Ainult voodis veeta, nüüd on stuudios külaline, kes on ilmselgelt täiesti teistsuguse mõtteviisiga. Arno Pavel on tulnud külla. Tere hommikust. Tervist. Arno Me oleme teiega juba sel aastal ka juttu teinud ja mullugi sel aastal, kui augusti alguses te olete just läinud oma järjekordsele Willise matkale Ukrainasse, nüüd olete tagasi jõudnud ja kokku mahtus põhimõtteliselt reis kolmekuusse. 37. juulil oli minek. Kuuendal septembril. Jõudsite tagasi, mis teil siis lähedased ütlevad, et et 70 aastane härra nii pikaks ajaks kaotsi läks? Lähedased ütlevad, et nad on sellega harjunud juba. Nad ei ütle eriti midagi. Tunnevad muret ka, kui tihedalt te suhtlete, kui te reisi loeta nendega. Ega ma nii väga tihedalt ei suhtle, et loevad rohkem blogi, mis ma kirjutan igapäevaselt ja ja vahel, kui midagi mul vaja on, siis ma saadan sõnumit. Tütrele eelistan küll seekord kuidagi eriti tihedalt abikaasale. Helistasin. Tervis peab vastu sellisel matkal aitäh, küsimus, tervis on tugev, kuna ma päris ennast jõude pole hoidnud. Ma ikka võimlen ja liigutan ennast, aga Willise tervis vees seekord natuke lagunes, aga nii mõistuse piirides, et seal ristliigend kardaanile ja need on sellised tavalised asjad, mis võivad juhtuda, aga aga teele ta mind ei jätnud ja nii et ma olen temaga väga rahul. No, ega enne kui mikrofon lahti läks, siis te rääkisite, et kui selle Willisega midagi juhtub, siis tuleb ikkagi enda tarkusega paljuski hakkama saada, sellepärast et kui sõita sinna autoteenindusse, siis tollest masinast need töömehed vist ei tea suurt midagi. Jah, ega siis piiri taga on nagu meilgi kujunenud välja erinevad autoteenindused erinevatele firmadele, Mercedesed, masinad ja nii edasi, paraku aasiku täiendusi ei kohanud. Et enam võib tagavara osi leida turult autoturult. Ja no kõik saab tehtud, aga see võtab aega ja on ju väga lihtne, see ei ole. No tegelikult kui ka teie blogi lugeda, siis tundub, et te olete tõeline meediastaar oma reisil, et neid intervjuusid kohalikes väljaannetes oli, oli teil väga palju, no kuidas niimoodi kujunes? Retk selliseks suureks asjaks oli ka Ukrainas. Ei salga ja mul endal tuli ka staari tunne vahepeal peale. Shaparoosis näiteks oli kolm telekanalit korraga. Sirutasin oma mikrofonid minu poole aga eks seal oli ikkagi vaasikul oli suured teened Tooaažikan selline bränd välja kujunenud juba siis eesti pensionär küllalt vana juba. Ja see kõik kokku äratas tähelepanu. Ja siis minu vastuvõtja marja boiko, tema oli ka eeltööd teinud, näiteks üks raadiojaam juba ootas kannatamatusega, millal ma jõuan Ukrainasse siis iga päev jagaksin muljeid. Nii et ja see läks siis edasi, niimoodi märgati ilmselt neid intervjuusid ja järgmises linnas või suuremas kohas suva. Oodati, küsiti intervjuud, mida siis kõige rohkem küsiti? Küsiti mulje, et kuidas mul ukraina meeldib ja teiseks muidugi küsiti ja tunti elavat huvi ka Eesti elu-olu vastu. Pean tunnistama häbiga, et ma poes olen vähe käinud ja hinduma eriti ei teadnud, siis ma palusin tütrel terve nimekirja trükkida, siis maksab leib näiteks ja ja nii edasi ja siis ma