kavandanud kõhe rahvaluule alalise motiivi ja kui ma ei eksi, teil on vist ka teisi rahvaluulealaseid kavatsusi. Ja kahtlemata sellepärast, et rahvaluule on üheks veetlevaks aineks, mis võiks ja peaks ka kajastuma, palju rohkem vormis kast skulptuuris või ka niisamuti maalis ja teatud määral ta on meil seda ka juba kajastanud, aga see põld on veel küllalt ja küllalt rikkalik, et sealt ainestiku võta. Nüüd mees Wiedemanni monumendi len lisatud. Nii rahvaluuleainesse puutub, sest ma mõtlen, rikastaks ja iseloom hammustaks nii ajastut kui ka Wiedemanni ennast selle reljeefi kaudu. Portree on muidugi peamiselt seal ette nähtud, aga ka reljeefi lisamine ei oleks seal üleliigne. Peale selle ma olen joonud rahvaluulest nii mõndagi ka käsitanud, mitte küll väga suurte formaatides, aga väiksemamõõtmelisest sisest, skulptuuri jaoks nii Kalevipoega, nii Linda motiivi ja kah teisi momente. Siin ühe lisandi Alt, ma loen allkirja, Iru ämm. Ja ka see on viimasel ajal kerkinud päevakorrale ja Tallinna linnuvabriku direktori linnu. Nii algatusel on ka see küsimus praegu liikumas ja on juba vastav kivigi leitud selleks, nii et loodetavasti saab ka korra Iru ämma rekonstrueerida ja taastata. Ka see on üks väga veetlev aine, minu poolt oli sinna ette nähtud veel peale ämma. Teisi motiive, see oleks olnud nüüd Kalevipoja kojutuleku motiiv ühel pool sissekäiku ja teisel pool Softzi kujutus, mis annaks sellele ämmale ja tervele selle künkale. Ühe niisuguse ümara ansambli. Tuleval aastal meil teatavasti täitub 100 aastat esimesest Eesti üldlaulupeost. On teil ka sel puhul mõningaid kavatsusi? Ja sel puhul on mul mitu kavandit tehtud Vanemuise motiivi nii väiksemas kui ka suuremas mõõdus. Ma mõtlen seda nii kui laulupeo tähistamise ja ka muidu suvineerina läbi viia peamiselt raamikas.