Vikerhomik. Meil on Vikerhommikus külas Rein Veidemann, kes on Eesti rahvusringhäälingu nõukogu esimees, aga tänasel päeval pöördun teie poole kui toonase ülemnõukogu liiget, et aastal 91, kui võeti vastu, siis dokumente Eesti riiklikust iseseisvusest. Tere hommikust. Tere hommikust. Ja palju õnne meile kõigile. 20. august. Kas on üks tähtsamaid päevi teie jaoks aastas? Ja kahtlemata see on päev, mis mis, millega kulmineerus varasemad aastad ja võib-olla isegi kulmineerus mõnes mõttes. Need püüdlused kulmineerus, et need püüdlused, mille nimel oli elatud sinnamaani et see niisugune Eesti püsiks olemas, vähemasti siis nendes etteantud raamides, mis tol ajal olid võimalustest teada, on, et ega minu eelnevad põlvkonnad lihtsalt elasid selle nimel, et see elu kestaks, kultuur kestaks, keel kestaks ja et, et kui siis tekib mingisugune üks hetk, et taastatakse või, või elatakse jälle Eesti vabas Eestis. Noh, see, see siiski hakkas juba ilmet võtma. Ma see võimalus hakkas ilmet võtma 80.-te aastate keskpaigas Rus selle Gorbatšovi siis perestroika aega ja siis hakkas nagu nii-öelda aste-astmelt süvenema, see kujutlus, et see võimalus võib tõepoolest olla, kuid ta sellisel kujul aset leiab nagu 91. aasta 20. augustil. Tol hetkel muidugi 80. aasta keskpaigas veel ei olnud. Ja me võime mõelda, et mis sillutas tee üldse selleni, et oli võimalik siis Eesti iseseisvus taas välja kuulutada, et eile mäe laulsime ühiselt lauldud. Ja see oli, see oli, see oli nii liigutav, see oli nii liigutav. Ja see, see muidugi näitab seda eestlase sisemuses olevas kahte asja seda võimet nii-öelda talguliselt kokku tulla, võimeli võimet korraldada, võimet teostada siis nii-öelda igaüks teab, et, et nüüd tema panus on siin ja, ja see on olnud tõepoolest see, mis on ka seal ime siis kaasa teinud, sest ega imetaevas luku ilmutused võivad kukkuda taevast. Aga ime, see vajab tööd, see vajab, see vajab koondumisse, vajab ühtehoidmist ja teatud hetkedel meil on seal. Meie, meil on sisse kodeeritud see. See omadus. Aga aastal 91, et enne seda, kui see 20. augusti otsus tuli ülemnõukogu poolt püüti ju ka läbi rääkida, eks ole, iseseisvuse nimel. Ja see oli tegelikult aste-astmelt liikumine on, mul on lihtsalt kohustus meelde tuletada kolm väga tähtsat päeva. Kõigepealt ütleme rahvusvahelist, siis teiste maade ajanud mitmed ajaloolased, politoloogid hindavad ühte teist päeva erakordselt olulisena, kui kus käivitus Eesti lahti haakimine impeeriumist ja see on 16. november 1988. See tähendab, et 80.-te aastate keskpaigas arenenud protsessid liikumine juba jõudis oma esimesse, nii-öelda kui 88. aasta 16. novembril, see on Eesti NSV suveräänsusest ja vastab sellele oma tüpoloogiast, vastab sellele, mis oli 1905. aastal ja 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui räägiti teatud võttes nii-öelda konföderatiivsest laiendatud autonoomiast. No me teame, et kuuekümnendatel aastatel Rein Taagepera lausa pakkus välja, et Eesti võiks saavutada selle, mis on Ungaril Poola, Tšehhoslovakkias, ehk siis satelliitriik, sellel impeeriumil lihtsalt ei olnud sellel ajal teistsugust võimalust ette kujutada, et me üldse saaksime hingata nii ja selle hingamise võimaluse selle kasvõi selle minimaalse vabaduse võimaluse, iseseisvuse võimaluse siis juba nii-öelda deklareeris. 