Boretseerisin seal mõned korrad ekraanile, need hinnad ja seletasin, võrreldi, küsiti ka, näiteks läks jutuks bussisõidust. Ma ütlesin, meil on nüüd siin tasuta sõitu ja huvitav, huvitav, et kõik ei olnudki nii väga rõõmsalt üllatunud, vaid ütlesid, et aga kes selle kinni maksab? Osatakse asjade taha näha, osatakse küll, jah. No ma kujutan ette, et hinnad on seal ikkagi natukene odavamalt kui need, mis te Eesti hindade puhul ekraanile provitseerisite. Ja odavamad on nad tõepoolest, et üks korralik lõunasöök Poltaava see mulle hästi meelde see supp, praad, kompott, leib, see kõik on komplekt maksis poolteist euri, umbes meie rahas. Et ma siin bussijuhina käin vahel balti jaama turul suppi söömas, seal on kahe euroni keet supp lega, eriti rasva kogu. No aga teisest küljest Elustandardid palgad, pensionid on need ka ikka ilmselt kõvasti väiksemad, seal. On küll jah, pensionite kohta on näiteks Moldaavias, ma uurisin, on kuskil 70 euri on pension Ukrainas on veel tsipa vähem, ei saanudki õieti aru, kes kuskil 60 euri niimoodi palgad on kuskil 200 euri on palk. Aga kütus on siis umbes üks, 1,3 grivnat vabandust 31 grivnat, et see teeb üks eur umbes. See on odavam. No seda kütust kulus ikka päris kõvasti, sellepärast et villis rüüpab, nii et vähe pole. Ja ma lõin isegi kokku, liidrid ma täpselt öelda ei oska, aga eurodes läks ta umbes 1100 euri läks mul kütuse peale. Ma pean ütlema, et mind aitas oma minu tööandja samat ja Olerex Vilma kütusega, seekord aitäh neile. No ikkagi, ma pean selle küsima, et mispärast ta selle Willisega siis peate sõitma, mis esiteks on küllaltki ebamugav ja teised rüüpab nii palju kütust ja kolmandaks ei tea, millal ta katki läheb ja keegi teda korda ka ei oska tehabela teenida. Siin on selline asi, et Willisestan kujunenud juba mingi bränd piiri taga, ma juba tean, kui ma sõidan üle piiri, siis tullakse juurde, uuritakse, mis kirjad seal külje peal on, kas see on mingi võidusõit, siis ma seletan ära, et Arno jõuaažikse on üks Arno ja üksu Paasik, sõidame kahekesi. Sihuke imestatakse, imestavad. Ja nii et ma saan seda Eesti asja seal palju tõhusamalt ajada ja neile tutvustada kuskohalt ma olen, kes ma olen. Villis on selline suht nostalgiline asi ka, tuletaks seda nõuka aega paljudele meelde noorust. Nii et see hakkab silma. Nojah, kui mingi viis aastat vana Toyota ka sõita, siis võib-olla kedagi ei huvita. No oli selgelt näha seal mingis suuremas bensiinijaamas, minu kõrval parkis üks üliuhke Mercedesega. Mehed tulid uurima hoopis minu vasikat. Mis teile siis sellest reisist kõige eredamalt meelde jääb, kui kasvõi lähedased küsivad, et vot Arno, räägi nüüd, mis see kõige uhkem asi oli. No inimeste külalislahkus ja sõbralikkus ja see oli vast vapustav, et millest ma ise kõige rohkem olin vapustatud, et Maria see giid, kes mind juhatas seal niisiis oma kodukülla ja seal oli kokku lepitud esinemine koolis kohalikus koolis. Ja kooliõpilased ja pool küla võtsid mind siis koolitrepil vastu soola-leivaga. Ja ma olin nii tõsiselt ehmatanud, sest ma ei osanud soola-leivaga midagi peale hakata, kuulen, kui