88. aastal, teine tähtpäev on eriti oluline 1990. kaheksas mai ei usu, ülemnõukogu oli valitud kogu ülemnõukogu, siis eestimeelne seltskond, kes ülemnõukogusse valitud saadi. Nad ju tulid sinna selle programmi alusel, et Eesti peab saama vabaks ja iseseisvaks riigiks, kõik kõik poliitilised jõud, missugused on need teed, need vormid, kuidas sinna jõuda, see oli juba nii-öelda vaidlemise küsimus või, või siis läbirääkimiste küsimus, aga kaheksandal mail siis ülemnõu, kogu poolt vastuvõetud seadus, Eesti sümboolikast. See selle seaduse raames ju ennistada 1938. aasta konstitutsiooni mitmed punktid ja nendest punktidest üks oli see, et Eesti on iseseisev, suveräänne, rahvusvahelise õigusega rahvusvaheline subjekt, see kehtestati juba kaheksandal mail 90, niiet 20. augustil vastu võetud otsus, mis algas sõnadega kinnitada Eesti riiklikku iseseisvust iseenesest oli täpne, see kinnitas seda, ainult et see hetk oli erisugune, see hetk oli tõepoolest selles mõttes kas nüüd või mitte kunagi või kas nüüd või jälle sadade aastate või aastakümnete pärast. See hetk oli siis see, kui oli võimupööre. Just see oli juba toimunud ja väga täpselt meenutan 19. augustil tanketid Pihkva diviis oli juba liikumas siia. Tähendab, Eesti oli nii-öelda tegelikult, kuidas siis öelda ei usaldatud nagu siin Eestis olevaid kümneid tuhandeid siis nõukogude armee sõdureid ja terved suured üksused olid ju siin, nad oleksid võinud siitsamast, aga tänu isegi sellele toona ülemnõukogu liikmete hulgas oli näiteks Artur Ahmanov, kindral aparaat annab ja, ja, ja, ja Tartus oli siis Dudajevi diviis lennuväediviis lihtsalt näidis kui selle võimaluse, et nemad ei hakanud siin nii-öelda alluma sellele putsistide käsule, vaid see toodi pihlaskmeli sisse nii ja 19. augustil. Lauristin saabus Stockholmist ja meie välisminister Lennart Meri andis Soomes siis selle intervjuu pressikonverentsi ja teatas täna õhtume kuulutata, oleme välja Eesti iseseisvuse, need on Lennart Meri sõnad. Ka Marju Lauristin tuli Rootsist tagasi rahvarinde fraktsiooni. Me istusime seal ja olime juba hiiges täiesti valmis, et me vormistame selle otsuse ära, sest see olukord oli täpselt sama, mis oli 1900 siis soomlastelt 1917 meile 1918. Nüüd siis tuleb sellest nõelasilmast läbi pugeda. Öeldakse, et kaamel ei lähe, nõelasime, vaat meie olime see kaamel ja nüüd oli see hetk käes. Aga siis tekkis niisugune pidurdusmoment. Kuna Ülo Nugis toonakes juhatas ülemnõukogu vaatas, et meil ei ole siiski piisavalt neid hääli koos, et kuigi rahvarinde fraktsioon oli, oli suurim ja mõju toonases ülemnõukogus, et seda häälte hulk oleks vaja suurendada ja selleks oleks vaja kaasata ka toona teist esindusorgani esindajaid, siis Eesti komitee Eesti kongressi esindajaid, siis algasid läbirääkimised, mis siis 20. augustil võtsid sellise kuju nagu nad, nagu, nagu see 20. augusti õhtul kujunes, kuigi tähendab meil tuli ikkagi survestada neid poliitikuid, kes siis tol hetkel seal katlas tegutsesid, et ometigi saaks tehtud 20. augustil, kuigi oli näha, et putšest või Puttidese putš hakkas juba nii-öelda taandumismärke näitama. Aga midagi kindlat Toona oli kohal ülemnõukogus 76 saadikut, puudus 28. Tegelikult üllatav, et nii oluline küsimus ja puudub 28 inimest. See on jah, see on erinevatel põhjustel kõigepealt seal ühed põhjused, olid see tasandid vähi sähetuses, no kas või Edgar Savisaar, Marju Lauristin olid Rootsis piis veel samal õhtul tagasi tulema? Ei olnud, vaat seda ei olnud õhus, seda ei olnud ette näha, et niisugune pauk Moskvas käib ja see suund suvel kogu 90. siis esimese aasta suvel oli võetud ikkagi nii-öelda aste-astmelt läbirääkimiste teel lahti haakida ennast sellest impeeriumist Nõukogude Liidust ja see kõik oli juba ettevalmistatud, need seadusandlikud sammud olid juba tehtud, oli jäänud ainult see punkt panna, aga ajalooline kogemus pidi meile õpetama ühte asja impeeriumiga läbi rääkida ei saa ükski tema osapool, see on olnud läbi ajaloo kõikide impeeriumide pool. Et see küsimus oli selles, kuidas ta lõhki läheb ja tähtis oli selles, et meie selle lõhkimineku meie selle varingu alla ei jääks. Kuigi nad need kaasa arvatud ka siis mina, kes meil Toompeal tol ajal olime, olime selgelt arvestanud sellega, et kui asi läheb nagu ja ei õnnestu. Me teeme oma hääle ära, me kuulutame selle välja ja me teame ja arvestame selle ka, et samal ööl meid enam siin ei ole, ükskõik, kas me oleme kuskil likvideeritud toode, elimineeritud vangis kongis. President Arnold Rüütel on ju lausa näinud seda väidetavalt paberit, kust need nimekirjad olid juba tehtud, kes kuulusid siis arreteerimisele pärast putši õnnestumist, putš muidugi ei õnnestunud. Nii, aga, aga siis, ja siis 20. augusti pärastlõunat tulid tõepoolest siis kuigi oli eriolukord välja kuulutatud, kogunemised olid keelatud ja rahvas tuli, rahvas tuli veel siis rahvarinde kutse peal Vabaduse väljakule tol ajal veel võidu väljakule kokku, rahvusmeeskoor oli seal Roman Toi juhatada tas rahvusmeeskoori ja mitmed rahvarinde siis juhid, liidrid olid seal esinemas ja ka minul oli see au, see võimalus, see õnn seal siis sisendada seda ja ma ütlesin seda, et me teeme selle sammu ära, juhtugu mis tahes nüüd ja muidugi me saime suured kütuse, sealt me läksime Toompeale algasid veel väääga pingelised läbirääkimised, selle lõpp dokumendi osas, aga siis oli juba suund võetud, et see peab aset leidma ja 20 kell 11 õhtul kolm minutit, neli minutit hiljem siis nugise haamrilöök aset leidis ja enne seda veel olid mõned kõnet ka mina olin nende kõnelejate hulgas. Et see oli mu elu ja see oli muidugi Ma ei saa seda isegi praegu ilma liigutused ütlemata jätta. See oli, see oli ajalooline hetk, aga see oli, see oli eestlastele ka niisugune saatuse, et mis andis nendele, et selle võimaluse, et nad tõesti eile õhtul võisime Hermanni laulu järgi laulda see, see maa on nii ilus, et, et, et, et meie jaoks aga ilus ja armastada saame seda maad tõepoolest läbi tingimatu armastuse läbi tingimatu armastuse ja ainult siis me võime olla selle maa väärilist. Need, kes hääletasid ülemnõukogus aastal 91 20. augustil Eesti iseseisvuse taastamise poolt kuuluvad ju kui ka 20. augusti klubisse, kas see klubiga koos? No ikka käib, see on nagu iga-aastane ja tänagi kell 11 muidugi koguneme jälle peale muide sinna nende kivirahnude juurde graniitrahnu juurde, mis on nagu sümboolne märk sellest, et me olime valmis kaitsma seda. Me teame seda, missugused on meie, meie jõud, kaitsta saame me siiski ainult, et ennast väga palju vaimujõuga ja, ja, ja selle nii-öelda pühendumisega ja, ja need kivid, mis siin oli asetatud, need olid mõnes mõttes ka sümboolse tähtsusega, et me oleme valmis, me oleme valmis heidutama, vähemasti see oli üks väga-väga hea sõna heiduta tama toogiaid kordki kui Toompea ümbritseti kõikide nende kivirahnudega, see oli heidutamine. Me oleme valmis vähemalt sti heidutama, teist korda teist kordame seda. Loodud või vastloodud või taastatud riik ei me käest ilma relvata või ilma vastupanuta enam ei anna. Nii et koguneme seal kell 11 ja pärast seda istume Toompeal. Meenutame seda suurt hetke. Ja praegune riigikogu muidugi mõnes mõttes ka sümboolse siis nii-öelda vastukäiguna põhjusega tänuavaldusena pakub meile kohvi, piss, pitsi konjakit, kivile, oodata seal. Nii et see päev on tänane siis ka meile tähistamiseks. Aga mis on hirmus hea meel, et lõpuks on leitud see päev ka tähistada üleriigilised eile me nägime seda ja täna siis president Kaljulaid võtab jälle Toompea siis aias vastu kõiki siis Eesti nii-öelda kultuuritegelasi, poliitikuid, samuti ka meie 20. augusti Klubi, oleme sinna kutsutud ja mul on hirmus hea meel, et las Toomas Hendrik ilvesest president jääb, vähemasti see traditsioon alles, sest tema selle algatas. Paraku peab ütlema, et, et tervelt 15 aastat 10 15 aastat kogu aeg riigikogu nägi hirmsalt vaeva, et üldse saavutada. Tunnustus selle 20. augustil, et niisugune päev on olemas ja et see on väärt tähistamist täiel rinnal võrdselt sellega, mis 23. veebruar siis tähistamiseks on. Aitäh tulemast stuudiosse Rein Veidemann, 20. augusti klubi liige ja kaunist pidupäeva. Tänan teid kõiki ja ilusat pidupäeva, joo Eestile. Me jätkame siin kohal Jaanika Sillamaa looga lootus ja pärast seda on eetris juba lastelood ja ka õnnesoovid eakatele kuulajatele.