loetakse luuletusi, seal deklareeritakse. Siis ma sosistasin marjale, mis ma nüüd tegema pean, ütles, võta vastu. Igati uhke. Kui lähedale te sajakolletele. Jõudsime päris lähedale. Päris piirile ei ole mõtet minna ja lubatud ka, aga üks 500 meetrit nagu mulle öeldi, et jäin päris piiril, on passivad snaiprid ja see ei ole üldse nali seal. Et esimest korda elus ma hingasin ka tõsiselt sõja hõngu. Et mehed ei ole seal mingeid naljasõdurid. Operetisõduri tõid postidel seisavad sõrmann automaadi päästikul, kuigi nad on sõbralikud, aga järjekindlad, nõuavad seaduste täitmist ja ja nägin muidugi purustatud linnu, kus on praegu on ukrainlaste valdu Slovjansk ja ja need sõja jälgi nägin, nägin. Jutustati mulle nendest lahingupaikadest kohalike ajakirjanik pikalt, terve poolteist päeva sõitsime taga ringi. Et päris kole on seal jah. Aga need inimesed, kes on seal sõjakollete lähedal, on nad siis kuidagi rohkem rusutumat ka oma olekuse juttudes vä? Mõne inimesega püüdsime suvele, kuid nad ei võtnud millegipärast jutte üles, et ma ei tahtnud neid väga hakata seal pinnima ka. Et milles põhjus oli, et kas need olid sõjast väsinud või olid nad hoopis vastaliselt? Polnud nagu minu asi küsida pikemalt rääkisime parameedikuga, kes vabatahtlikult käib rindel. Et. Vabatahtlike annetustena on nendel ostetud kiirabi, mis seisab maja ees. Seitsmekorruseline maja, mingi väike asula, parameedik istub oma korteris, kõrvalkorteris on autojuht ja kui vaja rindel haavatuid ära vedada, siis nad, et seda teevad. Kuid samas on nad ettevaatlikud, nagu peabki neid pildistada, neid ei tohi. Ja aga rääkis pikalt oma tööst ja elust-olust. No nüüd, kui teil jälle enam kui kuu aja pikkune reis on selja taga siis kas teie, proua ei hakka küsima, et lähme nüüd ikka koos ka kuhugi? Jah sõidamegi neljapäeval, Võrumaale, Võrumaale, mitmeks päevaks. Üks päev lääme, teine tulem. Pärast seda kui kuu aega, et ise Ukrainas on igatahes vinge, aga noh, välismaale, kas ta tüki kaasa vä? Tema tükib bussiga Euroopas ringi sõitma aga tegelikult mul järgmiseks aastaks on plaan koos laste laste ja prouaga sõita Ukrainasse. Huvitav, ma leidsin seal imelisi paiku. Nii et ei saa neid jätta kasutamata. Kuid igal juhul puhkamiseks soovitate eestlastele võib minna ka ikkagi natuke tsiviliseeritult kui Willisega ja nautida seda kõike. Igal juhul need hotellid ja söögikohad, need on täiesti tasemel, et kui need ei otsi kõige odavamaid kohti, siis keskmise hinnaga on juba jää milleski alla meie kohtadele ja väga püüdlikud teenindajad. Yhe baaridaamiga siis mina inglise keelt ei oska, ta hakkas mind ukraina keeles teenindama ja kui ma ütlesin need paraku ma ei saa vene keelest ukrainas keelest aru, siis ta proovis inglise keeles, tema ka ei osanud. Ja siis lõpuks ma sain hommikusöögist tatra-piimasuppi magus, arvasin, et seda tatra keedetakse piimaga, aga tuli välja, et et oli suur segadus, aga ta oli väga püüdlik ema, mulle ta väga meeldis. No igatahes väga tore, Arno, aitäh, et tulite külla ja ma saan aru, et ikkagi reisiplaane mõlgutada veel, nii et ma usun, et me kohtume.